Kõrvemaa rattamaraton

Rongiga Aegviitu - rattaga Kõrvemaa keskusse - paar tundi kohvi ja raamatuga - 40 km rattaga metsas - sauna - rattaga Aegviitu - rongiga linna.

Võistlus oli lühike sutsakas, 1:43, lihtsal rajal. Ära väsida selle ajaga ei jõua. Kiiremini sõita - ka ei jõua. Esimesed 20 km ühtlases jorus (mööda minna väga ei anna), teised 20 km omas tempos. Koht kusagil keskel, mis on okei, sest sellistele ürridele tulevad suuremalt jaolt "pärissportlased" kohale ja nendega ma ju ei võistle. Tegelt võiks seda rada sõita tõesti ükskõik kes. Tõusud on lühikesed, ühel siiski jalastusin. Laskumised on lühikesed. TRM moodi 60 kmh üle mätaste lendamist ei ole. Liiva ei ole, juurikaid ei ole, on kruus ja metsatee.

FS on sellele rajale selgelt liiast - see on pigem cyclo võistlus. Kui veelkord lähen, siis kõva kahvliga.

Finišiprotokoll on kurb, sest seal peaaegu ei ole ühtegi tuttavat. Sõbrad! Uuuuu!!! Tulge rattaga sõitma!

Endomondo track
Tulemused (vist ajutised)

Tartu rattamaraton 2015

Ratast sõitnud - olen. Vastupidavust - nagu oleks. Stardigrupp - 1500+, st päris hea. Lootsin TRM-ilt head tulemust.

Päriselt aga... Sain 50. km kandis korraliku haamri. Silme eest hakkas virvendama, ümbruse taju muutus häguseks. Laskuda oli hirmus, sest sain aru, et ma ei kontrolli olukorda. Kui tõusul vajutasin, siis läks veel hullemaks. Pikad lauged laskumised (s.t. puhkus) ei teinud midagi paremaks. Võtsin tempo maha, sõin mingis TP-s pikalt ja sain võistluse lõpuosaks end taas "korda". Aga jama ikkagi.

Enne starti mõtlesin ajast alla 4 tunni. Poole maa peal tundus võimalik. "Haamri" ajal - mõeldamatu, tahtsin ainult finišisse roomata. Kuid viimase etapi pingus kandis vilja; aeg 3:57, koht 1938. Esimest korda alla 4 tunni, esimest korda 2000 sees. Sellest hoolimata on natuke "no krt küll" tunne.

Mu järjekohad TP-des: 1493 - 1619 - 1622 - 1704 - 1784 - 1930 - 1938

Ma arvan nüüd, et jäin lihtsalt nälga, veresuhkur kukkus alla. Puhast väsimust olen ma tundnud küllalt - see on teistmoodi. Ja olemine taastus just pärast söömist. Lõpus oli nii üldist võhma kui lihasjõudu küllalt.
Mul pole sel suvel olnud ühtegi pikka intensiivset võistlust. Xdream ei ole intensiivne, seal on koormus hästi vahelduv. Nii et - kogemuse puudus.

Muud: 
- Olin hästi vara "alas" ja see oli hea ja edaspidi nii peabki.
- FS on tõeline laisa mehe ratas. Pmst ei pea vaatama, kuhu lähed, see sööb lihtsalt kõike. Rajameister oli usinalt kive neooni värvinud - õppisin neid üsna pea täiega ignoma - ratas lihtsalt läks neist lõdvalt üle. "Haamri" ajal sain normaalselt laskuda ainult tänu heale rattale.
- Ei kukkunud, ühtegi ärevat hetkegi polnud.
- Mitte keegi ei teinud rajal ühtegi ohtlikku manöövrit. Sellist korrektsust pole ma iial näinud! Ka ma ise ei kakerdanud kellelegi ette (vist).
- Finišis koos ekskolleeg Allaniga. Tema tegi palju kõvema sõidu, viletsam stardigrupp.
- Korraldus on TRMil super hea.
- Hommikul andis Karu ise mulle ratta kätte :)

Järgmine aasta varakult kirja ja rohkem putru rajale kaasa!

Tulemused: http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2015/150920_89km/
Foorumi teema: http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=57899
Võrdlus: TRM 2008 - TRM 2013 - TRM 2014

Kass

Enne kassi:
Kass tuli meile tänu Iidale. Plikatirts seletas AASTAID, kuidas KÕIGIL klassikaaslastel on oma koer. Mitte mingi rott või liivahiir, vaid KOER. MIKS temal ei ole? Miks peab just TEMA elu olema nii ebaõiglane? Meie katsed selgitada, et koera asemel on sul kaks venda ja neile lisaks me majja peni küll võtta ei viitsi ja ise sa peaks temaga õues käima ja **** sa viitsid - ei kand vilja. Lubasin lahkelt, et kohe kui mehele lähed, võid koera võtta - ei lepitud. Vara välja minnes / hilja koju tulles / koerailmaga õues käies osutasin ma Kadrorus koeraga jalutajate peale ja nimetasin, et näe, NEMAD ei saa pikalt voodis logeleda ega õhtul Minecrafti mängida ega kuivas toas püsida - isegi see ei kand vilja.

Kuna koera osas polnud ikkagi lootust, siis suunas laps kampaania ümber kassile. Kass on lihtne elukas! Ma saaks ta eest hoolitset küll! Kõige krooniks oli Istanbuli-reis. Istanbul on tänavakasside paradiis, seal on neid elukaid kõik nurgad täis, meie plika istus iga rääbaka ette maha ja vaatas unistavalt ja volksutas meie poole suuri, niiskeid silmi.

Leebusin mina, mitte Kati.

Saamine:
Et siis kass.
Võimalikult tavaline, "laudakass".
Isane.
Ja otse pesakonnast tulnud paarikuune poeg.

Kevadtalvel 2014 asusime uurima. Kassiabid ja muud saidid - nagu selgus - EI PAKU kassipoegi. Vähe sellest: Tallinnas ei paku tõuta kassipoegi üldse mitte keegi! Lühikarvalisi või murtudkõrvalisi on kuulutused täis, a neid me ei taht. Iida jälgis usinasti soov.ee kuulutusi ja muud. Lõpuks leidsime sobiliku kassipoja ühest Pärnu kuulutusest.

Autoga sinna, autoga tagasi. Pererahvas tundus sümpaatne ja kass ka. Kolmekuune, poiss, hallitriibuline, valged käpad ja rinnaesine, natuke punakat ka sees. Teel Pärnust koju lasime ta autos lahti. Kassike näugus veidi ja keris siis end Iida sülle magama. Ohoo, julge!

Kass sai nimeks "Kiki".

Kasssipoeg:
Kohanemisraskusi - polnud. Kass hakkas kohe sööma ja kohe liivakastis käima. Ainult kõht oli mõnda aega lahti.
Küll aga olid kohanemisraskused meie lastel!!! Nood nimelt KARTSID kassi! Sest küüned ja hambad ja äkiline iseloom. Isegi kassile pai teha ei söandanud! Kui kämblasuurune kassike tuli sohvale istuma, läksid lapsed igaks juhuks ära! Läks mitu kuud, enne kui Iida julges kassile vabalt pai teha. Või sülle võtta.

Kass, olgem ausad, oli huvitav frukt. Paitada lasi, aga vaid teatud piirini; siis hakkas hammastega napsama ja küünekestega vehkima.

Kõige veidram oli aga kassi öine käitumine. Näiteks hammustas ta mind ühel ööl KAENLA ALT. Kujutate ette, jah? No vot... Varbad tuli hoolega teki all hoida, muidu võisid need öise minitiigri saagiks minna.


Lisaks magajate küttimisele tormas kass öösiti niisama ringi. Tal on hulk "oma" mänguasju - pinksipallid näiteks - teate kui hästi kajab, kui neid meie suures köögis taga ajada! Öiste mürgeldus-sessioonide tõttu sai hüüdnime "Öine raev".

Mänguhimuline elukas armastas meid luurata. Puges voodi alla ja ootas. Kui keegi tuli, siis virutas küüned varbasse. Ja tõmbus ise voodi alla tagasi. Lurjus!

Iga kuuga õppis kass aina kõrgemale hüppama ja ronima. Kui lastest rahu tahtis, kolis kõrge riidekapi või raamaturiiuli otsa ära. Lõpuks õppis redelit pidi "pööningul" käima.

Täiskasvanu:
Luuramise komme on tal siiani, aga nüüd teab ta küüned sees hoida. Kass kargab ukse tagant v kapi alt välja ja patsutab hellalt su säärt. KULL! Ehmatab, aga lahe on ka.

Mängib vähem kui pojana, aga mängib. Mõnikord lendab mööda kodu ringi nagu hall välk.

On toredalt inimlemb. Kodus on alati meiega samas toas. Öösel tuleb meie voodisse põõnama. Ta ei roni ise sülle ja ei otsi päris lähedust, vaid hoiab end inimesest umbes kahe meetri kaugusele.

Linnas me kassi õue ei lase. Kui saab vabaduse maitse suhu, siis tahab kogu aeg õue. Ja lahtisel kassil pole Kadriorus pikka elu. 

Maale viime kassi küll. Käitub seal nagu maa-kass. Ronib puude otsa, tormab ringi, luurab kõike. Püüab hiiri. Korra sai nastiku kätte. Me ei taipa täpselt, kuidas, aga no sai. Kahjuks saab kass maalt ka puuke.

Mida väiksem inimene, seda paremini kass ta'ga läbi saab. Ove võib kassi suhtes rakendada võtteid, mille peale mulle kõik küüned-hambad sisse löödaks.

Norib süüa. Kahjuks ei saa toakassi vabalt sööta, läheb paksuks. Seeg sööb kass spetsialisti poolt määratud koguseid ja on ise kindel, et seda on vähe. NIRULT VÄHE. Niisiis - norib. Etendab väga veenvaid etüüde teemal "mina olen teie kass ja ma ei ole MITU PÄEVA midagi hamba alla saanud ja mida te üldse mõtlete!"

Armastab dušist pärast pesemist tilkuvat vett püüda. Istub märjas vannitoas ja vehib käpaga veetilkade pihta.

Vihkab pappi. Papist karpe ja kaste loeb oma vaenlasteks ja tuuseldab armutult.

Uuuuuudishimulik! Iga asi TULEB üle nuusutada!

Kavalpea:
Äratuskell heliseb, aga meie ei kõssagi. Mida teeb kass? Nikerdab küünega baarikapi klaasi lahti. Ja hakkab käpaga veiniklaase kõlistama. Mõnikord teeb mõne katki ka. Selle heli peale lendab Kati voodist tigedalt üles, siis leebub... ja annab armsale kassikesele süüa.

Enam muidugi ei anna, ja baarikapi klaasi oleme me mcgyveriga kinni teipinud. Aga kaval elukas, eks?

Iida armastab oma kassikest täiega, nii nagu peab.
Isegi Kati armastab.
Ja mulle meeldib ta muidugi algusest saadik.

Kui tore, et meil on kass!

Purtse katus

Harjutusi kannale

Nii, mul on kannavalu. Umbes suve algusest saadik. Avaldub pärast jooksmist või pikka kõndimist. Matkal oli ka.
Kaupo soovitas jooksuspetsiifiliste kaebuste korral minna Teraapialaekasse.

Sain teada:
1) Mul on lampjalad - teadsin varemgi
2) Mul on O-jalad - arvasin isegi, aga keegi seda mulle otse välja öelnud pole
3) Mul on tallaalluse fastsia põletik, lühenemine või mõlemat - midagi täiesti uut
Nr 3-st areneb ajaga välja kukekannus.

Füsiole iseloomulikult pakuti raviks puhkuse ja võimlemise segu.

Harjutused "kannavalu" vastu on siis sellised:
1) Tallaaluse massaaž. Pinksipalli veeretades kogu tald läbi mudida. Kord / kaks päevas.
2) Päka / fastsia venitus. Jalg sirgu, käega varbast kinni ja enda poole. Variant - vastu seina astuda.
3) Seista ühe (parema) jala peal. Hoida jalg kergelt kõver, aga nii hüppeliiges kui põlveliiges olgu otse, kõrvale vajumiseta. Teist jalga viia igas suunas (ka diagonaalis) veidi eemale.  Umbes iga päev.
3a) Sama, aga hoida tugijala tallavõlv kõverana. Mitte "varbad konksus", vaid varbad vastu maad ja võlv kumeraks! See on keeruline ja raske ja alguses teha ilma selleta.
4) Reie sisekülgede harjutus. Selili, pall põlvede vahel, jalad kergelt harki. Keha puusadest üles tõsta ja põlvi kokku suruda. 5 sekundit, 10-15 kordust, 2 x nädalas.
5) Reie sisekülgede harjutus. Vastu seina staatilises istes, pall põlvede vahel, jalad kergelt harki, põlved täisnurgas või veel kaugemal enda ees.  Palli tuleb põlvede vahel kokku suruda. Sagedus sama mis eelmisel.

Edasine plaan:
- paar päeva puhast puhkust, ka tallamassaaži ei tee (aga TRM-il tohib sõita)
- umbes 10 päeva jooksupausi
- siis lühike jooks ja pärast seda tagasi raporteerida

Sügisjooks / poolmaraton

Ma olen Sügisjooksul käinud Rocca-al-Mare aegadest saadik. 10 km, 21, 42. Muidugi tahaks ma ikka päris-maratoni teha. Aga valutav kand ei lasknud mul suvel joosta ja ma ei tea, kas üldse kunagi lasebki. Maratoni ilma trennita olen ma juba proovinud ja tean, et see on lollus. Viimasel hetkel leidsin - kui tervet harjutust ei jaksa, teen vähemalt pool - ja regasin ära. Stardinr 3434, kõige lõpus. Isegi nime ei pandud mu rinnanumbrile. Et noh, need lõpuotsa töllid, keda huvitab.

21 km on hea mugav distants. Saab nii kärmelt läbi, et ära väsida või tüdida lihtsalt ei jõua. Lihasevalud, krambid, liigesed, hõõrumised - see on kõik päris-maratoni teema. Mingeid toitumiskavu jooksu eel või ajal jälgima ei pea. Juua võib, aga ei pea. Pmst läksin mütsiga lööma.

Aja arvasin 1:50 ja 1:55 vahele.
Plaan:
- esimesed kümme km tempoga 5:15 .. 5:20 min/km
- järgmised kümme 5:10 min/km
- viimane 5 min/km
- vanalinna käänakute ja tõusude peale läheb 2..3 minutit lisaks
- joogipunktide peale 1..2 min lisaks 
See teeks siis ajaks ( 10 x 5.25 ) + ( 10 x 5.15 ) + 5 + 2..3 + 1..2= 1:52 .. 1:55.

Umbes nii ka läks.
Algus aeglaselt, lõpp aina kiiremini.

Algus - 2 min jalutamist!!! Üle stardijoone sain 1.20, sörkima 2:10. Seda polnud ma arvestanud :(
Olen kogu jooksu ajal kiirem kui mu ümberkaudsed ja otsin rahvasummas teed.
Linnas joostud kilomeetrid on aeglased ja ebaühtlased. Pirita teel võtan kellegi laia selja taha ja jooksen mitu km stabiilselt 5:13. Kuidagi hirmus kerge on... Korraks läheb tempo üle 5 min/km, pidurdan hirmunult - ei tohi! äkki väsin ära!
Tagasiteel ma enam väsimust ei karda ja lippan rahulikult 4:55 kandis. Püsin kahe Türi triatlonisti taga, suured tugevad mehed teevad rahva seas teed. Mingis joogipunktis jäävad nad jooma - ma ei jää ja lasen tempo lihtsalt alla, et küll tulevad järele. Aga nad ei tule. Lõpetan minut neist ees.
Linnas läheb tempo kõigil ebaühtlaseks, aga mina jätkuvalt aina parandan kohta. Toompuiestee tõusu jooksen 5:05 min/km, viimased 200 m alla 4 min/km, finišisirgel spurdin.

Finiš 1:51:30
Netoaeg 1:50:11
Koht 904 / 3000

Riietun kuivaks, võtan Reval Cafest kohvi ja veidi süüa, vaatan lõpetajaid.
Lõpuks sõidan rattaga 10 km jooksjatele vastu ja olen nende pärast rõõmus.

Analüüs:
- pmst läks kõik umbes nagu plaanitud. Algus venis ja lõpus olin sellevõrra kiirem.
- tuleb varem registreeruda ja eestpoolt alustada!!!
- tuleb endasse uskuda ja algusest saadik kiiremini joosta :)
- 21 km on mulle väga sobiv jooksumaa!
- mu kell arvab teepikkuseks 21.42 km ja tempoks 5:12 min/km.

Paldiski Xdream

Tänane Xdream algas sellega, et minu süül jõudsime kohale tund aega liiga vara. Poolteist tundi enne starti oli meil kõik tehtud! Ajasime tund aega järjest juttu ja vaatasime ümberringi sagivaid liibuvas dressis naisi.

Stardiülesanne - kolme-KP-valik Paldiski kindluses. Jooksime täie hooga kohale, et esimene KP enne "massi" ära võtta, ja leidsime end valelt poolt vallikraavi. Kurat küll!!! Kõige odavam oleks olnud tagasijooks, aga me pusisime edasi, ronisime kusagilt üles, trügisime sabas - kaotus tracki järgi 7 minutit, ESIMESES punktis!!!! Lisaks oli kõigil keel vestil.

Majadest-punktide-otsimine läks vist normaalselt, ratas kuni kanuuni ka. Keelualast sõitsime kenasti mööda, mitte läbi :) Möödaminnes sai ära tehtud ka MinuMaja 2015.

Kanuus L sumas ja meie kanuutasime ja vahepeal lasin ma M-l end suisa slepis tarida, mis oli must nõmedalt laisk. Korra kuulsime kõva müra ja meist lendasid üle kaks A-10 Warthogi. (Samas pidanuks olema ka KC-135 Stratotanker ja kaks F-22-t, aga neid ma ise ei silmanud.) 

Pärast kanuud taas rattale ja Laoküla jaama, kuhu samal hetkel saabus Elroni porgand. Saime minuti sunnitud peatust. 

KP18 - 13 minutit viga. Rada sai metsas lihtsalt otsa! Olime õiges kohas, a punkti ei leidnud, hakkasime endas kahtlema, läksime tagasi ja teist teed pidi punkti.

Leetse mõisa sõites eksisime teega ja varemete asemel sattusime päris-mõisahoone juurde. See ja muu panid meid otsima algul üsna valest kohast ja kulutasime 20 minutit - õigest kohast alustades oleks saanud ehk viiega hakkama.

O-jooks Pakri põhjakaldal läks hästi. Orienteerumist oli seal küll vähe - jookse jorus ja hoia silmad lahti.

Ratas. 30 - 31 ei näinud ma kaarti lugeda ja puterdasime. Tuulikute otsimise LÜ puuduvate teede trikki ei hammustanud me läbi ja tegime ebaoptimaalse valiku. Tuletornis ronis Lauri - kuulge korraldajad, ma saan aru soovist värskelt avatud majakat võistlusel kasutada, aga see oli ikka väga lame ülesanne!!! KP 39-st soovisin mina mööda põrutada põhjusel "see on vale KP", õnneks oli Lauril mõistus peas.

Finiš - 4:41.
Esialgsetel andmetel puhas sooritus, 34. koht.
Endomondo track.

Veel ja muud:

Rahvas on läinud sportlikumaks, varustus paremaks. Xdream aga on kolinud linnadesse. Mingis mõttes põnevama, mingis mõttes pehmom. "Uju rattaga üle kraavi" ja "leia lagedast rabast KP" sorti ülesandeid enam pole.

Täna on mul imelik uskuda, et esimest korda elus käisin Pakri poolsaarel kahe aasta eest mais - Paldiski Libahundil. Aga nii oli. (No Pakri saartel olin varem käinud ja Laokülas ka.)

Võistluse lõpuosas ei näe ma enam kaarti lugeda. Kodus vaadates oleks ma nt viimase rattaetapi teisiti ja kiiremini sõitnud.

Ratas sai üsna pehmesse seadesse ja oli hea. Kiirusest puudu ei tulnud, veeremine oli maastikul väga hea.

Üsna ootamatult ei tõmmanud palju kõrgematest mägedest tulnud M-L mind rihmaks ära.

Ja Lauri kirjutab kommentaariks:
See alguse viga oli jah päris naljakas kiiresti valesse kohta jooksmine. Ilmselt oleks saand sealt karjäärist läbi ka tegelikult.. Jalgratta viga oli 8 min minu gps tracki järgi teepealt metsa keeramise ja teepeale tagasi jõudmise vahe. Tuletorni ülesanne oli päris keeruline tegelikult sest mingi väga hull klemheisti sõlm pandi valele poole kaheksat ja see jooksis täiega kinni keset torni. Mingi ime läbi kahe käega haaravat kangutades sain ta liikuma jälle. Mulle meeldis veel see meres jooksmine ka. Kilomeetri jagu lihtsalt meres nagu Suur Tõll :)