USA, detsember 2012

Sinna:
- õhtu Frankfurdis
- lennujaama tuisk ja 2-3 tundi ootamist
- etioopia naabrinaine
- polaaröö

Seal:
- Stevens Pass
- Bellevue kesklinna jõulu-möll
- üldine jõulukinkide ostu-orgia
- Bai Tong
- Raamatuid signeeriv Mark Russinovitš
- BH
- Sheratoni jõusaal
- jalutuskäik Washingtoni järve ääres

Tagasi:
- virmalised
- saksa dev

Stevens Pass

Kui taevas kell 7 hahetama hakkab, olen ma juba kõrgel mägedes. Tähed paistavad vaevuaimatavate lumiste tippude kohal. Aga see pilt petab. Korraks paistab Big Chief'i kohal roosakas kuma, siis kaob see lumesattu ja lõpuks tuisku. Tuiskab päev läbi, sõites on silmad härmas ja valguse mõttes on korralik whiteout.

Lumi on see-eest perfektne. Eelmisel reedel sadas siin ühe ööga maha 39 tolli = 99 cm lund - tehke järele! Kõik on valge, pehme, valgesse mattunud.

Olen kohal liiga vara. Piletimüük avatakse 8, laenutus 8:30. Tark süsteem on mu nime, aadressi, saapanumbri ja suusaeelistuse eelmisest talvest meelde jätnud. Kell 9 olen liftil ja sõidan, ühe lühikese pausiga, kuni pilet kell 17 otsa saab.

Sõit on eelmisest talvest jalgades meeles. Püsin sinistel radadel. Kus veebruaris koperdasin, seal sõidan nüüd vabalt. Olen muidugi aeglasem kui kohalikud ja kardangi inimest, mitte mäge.

Valgus laseb eesolevat mäge kohati ainult aimata. Sellega harjub: jalad õpivad ise reageerima. Kui esimese poole päeva pean mõtlema, mis rada pidi minna ja mis jalga mispidi seada, siis teises pooles töötab keha nagu automaat, ise. Õhtu saabudes pannakse tehisvalgus käima ja see joonistab lume välja ja sõitmine läheb nägemise mõttes palju mugavamaks kui päeval. Siia võib mõnuga tulla ka ainult õhtuseks ajaks, radu on palju ja inimesi vähe.

Käin teisel pool mäge "backcountry"-s ehk Mill Valley's. Siinse sinise Geminiga sain eelmine kord napilt hakkama, puterdades ja kukkudes. Seekord võin seda lihtsalt sõita, ja sõidangi, ja lõpupoole juba nii kiiresti, et ka ülevalt tulijad pole enam probleem.

Pärast Geminit, Aquariust ja Skid Road'i pole esikülje sinised enam üldse probleem. Sõidad, kust tahad ja kuidas tahad.

7.5 tundi puhast sõitu (8 tundi piletit - söögipaus)
Liftid - Hogsback, Skyline, Brooks, Tye Mill, Jupiter, Southern CrossKümneid laskumisi
Hulk kergeid kukkumisi

Ilus päev!

Jooksulindil

Olen nüüd 3 päeva järjest lindil jooksnud.
Mitte pikalt (ei viitsi), aga nii natukene.

1) Mu jalad on peeglist näha ja avanev pilt on jube. Juuu-bee. Mitte et mul oleks koledad jalad, vaid nad käivad joostes täiesti pilla-palla. Parem jalg teeb suuri ringe, vasak vaatab igal sammul parema poole, tossunina on sissepoole kaldus. Sügisesel rabajooksul narrisin V-d, et too jookseb nagu naine. Tegelikult...

2) Lindilt maha tulles on täiesti purjus tunne. Täna põrkasin raugelt vastu kivist posti, sest ei suutnd otse käia.

3) Kuna ühtlaselt sörkida ma tubasel lindil ei viitsi, siis jooksen palju kiiremini (ja lühemalt) kui "õues".

Lisaks lindile on siin täiemõõduline jõusaal, mida ma siis vaikselt tarbin. Vaikselt, et mitte endale liiga teha. Sest hoolimata valutavad mitmesugused lihased täiesti korralikult.

Etioopia taksojuht

Kõigepealt impressisin teda oma teadmistega amhaari keelest. Siis ajasin naerma. Nii saimegi hästi jutule.

Selgub, et onu armastab lund!!! Sest tal on ainsana talverehvid all. Seega lumi == keegi ei sõida == tal on palju tööd == raha ja armastus.
Sain veel teada, et Bill Gatesil on miljon töötajat, ja et ta on üks hirmus hea mees, ja et miljonärid tipivad rohkelt. Aga põhiline oli ikkagi lumi, lumi, lumi.

Etiooplanna

Noor, aga volüümikas.
Imetabase soengu ja kauni erksinise rüüga.
Kohvikarva naha, pikkade ripsmete ja rauge pilguga.
Kena.
Pilti teha ma tast kahjuks ei söandanud.

Kohe lennu alguses pakkusin talle enda pleedi - oli näha, et tal on jahe. Naeratas ja võttis vastu.

Tegin juttu, küsides, mis keeles on raamat ta käes. Raamat osutus Piibliks (nagu olin arvanud) ja keeleks amhaari. Vestlusest ei tulnud aga palju välja. Tundus, et daam ei räägi inglise keelt rohkem kui üksikud sõnad. Naeratasime siis niisama vastastikku.

Püüdsin talle Lufthansa kaardilt näidata, kus on Eesti - sest ta küsis "where are you from?". Pole kindel, kas ta sai aru, mis imelik värviline paber see selline on. See-eest võttis ta kotist oma pulmapiltide albumi ja näitas mulle ette. Lehitses kõik fotod üksipulgi läbi ja rääkis - minu mees! minu ema! minu õde ja mu mehe ema! Pildid olid julgepoolsed, ja inimesed neil tundusid väga õnnelikud.

Ootan juba, et näha, kes tagasilennul kaaslaseks antakse.

"Plahvatus", Yasmina Khadra

Filmi "Rünnak" aluseks olnud raamat.
Mõlemad pealkirjad, nii "Plahvatus" kui "Rünnak", on täiesti suvalised. Sama hästi võiks seal olla "riiul" või tühi string. Prantsusekeelne "L'Attendat" on veidi rohkem teemasse.

Raamat on kergesti loetav (1 õhtu), aga hea.

Esimene pool, Tel Aviv: Filmi on raamatut väga täpselt koopeerinud. Samad stseeenid, tegelased, dialoog. Film on tänu visuaalile isegi haaravam. Ja dramaatilisem.'
Teine pool, Palestiina ja peategelase siseheitlused: siin võidutseb kirjasõna pildilise kunsti üle. Täiega.

Pikki arvustusi on eestikeelses netis palju, googledatagu autorit.

"Kumb pool, kas Palestiina või Iisrael": mu arust ei võtt ei film ega raamat siin üldse mingit poolt. Mõlemad lükkavad klombi nii sügavale kurku just sellega, et ei võta!!!

Pöff 2012

Mudilaste multilaegas II - Läti multikad
Lõbus tähestik - http://www.youtube.com/watch?v=W5e9GJfHC4A
Kui õunad veerevad - http://vimeo.com/11378880
Nõia nööp - Raganas poga - http://vimeo.com/11381670
Imeline päev - http://vimeo.com/11381769
Liivakast - http://vimeo.com/11381528
Punane ratsanik - http://vimeo.com/11207867

Kiirtee / Motorway
http://en.wikipedia.org/wiki/Motorway_%28film%29
http://www.imdb.com/title/tt1740002/
Hong Kong, auto-krimi-märul
Autosõidust on tehtud spordiala ja politseitööst sport. Ranged reeglid, nendes püsimine, mäng etteantud piirides. Põnevust ei ole, sest süžee on klassikaline, aga võtted on imelised ja muusika hea. Pmst palju vaadatavam film kui ma arvasin.
Kirsiks romantikaliin, mis koosneb neljast stseenist:
1) tüdruk teeb politseinikule piljardis kuivalt ja ülbelt pähe
2) politsenik ässab autoga ümber tüdruku
3) tüdruk märkab haigla koridoris nutvat politseinikku
4) politsenik peatab kiirustava tüdruku, trahvimise asemel eskordib ära

Viimsepäeva raamat
http://asianwiki.com/Doomsday_Book
Lõuna-Korea
Kolm apokalüptilist B-kati lühifilmi koos:
- zombide invasioon
- roboti askensioon
- kosmiline piljardikuul
Kohati veniv, kohati naljakas, kohati mõtlemapanev.

Võlukristall 3D
James Bond + Mission Impossible + Lapimaa maastikud + mangade klišeed +
multifilmi formaat.
Tulemuseks uskumatu soust.

Valgesse - Into the White
Kõige ilusam sõjavastane film, mida ma üldse olen näinud.
Vaheldumisi dramaatiline, naljakas, ilus ja kurb.
Vaheldumisi naerad ja närid küüsi.
Seansi lõpus (tekstide ajal) hoidis terve saal ühes rütmis hinge kinni.

Norra lumised mäed lõid muidugi tahtmise vasakul & paremal olijale küüned käsivarde lüüa ja kisada "ma olin ka seal! sealsamas! talvel! tuisuvangis! kolm päeva!". Õnneks hoidsin end tagasi seansi lõpuni, kuni proua M lubas end Vapianosse kutsuda. Kus me siis istusime ja lobisesime pool tundi - mitte mägedest ega kinokunstist, vaid tittede kantseldamisest.

Viies aastaaeg
agraar-düstoopia
http://www.imdb.com/title/tt2298820/

Rohkem slaidishow kui film. Eriti alguses: pikad-pikad staatilised kaadrid, rõhk kaunil-klassikalisel kompositsioonil. Keskendudes märkab silm ka inimtegevust, mis allub kaadri üldisele kompale ja on üldjuhul tugevalt absurdne. Nii puksusin esimese veerandi filmist lihtsalt naerda.
Edasi läheb süngemaks ja veidi dünaamilisemaks, isegi kõnet juhtub.
Süngus jääb, ka absurd jääb, ja siis saab film otsa.

Rünnak

Väga ilus, aga veidi õõnes film Palestiina ja Iisraeli suhete sisemusest.

Soomaal

Ööpäevak Soomaal.
Imeselge öötaevas.

Ringkäik Riisa rabas
Jõhvikad.
Paadisõit ja kanuutamine Navestil.
Palju matkapilte ja -filme.
Sõbrad!

Obama presidendiks

Mul on nagu hea meel.
Teiselt poolt pole jälle vahet.

Slashdot arutab teema üle.
http://politics.slashdot.org/story/12/11/07/0428204/barack-obama-retains-us-presidency

"We choose between the party that taxes us to subsidize farmers and hollywood, or the party that taxes us to subsidize banks and oil companies."
"And both seem to want to increase government surveillance and trade freedom for safety."
"... that would be the appearance of safety."

"This year, the Romney campaign decided that intellectual honesty and demonstrable facts are no longer important in presidential politics and almost managed to win the White House with that strategy. All politicians lie at times, to various degrees, often by omission, but the Romney campaign correctly observed that the resulting sound bites are a net positive, e.g., the first debate."

 

Olen Schumacher

Olen võtnud tõsisemalt käsile autospordi.

Näiteks mu teisipäevad näevad välja nii:
16:15 lahkun Mustamäelt, et
17.00 võtta Kadriorust peale Ove, et viia ta
17.15 Lasnamäele mu ema juurde, et
17.35 olla Raua tänaval vastas Alol, et siis
18.00 võtta Faehlmannist peale naabrite poisid ja viia nad
18.30 Piritale, kus
19.30 lõpeb nende trenn. Sealt sõidame
20.00 Lasnamäele Ove järele ja
20.15 koju.

Suurem osa sellest rallist toimub tipptunni ajal, kogu Kesklinn ja Kadriorg on umbes täis teisi minusuguseid.

Suusa-jõusaalis

Suusatrenn on ses mõttes hea, et iga kord mõeldakse välja uus asi, mida ma ei oska / ei jaksa / ei taha teha. Ja siis pannakse seda tegema.

Eilne:
1) sörk 30 minutit
2) kätega vehkimine 10 minutit
3) JÕUSAAL, tund + veerand

Jõusaal tegi paari minutiga selgeks, kui nõrk ma olen. Harjutused kätele - suusatrenažöör, kang, paar masinat - lõid õlad ja selja täiesti lödiks. Kätekõverdusi ei saanud teha, sest käed lihtsalt värisesid all!

Lisaks sain sõbraliku märkuse kõhukese kohta. 

Lumes jooksmas

Pirita ring, 7.2 km, 50 minutit, 7 min/km.
-2 C.
Rada oli jää, lume ja puulehtede segu.
Sellel tundsid end võrdselt viletsalt nii jooksjad, suusatajad kui jalgratturid.
Ambrose mägi oli õnneks paljas, sai ohutult üles ja alla.

Talvel jooksmine annab hea tunde. Et oled ilmast üle. Et tühja see külm, tuuli, lumi ja jää. Kui  Kiiruserekordeid jäisel rajal muidugi ei tee, ja mõnes kohas tuleb otse läbi lume minna ja jalad märjaks teha, ja pärast trenni peab kiiresti kuivad riided selga saama.

Jooksupartner tegi samal ajal samas kohas harjutusi. Kui mina neid nägin, siis sulghüppasid kabeli trepist üles. Valisin täna sinna mitte minna, aga mõni teine kord küll.

Reformierakonna vastane meeleavaldus

Ma ei oleks küll uneski aervanud, et lähen ja avaldan meelt Reformierakonna vastu. Aga näe, käisin.

Vastikuid jõude on uue Eesti poliitikas olnud alati. Jevgen Kogan, Reiljanid, Savisaar. Mäletan oma nördimust ja uskumatust Rüütli võidu puhul - Margit oli meile kirjeldanud pr-kantselei sisemeeleolusid sellel teemal. Aga kõik senised ühisvaenlased on üles kasvanud poliitika "tumedal" poolel. Nad on olnud populistlikud, tagurlikud, venemeelsed, maavillased ja rumalad. Reform võiks olla nende vastand.

Aga nüüd olen juba teist korda sel aastal meeleavaldusel Reformi vastu.

Esimene oli ACTA, Ansip vs seemnesööjad, veebruaris.

Teine täna, 29. oktoobril, Reformierakonna kontori ees Tõnismäe tänaval.

Reform pole rahval hambus, kuna nad oleks ebaeetilised või kuritegelikud. Seda on omal viisil ja mingil määral kogu poliitika. Kuid Reform on seekord võtnud rahvale hinge sülitada, avalikult ja mitu korda järjest. Kivirähk - Maimik - Raud võtavad selle hästi kokku. Ja Reformile tuleb kuidagi teada anda, et see sülitamine on vastu tuult.

Minu häält nad enam niikuinii ei saa.
Ei parteina, ei üksikute poliitikutena.

Rattaga lumes

Reede. Esimene lumi. Suverehvid. Lahkun töölt enne nelja, et ummikuid ennetada, aga feilin. Kolmveerand tundi sõidetud, õigemini Sõpakal seistud, pargin auto Mooni tänavale ära ja jooksen koju.

Öösel keeran rattale linna-slikkide asemel nublud alla ja sõidan autot päästma. 5 km piki jäist ja lumesegust linna on puhas lust. V.a. Suur-Ameerika, kus otsustan sõiduteele minna - autodega koos ei ole jää peal just lõbus. Aga muidu on tore, nagu maastikul sõidaks. Kiirus on 5 ja 10 km/h vahel, ratas vingerdab all, lõpuks kiilub lumi end taga-porika vahele ja ratas jääb seisma.

Selline masohhistlik lõbu siis.
Nagu rattasõit Tallinnas ikka :)

Libahundi jälg, Pääsküla

Libahundi jälg on 2x aastas toimuv seiklus-rogain. Seda pooleldi noorteüritust võetakse tihti lõdvemalt kui päris-võistlusi. Käiakse perega, koeraga, jalutamas. Aga meie tegime seekord sporti.

Toimus Pääskülas, "linnas". Ja tõesti sai nii rogaini kui seiklust. Mina sain esimese tunni lõpuks rinnuni märjaks, kaardi pähe jagatud paber kulus märjaks nutsakuks, frisbee-ülesandes viskas äksi täis konkurent ketta otse mu kõrva äärest mööda
 
VÕISTKOND
Püssi Mäss.
Registreerisin otse enne Moskvasse sõitmist ja vene kultuur oli meelel.
Ergo, Ülle, mina.
Plaan mitte logeleda, aga mitte ka päris võitma minna.

TULEMUS
125 punkti, HD 13
35 km GPS järgi
5:54

VÕISTLUS

Kaart ja plaan
Kaart lõi silme eest kirjuks. Lisaülesanded, punktid 20 kuni 100, keelualad, sigrimigri. Ja ootamatult palju linna-maastikku. Kallid KPd on küll kavalalt rappa pandud.
Plaanida me ei oska. Pakun meile läbijooksuks 35 km (tagantjärele väga täpne), aga seda koos lisaülesannetega plaaniks vormida - no ei suuda. Lepime kokku "kõigepealt Pääsküla raba ja siis vaatame", märgime ära esimese kahe tunni tee ja ongi kõik.

Kaart tundub olema nadil materjalil, aga me ei tee sest välja - VIGA. Pärast selgub, et meile anti kolm lamineerima-TA kaarti.

Start
Leiame 1 pesakasti ja teenime 5 punkti.

Pääsküla raba
Aeg 12:30, etapp 1:25 
29 punkti - KP 27 43 52 63 53 35 44

Vesi on kõrge, kraavid väga laiad. Ja mudased. Teeme paar ülipikka möödajooksu. Kaart kajastab kraave väga häbelikult - mõni õrnsinine jooneke on täiesti läbimatu. Kolmanda KP (52) juures saan vööni märjaks ja viienda (53) juures rinnuni. Vähemalt pole pärast põdemist, et jalad saavad märjaks.
Ja aitäh konkurentidele, kes 53 juures Ülle-Ergo kuivalt üle aitasid!

Männiku
Aeg 14:00, etapp 1:30
40 punkti - KP 46 55 41 37 81 62 20 82

Männimetsas läheb samm kergemaks. Ergo sõidab süsta, mina võtan Pumba järve äärse ohtliku mägi-KP. Siin kohtame ka ratturit, kes mäest efektselt alla kukerpallitab. Pääsküla raba vaatetornis võtan mina punkte, Ergo ergutab tornist. Joogipunkti eirame.
KP 20 jaam on haige, ei registreeri SI-d. Ergo teeb must punktis pilti.

Kaardi-jama
Sellega on meie algne plaan ammendatud. Oleme olnud kiiremad kui arvasime. Ja ei tea, mida edasi teha. Plaanida aga ei saa! Paber-kaartidest on järgi ainult märg nutsakas. Seda ei saa lahti voltida, värv on maha kulnud. Häda!!
Õnneks näevad Tühitormajad meie häda ja annavad enda varu-kaardi meile ja ütlevad, et ekstreem-KP-dest saab paremaid, lamineeritud kaarte. Tuhat tänu! Mul oli enne neid meeleolu nii maas, et tahtsin lihtsalt katkestada. Või vähemalt starti uue kaardi järele minna. (Mis poleks olnud üldse paha plaan.)

Männiku - Pääsküla - Nõmme
Aeg 15:30, etapp 1:30 
26 punkti - KP 48 34 21 70 100B 83

"Mott on maas" ja rogainida me enam ei viitsi, aga vähemalt lisa-ülesanded tahame ära teha. Sörgime Männikult läbi raba Nõmmele. Teeme ära frisbee-raja - selle käigus viskab üks vihane konkurent mulle kettaga peaaegu piki pead - ja Ergo saab ketta korvi - !!!!, 3 punkti juures. Tehases Ergo orienteerub, mina laskun. Näeme ära ka rulliraja alguse.

Liigume sörkides. Võistluse kogu teine pool, 3 tundi, möödub teedel ja joostes. GPS track seda ei päriselt ei kinnita, aga ära me igatahes ei väsi ja liigume lõpupoole pigem kiiremini kui alguses.

Harku raba
Aeg 16:55, etapp 1:25 
25 punkti - KP 23 51 64 60 25 45

Kuna aega on ja jõudu ka, sörgime linnast uuesti rappa. Minu soovitusel võtame loha järgi ära KP64. Saare "kuiva jalaga" KP60 võtab Ergo. Ja "valgel kaardi" KP45 künka jooksen mina.

HILISEM ANALÜÜS

O-vead
Orienteerumine oli üldiselt kerge, aga 1:20000 kaart võttis rabas / võsas mõnikord siiski mõtlema.
Vigu tegime vähe. Liikusime kenasti koos, "kammisime" kõik maastikku ja keegi ikka KP ära tabas. Kõigil olid silmad lahti ja kõik lugesid kaarti. Väge hea võistkonna-töö.

- KP 52 ei loe legendi ("laudtee ots"!!!!!!), kaldume võssa ja mina suman läbi jõe
- KP 52 - 63 etapi püüame minna otse, aga lööme põnnama. Proovimine võtab aega.
- KP 34 Hiiu haigla juures - eksin seal kaevikutes alati ära ja nii ka seekord
- KP 83 (tehase) juurest välja joostes kaotame end korraks Pärnu maanteele ära
- KP 60 jookseme valelt poolt järve. See pole viga, lihtsalt 50:50 valik läks valesti.

Aga kõik vead olid väikesed, vaid napid minutid.
Peaaegu puhas sooritus!

Liikumise kiirus

Läbisime 35 km, pluss kanuu ja vaatetorni lisaülesanded.
Jooksime (6:30 min/km ja kiirem) 13 km, ajaliselt 1:16
Sörkisime (6:30 - 9 min/km) 12.5 km, ajaliselt 1:34
Kõndisime (9 - 15 min/km) 6.5 km
Roomasime (15 - 30 min/km) 2.5 km, 1:05
Seisime 30 minutit.

Lisaülesannete ajad
Pesakasti lugemine stardis - 5 min
Kanuu - 7 minutit
Vaatetorn - 9 minutit
Lendav taldrik - 5 minutit
Tööstushoone - 14 minutit
"Kuiva jala" KP - 6 minutit
Kokku läks lisaülesannetele üle 45 minuti.

Rullsuusk - vabastiil

Kui eelmisel neljapäeval pandi meid klassika-rullile, siis seekord uisu omale.
1) palju ebakindlam
2) palju kiirem. Klassika veeres Lillepi küngastest alla kui tigu, uisk suhtkoht lendas
3)  jalg läheb krampi :(

Tasakaal on mul mingil määral olemas ja harjutused tulid enam-vähem välja. Olen grupis vist kõige aeglasem, profimad suisa lendavad rullidel. Ma see-eest arenen, trenni alguse koperdamise ja lõpu sõitmise vahe oli nagu öö ja päev.

Omaette jama on see kramp. See on mul aastaid uisu-stiilis sõitmist seganud. Treener ütles "tasakaaalu pole, tuleb rohkem sõita", aga ma ei usu. Viga on kusagil saapa- või jala-hoius, mitte selles, et tasakaalulihased väsivad.

Enne ja pärast suuska sai veidi sörgitud ja jõulinnakus kätele koormust antud (palgi tõstmine, tagurpidi kätekõverdused). Ligi kolm tundi trenni. Hakkab tulema :)

Mockva

Rong Tallinn -- Moskva.
Pudel viina restoran-vagunis - 10€.

Aknast paistab Venemaa. Sügisene, aga mitte Eesti rõõmsalt-värve-täis sügisene, vaid kuidagi kole. Võsa, putkad, aiamaad, putkad, terved maastikud täis aiamaaga putkasid...
Moskvale lähemal ilmuvad plekist garaažid ja angaarid ja struktuurid.
Moskva ise ei paista raudtee-aknast kui linn, vaid kui Banksy harjutusplats.
15 tundi ja kolm viina ja oleme kohal.

Zelenograd.
Teaduslinnak, vene Silicon Valley, nagu mega-Lasnamäe. Majamürakad, instituudid, nende vahel mets. Majade räämas välimus jätab üsna trööstitu mulje. Puust lobudikud maantee ääres on hullemad kui mistahes Eesti küla.
Tava-Moskvaga võrreldes olla siin väga hea elada. Võimalik.

Hotellis selgub, et mu krediitkaardil pole toa jaoks piisavalt raha.
wtf?
Härra leti taga proovib korra veel.
Siis vabandab ja teeb mulle väikse sooduka: 11800 rubla algse 118000 asemel.
(Kuna selgub, et eesti inimesed ei tea rubla kurssi, siis: see on 300 eur vs 3000.)

Moskva ise.
Kreml, Punane Väljak.

Pidulik, suur, ilus ja suhteliselt tühi plats.
Käin GUM-i tualetis - sisuliselt väljaku all - ja leian sealt jalajälgedega augu. Venemaa!

Punase väljaku kõrval on õllekas - mitte edev-kallis turistiplats, vaid selline nurgatagune ja suvaline ja jorutavaid parme täis. Moskva ei ole oma kesklinna ära korrastanud, siin käib endiselt "tavaline elu" ja see on tore.
Arbat on õhtune, tühi ja igav.
Aga inimesed on suurlinlikud: keegi ei tee kedagi märkama, kõik kõnnivad üksteisest mööda nagu õhust.

Samas Arbatil nägime, kuidas tädi onule põlvega munadesse virutas. Täie vihaga.

Keel.
Avalik vene keel on tundmatuseni muutunud. Pooleldi inglise keeleks. Restorani menüüs on "ribai", "tibon" ja "sibas". Saksa tähti on ka aina rohkem. Masendav.

Taksod.
Hotell -> kontor valikud on
- tellid "takso" telefoniga, 600 RUR / 15 EUR
- võtad hotellist päris takso, 3000 RUR / 75 EUR

Teed ja liiklus.
Kiirust ületatakse kordades.
Radari-detektor on lubatud ja vajalik.
Dash-cam ("registraator") ka.
Sõidetakse täiesti suvalt - mingit teistega arvestamise kultuuri pole.
Aga jalakäijaid lastakse üle tee ootamatult kenasti.
Viimane lõik Zelenograd -> Šeremetjevo läheb piki põldu. Uhke Mercedes sõidab 10 km/h ja keerutab ümber aukude. Päris maanteel on ummik. Kilomeetrite pikkune, niipalju kui meie silm näeb. Taksist viskab nalja ja aega on meil palju ja kõik on hästi, aga olukord ise äraütlemata imelik.

(Zelenograd - Šeremetjevo oleks Tallinna mastaapides umbes Mõigu - Ülemiste.)

Rabajooks, 28:30

Rabajooks, 6.3 km.
Esimene kord, kus ma sügisel Rabajooksule satun.
Täpset aega ei tea, sest ei tabanud stardis kella käiata ega finišis vaadata :)
Aga kuhugi 28 ja 29 minuti vahele ta tuli.
4:30 min/km, normaalne.

Ilm oli ilus, rada kuiv, rahvast palju.
Kõik super!
Ainult Veiko, va sportlane, kimas mul eest ära.

Rullsuusa trenn

Pirital aeti meid klassika rullidele.
Harjutused nagu mullugi, aga veel vastikumad.
Asfalt, ja kiirus kipub järjest lükates monotoonselt kasvama.
1) algtõed - pidurdamine ja keeramine
2) Sissejuhatav sõit suusakooli juures Pirita teeni
3) Ilma keppideta vahelduvtõuge
4) Üks suusk ära, teisel veeremine - nagu tõukeratas - õõk!
5) Ilma keppideta vahelduvtõuge
6) Ring või kaks niisama

Kui ilma keppideta sõit tundus algul jäle, siis pärast ühe-suusa-harjutust oli kõik kahel suusal tehtav lihtsalt lust. Nii et areng missugune.

Klassika-rull imiteerib päris suuska ootamatult hästi. Tõuge on suht sarnane, peab kanna maha suruma ja kogu kehaga tõukama. Ja otse taha, muidu kaob tasakaal kohe ära. Teine ring pärast trenni tuli juba täiesti mõnuga.

Seega:
Elu esimene rull-suusa proov - tehtud!
Ja ma ei kukkunud kordagi.
Win!

Lindora rogain

Võistkonna nimeks sai OK NELE ja sai hea.
See tähendab - täpne.
(Minu esialgne "Nele sabas" hääletati kahjuks maha.)

Kirja said kaks virunurme ja üks professionaalne orienteeruja (edaspidi P.O.) P.O. demos enne võistlust Xdreami A-raja karikat, rääkis Jukolatest ja on üldse sünnist saadik proff. Tema planeeris raja ja jooksis läbi, virunurmed sörkisid vaguralt kaasas. Toimus perioodiline aruandlus stiilis "oleme plaanist 10 minutit ees" ja nõustamine "kõndige rahulikult, aega on".

Nii et selline vaimselt vähenõudlik üritus sai.

Muidugi oli ka hetki, kus tundus, et sugugi kõik ei suju:
- Starti jäime 4 min hiljaks, sest P.O. tegi o-soengut.
- Ava-etapil panid virunurmed ees plagama ja P.O. pragas nad malbelt läbi.
- Veidi hiljem kadus üks virunurm suisa paremale ära. Pragamine polnud seekord enam üldse mitte malbe. Aga mõjus - edaspidi olime kõik koos.
- P.O. ja üks virunurm soetasid tugi-liikumisaparaadi häired, mis panid nad kergelt lonkama.
- Viimasesse KP-sse minnes eksisime korralikult ära. Õnneks oli aega palju käes. Finišis jäi ikka 15 min üle.

Aga üldiselt oli kõik lill.
Eriti ära keegi ei väsinud,
kõik KP-d peale viimase saime väga hästi kätte,
raja plaan sai väga hea (vist - hilisem analüüs näitab),
"igale oma SI"  reegel teeb koosjooksi palju mõnusamaks,
teevalikud olid head,
ilm oli imeline - päike!!!,
Võrumaa on sügisel super ilus.

Hirmus õpetlik oli tegelt. P.O. tegi meile, võõrastele inimestele, minutipealt täpse raja plaani. Täiesti perfektse. Lõppu jäi veel varu-punkte, mida me viimase kahe KP patserdamise tõttu võtta ei jõudnud. Liikusime otse punktidesse, kuhu meie (virunurmed) oleks ainult GPS järgi kohale jõudnud. Jne :)

Sellise rahuliku soorituse peale saime 93 punkti.
GPS järgi 42+ km, täpselt maraton.

Hiljem:
Selgus, et Nele paari minutiga tehtud rada oli PARIM võimalik. Olime oma punktivahemikus kõige vähem kilomeetreid jooksnud tiim.

Džuudo

Alo käib džuudos, või judos.
2 x nädalas, Ookamis Pirital.
Jälgisin neid eile veidi.
Laps täiega pingutab, et tubli olla ja harjutusi hästi teha.

Mingit võitlust seal veel ei ole, puhas müramise trenn.
Kukerpallid, vähikõnnid, ronimine, rippumine.
Kull - küll püsti, küll käpuli.
Lapsele meeldib!

Sai tuttava käest kimono, oranži värvi, Toni tehtud. Küll oli uhke! Kandis kodus seljas, eputas Ove ees, lõpuks võttis voodisse kaissu.

Ja Iida on oma karate-trenniga samuti rahul.

Corratec - byebye

Eelmine ratta-sissekanne kirjutas asjade ostmisest.

Nüüd aga - müüsin oma "nineri" hoopis maha.
No mis teha, kui on täiesti korras ja hea velo, aga ma lihtsalt EI SÕIDA sellega.

Kerget veeremist uue sõitja all!

Kreeka kriis @ NO99

Iphigeneia Aulises, NO99 / NO66.
Mõtlesin vaadates, et miks just see tragöödia ja miks nüüd.

Kõige lihtsam on vulgaarne viide päevapoliitikale.
Kreeka on hädas, ja meie teised - asjassepuutumatud - peame tooma ilmsüüta ohvri.
Kõlab tuttavalt?
ESM, Riigikogu, Euroopa Keskpank, kriis, euro, ...?

Ja samasugused piinad otsustamisel.
Euroopa jumalad on käskinud annetada. Palju - väga palju - isegi ei tea kui väga palju.
Pimesi.
Aga me ei tahaks.
Meil on arstide streik ja üldse vilets elu.
Miks me peaks ohverdama oma isikliku õnne mingi kauge Kreeka pärast?

Täiesti sama teema, eks.

Selles tõlgenduses on Iphigeneia = ESM, Agamemnon = Ansip / Ligi, Klytaimestra = ohvriga leppiv Eesti rahvas, jne.

Ametlik teatri-meedia muidugi eitab Euripidese ja €€€€ sidet. Ajab igavat igavikulist mula. Nagu oleks tegu lihtsalt juhusliku tükiga, mis juhuslikult just nüüd juhuslikult meie esi-poliitteatri lavale sattunud. Naljatilgad!

Näitlejad. Mulle meeldisid. Sirged noored mehed ja naised.
Kujundus. Ehk selle puudumine. Ka meeldis. Loeb ainult tekst. (Ja interpretatsioon.)
Diktsioon. Tänu tädi-blogi hoiatusele ostsin kava ja jälgisin teksti sealt. Ehkki üldiselt sai aru küll. Monoloogid olid väga tihedaks kokku pressitud, dialoogid kõlasid normaalselt.


Aitäh, K. :)
 

Koormustest ja kardioloog

Mõõtmine. Samad numbrid mis aasta tagasi.
Soovitused. Samad mis aasta tagasi.

Medicover / Qvalitas ja tervise inventuur

Iga-aastane tehnohooldus oli seekord eriti infovaene.
Pissiproovi annate?
Ei?
No selge, olete terve.

Silmad - unustasin kogemata läätsed ette - olevat väga hästi korrigeeritud.

Mõtlesin, et teeks ise ka endale inva-inventuuri.
- silmad, -15
- hambad, vähe
- sõrm, saab taastusravi, aga vist mitte korda
- roided, vasakpoolsed, teevad mingit halba nalja
- selg, valutab pärast pikka magamist

See vist ongi kõik.
Vanad luumurrud - vasaku küünarliiges, 7. ogajätke - ei anna end üldse tunda.
42 aasta kohta täitsa normaalne.

Taastusravi FTW!

Haigla on ebameeldiv nagu nad ikka.
Pikad koridorid, keedukartuli lõhn.
Aga taastusravi kabinet on helge - nagu nad ikka.

Noor kena arst (v terapeut? on ta ka arst? ma kui võhik ei jaga seda hierarhiat üldse) katsub õrnalt mu kätt, vaatab liigeste liikuvust, mõõdab mõlema käe jõudu (40 vs 42 kg, või siis kN, püüan järgmisel korral skaala pealt piiluda), võrdleb eri käsi ja sõrmi omavahel, küsib valutamise kohta. 

Ja siis tulevad harjutused. 

Niisama, pallikestega, plastiliiniga. 

Apms3 kavale lisandub tegelikult vähe. 

Ristsuunalised jõuvõtted, pallid, plastiliinist usside rullimine. 

Juuksekummi asemel ongi isevoolitud ussike. 

Toast väljudes on mul tunne, et käsi liigub juba nüüd palju palju paremini kui tund aega varem.

Kartulilõhna ka enam pole.

Olid ajad...

Google leidis sellise listi-kirja:

http://www.dnull.com/bsd/oldnews/bsdnew4265.html

Path: sserve!manuel!munnari.oz.au!mips!decwrl!sdd.hp.com!swrinde!gatech!bloom-beacon!eru.mt.luth.se!lunic!sunic!kth.se!jaak
From: jaak@stacken.kth.se (Jaak Lippmaa)
Newsgroups: comp.unix.bsd
Subject: sysv semaphores on bsd
Date: 30 Aug 92 08:51:51 GMT
Sender: usenet@kth.se (Usenet)
Organization: Royal Institute of Technology, NADA
Nntp-Posting-Host: sune.stacken.kth.se

  Is there any public implementations of SYSV semaphores on BSD unix?
This semaphore stuff is quite a mess, but lot of programs are
already using them and they are needed for compatibility.

Please replay via e-mail to taavi@pm.postimees.ee

Taavi Talvik 

Oh aegu. 

Ma mäletan isegi parooli peast - "skynet".

Jooksutrennis

Harjutused, harjutused, harjutused, harjutused, harjutused, harjutused.
Tund aega järjest erinevaid harjutusi.
Kõnnid, kerged hüpped, vahele veidi väljaasteid ja "kosmonaute".


Mul pole:
- tasakaalu. Kõik päkkade peal liikumise harjutused feilisid, sest ma ei suutnd end püsti hoida
- kõhu-selja-külje lihaseid, ollagi.
- koordinatsiooni.

Nii lihtne oleks see harjutuste värk nurka visata ja lihtsalt sörkimas käia.

Poolmaraton 1:51

Eesmärk 1: lihtsalt läbi joosta.
Eesmärk 2: aeg 1:56 või alla, ehk tempo 5:30 min/km.

Tegelik: aeg 1:51:25, ehk 5:15 min/km. 
Protokollis olen Veiko Virunurm, mitte Kaur.

Jõudu jäi üle.
Kui nägite finišis täiega spurtivat punase särgiga kõhukat onklit, siis see olingi mina.

Plaan oli joosta raja esimene pool 5:15 min/km ja teine 5:30 min/km ja siis lõpu-tõusul aeglasemalt. Tegelikult oli tõus väga väga malbe ja lõpus hoopis kiirendasin.

Alustasin suht sabast. Stardikoht 1000-2000 grupis ja
Kogu distantsi vältel olin kiirem kui ümbruskond ja pidin endale läbi rahva teed rajama.
Jooksin väga / liiga alalhoidlikult.
Igas TP-s jõin.
Tuulistel lõikudel jooksin alati grupis ja kaotasin enamasti kiiruses.
Kiiremate möödujatega kaasa ei läinud.
5 km enne lõppu tegin mõned pikemad sammud. Tundus, et jõuaks vist küll, aga ei julgenud kiirendada.
Enne vanalinna märkasin, et kõik mu ümber liiguvad minuga võrreldes ikka päris töntsilt.
Baltast Kaarli kirikuni läksin üsna paljudest mööda.
Viimase 500m peal ärgitasin paari meest endaga kiiremini kaasa tulema, aga keegi ei võtt vedu.
Finiši-sirgel kiirendasin täiega,
lõpus oli GPS arust tempo 3 min/km ja tegelikult siis veel kiirem.

Viletsa aja taga oli vilets ettevalmistus.
Jooksutrenne kogunes viimase kuu jooksul viis tükki: 2 x jooksu, 1 x sörk ja 2 x O-päevakut. Põhjuseks eelkõige augusti alguse ratta-kukkumine, haiged õlg & roie.
Seetõttu ei läinud ma täismaratonile - see on ilma trennita ainult piin. 21 km võib ka tühja koha pealt ära silgata, ainult aeg tuleb nagu tuleb.

Kiiruse graafik ka.
- kiirus on kogu võistluse olnud sisuliselt sama
- tipud on TP-d
- pisem sigri-migri on rajal sagimine + GPS enda hüplemine

 

Järgmisel aastal lähen poolmaratoni jooksma Narva ja Sügisjooksul võtan ikka terve maa ette.
Ja enne rattaga ei kuku.
Ja kõhukesest saan ka lahti.
Eks!

Kaks tundi higiseid naisi

Mu jooksu-karjäär algas 2004, kui Kalev tiris mu Nordea tervisejooksule. Promo oli tal lihtne: "veedad õhtu metsas, ümberringi sportlikud, napis riides, märjad noored naised." Nii ka oli. Nordea jooksu turundati kontori-tibidele ja osalejad olid täpselt nagu Kalev kirjeldab.

Just siis tekkis ka daamide liibuvate spordiriiete mood. Kesiganes need välja mõtles - oli geenius. Vööst allapoole võimendavad need kõiki kumerusi. Vööst ülespoole lisavad kohati vajalikke teravusi. Seda eriti pikema distantsi ja jahedama ilma kööstöös. Win, win, win.

(Liibuv dress oli muidugi ka varem olemas, aga ainult päris-sportlastel. 2005 ja edasi jõudis see lihtrahva sekka. Nordea jooksu sihtgrupp - Tallinna edukate ettevõtete kontoritöötajad - oli nende ostmiseks piisavalt rahakas. Jooksuriietega oli enne seda paras ikaldus, mina ostsin oma jooksusärgi Londoni Harrodsist, sest Eestis olid kas udukoledad või liiga kallid.)

2012 Sügisjooks. 
Kalevi jutt kehtib endiselt, aga palju suuremal määral.
18000 osalist. Neist 61% naised ja 39% mehed. 
Stardikoridor koosneb põhiliselt kaunitest kurvidest. 
Jooks ise muutub taktikaliselt imelihtsaks:
- leia sobivalt kumer, sobiva tempoga jooksja
- võta sappa 
- kui miskit ei sobi, vaheta
Ja nii kaks tundi, finišini välja.
Ühesõnaga - puhas nauding!!!

Numbriliselt - 21 km, 1:52, protokollis esinen kui "Veiko Virunurm".

Järgmisel aastal võtan end kokku ja teen veidi trenni ja jooksen neli tundi.

MinuMaja 2012

Ratas Kadriorg - Balta
Rong Tallinn - Paldiski
Ratas Paldiski - Laoküla
oleng tuule, vihma, PR koogi ja Sinise veiniga
ja siis tagurpidi tagasi.

Rattaga tööle, nädal 2

Kõik on hoopis teisiti kui nädal tagasi.
Rahulikum.
Kergem.
Vabam.
Loomulikum.
Ma arvasin, et ma oskan rattaga linnas sõita küll. Nüüd tunnen, et nädalaga olen muutunud - ei saa aru kuidas, kuid olen.


Ajaliselt sõidan nüüd töö - kodu otsa otseteed pidi 30 minutit, "ringe" tehes 35-40.

Ja uusi radu on linn endiselt täis. Täna näitasid kolleegid kätte rattatee otse läbi Mustamäe, Sütistelt Tammsaare / Nõmme tee risti. Täiesti korralik ja pikalt kulgev rattakas. Seda sõitma ma ei hakka, käib liialt piki õuesid, aga ootamatu ikkagi.

Rattaga tööle, nädal 1

Käisin nädal otsa, 5 päeva, rattaga tööl.
Esimest korda elus nii järjepidevalt.

1) Kõige mõnusam tee on üle Lasnamäe ja Järvevana ja Nõmme. Lubjast üles, Katusepapi kaudu Ülemiste ristile, läbi Järve metsa Nõmme kergliiklusteele. 12 km on pikem kui tavaline "läbi linna", aga peaaegu ristuva liikluseta, foorideta, rahulik.

2) Ka läbi kesklinna sõit on muutunud palju vähem närviliseks.

3) Sõit suurtel teede rattaradadel - Liivalaia, Pärnu mnt - tundub aina ohtlikum. Autod rammivad sinna pidevalt sisse. Enamasti on see auto kehakeelest "ette näha", aga mõnikord vingerdab su kõrval olev auto täiesti lambist sulle ette.

4) Kollase särgi või millegi muu tõttu tunduvad autojuhid mulle üldiselt aina viisakamad.

5) Ma endiselt rikun - valikuliselt - punast tuld. Mõnikord kohe nagu ei saa ilma. Liivalaia - Hospidali rist suunaga Hospidali poole näiteks. Rohelise tule ja autodega koos liikuma hakates jään täiega hätta. Ma peaks läbi autode voo vasakule reastuma - uhh, ei taha. Kurv Juhkentali on selline, et seal ei saa hoogu maha võtta ega kõnniteele ümber suunduda. Väike "vargus" punase tule lõpus annab mulle võimaluse ohutult reastuda.

Aga üldiselt peaks Liivalaiat lihtsalt vältima, seal juhtub kogu aeg midagi. (Täna: Büroomaailma esine oli täiega umbe pargitud, pool autorada oli täis ja rattaga polnud üldse kuhugi minna.) Ja kiirus läheb allamäge mõnusalt, s.t. ohtlikult suureks.

6) MTB + lai sile rehv on linnas mõnus ja rahulik sõita. Ma ei pea vahtima, mispidi kaevukaante pilud on. Äärekivid jne sööb amort kenasti ära. Ja kui tahan liiva minna (nt eile Nõmmel päevakult tulles), veab sellest ka läbi.

7) Veerenni / Järvevana ehituselt saab nüüd rattaga otse läbi, ei pea enam Veepuhastusjaama lapsi kollitama.

8) Viru ringi ja Taksopargi risti mina liiklusseadusele vastavalt läbi ei suuda. Ma peaks sõitma bussirajast vasakul, keset autosid. Ausalt, ei julge. Sõidan siis bussirajas ja see tundub üsna OK. Kui mõni ühissõiduk mulle sappa jääb, siis lihtsalt kiirendan talle tee vabaks.

9) Kõige kiirem ots oli 20 või 21 min, 27 km/h.

Mustamäe päevak

Puhas jooksukas.
Võtsin pika raja, 7.7 km ja 26 KP.

Esimese tunni jooksin... normaalselt. SI aegadest on küll näha, et ma olin viimase kümne piiri peal (41..43 koht 53 lõpetaja seas), ja suht raske oli liikuda ja künkaid kõndisin. Aga kõik KP-d võtsin enda kohta puhtalt, ei eksinud ei Sütiste liivakute / salude vahel ega Pirosmani metsas.

Kui kell lõi ette 1:00:00, siis tuli äkki surm. Avastasin, et ma ei suuda end kaardil hoida. See on märk väsimusest ja vältimatust suurest veast. Mis ka tuli, eksisin otse TTÜ spordihoone ees ära ja kõndisin KP-st paari meetri kauguselt mitu korda mööda. Kukkumine tabeli lõppu oli selle jama puhul õiglane karistus. 1:15.

Tegelt oli kogu rajal näha, et ma ei jaksa joosta ja kõik läksid järjest mööda. Stardijärgne Vanaka tõus tuli jube raskelt.

+ poole poolt: mingeid vaevusi ei olnud. Võibki hakata jooksmas käia. Sügisjooksu jaoks on hilja, aga TAOK rogainiks saab ehk veidi harjutada ja järgmine päris siht on siis TM 2013.

Harku päevak

No ma tunnen seda metsa, ju, eks?
Ha ha haa.

Enne esimest KP-d võtsin mingi muu, juhuslikult tee äärde jäänd KP.

Teise KP-sse minnes jooksin mingist teeotsast mööda. Kõõritasin kaarti ja sain nagu aru küll, et olen umbes kilomeetri mööda pannud, aga mis see mehele teeb, eks. Pärast sibasin tagasi. Ligi 10 min puhast sörki Harku tagumist sirget pidi, täitsa meeldiv.

Mõtlesin, kas katkestan või võtan osad KP-d või mis. Aga raba on ju tore ja uudishimu kõik KP-d ära võtta sai laiskusest võitu.

3. KP rajal leidsin mustikaid. Mujal oli ka ja pohli samuti, aga need olid ekstraordinaarsed. Suured. Palju. Ei pidand noppima, vaid sai täie peoga tõmmata. Mismõttes on Harku rabas (ja täiesti kuivas kohas ja suht tee lähedal) mustikad??? Võtsin puhata ja sõin.

Järgmised etapid jalutasin, et aitab vigadest küll. Valisin kiiremate ümberjooksude asemel aeglased läbi-raba-minekud. Jne. Sõin veel mustikaid. Tegin veel vigu. Aga kokkuvõttes tegin kogu raja ära.

Halb:
Aeg tabeli lõpus
Niru tunne, et üldse ei oska orienteeruda
Hea:
Vigastused ei segand üldse
Joosta jaksasin normaalselt.

Facebook Apps

Laekus üleskutse kontrollida oma Facebookis autoriseeritud rakendusi.
Selgus, et neid on kuus:
- Goodreads
- Skype
- Smugmug
- Eventbrite
- Disqus
- Sportlyzer

Kõik on kontrolli all.

Gadget Rage

Viskasin eile oma armsa Forerunneri vastu seina puruks.
Vihaga.
(Kahjuks saab seda veel parandada, muidu oleks rahu majas).

Garmini UI disainerid, ma ei julge isegi **** *** ******* kujul öelda, mida ma teist arvan!

Lady Gaga

pooleks kontserdiks olin
a) purjus,
b) vaimustuses,
c) täis tahtmist minna suusatama.

Mu +1 andis mõtte minna Sügisjooksu titerajale.
Väga inspireeriv üritus seega.

Rattaga tööle ja tagasi

Töölesõit oli norm, aga kojusõit väga närviline.
Pärnu mnt ja Liivalaia ratta-rajad süüdi.
Tipptunni autod vingerdavad närviliselt ja kalduvad rattateele, mulle ette.
1 km jooksul kolm korda, viimane neist Liivalaia - Tartu mnt ristil. Mu ees sõitnud sõiduauto tegi äkilise jõnksu paremale. Mingit põhjust tal selleks imho polnud, tavaline aeglane liiklusvoog igas rajas.

Mu kiirus on ummikus seisvatest autodest üksjagu suurem, nii et kogu aeg on kõhe. Käed piduritel, silm järjekordset võimalikku ettesõitjat piilumas.

Tuleb ikka uus ja kallim ratas osta, see ilmselgelt aitaks.

Corsair Force 120 Gb SSD

Arvutit ostes oli mõte, et süsteem - SSD ja kõik muu - HDD.
Nii said masinasse 60 Gb Corsair  Force 3 ja suurem WD Caviar.

See oli viga. Kui enne käis HDD koduarvutisse küll, siis nüüd - SSD kõrvalt - tundus see kuidagi kärarikas ja kohmakas. Ehkki uus ketas on selgelt kiirem ja üldse parem kui vana arvuti oma, ja kiiruse taha meil kindlasti midagi ei jää. Igatahes püüdsin ma kõik pidevkasutuses andmed ikkagi SSD peale toppida. Aga 60 Gb peale Win7, programmid ja andmed ikka ei mahu mitte.

Võtsin südame rindu ja ostsin täna 120 Gb SD juurde. Installeerus kenasti. Kahjuks on mul üks SATA kaabel puudu ja nii jäi WD sootumaks välja - mis on jama, osa asju on endiselt tema peal ja üldse. Aga see-eest on kuiv ja vaikne tunne. :)

Vigastus porgandist

See sissekanne memoreerib seda tähelepanuväärset seika, et suutsin tekitada enesevigastuse tavalise porgandiga.

Lisaks on mul endiselt ja üldse mitte paranevalt
- haige sõrm - parema käe "nimeta ats" - turses, liikumatu ja valus
- haige õlg - vasak
- sisemine vigastus Karula kukkumisest - üldiselt pole tunda, aga aeg-ajalt paneb valust karjuma.

Hommikul ei saa voodist välja,
lapsi ei saa sülle võtta,
võimelda ei kannata üldse,
joosta ei saa.
Rattaga sõidan, natukene ja üli ettevaatlikult, ehkki tõenäoliselt tegelikult ei tohiks - seesama õlg.

Suht pekkis

1) Sõrm lahases, paraneb
2) Õlg korralikult valus, paraneb
3) Jalg põlve kandist valus & kange

Ehk
- rattaga sõita ei saa,
- orienteeruda ei saa,
- isegi joosta ei saa.

Sitsin kodus, söön saia ja sealt ka siis pekk.

Sügisesed võistlused tuleb ära tühistada. Kiviõli Xdream - kahju! - kodukandis ju. Tallinna maraton - samuti. Jooksmine hakkas USA-s suht välja tulema. Aga no ei saa... Rogainile peaks siiski minema.

Aga üldiselt - tundub, et tuleb alustada suusahooajaga, sest O- ja R- ja J- omad läksid vett vedama.

Karula rattamatk

Laupäev: Ülemiste - Tsirguliina - Laatre - Lüllemäe - Rebasemõisa - Õdri
Pühapäev: - Haabsaare - Kaika - Saarjärv - Ähijärv - Peräjärv - Kolski - Lüllemäe
Esmaspäev: - Valga - Ülemiste

LAUPÄEV:
Ülemiste jaama jõudsime 6:30, Tsirguliina kell 11. Siit edasi juhtis meie tegevust soov leida kohvi. Rongi restoranvagunit ei leidnud me üles, Tsirguliinas tuli asenduseks süüa jäätist, Laatres puudus kaubandus sootuks ja Lüllemäel oli lubatud baar lahti "R-L 23-04". Õnneks müüsid paljukardetud amatöör-astronoomid meile oma kohvi, 10 eurosenti tops. Maastikke ma sel lõigul eriti ei näinud, pea käis liialt ringi, teistele vist meeldis.

Pärast Lüllemäe siestat läks elu helgemaks. Rebasemäe või -mõisa torn oli kõrge ja kõrgel, lugemistahvlid huvitavad ja silmapiir kuulsaid mägesid täis. Kasutasin siin teist ja viimast korda oma Lugeri binoklit. P & K otsustasid torni asemel rohke rattasõidu kasuks.

Siis sõitsime Kaika kuplistiku manu ja ööbisime imekaunis mustikametsas. (Hea otsus - siin polnud tuult, külma ega sääski.)

PÜHAPÄEV:
Pärast hommikusi mustikaid läksime Kaigast lähedalt vaatama. Väike sakk Haabsaarele andis meile matka suurima vedasime: must-toonekure. Seisis teine heinamaal meist ehk sajakonna meetri kaugusel. Meie pikema viibimise peale lendas pahaselt minema. Pärast kohalikud kinnitasid, et sealkandis on "teda" tõesti ja ta käib seal oja peal maiustamas.

Siis leidsime pohlametsa. See punetas tee kõrvalt nii kutsuvalt, et veetsime seal ligi tunnikese.

Ähijärvele sõitsime metsast rattateed mööda. Saarjärve kandis on vana Rootsi ja Poola piiripunkt, aga me ei leidnud seda üles ja kujutlesime siis niisama, et oleme kahe kuningriigi piiril.

Ähis tegime siesta ja uurisime kaarti (et kas me jaksame sõita järve alt läbi või peame tuldud teed tagasi veerema) ja leidsime väikse soo-teed otse soovitud suunas. Teel sinna väisasime Peräjärve, kogu matkaraja jaoks polnud aega ega viitsimist, tegime veel veidi mäest üles-alla sõidu trenni ja siis läksimegi sohu.

Rada kulges piki oosi üles-alla ja oli nii "tsivilisatsioonist ära" kui üldse saab. Korraks sai koriluse kutse meist võitu ja korjas topsid kukekaid täis. Vahva rajake oli ja aitäh rogaini kaardile, mis meile selle kätte näitas.

Kolskis näitas kohalik härra meile majaehituse kõrvalt kobraste hävitustööd ja pajatas kohalikust elust.

2 km pärast Kolskit kukkusime me P-ga laskumise all liiva. Mina nii õnnetult, et esijooks kõveraks ja õlg valusaks. Edasi sõita ei saanud. Õnneks aitas toosama Kolski härra mu & ratta teiste juurde Lüllemäele. Siin oli avatud pood, siestakoht ja tuttavad amatöörid.

ÖÖ:
Öö vastu esmaspäeva läks ekstra halvasti, taevas oli suht lendtähe-vaba ja õlg ei lasknud magada. Olin päris kindel, et mõni luu on vähemasti mõrane, kui mitte päris murdund. Suhtlesin siis magamise asemel tähetarkadega ja tuletasin lapsepõlve meelde.

ESMASPÄEV:
Teised veeresid Valka, käisid Lätis ja rongitasid tagasi Tallinna.
Mina käisin sõbraliku täheärimehe abil samuti Lätis ja siis tegin pika automatka piki Eesti väikelinnu.

Kodus:
Kiirabi teatas, et kõik luud ja sidemed on terved. 
Kästi panna üks käsi lahasesse ja teine salliga kaela siduda.

Harjutused ühele sõrmele

Kõigepealt on vaja liikuvust.
Selleks on harjutused.
Käsi lapiti laual, ja
- tõstad sõrme otse üles
- liigutad sõrme vasakule-paremale
- teed sõrmeotsaga ringe
Kõverdad sõrmi peopesa suunas, üks lüli korraga.
Surud peopesad vastakuti kokku ja ajad sõrmed ühtlaselt harali.
Masseerid käelaba mummulist palli veeretades.

Seejärel on vaja teha jõudu.
Selleks on harjutused. 
- surud sõrmi ükshaaval vastu pöialt, tugevalt
- pigistad stressipalli
- venitad juuksekummi laiali
- veel mingi juuksekummi-harjutus sõrmede tõstmisega
- surud peopesad vastakuti kokku ja surud ühe käe sõrmedega teised tagurpidi paindesse, keskendudes haigele sõrmele
- leiad "venitatava" võimlemispalli, venitad

Lisaks võib masseerida. 
Kas "ristikiudu" või siis sõrme otsast randme / südame suunas.

Igatahes jäi mulje, et paranemine on veel võimalik.

X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X +X + X + X + X + X + X + X

Septembri lõpus rõõmustas tegelusterapeut mind veel selliste harjutustega.

- Eri suurusega pallide veeretamine peos.
- Randme venitus mõlemas suunas. (Nagu pärast ronimist noh.)
- Plastiliini mudimine. Nagu stressipall.
- Plastiliinist ussikeste voolimine ja sõrmedega rullimine.
- Plastiliini sõrmejälgede vajutamine.
- Plastiliini kasutamine kummipaela asemel. Venitused sõrmedele ühe- ja mitmekaupa, eri suundades.
- Plastiliinist pallikese surumine kahe kõrvutise sõrme vahele. Ristipidine jõuharjutus.
- Lauale lamedaks löödus plastiliini "lükkamine": sõrmedega edasi, tagasi, kõrvale-laiali ja tagasi-kokku.

Teine TT sessioon lisas:
- hernestes sobramine
- tiku veeretamine kahe sõrme vahel
- tiku pööritamine kolme sõrme vahel
- pall kahe sõrme vahele ja siis sõrmi pöörata. venitus
- väikeste vidinate korjamine, nii et pihk saab täis. ja siis peost ükshaaval ära asetamine
- palli venitamine
- okaspalli veeretamine käes
- kahe sõrme - pöial + haige - venitamine. täiesti võimatu tundus.

Aastal 2024:

Ma olen elu lõpuni tänulik sellele taastusravile ja nendele terapeutidele. Sõrm / liiges sai terveks ja töötab ilma mingi viiteta vigastusele. 

Raamat: "Eiger Dreams", Jon Krakauer

Täispealkiri: "Eiger Dreams: Ventures Among Men and Mountains".
Sisuks on hulk lühijutte ronimisest - tippudel, kaljul ja jääl.

Alaska, Alpid, Himaalaja.

Krakauer kirjutab hästi. Mul oli tema suhtes kerge tõrge, aga "Into Thin Air" lugemine aitas sellest üle. Artiklid on erinevad ja eri teemadest. "Chamonix" - minu lemmik selles raamatus - on eelkõige lõbus. "A bad summer on K2" -  teine lemmik - eelkõige räige. "Devil's Thumb" ja "Eiger Dreams" - sisekaemuslikud. "The Burgess Boys" paneb huvi tundma, kas kutid on ikka veel elus. Nende stseen Las Vegases sobis USA-st tulles nagu silmaauku... Mitmekülgsus teeb raamatu heaks - ma ei viitsiks lugeda täit teost jääronimisest, aga loona sobib hästi.

Kõikides lugudes on tunda surma pidevat lähedust. Õnneks vahelduvad õõvarohked lood helgemate kirjatükkidega. Ja põnevuse kõrval on pidevalt huumor.

Jutud ise on aastaist 1985 - 1990, kui mägironimine oli palju noorem ja ebaküpsem.

Sissejuhatusest:
"Nowhere does this book come right out and address the central question – Why would a normal person want to do this stuff? – head on... Even so, by the end of the book I think the reader will have a better sense not only of why climbers climb, but why they tend to be so goddamn obsessive about it."

(Vastus on muidugi täiesti selge: Normaalne inimene ei peagi "seda" tegema ja kui ta teeb, siis saab ta normaalsusest kiiresti lahti.)

Kokkuvõttes on kompott väga loetav, põnev, raputav.Avardab vaadet mägedele üsna mitmes suunas.
Soovitan kõigile.
Ka neile, kes elus jalga Munamäest kõrgemale pole seadnud.

Viiteid
wikipedia.org/Eiger_Dreams
amazon.com/Eiger-Dreams
hyperink.com/About-The-Book-b1054a9 - parim arvustus, mis leidsin
wikipedia.org/wiki/Eiger#Nordwand ja eriti Toni Kurzi lugu
Burgess Books of Lies - seda tahaks järgmisena lugeda.

Jooksulindil

Käisin puht uudishimust eile hotelli sporditoas jooksulindil.
Et mis elukas see jooksulint on ja kas on ka hea?

Algul kartsin, et jooksen puldile otsa või kukun üle ääre maha.
Tegelikult muidugi mitte.



Ühtlaselt joosta on lindil igav, seega hakkasin mängima.
Kiiruseni 10 mph ehk 3:45 min/km oli kõik täiesti OK, aga rohkem ei julgenud ka.
Tegin siis "ringe" ehk veerandmiiliseid otsi vaheldumisi 4 mph "sörgiga".
Nupp 1 = "run", nupp 2 = "jog", päris mugav.



Ühtlaselt jooksmiseks on kallaku funktsioon suht mõnus.

Kokku 4 miili = 6.5 km.
Naha sai väga väga märjaks.

Spring Mountains

Minust on saanud Spring Mountains'i ekspert.

Eile VisitorS Center'is,
mina: Mis mõttes te ei tea, et neli aastat tagasi kukkus Echo Loopi teel lennuk alla?
tütarlaps leti taga: mmmmm.
mina: Neli inimest sai surma, mets põles, kogu piirkond oli tükk aega kinni.
tütarlaps: eee.. ei ole kuulnud.
mina: Minge vaadake oma silmaga, TCT trailheadi juures on mets otse sõidutee kõrvalt põlenud!

Ühele jaapani paarile tegin rajal kiire piirkonna ülevaate. Tipud, kõrgused, näitasin näpuga lund, rääkisin 1955 aasta lennuki-katastroofist - seda vähemalt töötajad teavad, aga "Skunk Works" annab sellele palju parema tausta kui tavainimesel on.

Ma olen käinud ära kolm kõrgemat tippu (Griffith, Charleston, Mummy).
Ma olen läbi käinud enamiku radu. Bonanza ja Mummy Springs on puudu.
Ja radade kõrvalt olen turninud Charlestonile üle Devils Thumb shortcuti, roninud Little Falls rajalt läbi "wildernessi" kanjoni harjale ja nüüd siis käinud Mummy otsas.

Ilmselgelt olen ma Las Vegases liiga palju aega veetnud.

Mummy Mountain, 3514 m

Taustainfo:
Spring Mountains on jäänukmäestik Nevadas, Las Vegase külje all.
Mummy Mountain, 3514 meetrit, on selle kõrguselt teine tipp. 
Eemalt vaadates on mäel sarkofaagi kuju, sellest ka nimi - Mummy.

Lõuna-Nevada mägede maastik on keeruline. Nõlvad on üldiselt lauged, aga neid liigendavad järsud kaljud ("cliff band"), millest üles- ja allasaamine on keerukas. Vaatad kaardilt - mul on piirkonna 1:24000 topo - mine ja jaluta! Aga kui ronima hakkad, on igal pool sein ees.

Ma olen Mummyst korduvalt mööda matkanud, aga täna käisin tipus ära.

Mummy otsa ei vii ametlikku rada. Tippu saamiseks tuleb rajalt õigest kohast ära keerata, ületada pikk vastik veerise-nõlv ja leida üles tipuplatoo peale viiv "class 3 chute". Class 3 tähendab USA keeles, et käiku lähevad kõik jäsemed, aga ohtlik pole ja julgestama ei pea. Veeris on tüütu, astud sammu - vajud pool tagasi. Aga 2/3 teed on puhas kõndimine ja tõusta tuleb vaid 1100 meetrit. Kerge mägi, kui vaid rada tead!

7:00 sõidan Las Vegasest hotelli eest välja.
8:00 olen "mägedes", Mt Charleston Visitor Centeris.
8:15 olen raja alguse parklas, 7800 jalga / 2370 meetrit. Ilm on mõnusalt jahe, eriti pärast Vegase 43C põrgut.
8:30 asun Trail Canyon Traili pidi teele. Rajal on uskumatult palju rahvast, kümneid inimesi. Lobisen palju - kõik teavad mingitpidi Eestit. Ühe matkaja lapse klaveri-õps on MarkKostabi ema. Imetabane!
9:30 olen TCT ja North Loopi ristil, 9330 ft / 2850m. Siin on avar ja ilus. Ronin lähedase nuki otsa ja vaatan vaateid.

Uurin siin võimalust tulla tagasi teist teed pidi, üle Mummy Springsi. See mõte laidetakse maha. Pmst olla võimalik, aga... Kaardi järgi tundub see aga nii triviaalne, et plaanin siiski proovida.

Pildil on ees rada, taga Mummy "kõhu" osa.

Mets on põlenud 1950. aastatel!!!

10:00 jalutan mööda NorthLoopTraili Mt Charlestoni poole.
10:50 Siksakkide lõpus 10300 ft peal tuleb rajalt rusunõlvale ära keerata. Rusul liikuda on jube vaev, kõik täiega liigub jala all, tasakaalu pole ja aina vajud alla tagasi. Püüan okastaimedest kinni hoida, ja mitte kukkuda. Ukerdan mis hirmus, kogu aeg on kõik neli jäset töös.
11:10 Olen hoidnud liiga paremale! Trahviks saan traaversi selsamal rusul. Kõrgust on üle 3 kilomeetri, liikuda on raske.
11:30 Jubeda vaevaga saan mäe harjale. Ühelpool paistab Kyle kanjon, Mt Charleston, põlenud mets mäeküljel. Teisel pool on kõrb. Mürtsub trumm - all oleva kuurordi lärm tuleb tuulega siia välja. Ja harjal on väike rada.
12:00 Hari viib tipuplatoo järsu seinani. Ronitav lõhe (kuluaar? inglastel "chute") viib sellest üles. 12:05 Jõuan platoole, vaatan üle ääre alla, ilus! Kaugelt paistab Las Vegas. Platoo ise on samuti nunnu, värviliste kivimite ja sakiliste igimändidega.
12:30 Tipus! Siin on suur tuur (laotud kivihunnik), väike USA lipp ja tipulogi. Istun maha, puhkan, joon, kirjutan tipupäevikusse oma nime.

Siis kulutan tunni, otsides tipust teisele poole alla minevat rada. Aga ma ei leia seda: platoo servad on igal pool nii järsud, ma ei näe varianti kukkumata alla jõuda. (Hiljem otsin netist õige koha üles, aga sealtkaudu minna poleks ma üksi söandanud.)

Seega naasen sama teed pidi. Kukepea! Klibul libisen mõnuga. TCT / NLT ristmikul pean väikse loengu Spring Mountainsi huvikohtadest (kõrgemad tipud, Mummy nimi ja kehaosad, kaks lennuõnnetust), näitan paistvaid lumelaike ja olen rahvale üldse giidi eest. Viimased 500m kõrgust lihtsalt jooksen alla, 20 minutit.

Tehtud!

Lingid
Mummy Mountain @ Wikipedia
Spring Mountains @ Wikipedia
Raja kirjeldus localhikes.com lehel
Raja kirjeldus summitpost.org lehel

Eelmised korrad samas mäestikus:
Mina Mt Charlestonil, I kord ja pildid
Mina Mt Charlestonil, II kord ja pildid
Mina Mt Charlestonil, III kord üle Devils Thumb shortcuti

Piki strippi: Caesars - Downdown - Caesars

Läksin enne päiksetõusu jalutama ja leidsin Stripilt vaid kahte sorti rahvast: litsid ja jooksjad. Litsid jätsid külmaks, aga jooksjad huvitasid. Neid oli tänaval rohkem kui kõiki muid strippijaid kokku. Tähendab, et siin ikkagi saab joosta! ja keegi ei pea sind seejuures hullumeelseks.

Seega jalutasin hotelli tagasi ja ajasin samuti jooksuriided selga. 

Caesar's Palace'st Downtowni sildini ja tagasi tuli ligi 10 km. Joosta oli algul täiesti OK, aga tagasiteel päikese käes hakkas palav: tulnuks veidi varem välja minna. Tempo oli umbes 6 min/km, lisaks tegin pildi-pause.

Siin on jooksjatel komme möödudes üksteist tervitada. See on tõeliselt meeldiv, eriti siis, kui päike juba kõrvetab ja kõigil on ilmselgelt raske. Isegi täiega möödasprintiv neegrionu viitsis mulle "hi" öelda. Eestis lüüakse teist jooksjat nähes pilk maha ja tehakse nägu, et sind ei ole üldse-üldse olemas...

Teine silmatorkav erinevus on grupiti jooksmine. Eestis on enamik sörkijaid üksi, mõned harva paarikaupa. Siin tuli vastu 4-5 liikmelisi punte, kusjuures väga kirjus koosseisus: tibid segamini taatidega. Mõni paar nägi väga eratreeneri teenuse moodi välja, keskeas valge mees + üübersportlik tõmmu tibi ees vedamas.

Hommikune Las Vegas on muide ilus. Kuldne taevas peegeldub kasiinode klaasil. Igas lagedamas kohas paistavad mäed, tõusva päikese käes kenad värvilised. Vaatasin Bellaggio purskkaevu-shõud ihuüksi; no ausõna mitte ühtegi teist inimest ei olnud tiigi ääres. Show oli muidugi vaiksem kui õhtul, ilma kahuripaukudeta, aga muidu nagu päris. Ja ainult minule.

Uljaste järv

Tegin teel maalt linna väikse haagi ja väisasin Uljaste järve.
Monus!
Soe vesi, väike rannake, ujuda imehea.
Edaspidigi!

90.0

näitas mu vannitoa seier eile öösel.
järgmise 10 päeva eesmärk on see umbes samale tasemele jätta.

2 nädalat hiljem:
+ 0.5 kg, pmst mõõtmisvea piirides, WIN.

Rattatest ja tasuta kellad

Tegin Pirita teel politseile ratta liiklustesti.
Omal soovil, uudishimust.
Sain kommentaari "olete seni kõige kiirem vastaja".
Ja kõik õiged vastused. Üks oli formaalselt vale, aga küsimus oli eksitav.
Igatahes premeeriti mind ratta esi- ja tagatulega.
Knog Frog ja Cateye, vastavalt.

Aitäh, politsei! Meil on peres kuus jalgratast, + üks tõuks ja üks jooksuratas. Tulesid läheb ikka vaja.

Mulle see ratta-kontrolli kampaania meeldib. Üle võlli ei tohi minna... signaalkellade teema on täiega ülepingutus. Aga nii reeglite tutvustamine kui rataste sisuline kontroll (mul vaadati ntx pidurid üle) on täiesti brooo.

Mustamäe - Kadriorg, rattaga, üle Mustamäe tee

Sõitsin Ele pakutud marsruuti, üle Mustamäe tee ja Balti jaama.
Ei saanud üldse hea.

Kuni Löwenruh' pargini oli tegelikult mugavam kui Sõpakal. Aga sealt edasi...Aina jupitamine! Ja sõita tuleb sõiduteel, mis tähendab, et kiiresti. No ei taha ma Rannamäe teel autodele jalgu jääda. Põhjaväil (v misiganes selle sadama kandi liikluspusa nimi on) on rattaga veel tüütum kui autoga. Ahtri - Tuukri pole ka mingi mõnu.

Minu arust ei saa Balti jaama ja mere vahelt rattaga normaalselt läbi. Paari aasta eest tehtud "ametlik" rattatee käib läbi vanalinna, Laboratooriumi ja Laia tänavate. Ei... eiei. Aga sinna on AFAIK uus detailplaneering tehtud, ehk läheb kunagi paremaks.

Kokkuvõtteks: 
Pikem tee (üle 10 km, vs 9.4 otse minnes). Rohkem pause, kiiruse graafik on ühtlaselt sakiline. Sõiduteede kiirenduste tõttu olin koju jõudes suht higine.
Ei ole hea teevalik.

Mustamäe - Kadriorg, rattaga

Tegin hommikuse raja täpselt vastassuunas.
Akadeemia ring - Kristiine rist - Tõnismägi - Vabaduse väljak - Viru ring - Narva maantee - Kadriorg.

Sõpruse pst suunal Mustamäe -> Kristiine on rattaga palju ohtlikum kui hommikune Kristiine -> Mustamäe. Ehkki sõidan täpselt sama rattateed. Sõpaka õuede väljasõidud on tehtud targalt, nii et majad jäävad autojuhist paremale ja vaade vasakule (linna ja pealetuleva liikluse poole) on vaba.
Ratturi jaoks tähendab see, et linna poolt sõites näen ma väljasõiduteid & autosid hästi ja võin sõita üsna vabalt. Aga Mustamäe poolt tulles need ristumised täiesti "pimedad", maja nurga tagant väljuv auto blokib ratta täiega. Lisaks vaatab juht vasakule, minust eemale. Seega tuleb Mustamäe - Kesklinn suunal väga väga väga vaikselt võtta.

Mida ma ka tegin, tulemuseks täiesti rahulik sõit.

Kristiine ristis on mul valikud:
1) Koskla - Väike-Ameerika - Liivalaia,
2) Endla - Suur-Ameerika - Liivalaia,
3) Endla - Kaarli pst - Narva mnt.
Narva mnt on lühem, Liivalaia kiirem.

Imelikuks läheb olemine enne Kristiine viadukti. Märgitud rattatee lihtsalt kaob. Seal tuleb võtta J soovitus ja end keset sõidurida seada. Tipptunnil suht ebamugav. Endlas tuleb sõita BUS rajal, mujal lihtsalt ei saa. Sama Narva maanteel. Mul läks täna lihtsalt, võtsin end Viru keskuses ühe liinibussi taha (ohutu pikivahega) ja veeresin selle taga Kadriorgu välja.

Teravust lisavad BUS rajale parkijad - ma tõega ei tea, mida selline inimene mõtleb ja ma tõesti soovin MUPO-le õnne nende ahistamisel.

Pildid ka.

Algus on Sütiste ristis, sest esimese kilomeetri kulutas GPS signaali otsimisele.
8.2 km (koos salvestamata lõiguga 9.4 km)
Keskmine kiirus liikudes 21 km/h.

Kadriorg - Mustamäe, rattaga

Sõidan keskhommikul Kadriorust Mustamäele.
On esimene tööpäev pärast puhkust, veeren rahulikult ja enda kohta väga aeglaselt.


Narva maantee parem rada on muutunud ühissõidukirajaks. 
Wtf? Kus mina siis nüüd sõitma peaks?
Rikun seadust ja kulgen mööda ühissõidukirada.
Õnneks on suvi ja ühissõidukid puhkavad. Rada on meeldivalt tühi. Kõik tundub ohutu, kuni

esimese ohtliku olukorrani.
Mulle tagurdab ette sõiduauto. Narva mnt alguse parkimistaskust. Ootamatult.
Ega ma teda süüdista - neist viltustest taskutest väljasõit on tõesti tülikas. Isegi teisi autosid ei näe, ratturist rääkimata. Õnneks sõidan aeglaselt ja saan kenasti pidurdada ja tagurdajast vasakult mööda. Ta ise jääb ka seisma, vist näeb mind, aga minu raja on ta selleks hetkeks täiesti kinni pannud.

Viru ring ja Vabaduse plats ja Kaarli pst ja Taksopargi ristmik lähevad kõik hästi, ehkki veidi kõhe on kogu aeg. Iga paremale hargnev sõidurada tähendab, et ma pean lootma, et autojuhid näevad mind ja mu märguandeid ja taipavad mu vasakule hoidmise plaani ja lasevad mul sõita. Olen erekollases, nii nähtav nagu oskan - aga ikkagi on kõhe. Kaarli pst lõpus (kus parem rada läheb otse Luisesse ja samas keerab paremale Toompuiesteele kah) võtan end rattarajalt päris sõidurajale, et mu taga olev auto mind ikka päris kindlalt näeks ja mulle parempöördega ette ei sõidaks.


Sõprust pstl Rimi parkla juures tekib
teine ohtlik olukord. 
Parklast väljuv sõiduauto jääb enne rattateed seisma, nagu annaks mulle teed.
Aga ei!
Minu lähenedes hakkab auto aeglaselt liikuma ja sõidab rattateele täpselt risti ette.
Õnneks sõidan siingi aeglaselt ja saan kenasti hoo maha.

Kolmas ohtlik hetk tekib samal Sõpakal. Üks tütarlaps astub ümbrust adumata rattateele, kus samal hetkel kohtuvad mina ja vastutulev rattur. Taas aitab mind rahulik sõit, kerge pidurdus ja pääsen tütarlapsest selja tagant mööda.

Edasine tee kontorini on intsidenditu. Mitu korda tuleb kiirus väikelaste või kogu tee okupeerinud mammide tõttu nulli võtta, aga ühtegi ehmatust enam ei ole.

Kokkuvõtteks: Paneb mõtlema. 
Kõik kolm juhtumit olid praegu vaid kerged ootamatused, ei midagi ohtlikku. Aga kui ma oleks sõitnud veidigi kiiremini, oleks vähemalt esimene (tagurdav auto) olnud päris ohtlik laks.

Võib ju öelda, et parkiva auto lähedal ei tohigi kiiresti sõita. Ja rattateel, kus on ristuvaid väljasõite või pimedaid nurki, tuleb ka ettevaatlik olla.

Aga Tallinna rattateedel on IGAL POOL ristuvad teed jalus. Ja pargitakse ka enam-vähem kõikjal. Seega tähendab, et ohutu rattasõit = aeglane rattasõit, igal pool, kogu aeg. See aga ei klapi kuidagi liiklusseadusega, mille mõte on hoida rattad sõiduteel, koos autode ja muu mootor-liiklusega.

Rabarberi-jäätis

Tegin jäätist, peaaegu ise.
Või no mis "tegin" - masinad segasid.

Jäätisemasinasse läks sisse:
- 400 ml vahukoort, vahustatud
- 2 munakollast + 50 ml suhkrut + 1 tl vanillisuhkrut, kah vahustatud
- pool kilo rabarberikeedist - ülejääk eelnevast moositeost

Retsept Angeelika Kangi raamatust "Jäised ahvatlused".

Jube hea sai. :)

Nädal hiljem:
Tegin veel ühe ringi rabarberi-jäätist.

Mõned nädalad hiljem:
Maasikajäätis!
Mmmm!

Viimsi päevak + palju ratast

Plaan oli selline:
rahulikult rattaga tööle, siis  
rahulikult koju, sealt
rahulikult rattaga Viimsisse, siis
kiire orienteerumis-laks, ja
rahulikult koju tagasi.
Tegelikkuses juurutus eelneva täpne vastand.
Rattaga ainult kimasin, orienteerusin aga kui purjus tigu.


Rahulikult tööle sai otsa, kui poolel teel meenus kojujäänud läpakas ja siis tuli koosolekule jõudmiseks täiega lennata.

Rahulikult koju kukkus läbi, kui selgus vajadus ratta kiir-hoolduseks ja samas ootasid mind Statoilis K&E. Lendasin taas täiega. Aeg 25 min koos miljoni fooripeatusega - pmst hea tulemus, aga üldse mitte see, mis plaanis.

Rahulikult Viimsisse läks üle, kui meenusid kojujäänud tossud. Ja N-päevakul rattaorienti ju pole. Lisatiir tagasi koju ja jälle kiirus peale, et K&E-ga koos starti jõuda.

Orienteerumises võtsin muidugi kõige pikema raja - et kui juba siia on tuldud, siis olgu täie raha eest, eks! 7 km piki Randvere soid ja võpsikuid.

Tavaliselt hakkan ma O-jaburdusi tegema tund pärast starti. Aga nüüd oli see tund stardi hetkeks juba läbi! Ja rämedad kalad algasidki hetkest null. Kõige esimene teevalik oli täiega vale. Teisel etapil võtsin vale KP. (Ja siis muidugi õige kah.) Kolmandal etapil eksisin juba kergelt ära. Ja sealt edasi ei taha isegi meenutada mitte. Raja teises pooles püüdsin lihtsalt kramplikult oma asukohast aru saada. Oh õnne, kui mõnel helgel hetkel kaart ja maastik klappima said! Aga muidu oli tunne nagu labürinti lastud zombil, mõtlemine ja O-võime olid täiesti välja lülitatud. Korra jooksin kaardist välja. KP-d sain kätte ainult väljajooksulohade abil... Nii väsinud kui raja lõpuosas polnud ma isegi öisel xdreamil mitte!

Kõige krooniks selgus, et ei stardis ega finišis pole mingit jooki, ei niisama ega raha eest.

Rattaetapil koju külastasin aga Mähe poodi. 2 viineripirukat ja 2 pudelit jooki ajasid elu taas sisse. Sõit koju - kõvas küljetuules - oli palju ärksam kui kardetud.

Tulemustes olen muidugi päris lõpus. 1:50, mu elu pikim päevak. Aga sitt võistlus on hea trenn (S.A.) ja teeb tugevaks ja üldse, eks!

Õnnitlused E-le, kes käis elus esimest korda orienteerumas ja tegi peaaegu pika raja ja peaaegu sama kiiresti ajaga mina. Ja ka tema tegi ju ratast ette ja taha.