Väga lahe oli. Viimase ronimisraja keskel (kus nööri otsas väikesed jalatoed) jäin jänni, sain vöös rippudes kuidagi hädaga üle. Muidu polnud hullu. Talvine ronimine on kõrgusekartuse ära harjutanud ja usalduse igasugu köievärgi suhtes vastu andnud. Isegi käed ei väsinud eriti ära :)
Soovitan kõigile.
Jooksin tänase raja - 8.7 km, 26 punkti, võitja 0:50 - ajaga 1:20 ja jäin eel-eelviimaseks. Joosta nagu jaksasin. O-vigu tegin, aga mitte palju. Ma tunnen Nõmme / Mustamäe metsa halvasti ja paremini maastikku tundes oleks saanud mitmes kohas targemaid rajavalikuid teha (no näiteks mitte üritada lossi lähedal nõlva ja elurajooni vahelt läbi pugeda...), aga ega siis teisedki. Või on kõigil see metsanurk nii peas, et ongi puhas jooksukas, nagu foorumis öeldi?
Imelik tunne igatahes. Lähed metsa, lippad mis hirmus, palju vigu ka ei tee, aga ikka jääd tabeli päris-päris lõppu.
Muidugi oleks abiks, kui puhtalt (vigadeta) orienteeruma õpiks. Aga ses vallas asi paraneb. Eelmise kevadega võrreldes on seis ikka päris hea... (või vähemalt tundub nii, kuniks tulemusi vaatan).
Kuulen ära 16 kHz ja mitte rohkem.
Ülikooli alguses testisime üldfüüsika loengus samuti sagedusi. Siis kuulsin 22 kHz. Nii et 6 kilohertsi on ajaga kaduma läinud :(
Rokkis täiega.
Peaosades: Matti Udu Priit Mark Kelly Kerttu Elo ja loendamatu hulk Vihulasi.
Kohati ka: Juhani (igasugu veidrail sõiduriistul) Merili Kadri.
Pühapäeva-eri: Liina Kalli Arvo Urmas.
Saunanaine: Karin.
- - - - - - - - - - - -
Vanatädi, kes "10 aastat nooremana" meiega Perosoonõtsist Võõpsu sõitis. Ja oli pärast laagriplatsil.
Zetod ja Tsibihärbläseq.
Võrtsjärve limnoloogiajaama saun.
Lepiklill on taim.
Konn on rõve loom.
BonAqua Elole.
Türile.
Mu aprillikuu EMT arve oli väga kopsakas ja ületas otsekorralduse limiidi 100 krooniga.
EMT oleks võinud võla maikuu arvega ära klaarida. Või mulle soovitada, et kui ma nii palju räägin & pargin, siis suurendagu ma otsekorralduse limiiti. Et neile rohkem käivet või nii.
Aga ei, selle asemel pani EMT mu numbri kinni.
Tänan, EMT. Eks ma siis edaspidi kasutan te teenuseid nii vähe kui saan.
(Ja lisaks keeldus EMT kliendo-info 123 mulle ütlema, mis värk on. "Me ju ei tea, kas te ikka olete selle 5058952 kasutaja." "Ma ju HELISTAN sellelt telefonilt teile!" "A kust meie peame teadma, mis numbrilt te helistate!" EMT klienditugi ei näe EMT võrgust sissetuleva kõne EMT kasutaja numbrit? Kvaliteet-operaator, tõepoolest.)
Aga Järve selveri esindus oli väga viisakas ja nummi. Sinna lähen vajadusel veel.
Astangu on üks koledamaid kohti Tallinna ümber. Mahajäetud militaarmaastik, pluss lõputu laga. Kes, NO KES valib just sellise nurga romantiliseks hetkeks? Aga kondoomipakke oli maas mehiselt.
Nägin kahte rästikut! Üks vana ja "luitunud", teine noor ja ereda siksakiga. Rehvid jäid sellelt põllulapilt tänu neile küll korjamata.
----
Üritus ise muidugi tohutult positiivne. Ilmselt kõige toredam rahva-algatus, mis meil uue iseseisvuse ajal olnud on. Ehk tõukab see tegu nii rahva kui võimu prügi ja keskkonnaga ka edasi tegelema. Rainerile ja Ahtile ja teistele tegijatele igatahes austus ja tänu!
1) Saime Katiga mõlemad esimest korda päris üles. Kuiv sein ja sussid - mis nii viga ronida!
2) Iida oli kaasas! Esimest ja vist ka viimast korda.
1) Ülesminek: Ronimine on tehniline ala. Eriti palju sõltub jalanõudest. Talvel ei saanud ma üles ühest konkreetsest negatiivse kaldega kohast. Seal oleks lisaks kätele vaja olnud natu-natukene jalgade tuge, aga libeda seina pealt ei saanud seda mitte. Vähemalt minu saabastega ei saanud. Ja kassidega kalju peal ronimine tundus ebakindel vist samal põhjusel - selleks on vaja jäigemaid (ja parajamaid) saapaid kui minul.
Aga nüüd, sussidega kuival kiviseinal, on jalgadel pidepunkte pea igal pool. Ja käed on kah siseseinal tugevaks treenitud. Nii et tundus kõik hirmus lihtne ja üldse ei saanud aru, misasja me seal talv otsa pusisime...
Sussi ja kuivaga on ka alumise madala seina peal imelihtne olla. Tugipunkte on terve sein täis, roni kus tahad.
2) Iida: tundis igavust, sest teisi lapsi ei olnud. Käis Katiga üleval panga peal, vaatas koopaid, ronis küngastel - ja nägi all rästikut. Madu olla tal vaid paari meetri kauguselt selja tagant mööda läinud.
Saime teada, et rästikuid on siin üldse palju, ehkki nad pidada elama rohkem üleval kui all. Ka mina nägi eile siin koristades kahte rästikut. Igatahes arvasime me, et rohkem me teda siia ei too. No ei ole vaja riskida.
Iida ise on rästiku nägemise üle muidugi uhke :)
Künnapi klubilastega koristasime ära meie ronimis-kohtade ümbruse, siis tassisin võõra meestekambaga Kadaka autoturu ümbrusest rehve kokku. Kokku ligi 5 tundi rassimist. Rehve tõime suure sõjaväe veoautoga, silma järgi hindasime oma hunniku 10 tonni peale.
Halb: see kampaania ei muutnud Kadaka autoturu / Astangu võsa prügilasudes küll midagi. Paar nurgakest sai puhtaks, aga ümberringi laiub laga - mahajäetud majad ja militaar-rajatised, nende vahel ehituspraht, selle ümber prügiväli. Osa on pangalt alla loobitud. Osa mahajäetud majadest välja tassitud. Ja osa suurte kalluritega kohale veetud - viie meetri kõrgust hunnikut käe otsas või sõiduauto haagises kohale ei too. Nende mägedega ei tee inimese jõud midagi, sinna on vaja koppa ja buldooserit. Või kinnisvara-arendust... mis oleks kahtlemata kõige halvem variant.
Lootusetuse tunne oli vist kõigil Kadaka turu kandis toimetanuil.
2. mai: Ujumistrenn :) Esimene minu täiskasvanud elus. Hariv ja kasulik, järgmisel nädalal jälle :) Ja prillid ostsin kah.
2. mai: Rattaga linnas, 20-25 km (mul sai spidokas hukka). Pigem küll sadulas-istumise harjutamine, kulgesime I. ja tema uue välismaa poiss-sõbraga kolm tundi mööda Kadrioru - Pirita vaatamisväärsusi.
3. mai: Rattaga Pirital, 28 km, hirmus uhamine koos M-R-ga. Ma ei oska maastikul sõita, kohe üldse mitte.
Teeme_Ära_2008 viimased poolteist tundi oli rehvide kogumine, suht korralik füüsiline, lisaks sai veel õliseks kah.
4. mai: Astangul ronimas, kohapeal kaks korda seinast üles, ja rattaga kiiresti! sinna-ja-tagasi.
5. mai: Ujumas, Nõmmel. Tegin pikalt trenniharjutusi - hingamist ja muud.
6. mai: Teisipäevak Tähetornis, 9.24 km, 1:32. Patserdasin palju. Muuhulgas käisin 4 päeva jooksul 3. korda meie Astangul :)
7. mai: Ujumine II. Kroolis hakkab mingi valgus paistma, ja seekord näidati veidi konna kah.
7. mai: Astangul ronimas. Sain III rajal kaks korda väikese sohiga üles :)
9. 10. 11. mai: Rohelised. Rattamatk keeruline asi, aga trenni eest käis küll. Lisaks sai Võhandus ja Võrtsjärves ujuda :)
13. mai: Teisipäevak Pääskülas / Harkus, 9.4 km, umbes kolmveerand tundi. Läks nii kakasti, et tulemust kirja ei pannud - samas - võhmatrennina super.
14. mai: Lasnamäel ronimas. Sain III rajast puhtalt üles, ja II rajast sohiga. Areng missugune :)
15. mai: Astangul ronimas. Rein ja Valdo teevad trenni, Juhani kutsus (aitäh!). Tegime via ferrata-t, laskusime, ronisime seina. Oli väga hea! Rahvast vähe, sain seina kõige raskemat (madalama astangu kohal) kohta mitu korda järjest proovida (nii et sellest üles ja kohe alla ja siis jälle üles). Ja lisaks ronisin täiskõrguselt alla. Mõnna. Olin sussidega, kuival seinal on nendega tõeliselt tore ronida.
16. mai: Ujumas. Hommik maksab Õismäe ujulas 30 krooni, pea tasuta. Hirmus hea oli, 2x trenni on tõelise efekti andnud. Esiteks ujun ma nüüd konnaga bassini ära 10-11 tõmbega - varem oli miinimum 15 - poolteist korda vahet! Aga "vähendage tõmmete arvu niipalju kui vähegi suudate" on esimene harjutus, millega Risto immersiooni-õpik tegeleda käsib. Teiseks ei karda ma enam krooli, vaid jaksan 2x25 mõnuga ära ujuda ja polegi pärast päris surnud. Max kiirus on endiselt 25 sekundit otsale, aga need 25 sekundit pole enam meeletu rahmeldamine, vaid päris ujumise moodi. Ja pärast pole hing _päris_ kinni. Ehk siis, trenn läks täie ette.
19. mai: rattaga tööle, tagasi, vahepeal 20 km Nõmmel / Harku metsas.
20. mai: teisipäevak Väänas. 7.9 km, 1:15. Ee... nii ei tohi teha enam. "Ebaterve", ütles Henn sporditsätis millegi sarnase kohta. Ja põtra nägin, lähedalt! Ja auto sõitsin katki (aga sain ülejärgmisel päeval terveks).
21. mai: ronimas Lasnamäel. Tahtsin II rajast puhtalt üles saada, aga ikka sai negatiivi kohal tarkus otsa ja tuli köies uurida, mis värk on. (Ja siis sain muidugi üles ka.)
24. mai: rabamatk, kerge küll - lastega Jussi järvedel Kõrvemaal.
25. mai: ujumas Õismäel.
26. mai: rattaga 40 km, linnas, jupitatult küll.
27. mai: teisipäevak Nõmmel, 8.7 km, 1:20. Endale tundus normaalne, aga kõik teised jooksid / orienteerusid must miskipärast kiiremini.
29. mai: Otepää seiklusrada, lõpuks oli nahk märg. Ja käed said natuke trenni.
31. mai: Karula veskil ronimas, käisin 7 korda üles-alla. Väga hea tunne oli.
Karula on meie matka-värgi alguspunkt, suvel 1998 toimus seal Türgi matka eelne laager. Siis polnud mul mõtetki, et ma võiks sinna otsa ronida, ei köies ega ilma. Nüüd on suhtumine teine: niikui kohale saime, läksin seinale (Iida jäi miski kivi otsa kõõluma ja Kati pabereid täitma). Ja ronisin niipalju kui sain :) Mitte just kiiresti, aga ikkagi oli päris hea tunne seal seinal, jalad pidasid ja käed ja üldse oli kuidagi kerge olla. Kati ronis ka, a veidi vähem.
No ja rattaga tööl olen ma kah käinud.
Kõik kirjutavad, et selle bokeh olla hea, suisa suurepärane. Miks minu pildid siis nõnna närvilise taustaga tulevad?
(ja ma poleks elus arvanud, et kavatsen sellisest pisiasjast endale probleemi teha.)
