Mul on jäänud kirjutamata, et käisime sügisel "Rahamaad" vaatamas. Kati sebis piletid meile kõigile - meie ise, kõik lapsed, mõned sugulased ja sõbrad ja töökaaslased. Ta on Maria Fausti fänn ja ostsis esimese ringi piletid pimesi ära enne kui sellest üldse mingi kuulus asi sai. Etendus meeldis mulle hirmasti, ma arvustama ei hakka, internett on kiitusi täis niigi.
Miks see mulle meenus? Täna, 7. aprillil 2026 oli loeng "„Danske rahapesu juhtum. Kuidas tegelikult puhastati pangandus 2014 kuni 2022?" Loeng oli üsna igav, keskendus järelvalve protsessile ja päris asja mainiti stiilis "märkasime aruandest, et mitteresidentide hoiuste jäägid olid taas kasvama hakanud". Küsimuste osa oli põnevam. Siiski - nii kriminaalse sündmuse kohta väga verevaene ülevaade.
Küll aga äratas "Rahamaa" teravaid mälestusi. Ma olen eda maad natuke näinud. Õnneks või õnnetuseks - ainult kõrvalt. Olin itikas, nohik, miljardeid ei liigutanud ja rikkaks ei saanud. (Võimalusi selleks oli korduvalt, kuid ma ei olnud tark ja ei osanud neist kinni võtta.) Kuid väga paljud hetked tulid ikkagi pisarateni tuttavad ette.
Kas tänaseks on rahandus igavam? Minu jaoks kindlasti. (Mõni krüptoraha või NFT-de spetsialist arvab kindlasti teisiti ja Wise rahvas ehk kah.) Aga kas ka eetilisem? Ei tea. ML/TF teema ei ole praeguses Eestis kuigi sisuline - seda ütles tänane lektor ka ise. (Samas ressurssi kulub sellele sada korda rohkem kui siis, kui see _oli_ probleem. Kus siin on nüüd põhjus ja kus tagajärg?) Kuid see-eest on muud mured. Me müüsime oma pangad Skandinaaviale maha ja maksame neile nüüd sisuliselt "raha liigutamise maksu". Päris sms-laenu-firmad ja krüptopetturid on vist kadunud, aga siis tuli mingi uus scammerite laine.
No comments:
Post a Comment