Lapsed ja katsed
Ajendet ühest vestlusest ühe teise veebipäeviku sabas.
Sest lapsed on 9. klassis. Lõpetavad põhikooli.
Ja see tähendab sellist stressi nii lastele kui vanematele, et mitte üks pere polnud nõus oma last kevadel koolist terveks nädalaks ära võtma.
Ja see tähendab sellist stressi nii lastele kui vanematele, et mitte üks pere polnud nõus oma last kevadel koolist terveks nädalaks ära võtma.
Stressi allikas ei ole põhikooli lõpetamine, vaid uue kooli valik. Selleks on katsed. Ilma katseteta saab laps "koduküla totude klassi" (sarkastiline sõnastus tuttavalt haridusteadlaselt). Niisiis rabelevad kõik üheksandikud teha Reaalkooli / TIK / 21 / GAG katseid. Või siis mingeid teisi.
Lapsevanematega rääkides tuli meelde sarnane stress Iida 9. klassi lõpetamisel.
Igatahes jäi matk sellisena ära.
Vestlesin Alo klassijuhatajaga. Ta meeldib mulle väga, on aktiivne ja osavõtlik inimene ja tõsiselt hoolib laste edasisest käekäigust. Kuid stress on selgelt ka temal. Ja rõhk on - vähemalt praegu - laste õppetöö formaalsetel külgedel. Et poleks puudumisi, tegemata töid, ikse ega ühti. Et laps oskaks sisseastumis-vestlusel rääkida viimasest teatrikülastusest või oma hobist. Et.. et kõik oleks korras. Nagu Norras.
Tunnistan, et ma olen (me oleme) laste õppetööst ise sel aastal üsna eemal olnud. Ma natuke olen toetanud mõne ainega ja Ovega koos paar referaati koostanud. Iida põhikooli ajal olin ma üsna... ee... "sees" selles, mis koolis toimus. Aga ühel hetkel ütles kool, et lapsevanemad, hoidke eemale. See ei ole minu hinnang ega tõlgendus, vaid õppeaasta alguses anti kõigile vanematele ametlikult teada, et neid ei taheta koolielu segamas näha. Mis ikka. Ma siis hoian eemale. (Või kasutan ma seda ettekäändeks?)
Igatahes kuidagi kurb on. Eestis vähemalt mõned koolid kujundavad enda ümber kogukonda. Kuid mitte meie laste oma.
Üldisel tasemel on meie haridus liikumas formaalsuse poole. Ma olen mitu korda läinud lugema haridusuuenduse või muu haridus-algatuse materjale. Ja sealt tagurpidi tagasi tulnud - mitte midagi ei saa aru peale selle, et kõik on tohutult keeruline, ametlik ja lootusetu.
Koroonakriis andis võimaluse mõtestada kõik ümber. Teha Euroopa rahaga uued õppekavad. Kus ei nõuta lapselt kevade nelja tunnuse teadmist ega palumetsa definitsiooni, vaid võetakse asju lihtsamini ja sisulisemalt. Hariduse juhtkond lasi selle võimaluse käest.
Samal ajal ühiskond kihistub ja haridus koos sellega.
Nojah. Kokkuvõttes on mul korraga kade (selle teise vestluse suhtes) ja kurb (et poistega matka ei saanud) ja pettunud (kogu meie ühiskonna muutustes). Ja kõige selle kõrval käib sõda. Millest ma parem ei kirjuta, küll aga mõtlen, sest noh.
 |
| Koitjärve raba, 18. märtsi hommik. |
Labels:
lapsed
10 comments:
Kommentaar, aga meil... :)
mu laps lõpetas põhikooli ajal, kui Isamaa lammutas koolisüsteemi (puhtad gümnaasiumid) ja gümnaasiumid polnud enam kohustuslikud.
Mul oli tookord nii hea meel, et nende koolis ( mis on siiani tuntud oma konservatiivsuse pärast) võeti keskkooli keskmise hinde järgi. ( Tõsi, poistele tehti eeliseid). Mu meelest on see õiglane. Laps on 9 aastat ennast selles koolis näidanud, eksam võib minna vahel nii vahel naa, aga motivatsioon ja võimed on teada.
Ilmselt mõlemat ei saagi. Kujundlik hindamine, valikained jne- see muudab järjestuse subjektiivseks ja mittevõrreldavaks, sest igaüks võistleb ju iseendaga. Teisalt nn vana-hea, mis väidetavalt tekitab lastes stressi, on samas selgelt mõõdetav ja nagu " vanasti", ei vaja täiendavaid sisseastumiseksameid, sest lapsi on võrreldud võrreldavalt ja nad on 9 aastat seda näidanud.
Ainus " lohutus", see on eelviimane kord elus. Kõrgkooli astumisel on ka veel vaja väga häid tulemusi. Edasi ei huvita see enam mitte kedagi, nagu sa ka ise tead :)
Jaksu, edu ja õigeid valikuid lapsele!
Aitäh :)
"Koroonakriis andis võimaluse mõtestada kõik ümber. Teha Euroopa rahaga uued õppekavad. Kus ei nõuta lapselt kevade nelja tunnuse teadmist ega palumetsa definitsiooni, vaid võetakse asju lihtsamini ja sisulisemalt."
Siis läheb nii nagu pika habemega anekdoodis:
1960ndad: Metsamees müüb koorma puitu 100 dollari eest. Tema maksab toodangu eest neli viiendikku selle hinnast. Milline on tema kasum?
1970ndad: Metsamees müüb koorma puitu 100 dollari eest. Ta maksab toodangu eest 80 dollarit. Milline on tema kasum?
1970ndad (uus matemaatika): Metsamees vahetab puidu hulga P raha hulgaga R. Hulgas M on 100 elementi, igaüks väärtusega 1 dollar. Toodangu hinna hulk H sisaldab 20 elementi vähem kui P. Kujutades hulka H hulga P alamhulgana vastake küsimusele: Milline on kasumi hulga K elementide arv?
1980ndad: Metsamees müüb koorma puitu 100 dollari eest. Ta ise maksab toodangu eest 80 dollarit ja tema kasum on 20 dollarit. Leidke tekstist ja joonige alla arv 20.
1990ndad: Raiudes maha imeilusa metsa puud, teenib metsamees 20 dollarit. Mida sa arvad sellisest eluviisist?
Ohkan, eelmisel aastal läbielatud/-tehtud kadalipp, kus Tallinna ja kuldse ringi (sh Kuusalu, Rapla) koolide üheksandikud vallutasid Tallinna. Lõpuks leiavad kõik oma koha päikese all, isegi 2 päeva enne kooliaasta algust, kui viimased loobumised/otsustamised tehakse.
Nähes nn eliitkoolide õppumist (minu hinnangul seostamata asjade õppimist), tekib tahtmine nutta, lisaks jäik suhtumine - kõivile ei sobi. Võrdluseks nn magalakoolide vaba suhtlemine ja inimlik lähenemine, mida toetab koolirõõm.
Lõppkokkuvõttes näitab elu ja valikud, kuhu keegi jõuab ja kes väsib, kes jätkab akadeemilist elu.
See stress ei lõpe veel lõpetamisega, võib kesta terve suve ja lapsevanema roll on toetada ja mõista.
PS! Mina hoidsin pöialt, et laps TIK sisse ei saaks… lõpuks tuli tal endal mõistus pähe kui sõpradega rääkis. Kõik pole kuld, mis hiilgab. On väärtusi ja tegusi, mis ei sobi kokku. Eks ifa pada leiab oma kaane, oluline, et laps terveks jääb 😎
Kuidas momendl Eestis koolivärk funksib pole aimugi aga võin jagada enda igiammust Eesti kooli ja laste hiljutist Kanada kooli kogemust.
Lühidalt meie pere ja lähituttavate valimi põhjal kokku võttes:
Lapse tuleviku väljavaated otsustab tähtsuse järjekorras:
1. laps ise.
2. pere
3. sõbrad
4. kool
Muidugi on kõik omavahel seotud: laps valib sõbrad, pere mõjutab lapse iseloomu ja huvisid, sõbrad tekivad lähiümbruskonnast, peretuttavate hulgast ja koolist. Mulle on jäänud (võimalik et ekslik) mulje, et kool on staatusesümbolina eelkõige tähtis vanematele (nii Kanadas kui Eestis).
Eliitkooli üks eelis on tutvused edaspidises elus, samas ülikooliaegsed tutvused palju olulisemad. Kool oli minu ajal eelkõige sotsiaalse suhtlemise kogemuse omandamise koht, õppimine täiesti teisejärguline, ka eliitkoolis nagu GAG. Mu tavakoolis käinud lapsed väidavad, et Kanadas sama seis. Huvitav mõtteharjutus: paljude gümnaasiumi tuttavate ja paljude ülikoolituttavatega käite hiljem läbi?
Me võtsime koolist lapsi matkadeks, suusatamiseks, reisideks ära, samas viimasel aastal (11 ja 12 klass) oli vähe keerulisem kuna igasugu tööd läksid ülikooli astumisel arvesse. Lapsed pidid ise õpetajatega kokku leppima millal asjad ette või järgi teha. Tuleb tunnistada, et meie käitumine oli erandlik, ametlikult nii ei saaks.
Ma oma klassi inimestega suhtlen kogu aeg, nad on väga toredad.
Kool lapsevanematele eneseupituseks - siin ma ei ole küll tera eest ka nõus.
Stress suvi läbi - ma loodan, et mitte :) Aga põhikooli lõpetamine tõesti ei muuda midagi, see on vaid üks suht vähetähtis (ehkki pidulik ja loodetavasti rõõmus) hetk.
Kaur, võib olla see lohutab sind natukene, et need mäesuusatamised ja muud mitme päevased või nädalased koolireisid, millest me seal teises blogisabas rääkisime, toimuvad enamuses koolivaheaegadel (Inglise koolivaheajad on nats teise pikkusega kui Eesti omad):) Koolist puudumine on väga rangelt reguleeritud ja seda ka asja eest, nii et mitmeks päevaks ei lastaks õpilasi kohe kindlasti tundidest ära, vaatamata kas tegu on põhikooli lõpuklassiga või mitte. Koolist ei lubata ka vaid päevaks niisama puududa.
Ainukeseks erandiks on algkooli viimane klass (Eesti mõistes 4kl) mil enamus koolide kõik selles vanuses lapsed lähevad kooli ajal nädalaks nn seiklusparkidesse (mis on Eesti omadest nats erinevad)kus nad saavad end erinevatel viisidel proovile panna ettevalmistuseks algkooli lõpuks ja suurde kooli minekuks. Osades algkoolides (meie lapse algkool kaasaarvatud)lähevad õpilased ka paariks ööks koolireisile 2. ja 3.klassis. Teadmiseks, et algkooli pikkus on siin 7 aastat.
Kõik ühepäevased kooli väljasõidud toimuvad aga jah kooli ajal.
Mis puutub aga põhikooli lõppu, siis Inglismaal peavad kõik õpilased tegema kokku vähemalt 9 eksamit (5 kohustusliku ja ülejäänud neis ainetes mida iga õpilane on ise 7.klassi lõpus valinud ja kaks aastat järjest õppinud). Kusjuures ühe aine eksam koosneb enamalt kolmest paberist, millest üks kestab keskmiselt 1 tund 30 min, ehk siis ainuüksi ühe aine eksam jaotub juba mitmele päevale.
Põhikooli eksami tulemused on vägagi tähtsad, neid arvestatakse edasisel haridusteel.
Gümnaasiumi ja ülikooli astumine hakkab aga pihta juba aasta varem ja selleks eraldi sisseastumiseksameid tegema ei pea. Ülikooli kandideerimis avaldus tuleb ära saata juba enam vähem aasta varem ja ülikoolid langetavad kõigepealt su põhikooli eksamitulemusi vaadates otsuse ära ning teevad sulle siis tingimusliku pakkumise (kujutab endast midagi sellist, et me pakume sulle koha, aga tingimuseks on, et su gümnaasiumi lõpueksami matemaatika tulemus peab tulema A ja ajalugu vähemalt B jne.) Gümnaasiumis õpitakse kaks aastat vaid kolme (vist saab ka soovi korral 4) valitud ainet.
Peale põhikooli edasi õppimisega minu teada siin nii suurt stressi kui Eestis ei ole, sest lõpetamise ajaks on sul juba teada kus sa edasi õppima hakkad (või kas lähed hoopis otse tööle). Kui su oma kooli juures gümnaasiumi (6th form) osa ei ole või seal ei õpetata seda ainet mida sa edasi õppida soovid, siis oled sa gümnaasiumi lõpuks juba soovitud gümnaasiumi kandideerinud ja ka vastuse varakult saanud. Eelis järjekorras saavad sisse kooli piirkonnas elavad kandidaadid ja siis need, kelle õed või vennad juba koolis õpivad jne. Kui kohti jääb üle, siis võid ka kaugemalt kandideerida, aga ka siis võetakse ikkagi arvesse su kodu kaugust koolist ja eelis järjekorras saavad need kes lähemal. Mingite eraldi spetsialiseeritud spordi või mõne muu ala gümnaasiumite/college-te puhul tulevad loomulikult arvesse teised tingimused.
Jaksu sulle olemast edasi selline suurepärane isa nagu sa juba kõik need aastad oma lastele oled olnud! :)
Pallike/Alice
Aitäh :)
Nii pika kirjelduse kui heade sõnade eest.
Ma ei tea, ehk ei olegi vaja lohutada. Täna loengul ütles Linnar Viik taas kord, et parim armastus kodumaa vastu tekib välismaal käies ja eriti seal asju ajades... Mul lihtsalt pole seda väljamaa kogemust piisavalt :)
Katsetega on meil nii, et Tallinnas tehakse kesklinna keskkoolide katsed ära märtsis ja pärast seda on lastel minu arust täiesti suva, kas nad käivad koolis või ei. Kui uus kool on valitud ja kinnitatud, siis põhikooli eksamid on täielik nohu, nende tulemus või lõpuhinded ei mõjuta mitte midagi. No heade hinnetega tuleb mingi eneseuhkus, see on ka kõik.
Ma ei ole veel kuulnud ka last ega vanemat, kes siunaks oma keskkooli. Hästi argumenteeritud kiitust olen aga kuulnud paljude koolide kohta, just väljastpool kesklinna. Ju meil siis ongi kõik üldiselt toredasti.
Kui laste vaheajad oleks suusamatkaks sobinud, siis ma oleks muidugi selle aja valinud. Aga ei sobinud. Mägedel on omad nõudmised ja neid ei saa muuta.
Ja no oma vanema lapse (ülikoolis) ja ühe tuttava lapse (15, samuti lõpuklass) võtame ikka kaasa! Eks ma uurin, kui raske-kerge see koolist nädalaks ära saamine oli. Üldiselt kui on hästi õppiv laps, siis peaks ikka ära saama, sest see nädal koolist puudumist ei muuda ju sisu mõttes midagi.
Kõike kaunist igatahes... ja pikki närve.. lastele ja vanematele :)
Päikest ja hingerahu peaks soovima, nagu Vikerraadio juubeliõnnitluste saates :)
Meil on väikesed koolid ja õhkkond rahulikum, sest paljud ei viitsi 80 või 100 km kaugusel asuvas, olgugi eliitkoolis käimise ja sellega kaasnevate kuludega tegelda ja keegi eriti ei põe ka sellepärast, sest maakonna gymnaasiumidesse on lihtne sisse saada. Aga pärast seda tuleb olemuslik võitlus kodumaale jäämise ja kaugele kõrgkooli mineku vahel. Rõuge ja Vastseliina lastele on Tartu kauge ja Tallinn juba välismaa. Seal võib juhtuda, et enamus ajast, mis kohalikel läheb rõõmsalt seltsielu elamisele, läheb maakal kultuurišokiga toimetulekule ja sinnapaika need kasulikud tutvused ka jäävad. Been there, done that.
Tallinnas on täpselt vastupidi. Rabelema pead kodulähedasse (põhi- või alg-) kooli saamise jaoks.
Post a Comment