Kirikust sõjaväljale

Hommikul käisin kirikus. Ei, kaasa tunda pole vaja, tänan - vähemalt mitte mulle. Lapsepõlvesõbra ema. Kuid põhjus on küll seesamunegi.

Lõuna ajal osalesin edukalt tormijooksus Tondiraba jäähallile. 

Tondiraba oli.. sürr. Medicumi masinavärk toimis kui kellavärk. Ja oli mõeldud masside teenindamiseks. Rahva juhtimine, registeerimine (kuus paralleelset töökohta), vaktsineerimiseelne nõustamine, vaktsineerimine ise, doosijärgne kohustuslik 15 min ootepaus - kõik oli hästi läbi mõeldud, hästi korraldatud, paralleliseeritud, efektiivne. 

Ja siis... sekkus Riik. 

Kui ma kohale jõudsin, oli saba väga pikk - õues kogu Tondiraba jäähalli pikkuses. Mökutasin veidi ja nägin, kuidas saba kasvab iga sekundiga. Pidasin liiga pikaks ja tahtsin Maardusse minna, mõtlesi ümber, tulin tagasi ja avastasin, et saba on poole võrra kahanenud. Mis ikka, läksin seisma. Selgus, et politsei oli käinud rahvast hirmutamas ja enamik olid lihtsalt ära läinud! 

Politsei viibis seal endiselt, mitmekesi. Konflikt võimu ja mõistuse vahel lõppes sellega, et kui ma Tondirabast lahkusin, oli saba kadunud ja uued vaktsiini-fännid aeti koju. Registreeritud patsiente, 65+, paistis väga vähe. Vene keelt peaaegu ei kuulnud. Keset Lasnamäge! Kuulu järgi olid kõik vaktsineerimis-keskused hommikul ja õhtul olnud üsna tühjad, ja ka siis olid patiendid enamasti need 50+, kes vahepeal neti kaudu registreerud said. 

Kui keegi pärast tänast veel usub, et riigil on mingi kaval plaan, või strateegia, või et keegi teeb kusagil otsustele strat kommunikatsiooni, siis - saage kaineks palun. 

Ja kõik sõbrad, kellel on vanemad, äiad-ämmad, vanemad sugulased - palun jagage neile infot ja saatke või viige nad vaktsineerima!