Tallinna Xdream - Lasnamäe raudteed ja Pirita ürgorg

Lubati lühikest etappi algusega pärastlõunal. Noh et jääb kergelt hämara peale või nii? Tegelikult tuli puhas öine võistlus, kus määravaks sai viletsas valguses kaardilt kribu väljanägemise võime. 

Start Ülemiste Tehnopoli parkla katuselt oli väga lahe :) Virgad sõitsid, mina tulin trepist. Trepp oli kindlasti kiirem valik :), kuigi need sekundid ei lugenud lõpuks midagi. 

Läbi Dvigateli ala, üle Vesse silla, Smuuli silla alt läbi, Väo karjäärist läbi, piki Pirita jõge Iru sillani, selle alt Pirita-Kosele. Seal oli jalgsi minirogain Pirita ürgorus. Lahendasime selle üsna kenasti - mina sattusin segadusse, aga Anti tundis maastikku ja leidis punkte. Käisime sügavas ürgoru nõlva rajatud punkris - äge! Kahlasime kaks korda läbi Pirita jõe, see oli madal ja soe. 

Aga nüüd oli juba pime. Ja taas leidsin, et minu orienteerumist segab kõige rohkem vilets nägemine. Kogu edasine ratta-kaart oli mu jaoks roheline udu rohelisel taustal. Ma tegelikult tahtsin katkestada, sest mida sa pimesi orienteerud? Kuid kaaslased tahtsid edasi teha ja A laenas mulle oma pealambi. Mis siis ikka... veereme. 

Pirita KP-d võtsime kenasti ära, sai uuesti läbi jõe käia ja rattad mudast puhtaks pesta. :) Velotreki loogikaülesande tegime õigesti, kuid Suhkrumäe silla KP oli räme ikaldus. Mulle tundus, et punkt on nõlva all, ja seal oli mitu tiimi ootamas-minemas. Libedast nõlvast üles-alla ronimine oli ohtlik ja võttis jaburalt palju aega. Ülevalt lähenemine olnuks palju ohutum ja ligi pool tundi kiirem... 

Ma ju tunnen seda kuramuse kohta hästi! Oleks ma vaid taibanud vaadata, KUS on punkt!!! Kui mul poleks olnud minnalaskmise meeleolu; kui me oleks võtnud minut aega tiimiga koos kaardi lugemise peale; kui nõlva all poleks olnud konkurente - kas me siis oleks teinud õige rajavaliku? Ei tea. Õppimise koht igatahes... 

Mina tahtsin käega lüüa ja koju sõita, aga kaaslased õnneks ei mõelnud nii. Väike rattarogain Kadriorus, paadisõit Pae järvel ja ekslemine Lasnamäel. Keeruline oli aru saada, kus tohib sõita - kõik suured teed olid keelatud ja ülemineku kohti oli kaardilt väga raske välja lugeda. Lasin Antil orienteeruda, häbilugu, oma kodus oleks võinud ikka ise teed valida... 

Pugesime kitsast pilust vanale raudteele. Ja siis tuli rong!!! Olime mitme tiimiga ja kõik jäid hämmeldunult seisma. Olukord: ligi kesköö, kottpime, sajab. Pehkinud, rööbasteta raudteel seisab hulk helkurvestides ja lampidega ratturit. Ja siis sõidab udust sinu poole vedur... aeglaselt nagu kummitus. Lummav! 

Vedur sõitis meile kõrvale ja tagurdas teist rööpapaari pidi minema. Meie läksime raudteesilla alt läbi (ma olin seal käinud - lapsena, umbes aastal 1980, kui siin mahajäetud vagunites elasid mustlased), üle Vesse silla tagasi Dvigateli. Sise-O ülesannete jaoks polnud enam aega, sest kesköö ja kontrollaeg. 

Finiš parkla katusel, supp, sõbrad ja kojuminek.

Kodus kaarti vaadates tuleb öelda, et rajameistri töö on olnud raske ja lahendused geniaalsed. Kuidas viia inimesed Ülemistelt mere äärde ja tagasi ilma suurte teedeta? Ma vaid kujutan ette, milliste ametkondlike lohedega tuli selle võistluse jaoks rinda pista... Aitäh ja aplaus!