Mäed ja jooksmine
Käisin jooksmas.
Tulemus - hävitav.
Kevade jooksul käisin jooksmas umbes 10 korda, + paar lühirogaini ja O-päevakut. Võtan kuue kuuga 6-7 kilo juurde, tunnen ennast kui topispall, trepist üles kõndimine paneb ähkima. Joosta ei julgegi - äkki teen liigestele liiga? Matkale lähen ka kerge hirmuga, et äkki liigesed vms. Ikkagi raske kott ja värk. (Mul pole tegelikult mägedes kunagi ei liigeste ega lihastega jama olnud ja ka seekord ei ole.)
Tulen mäest tagasi, perfektne 3500m aklimatt käes.
Käin ujumas - mõnus!!, rattaga sõitmas - mõnus!!!
Läheks jookseks ka natuke?
Mis sest, et targemad ütlevad, et matk laseb jooksu-lihastel pigem atrofeeruda.
Lähen.
Lippan piki Pirita ja Merivälja teid - plaaniga joosta Kadriorust muulini ja tagasi. Mingi alla 20 km.
Sean tempoks 5:30 min/km. See on selline pooleldi jooks, pooleldi sörk.
Esimesed paar km. Tunnen, et ma ei jookse, vaid veeren, nii kerge on. Hingama pmst ei pea... õhk voolab must ise läbi. Pingutus puudub.
8-9-10 km. Ikka on kerge.
11 km. Jalgadel hakkab imelik.
12 km. Jalgadel hakkab valus. Valus!!!
13 km. Kõik. Lõpp. Lihased on krambis (või miskis sarnases.)
Edasi kõnnin või komberdan. Kui joosta proovin, siis saab vaid natukene, sest kohe hakkab uuesti valus. Ülejäänud keha laiskleb - ka joostes on hingamine rahulik, pulss madal.
Vot selline kogemus.
Tulemus - hävitav.
Kevade jooksul käisin jooksmas umbes 10 korda, + paar lühirogaini ja O-päevakut. Võtan kuue kuuga 6-7 kilo juurde, tunnen ennast kui topispall, trepist üles kõndimine paneb ähkima. Joosta ei julgegi - äkki teen liigestele liiga? Matkale lähen ka kerge hirmuga, et äkki liigesed vms. Ikkagi raske kott ja värk. (Mul pole tegelikult mägedes kunagi ei liigeste ega lihastega jama olnud ja ka seekord ei ole.)
Tulen mäest tagasi, perfektne 3500m aklimatt käes.
Käin ujumas - mõnus!!, rattaga sõitmas - mõnus!!!
Läheks jookseks ka natuke?
Mis sest, et targemad ütlevad, et matk laseb jooksu-lihastel pigem atrofeeruda.
Lähen.
Lippan piki Pirita ja Merivälja teid - plaaniga joosta Kadriorust muulini ja tagasi. Mingi alla 20 km.
Sean tempoks 5:30 min/km. See on selline pooleldi jooks, pooleldi sörk.
Esimesed paar km. Tunnen, et ma ei jookse, vaid veeren, nii kerge on. Hingama pmst ei pea... õhk voolab must ise läbi. Pingutus puudub.
8-9-10 km. Ikka on kerge.
11 km. Jalgadel hakkab imelik.
12 km. Jalgadel hakkab valus. Valus!!!
13 km. Kõik. Lõpp. Lihased on krambis (või miskis sarnases.)
Edasi kõnnin või komberdan. Kui joosta proovin, siis saab vaid natukene, sest kohe hakkab uuesti valus. Ülejäänud keha laiskleb - ka joostes on hingamine rahulik, pulss madal.
Vot selline kogemus.
No comments:
Post a Comment