Wednesday, February 5, 2014

Suusatunnis

Jälgisin Pirital vene noorte suusatundi. Klassitäis neide ja noormehi viibis metsas, suuskadel, käte ja jalgadega vehkides. Pmst tegid nad kepikõndi, lauad jalas. Mõnel oli suu nutul, mõned lollitasid. Mitte ükski ei osanud suusatada.
Ja ei hakkagi oskama.
Ega tahagi, sellise kogemuse järel.

Miks viia lapsed metsa, kui ei ole mingit plaani neid õpetada?
Kas keka õps tõesti arvab, et kilomeetrise ringi läbimine ilma mingi tehnikata annab lastele midagi?
Kas kehaline kasvatus ei võiks olla samamoodi ÕPPE-aine nagu teised, kus õpetajal on kohustus ka õpetada, mitte lapsi lihtsalt lollustele sundida?

Trmv, tõesti.

2 comments:

Anonymous said...

See ei ole ju ainult suusatamises. Kunagi kooliajal tuli üks õpetaja, kes proovis paar korda panna seda karja liikuma mõistlikult ja siis loobus.
Võibolla oli probleem selles, et kõik treenerid tahtsid ainult häid õpilasi, kellega on võimalik võistelda, puudus nn taastusravi arsti kogemus.

Muide, sama oli ka füüsikas. Õpetaja lihtsalt ei osanud (füüsikat).

Piret said...

Kas tõesti on kellelgi olnud kehalise õpetaja, kes ÕPETAB midagi?
Minu kooliaeg jääb juba mitmekümne aasta taha, aga ma saan siiamaani krambid kui ma suusatamise tunde meenutan. Juba see asjade tassimine, suusad, riided, koolikott... Ja siis davai, davai, suusata üle järve ja tagasi, vaheta imekiirelt riided ja jookse järgmisesse tundi.

Ja ma ei ole tõepoolest ühtegi korda hilisemas elus suusatamas käinud.