Rattaga: Kaberla - Ihasalu - Kaberneeme

Tahtsin mina minna Kõrvemaale - mõtlesin, et sõidan talvise suusaraja rattaga läbi. Kuid Narva maanteelt maha keerates hakkas sadama ja Soodlas kallas nagu kausist. Tudeerisin pilvekaarte ja sõitsin üle maantee tagasi. Seal paistis päike.

Parkisin auto tuttavasse Kalevi-Liiva bussipeatusse ja veeresin:

• Kalevi-Liiva memoriaali juurde
• Piki Kaberla luite / rannavalli (mitte oosi, nagu ma seni arvasin) läänepoolset osa Jägala jõe / maanteeni. Mootorratturid on sinna kenad rajad sisse sõitnud. Mis on natuke tore ka, sest rada on puhastatud ja täiesti suva kohtadesse on tillukesi sillakesi jne tehtud. 
• Maanteed ja uuselamurajoone pidi üles Neeme poolsaareni
• Metsateid pidi Kaberneemeni, vahepeal ronisin puid pidi üle Suurlageda oja
• Kaberneeme poeni. Siin sai vihm mind peaaegu kätte, aga mina istusin poe ees varjualuses ja sõin šokolaadi. Kas teile on kunagi poes pilvekaarti näidatud? -- aga mulle lahke härra Kaberneeme poes näitas. "Sa oota siin ära, kuni see tups mööda läheb."
• RMK Kaberneeme lõkkekohani Ristisoo järve ääres
• Kaberneeme ranna äärsetele luidetele. Siin lustisin tükk aega, sõitsin piki singleid Augu Suurkivini ja jälle tagasi
• Ubari klindini
• Tallukmäe Tondiauguni klindi lääneosas
• Piki Kaberla luidet (mitte oosi) tagasi

Pea kogu tee oli liivas sumamine, mägedes üles-alla vingerdamine ja metsas juurikatel nikerdamine. Pulss oli enamik aega täiesti punases. Alla 30 km, umbes 3 tundi. Kogu see piirkond on maastikuratta (või krossimootorratta) jaoks sobilikke radu täis. Ubari klindi all on toredad singlid, jne. Ka lõuna pool - Ruu ja Kodasoo ning maantee vahel - on hurmav luiteline maastik väikeste radadega. 

Ja mustikaid / pohli oli mets täis!!!
Imehead, jätkuvalt, ja kuna lehed on ära kukkunud, on neid kerge korjata!

Jube tore oli, ausalt!

Rattaga: Kaberla - Ubari - Valkla - Salmistu - Haapse ring

Ilus ilm, paar sõpra ja vaba hommikupoolik.
Kuhu minna, nii et tulek ja sõit mahuks nelja tunni sisse?
Mul on käimata piirkond Kaberneeme ja Andineeme vahel.
Planeerisin siis sinna kolme tunni pikkuse raja.
Kaarti vaadates pole seal midagi huvitavat, aga tegelikult on põnevat kui palju!

• Algus - Kalevi-Liiva bussipeatus. Mälestuskohale täna ei jõudnud.
• Kaberla oos. Käisin seal juunis päevakul ja vaimustusin - milline tore mägi! Selle harjal on tore tehniline enduro-rada, sobib hästi ka jalgrattale.
• Ubari loodustarkuse keskus. Nüüd juba kaks püstkoda oosi nõlval. Täiesti arusaamatu. Aga ju siis on kasutuses - väga tore!
• Ubari panga / klindi pealne. See piirkond on täis metsa sisse peidetud Balti klindi lõike. Sõitsime tunneli moodi tee pidi piki klindi ülemist serva. Aeg-ajalt käisime ja vaatasime alla.
• Valkla mõis.
• Valkla klint jäi nägemata - selle peal ega all ei ole vist ratta jaoks head teed.
• Jaanukse kultusekivi.
• Salmistu sadam.
• Salmistusse sõitsime väikest rada pidi. Poole peal tegime pausi ja sõime mustikaid ja pohli. Mustikaid oli nii et mustab!
• Salmistu hiidrahn. Ootamatu. Seda pole kaardil ja selle kohta ei leia infot. Aga rahn on väga pirakas! Rahn on pooleks, keskelt saab läbi minna. Asub see Valkla-Salmistu loodusraja Salmistu otsas.
• Valkla rand.
• Haapse rändrahnud.
  Kaks tükki, lähestikku, suured: Augu suurkivi ja Kandukivi.
• Tagasi sõites nägime tuttavat Ubari klinti altpoolt. Metsa sees on tume sein!

Kogu ring tuli umbes 27 km, kolm tundi.

Huvitav piirkond, eks?
Aga kogu see ilu avab end, kui tee pealt ära minna. Sa võid maanteel sada korda sõita - sa ei näe ei oosi, klinti ega rahnu. Mis sest, et nad kõik on otse tee ääres. Mets varjab kõik ära, ja tee peal sõitja vaatab üldiselt ainult teed ennast. Jälle olen õnnelik oma jalgratta üle, mis mind tee pealt maastikule ära tirib.

Natuke kriibib hinge eramaa siltide ja väravate rohkus. Ka mõnele teele, mis kaardi järgi tundub avalik, on värav ette pandud või suisa maja peale ehitatud. Kurb!

Riided

Me oleme erakordselt saamatud laste kodus tööle panekul.
Või on me lapsed erakordselt osavad kodus mitte töötamisel.

Täna vaatasin Pika Hermanni kõrgust pestud riiete torni ja:
- laotasin kõik püksid põrandale
- käskisin igaühel omad ära tunda ja kappi viia
- kordasin sama särkidega
- kordasin sama aluspesuga
Kõik, virn kadus välgukiirusel.

Aitäh Kairitile idee / julgustuse eest.

Oranž käkk

Pusin tasapisi progeda, et lastele edasi õpetada.
Eile tegin juhusliku ruudustiku ehitamise programmi.
Lihtne - koodi on umbes ekraanitäis.
Aga kena:

Koodi võiks muidugi githubi'i panna...

Vandjala / Kostivere / Maardu karjäär

Mäletate, kuidas Nataša Rostova sõitis Moskvast Peterburgi ja siis isand Rževski kirjeldas talle Novgorodi? No just samasuguses kohas käisin ka mina. Püdel savi, nagu paekivi-tuha pasteet. Tööstuslikud haisud, ehitusprügi, rehvihunnikud. Ja see kõik on kokku suur auk, ehk karjäär.

Ma olen ammu seda karjäär piielnud. Hästi lähedal - Narva maanteelt peale Maardu järve paremale. Aga kas sinna saab? Kas sinna tohib? Saab seal sõita?
Täna võtsin ratta ja vaatasin üle.

Sai sisse. Aeda ees ei ole. Päris sõidu lõpus nägin mingit keelavat silti ka. Mingit tegevust seal ei toimunud, keegi ei lõhanud ega kaevandanud midagi, isegi valvurit vist polnud. See-eest oli palju kalamehi nii paadiga kui kallastel. Tundus, et ala on külastamise mõttes täiesti vaba.

Selle karjääri ametlik nimi on "Maardu lõunakarjäär". On ka nimed "Vandjala karjäär" ja "Kostivere karjäär".

Maastik on vahelduv. Üldiselt samasugune nagu Jõelähtmel, mis on samasugune karjäär teisel pool maanteed: avatud alad, vett täis tranšeed, nende vahel mets. Karjääri-järved on sügiseselt kenad. Kuldsed puud madalas õhtuses valguses, luiged, mets ja värk. Nende vahel kaevandusmaastik - kruusast mäed, igasugu hunnikud, alasti kraabitud maapind. Sekka mitmesugust prügi ja natuke tehnikat.

Järvede ääres on palju lõkkekohti. Mitte RMK omi, aga on näha, et seal käiakse palju :)

Läksin karjäärist risti läbi - otse lõunasse. Lõunaservast sai üles, aga ronida oli raske. Savine nõlv oli sellise kaldega, et napilt sai üles. Õnneks on rattal hästi karvane rehv all ja sai selle peale toetuda :) Samast aga läks üles ratta-jälg. Krossimootorrattad?

Lühike, aga huvitav sõit.

Rada, umbes

Tranšeed ja mäed

Püüdsin kiirust mitte ületada

Mis teed, kui jääb hulk rehve üles? Karjäär on neile just paras paik!

Karjääri lõunaserv

Paekivide pakkimise koht. Vandjala paekivi kasutatakse "plaatidena".

Vandjala järv

Vandjala järv

Vandjala järv

Mõnus puhkekoht looduse rüpes

Nopu järv

Paljassaare ja Kopli rattaring

Püüan igal aastal vähemalt korra Paljassaare poolsaarel käia.
Seal on alati huvitav.
Täna tegime kahe vihmasaju vahel rattaga ringi.
Kaasa tuli peaaegu-kohalik J (elab Kopli teisel küljel), ja päris-kohalik J pakkus kohvi ja õunu.

Tänase sõidu tegi ilm - päikseline, aga räme tuuline.
Rattaga sõita oli keeruline, eriti küljetuulega avatud lõigul Paljassaare ja Kopli vahel.
Meri müras, oli vahune ja ägedate lainetega.

Pikakaril olid ujujad.
Natuke edasi - lainesurfarid.
Väike-Paljassaare tipus oli ristlainetus; kahelt poolt tulid vahused lained ja said kokku. Tallinna poolt tulnud lained liikusid vastutuult (kuidas see üldse võimalik on??) ja tuul puhus nende harjalt vahu tagasi. Ilus!

Väike-Paljassaarel on nüüd mägiveised. Neid see tuuleke küll ei seganud.
Suur-Paljassaare all käis samuti lainete möll, vesi oli savist hall.
Vahepeal ajas J. meid päris ranna peale käima ja ise kommenteeris, et nii kõrget vett pole tema siin varem näinud. Tuul oli otse niipidi, et lükkas vee lahte sisse.
Paljassaare ja päris-Kopli vahel on väike maariba. Seal puhus tuul küljelt ja tahtis ratta kummuli lükata.
Kopli liinide uus-arendused näevad väga kenad välja.
Lõpuks jõudsin Paljassaare garaažideni välja. Sürr maailm! Igas suunas rauast karpide read. Nende vahel mingid... häärberid - tundub, et keegi elab seal.
Kõige esimene pilt - vaade prügimäe tipust garaažidele - on tehtud aga eelmisel õhtul.

Meil on ribid mitte roided

Kaks nädalat.

Ma arvan, et Mustamäe EMO lihtsalt ei raatsinud mulle öelda, et mul ikka ON kusagil murd või mõra. Valu on täpselt sama nagu aastaid tagasi roidemurruga. Ja ei parane.
Kõndida - saan
Joosta - ei saa
Nuusata - saan
Aevastada või köhida - välistatud
Magada - saan, aga piiratud ulatuses

Hommikuti on halvem, õhtuti parem.

Mul on tunne, et see roidevalu võtab mu küüru ja siis valutab kogu ülejäänud selg tollest küüru-olemisest omakorda ja sõltumatult.
Suht nõme. 

Tallinna Xdream ja kukkumine

tldr: sõidan rattaga tõkkepuusse, lendan üle nipli ja katkestan.

Usun, et Tallinna Xdream tuleb äge, ja tahan osaleda. Linna-võistlused on alati huvitavad! Mulle meeldib tööstusmaastik ja meeldib näha oma kodu selliseid urkaid, mida muidu ei leia.

Tiim - Mare Raimond mina. Läheme vaikselt tiksuma. Minu jaoks on see esimene võistlus pärast 2017 kukkumist. Raimondil pole vormi. Marel tuleb homme päris võistlus ja Xdream on vaid soojendus.

Start. Vaatan kaarti nagu mõistatust... kus me oleme? Millest alustada? Ülejäänud tiimid nagu teaks, kuhu minna..

Jooks / minirogain. Uskumatult lahe maastik Harku karjääri vanas osas. Aheraine mäed, mingid pangad, paeplatood... Ja võsa. Mare orienteerub: mina ei saa kaardi ja oma uue kompassiga läbi, R jaoks on tempo liig. Teiste sabas saame vajalikud KP-d kätte. Liigume koos plikade tiimidega; on silmale ilus, aga harjumatu.

Ratas. Mul on siin jõudu teistest rohkem. Kahjuks ei kasuta ma seda kasulikult... Tiimi mõte võiks olla, et kes hetkel tugevam, see kas veab teisi tuules või orienteerub korralikult. Mina ei tee kumbagi. Esimese etapi sõidame veaga - lähen vale teed pidi üles. Üldse kipun teistel eest sõitma. Idee, et keegi sõidab minust rattaga mööda, ei ole mulle üldse omane, nii tahan kogu aeg kiiremate konkurentidega kaasa minna. (Oli näha, et Marel oli sama soov jooksus.)

O-tehniliselt on rattaralli väga lihtne, ainult pane. Rada on aga huvitav - Tabasalu kallas, Kakumäe rannarada ja Kakumäe poolsaare tipu mets.

Tiskres sõidab meile vastu president. Turvamehe ja -autoga. Jee!

Mu võistlus saab läbi Lõimise tänaval Tiskre ja Kakumäe vahel. Lõimise on vaikne kõrvaltänav uute majade vahel - sirge, ilma haljastuseta, hea nähtavusega, täiesti tühi. Kasutan seda, et kaarti ette lugeda. Ja siis on mu ees tõkkepuu. Valge, sihvakas rauast toru. Risti üle tänava. Sõidan sisse, lendan üle ja maandun maoli.

Kes on süüdi? Ise, ise on süüdi! Mare hõikas mulle tagant. Aga ma olin liiga ees - ja ei kuulnud hoiatust. Karistus on kohane... Tiim olgu koos, lahku minek saab ühel või teisel viisil alati trahvitud, mul ei püsinud see meeles ja nii ta läks.

Puhtast intertsist / lollusest sõidan tiimiga Kakumäe tippu välja, aga on selge, et joosta ma ei saa ja kanuus sõita ka mitte. Rindkere valus, hingata valus, kahtlustan roide mõra. Veeren finišisse, kiidan Harkujärve põhikooli kokkasid tõeliselt maitsva supi eest, lobisen paari sõbraga. Siis sõidan autoga Mustamäe EMO-sse.

EMO on jõle. Tunnen end seal kui liivatera masinas. "Teie dokument! Aadress! Ei olegi Vilmsi? Felmani? Viis eurot palun." Olemine on väga niru. Tahan valust oksendada, aga siis mind märgatakse ja saan valuvaigistit. Aitäh! Vahelduseks saan näha, kuidas kopteriga üks "nukk" kohale tuuakse (maandumisplats on haigla taga). See annab hea võrdluse. Mul läks ikka väga hästi... Kukkusin kätele, ja õnneks olid kindad; pea ei käinud vastu maad; liigesed on ka terved.

Ootan kolm tundi ukse taga ja saan teada, et ka mu roided on terved. Põrutus lihtsalt. Super!

Võistkond on vahepeal võistluse läbi teinud. Kogu harjutuse! On jooksnud, on kahekesi kanuu ära sõitnud, arvutanud, penoplastist maja kokku pannud. Raimond kaotas ühel kukerpallil prillid ära, otsis neid ligi tunni, ei leidnud, ja sõitis-jooksis-orienteerus edasi kuulmise järgi. (Järgmine päev leidis mustikavarte vahelt jälle üles.) Ultra tublid!!!!

Etapp ise oli minu arust väga hea. Maastiku maasikad - Harku karjäär, Kakumäe, Harku järv (kanuuks) - kasutati kenasti ära. Xdream on endiselt lahe. Kui terveks saan, lähen jälle!