Kotka mäed

Paekivi / liiva / kruusa kaevandamisel jääb järgi auk - suur osa maapinnast viiakse lihtsalt minema. Põlevkivi ja fosforiidi kiht on aga õhuke, meeter või paar. Selle kättesaamiseks tõstetakse ülemine kiht pinnast lihtsalt ümber. Tulemuseks on täiesti segi pööratud pind ja järsud kõrged künkad - kuumaastik. Küngaste vahel on väljasõidu-tranšeed. Mahajäetud karjäärides on need vett täis ja kogu ala muutub labürindiks.

Kõige kaunim on vanu karjääre vaadata reljeefkaardilt.
Siin on jupp Aidu karjääri maa-ameti rakenduses - link:
Mummud on Sõnajalgade tuulikute "padjad"; spiraal nende küljel on juurdesõidutee.

Tallinnast idas on samasugune karjäär fosforiidi jaoks.
Võrrelge:

Hele asi ülal paremal on Jõelähtme prügila.

Nii Aidu kui Jõelähtme maastik on jabur, ilmvõimatu, ebaloomulik. Looduslikel küngastel on oma loomulik kalle - liiv, muld või kruus lihtsalt ei püsi järsemas hunnikus. Aga kopaga pandud paekivi hunnikud võivad olla kuitahes järsud. Nii Aidu kui Jõelähtme on täis teravaid, mitukümmend meetrirt kõrgeid kivihunnikuid.

Tavaline inimene ei satu sinna mitte iialgi. Minusugust aga tõmbab. Kevadel mõõtsime Aidu tranšeesid süstaga, Jõelähtmes käin aga rattaga. Täna siis Kotka mägedes.

Kotka mäed on Strava segment Jõelähtme karjääri põhjaservas, vastu Ülgase looduskaitseala. (Kui sa ei tea, mis on Strava segment, siis siin selgitab.) Sisuliselt on see karjääri "serv" - välja võetud maapinnast tekkinud pikk järsk mägi.

Satun sinna läbi Jõelähtme maratoni lõime velo.clubbersis. Maratoni rada läheb "piki" mäge. Tahan näha, kui hirmus siis on. No ikka väga!!! Rattaga pole mul sinna asja. Ma ei suudaks seal meetrit ka sõita :) Järsud tõusud, järsud laskumised, kõikjal terav kivi väljas, kukkudes veered harjalt paarkümmend meetrit alla. Ma ei suuda ega julge. Siin ei aitaks ka mistahes ratas ega rohkem jõudu - mul lihtsalt pole selle raja jaoks oskusi ega mune.

Aga muidu on huvitav! Jätan vahepeal ratta ja ronin kõige kõrgemasse tippu. 360 kraadi vaade. Otse siinsamas on meie armas Tallinna prügila. Kajakate kisa kuulen, aa haisu pole - ju on tuul mujalt. Põhjas on meri ja Prangli saar, läänes Muuga ja Tallinn, idas Lahemaa algus. Ootamatult lahe vaatekoht!

Hiljem teen ringi metsas, ilmselt Jõelähtme maratoni rajal, ja sebin enne tee peale saamist natuke edasi-tagasi. Lõpuks leian toreda sillakese, vist jalgratta või enduuro meeste tehtud.

Loodus on mõnusalt suvine. Kõik õitseb. Nõgest pole. Karjääri põhjas ehmatan lendu pilvetäie pruunikaid liblikaid. Korra ragistab mu kõrval metsas miski... aga kuna kõik on lehes, siis ei näe, kes. Ehk oli orav? :) Kotkaid siin mägedes pole, aga on kotkasuuruste vareste parved. Rada on nende sulgi täis. Ja no igatahes pole siin inimesi, peale minu.

Põhja-Eesti maastik on omamood sürr. Sile lausk maa. Ja siis äkki sügavalt lõikuv jõeorg, või end maismaale unustanud pank-järsak, või inimese tehtud mägismaa.

Linke:
Fosforiit @ ut.ee
Fosforiit @ Wikipedia
Kotka mäed Strava segment
velo.clubbersi Jõelähtme maratoni lõim
Minu tänane sõit Endomondos

Aitäh kodanikele, kes clubbersis Strava lingi panid / mulle Jõelähtme tracki saatsid!