Kotka mäed

Paekivi / liiva / kruusa kaevandamisel jääb järgi auk - suur osa maapinnast viiakse lihtsalt minema. Põlevkivi ja fosforiidi kiht on aga õhuke, meeter või paar. Selle kättesaamiseks tõstetakse ülemine kiht pinnast lihtsalt ümber. Tulemuseks on täiesti segi pööratud pind ja järsud kõrged künkad - kuumaastik. Küngaste vahel on väljasõidu-tranšeed. Mahajäetud karjäärides on need vett täis ja kogu ala muutub labürindiks.

Kõige kaunim on vanu karjääre vaadata reljeefkaardilt.
Siin on jupp Aidu karjääri maa-ameti rakenduses - link:
Mummud on Sõnajalgade tuulikute "padjad"; spiraal nende küljel on juurdesõidutee.

Tallinnast idas on samasugune karjäär fosforiidi jaoks.
Võrrelge:

Hele asi ülal paremal on Jõelähtme prügila.

Nii Aidu kui Jõelähtme maastik on jabur, ilmvõimatu, ebaloomulik. Looduslikel küngastel on oma loomulik kalle - liiv, muld või kruus lihtsalt ei püsi järsemas hunnikus. Aga kopaga pandud paekivi hunnikud võivad olla kuitahes järsud. Nii Aidu kui Jõelähtme on täis teravaid, mitukümmend meetrirt kõrgeid kivihunnikuid.

Tavaline inimene ei satu sinna mitte iialgi. Minusugust aga tõmbab. Kevadel mõõtsime Aidu tranšeesid süstaga, Jõelähtmes käin aga rattaga. Täna siis Kotka mägedes.

Kotka mäed on Strava segment Jõelähtme karjääri põhjaservas, vastu Ülgase looduskaitseala. (Kui sa ei tea, mis on Strava segment, siis siin selgitab.) Sisuliselt on see karjääri "serv" - välja võetud maapinnast tekkinud pikk järsk mägi.

Satun sinna läbi Jõelähtme maratoni lõime velo.clubbersis. Maratoni rada läheb "piki" mäge. Tahan näha, kui hirmus siis on. No ikka väga!!! Rattaga pole mul sinna asja. Ma ei suudaks seal meetrit ka sõita :) Järsud tõusud, järsud laskumised, kõikjal terav kivi väljas, kukkudes veered harjalt paarkümmend meetrit alla. Ma ei suuda ega julge. Siin ei aitaks ka mistahes ratas ega rohkem jõudu - mul lihtsalt pole selle raja jaoks oskusi ega mune.

Aga muidu on huvitav! Jätan vahepeal ratta ja ronin kõige kõrgemasse tippu. 360 kraadi vaade. Otse siinsamas on meie armas Tallinna prügila. Kajakate kisa kuulen, aa haisu pole - ju on tuul mujalt. Põhjas on meri ja Prangli saar, läänes Muuga ja Tallinn, idas Lahemaa algus. Ootamatult lahe vaatekoht!

Hiljem teen ringi metsas, ilmselt Jõelähtme maratoni rajal, ja sebin enne tee peale saamist natuke edasi-tagasi. Lõpuks leian toreda sillakese, vist jalgratta või enduuro meeste tehtud.

Loodus on mõnusalt suvine. Kõik õitseb. Nõgest pole. Karjääri põhjas ehmatan lendu pilvetäie pruunikaid liblikaid. Korra ragistab mu kõrval metsas miski... aga kuna kõik on lehes, siis ei näe, kes. Ehk oli orav? :) Kotkaid siin mägedes pole, aga on kotkasuuruste vareste parved. Rada on nende sulgi täis. Ja no igatahes pole siin inimesi, peale minu.

Põhja-Eesti maastik on omamood sürr. Sile lausk maa. Ja siis äkki sügavalt lõikuv jõeorg, või end maismaale unustanud pank-järsak, või inimese tehtud mägismaa.

Linke:
Fosforiit @ ut.ee
Fosforiit @ Wikipedia
Kotka mäed Strava segment
velo.clubbersi Jõelähtme maratoni lõim
Minu tänane sõit Endomondos

Aitäh kodanikele, kes clubbersis Strava lingi panid / mulle Jõelähtme tracki saatsid!

Avarii Sõpruse puiesteel (mitte minuga)

Sõidan Sõpaka rattateel Koskla peatuse juures Mustamäe suunas, kui kuulen kriginat.
Väike sõiduauto teeb tee peal piruetti. Tema taga olev seguauto pidurdab, aga lõpuks sõidab sõiduautole külje pealt risti sisse. Lükkab sõidukat veel natuke edasi ka. Kuidagi saab pihta ka kolmas auto, kaubik. Siis jäävad kõik seisma. Kaks sõidurida on blokeeritud, kõige parempoolne õnneks vaba. Sõiduauto mõlemad küljeuksed on lömmis ja auto ise lopergune. 

Helistan 110, kirjeldan olukorda. Proua miilits uurib mu käest, et mis ja kus. Ma ei oska vastata küsimusele, kas seguauto on veoauto ja kas juhid olid kained. Kõne ajal tulevad inimesed autodest välja, kõik on ilmselt terved. Lõpuks soovib politsei, et ma läheks juhtide juurde ja uuriks, et ehk nad saavad omavahel kokkuleppele. Mina arvan, et kui on mitme auto kokkupõrge keset Sõpruse puiesteed, võiks ikka patrulli välja saada. Vaidleme natuke, siis panen toru ära.

Sõidan Sõpakat pidi ülespoole, natukese aja pärast lendab patrull Kristiine suunas.

Dispetšeril on ilmselt protokoll, mida ta järgib. See sisaldab küsimust "kas juhid on kained?", aga mitte "mis on autode numbrid?". Ja lõpuks püütakse politsei tööd crowdsource'da. Päris veider. Mida ma oleks pidanud tegema? Avarii osalisi surkima minna - välistatud, keegi ei taha kõrvaltvaatajat sinna midagi korraldama, lisaks ka ohtlik (veel üks inimene keset liiklust sahmimas).
Poleks lihtsalt pidanud helistama vist?

Ka eelmist avariid nägin samas kandis - Endla tänaval, Kristiine ristist veidi linna poole. Üks auto hakkas lollis kohas järsult ümber reastuma, teine tuli talle tagant / küljelt sisse. Avarii jaoks on vaja niiii vähe.

RMK uus rakendus - "RMK Loodusega koos"

https://play.google.com/store/apps/details?id=ee.rmk.app

Installisin; tundub olema täpselt see, mida mul vaja on.
Maa-ameti kaardi eri vaated ja Eesti matkarajad koos.

Aitäh, RMK ja autorid!

Jaanid 2019

Rongiga Raplasse.
Raplast rattaga Vanakülla, sellisel marsruudil:
- Rapla linn ja kirik ja bensuka kohv
- Märjamaa kirik, kus teenistus just käimas
- Marimetsa raba matkarada. Rattaga laudteel!
- Ujumas!! Samas Marimetsas, seekord käisin kõik kolm "basseini" ära. Vesi on super soe!!!
- Kullamaa kirik (sisse ei lähe) ja mälestus-sammaste plats
100 km.
Enamik ühtlases vastutuules (läänest). Päike lõõskas ja oli väga suvine.
Kogu see maastik on mulle täiesti võõras. Üks roheliste rattaretk tõi siia, aga ma ei mäleta midagi. Märjamaa kirik on võimas. Kullamaa omma sisse ei lähe, aga selle ees olev mälestus-sammaste plats on äge. Üldse - külad on kenad, talud on korras, ja igal sammul on mingi infotahvel.

Jaanituli väga heas seltskonnas ja üüratu sööma-aeg. Magan telgis pikalt ja hästi.

Järgmisel päeval rattaga Vanaküla - Tallinn:
- vaatan üle Palivere mäed / matkarajad / spordikeskuse
- sõidan jupi Haapsalu maanteed
- vaatan üle Risti raudteejaama ja veetorni (ja võtan ühe õlle)
- sõidan vana raudteed pidi Ellamaani. Väga mõnus!!
- Ellamaa - Padise "maanteed" pidi Järveotsa järveni, Valgejärve õpperaja alguses
- käin ujumas!! Järveotsa on super ujumiskoht - supelsillaga, parasjagu suur, soeeee
- Padisele, saan mõisast kohvi
- Vasalemma loss
- Keilasse, saan Statoilist burgeri
- koos kahe mnt-ratturiga linna
Kahjuks sõidan ilma vaatamata mööda Väike-Lähtru kirikust. See oleks teinud 4 km ringi.
100 km.
Tuul oli pool teed jälle vastu (loodest). Haapsalu ja Paldiski maanteedel õnneks tagant.

Kati + lapsed on aga Norras (Nordkapis) või Soomes (Pallas-Hetta matkarajal).

Aitäh jaanitule pererahvale!

Rattaga Kaberneemes

Jägala - Kaberla - Kaberneeme - Jõesuu - Linnamäe - Jägala.
25 km.

Tore maastik on! Sai sõita liivases metsas, piki Kaberla oosi, käia mitmes rannas. Kaberla ojast sai üle era-silda pidi. Linnamäe veehoidla on alati lahe koht. Kahjuks ei jõudnud seekord Jõesuu sillale.

Valisin rada vana rogaini kaardi järgi, sai väga hea.
Asfaldil olime vaid päris alguses ja lõpus.

Taani kuninganna saabumine

Käisin Lennusadamas vaatamas, kuidas Taani kuninganna Margrethe II Eestisse saabub. Olin ainsana Noblessneri muuli peal (otse jahi sissesõidu tee juures) ja pärast miskipärast otse õiges kohas.

Mulle meeldib, et meil ajalooliste vaenlastega nüüd head suhted on :)

EKA TASE '19

Käisime vaatamas EKA lõpetajate näitust. Ronisime tublilt läbi kõik viis korrust tublilt, jõudsime katusele, sööklasse, keerdtrepile. Nägime ära pimedad urkad ja klaasist galeriid ja liimihaisused töötoad. Mõnes nurgataguses hõljub sukavabriku vaim veel võimsamalt kui kunstikooli oma.

Näitus? Hmm... Mida üldse ootab kunsti-akadeemia oma lõpetajalt? Maali päikeseloojanguga? Esinduslikku rinnakuju istuvast riigijuhist? Imal-meelast reklaamivideot? Vist mitte eksju? Igatahes oli meie / külastajate ühine mulje see, et mitte millestki ei saanud aru. Ja ju nii peabki.

Küllap saavad lõpetajatest meie kultuuri kandjad ja mõtestajad, edu neile sel keerulisel teel!

Muuksi ja Tsitre pank

Oktoober 2014:
Sumame soises metsas Kahala järve ja mere vahel, kui meie ette kerkib.. sein. Müür. Mägi. Hiigla kõrge. Ulatub mõlemas suunas nii kaugele kui silm näeb. Ja no tõesti kõrge - mitukümmend meetrit. Oleme küll kaardis ja "loeme" maastikku, aga see tabab meid täiega ootamatult!!! Võistlusel looduse jaoks aega ei ole, seega ronime seinast üles (järsk ja raske rsk) ja lidume edasi, aga lubame igal juhul tagasi tulla, sest no nii sürr.

Juuni 2019:
Mõeldud-tehtud! Veiko asemel on küll J & M & jalgratas.

No tõesti on sürr!!! Me nähtud sein oli Muuksi pank. Kõrval on teine samasugune - Tsitre pank. Nood on kõrged (25-35 meetrit), pikad (4 ja 5 km), ühtlased ja täiesti metsa sees. Pangast paar meetrit eemal ei adu üldse, et miskit võiks olla. Aga astud sammu... ja maa "avaneb" jalge ees.

Sisustasime kolm tundi ja 30 km sellise ringiga:
- start Kuusalust
- ring Andineeme randa
- rippsilla kaudu üle Loo jõe
- üle heinamaa Tsitre pangani
- Turje kelder - juga ja koobas paksus, eriti sääserikkas metsas
- Muuksi linnamägi - terav neemik pangal
- 4 km Muuksi panga pealset rada pidi. Täiesti maagiline! Vanad suured puud, nende all tee, aga 30 meetrit kukkumist vaid sammu kaugusel...
- läbi Uuri ja ümber Kahala järve tagasi Kuusallu.


- Turje keldri juures on hulk infosilte, aga need on hästi peidus - metsa ja heinamaa vahel. Kui lähed, roni pangast üles ja vaata metsa ääres ringi!
- Tsitre panga all on tee, aga tundub, et keegi on sinna maja ja värava ette ehitanud ning tee on sisuliselt kinni.
- Muuksi panga idapoolses otsas (üleval) on külaplats, saab istuda ja merd vaadata.

Maa-ameti reljeefkaart


Turje kelder. Eesmine onu mitte ei näita näppu, vaid vehib sääski ära.


https://et.wikipedia.org/wiki/Muuksi_pank
https://et.wikipedia.org/wiki/Tsitre_pank

Nüüd tahan ma veel talvel ka tulla - kui puud on raagus ja sääsed talveunes.