Konrad Mägi ja Eero Epner

Käisime Iidaga Kati mahitusel KUMUs.
Konrad Mägi näitus ja Eero Epneri kuraatori-ekskursioon.

Oli erakordselt hea.
Esimest korda elus sain ma mingi - aimduse, nuusutuse - maalikunstist.

Pikk intervjuu:
https://kultuur.postimees.ee/4258907/moistatuslik-konrad-magi-eero-epneri-luubi-all

"Professor, siin te juba olite." ehk Keilas suusatamas

Käisin Keilas suusatamas.
Arusaamatu sasipusa.
Rada läheb mäe otsa... ja siis vist jälle sellesama mäe otsa... ja siis juba päris kindlasti sellesama mäe otsa!!!
12 km, rohkem ei viitsinud.

Sõnad siit: http://web.zone.ee/stemugram/failid/mehedeinuta.htm

Suusatalv

On inimesi, kes julgevad avalikult öelda, et neile ei meeldi lumi. Või talv. Või suusatamine. Ma ei saa neist aru. Ma näen suvi läbi unes, et mu jalge all on valge sillerdav pind ja ma liigun siuh! säuh! selle peal edasi. Kergelt, kiirelt, mõnuga.

Päris elu nii ilus ei ole.
Suusk ei libise. Või libiseb ainult tagasi.
"Kergelt" asemel lendab higi kahte lehte.
Iga tõus võtab hinge kinni.
Ja lund... ei ole. Või on vaid korraks. Ja suusapeded peavad kiimlema Trummi või Kuuse ringil.

Kuid sel nädalavahetusel oli lund, oli paar kraadi külma ja oli vaba aega.
(Sest üks laps Soomes võistlemas ja teine Laulasmaal laagris.)
Käisime kaks päeva Kõrvemaal ja nautisime.

Suusarajad - super head!
Mets - lumine ja imeline!
Saun - korralik!
Kohalik söök pärast sõitu - imemaitsev!

Laupäev: kell 9 kodust minema.
Tegin kaks 19 km ringi, mõlemad uisku, ajad 1:29 ja 1:42, kiirused 4:40 ja 5:20 min/km.
Teisel ringil olin juba üsna kustunud, tõuse kõndisin.

Pühapäev: kell 7:40 kodust minema, et saaks päikesetõusu ajaks metsas olla.
Täiesti lollid eksju?
Tegin 20 km klassikat ja 5 km uisku.
Klassika-ring tuli tempoga 5:20 min/km, uisk 4:20 min/km.

Tuli meelde, miks on klassikastiil nii mõnus. Kui suusk libiseb ja peab, ja kui rada on "õige", siis on see tõesti... pingutusevaba. Lükkad jalakesega, libised. Lükkad keppidega, libised-libised-libised. Väga kiiresti edasi ei liigu, aga pingutus pea puudub, sest enamuse aega sa ju puhkad :)

Kati aga taas-kohtus meie tuttava metsisega!
https://kurinurm.blogspot.com/2018/01/korvemaal-puusaare-rabas-kuri-kana.html

Kolm raamatut

"Eleanor Oliphant is Completely Fine" - 2/5
"Päeva riismed" - 2/5
"Teenijanna lugu" - 5/5

"Teenijanna lugu" on täiesti vapustav. Super. Soovitan... kõigile. Lastele võib-olla mitte.

Aga...

Kaks esimest raamatut saaks sisu eest null punkti. NULL. Kuna kirjutatud ja keskkonda kirjeldatud on hästi, siis okei, 0+1+1=2.
Aga:

Mõlemal raaamatul on peategelane, keda ei saa olemas olla.
Eleanor on isehakanud autist; päriselt ei ole, aga tema iseloom ja käitumine on täiesti selgusetud ja ei, tema ajalugu ei selgita neid mitte kuidagi.
Stevens on... suhtlemis- ja mõtlemis- ja empaatiapuudega. Mis pmst oleks võimalik. Aga tema ametikoht ei võimalda. Team lead ei peab lugema oma alluvate ja ülemate tundeid. Ta ei saa joosta igalt, IGALT kohtumiselt minema end ametikohustega vabandades. Ta ei saa käituda nagu... üliviisakas mats. Aga Stevens käitub. Raamatu algusest lõpuni. Tema kinnisideede küüsis mõistust ma usun; aga tema psühhopaatset käitumist ma ei saa.

Mõlemal raamatul sisu, mida ei saa olla.
Eleanor kasvab täiesti arusaamatul viisil ühiskonda tagasi.
Päeva riismetes tõusetub poliitika. Tõusetub täiesti... küündimatult. Mul jääb mulje, et jaapani kirjanik lihtsalt ei mõista lääne ühiskonda, lääne ajalugu, lääne inimesi ega iseloome. Muidu ei saaks ta niisugust naiivset jampsi kirja panna. Kui mina läheks kirjutaks midagi Jaapani ajaloost, oleks see ka ju täiesti mööda? Aga inimene on nobelist, ta ei saa olla loll, nii et ma ei saa aru.

Lugesin arvustusi, nii rahva kui kriitikute omi. Ei saanud targemaks.

Nii et jätke need esimesed kaks ja lugege Atwoodi.
Mina sain sealt elamuse, ehk saate teiegi.

Kadrioru lahtised 2019

Üritus: https://zazibea.blogspot.com/2019/01/kadrioru-lahtised-2019.html

Valmistusin selleks võistluseks ligi viiskümmend aastat. Kolisin kaks korda - 1972 ja 2000. Käisin Narva kohviku kõrval lastesõimes. Harisin end Raua koolis ja pesin end Raua saunas. Panin kolm last siia lasteaeda ja kooli. Olen rüganud Hundikuristiku nõgestikus, teinud Kadrioru pargis Pokemon God mängides miljon tiiru Adamsoni ja Koorti ausammaste vahel, kuulanud käsitiivalisi, istunud Kadrioru lossis presidendi laua taga presidendi toolis.. Olen lugenud vanu kaarte, mäletan Kiievi poe ehitamist (vaiade vesiliiva tampimise hääl kõlab siiani kõrvus), olen vaadanud Youtubest Vesivärava tänava raudtee videot (see on nüüdseks maha võetud ja mul pole isegi viidet filmile, kust see pärit), mäletan Tšehhi lõbuparki ja Liivaoja laevavrakki ja Tombi tänavat ja üldse.

Ettevalmistus, seega, põhjalik.

Startisime ühel aasta alguse õhtul kell üheksa.
Teatud paanika tõttu sain mina liituda siis, kui paar KP-d oli juba võetud.

Liikumise aeg üle 3 tunni, distants üle 10 km.
Leidsime lumepuruses linnas kõik KPd kenasti üles.
Ühe koha / küsimusega jäime päris jänni ja mõnes jäime kahtlema.
Muudega saime omast arust hakkama.
Sõbralikud olendid, vana sild, valemid ja näitlejad - kõike teadsime või leidsime!

Hea ja hariv harjutus, aitäh korraldajatele!!!

Ja - nii ütlemata hea meel on inimeste üle. Nii nende üle, kes asju välja mõtlevad; kui nende, kes neid ette ja korraldada võtavad; kui nende, kes kaasa kutsuvad ja olemas on!

Robotexil

Käisin Robotexil.
Oli huvitav ja raske.
Rahvast - murdu.
Laupäeva hommikupoolik, vist kõige rahvarohkem aeg.
Mingid asjad ei tööta, miski teine on muul viisil sandisti...
Kogemusena - äge.

Meie putka väljast...

... ja seestpoolt vaadates