Kuidas ma Teeme Äral ei käinud

Kui Kaur talgutele jõudis, oli sadama ala juba puhas ja talgud läbi. Nojah. Mis te siis alustate tööpäeval kell kaks!!!

See-eest sain osa tuletõrjeõppusest. Sussutasin pulberkustutiga, katsin põleva rasva potti tuletõkketekiga. Lõpus oli show - põlev rasv ja vesi annavad imekena ilutulestiku.

Põnev ja hariv talgupäev oli.

Viimsi Xdream

Mudamülka: Meelis - Lauri - mina
~9 km jooksu, ~24 km ratast, veidi kanuud
3:58.29
Koht 50 / 150
Saime 30 min trahvi. Kahtlustame SI jaama viga, trahvita oleks umbes 30. koht.
Raja logi - https://flow.polar.com/training/analysis/81301399
Tulemused tabelina - http://www.xdream.ee/tul/15_i_viimsi/web/results.htm

Start. Kaart on kirju ja segane. Kontrollime - vähemalt algus on meil kõigil sama ja koos.

Jooks.
Ronime Viimsi savisest-libedast nõlvast põiki üles.
Orienteeruda pole siin midagi - liigume vooluga kaasa.
Erinevalt talvisest Xdreamist ei tõmba L-M mind päris punasesse.
Igav jorus-jooks jätkub üle Lubja klindi Röövlikoopani ja sealt ratasteni Viimsi vana kooli juures.

Ratas.
Kärmelt maastikule! Kohe esimeses KPs jään koperdama ja sõpradest maha. Siit saame ka kaks puuduvat SI märget.
Järgmisena tuleb hajutus erakordselt vastikul maastikul - savine küngastik, selle ümber vastik madal mets. Tossud kleepuvad maapinna külge, jalad on porist rasked ja üldse on jõle olla.
Hakkame Meelisega koos viga tegema ja 8BC poole jooksma, õnneks taipan...
Oma kaks KPd saan kätte lihtviisiliselt teiste sabas joostes.

Pikk tee-rattaetapp on puhkuseks. Kui vaid M&L endale tagaporikad hangiks, muda pritsib taevani! Mis ikka, sõidan siis nende ees... Taastun sel etapil mõnusalt ära ja lisaks jõuame Rohuneeme, kus ma nädal tagasi kaks korda järjest käisin, kõigepealt päevakul ja siis rattaga surfamas.

Kogemused aga ei aita mind. KP 10 - 11 etapil teeme vea, mille just mina oleks pidanud ära hoidma. Keerame teiste sabas liiga vara metsa ja satume mõnusa kruusaka asemel märjale, pehmele ja oksarisusele teele. Ma päevaku ajal juba sumasin seal ja vandusin... ja nüüd ei taibanud sellest hoiduda... pagan küll!!!

Kohe teeme uue vea. Paneme rattad vahetusalla ära ja loeme siis kaardilt, et järgneb... tarampampaa... rattaetapp!
Kaotame 3:20 MITTE MILLEGI peale. Õigemini legendi mittelugemise peale. T_ra küll!!

Uus etapp on ratta-minirogain, mis ise läheb üsna hästi. KP44 tiik on mulle päevakust tuttav. Päevakul eksisin korralikult ära - seekord leian punkti kenasti üles. Jõudu on, ratas veereb hästi, mõnus!

Lühikese kanuu-etapi sõidame väga hästi, 15. koht.

Tagasi sõites annab väsimus tunda. KP Pandju maakitsusel (mis on täna veest väljas) ja pimedas hoones KP otsimine lähevad raskelt. KP 27 juures kukun rattaga. Võtan pööret märjal asfaldil liiga uljalt ja panen hea hoo pealt külje maha. Õnneks olen ise terve ja ratas kah... Kindad lähevad mahakandmisele, aitäh neile!

Ratta-alas koperdame taas pikalt. Väsimus!
Jookseme muuseumi. Üsna osavad küsimused on! Saame ühe (vaieldava) vea ja saeme palki. Alguses nüri, siis normaalse saega. Siis veel jooksu... veel üks majast-KP-otsimise-ülesanne...

Ja lõpuks tänase etapi maasikas: TORU!!! Sadevee kollektor vist. Kitsas, pime, voolava veega. Ja lõpmatult pikk. Eest paistab valgus - loodad, et on lõpp - ei! lihtsalt käänak! Mina lasen puhalt põlvedel - ohtlik, aga lihtne. M kägarkõnnib ja L laseb neljakäpukil. Hea lihased peavad olema! Viimsi etappi reklaamiti kui "kohad, kus te pole iial käinud", siis nüüd tahaks asendada - "kus te ei tahakski iial käia". Uhh! Jõle!!!
Toru-etapil saame B-raja 9. koha. Wtf? Ilmselt aitas see, et olime siin enne "masse" ja ei pidanud ootama.

Pärast toru on väike sörk finiši juurde, ronimis-ülesanne (Laurile) ja finiš ise.
3:58, tehtud!!!!

Et siis:
- Ühtegi suuremat viga ei teinud
- Keegi (st mina) väga ära ei kustunud
- Mu rattasõitudest on kasu olnud.
- Legendi tuleb pikemalt ette lugeda!
- Vahetusalades mökutame :(
- Nublusid on vaja!!!

Tank (mamilipostitus)

Eelmisel (2013/2014) talvel juhtis kolleeg S mu tähelepanu ühele hydra.ee kuulutusele, mispeale ma pärast väikest mõtlemist ostsin endale uue kasutatud ratta. Nüüd olen üle aasta kahe amordiga Scotti omanik.

See ratas on kaugelt üle minu võimete. Tunne on - minu nappide oskuste juures - nagu tanki roolis. Asfaldile pole sellega asja - mu vana Merida on palju kiirem. Aga metsas on Scott tore. Nii et ma siis sõidangi metsas. Või rabas. Või vähemalt üritan. Igatahes saan ma läbi igasugu kohtadest, kuhu varem nina poleks panna julgenud.

Eelmine TRM läks mul hästi just tänu pehmele rattale. Julgesin laskuda, seega sain ka tõusudest hooga üles, kokkuvõttes oli igavesti mõnus.

Millegi muu kui spordi jaoks FS ei sobi. Pakikat sellele ei pane. Poodi minna ei söanda. Õnneks on mu nüüd-amordita-Merida kõige muu jaoks olemas.

Kas tavaline HT oleks parem v halvem? Ei tea, ei tea... Aga Spark on igal juhul lõbusam. Ja see ju loeb, eks!

Viiteks iseendale - juhend:
https://s3.amazonaws.com/assets.scott-sports.com/manuals/12bike/2012_N_spark_en.pdf
Taga-amordi norm rõhk on mul selle järgi 9.5 bar.

Polar M400

Küsisin Sportlandist Garmini kellade kohta, nad soovitasid hoopis Polar M400 osta. Aga kuna nad seda ise ei müü :), võtsin hoopis Hawiist.

M400 on kerge GPS-kell. 8 tundi tööaega, 60 grammi, tavalise kella mõõtu. See on jooksukell, matkamiseks ei sobi. Baromeetrit pole, pikalt vastu ei pea jne. Aga nagu mu eelnev kogemus näitab, on GPS-kellast abi vaid siis, kui ta on käe peal KOGU AEG. Ja M400 on just nii väike ja mugav, et käib tavalise kella eest kah.


Kirjeldus ja arvustus: http://www.dcrainmaker.com/2014/09/activity-tracker-review.html

Tegin esimese väikese rattasõidu.
Kell on käe peal sümpaatne, kasutuse loogika on vist normaalne.
Kõik tundus okei....

AGA!!!

Kogu sisuline töö käib läbi arvuti või telefoni. Kella konf on flow.polar.com kaudu veebis, jne jne. FlowSync tundub olema embedded-browser rakendus ja kui Polari veeb (või APId) maas, siis ei tee ta lihtsalt mitte midagi.

JA MAAS NAD ON!!!
Mis tähendab siis, et


MITTE MISKI EI TÖÖTA!!!

Pmst ongi nii, et ma hakkan nüüd sõltuma sellest, kas ahvid Polari datacentrites viitsivad intsidente lahendada või ei.

Ikka täiesti hukka läheb see ilm, eks.

RAM - Voorand - Üleoja

Mina: "Lavatäis suuri mehi ja üks nõrk naine?"
Iida: "Kadri Voorand küll nõrk ei ole!"
Mina: "Et siis tugev naine ja nääpsud mehed ümber?"
Ja nii oligi.

RAM + Kadri Voorand + veel mõned esitavad Olav Ehala (*) laule.
Estonias.
Kati, Iida, mina.

Kontserdi esimene pool. RAM esitab Olav Ehala koledamaid laule, üsna igavas seades ja säratult. Une võttis silma! Korra kobis lavale ka prl Voorand ise. Mehed on maotult mustas, Kadri -  valges, napis ja rohket büsti rõhutavas kostüümis. Laulmises ta eriti ei osale, aga teeb korra oma leivanumbrit - laseb vokaali ja instrumendi koos loopima. See ei tundu olema kontsert, vaid populaarse lauljanna powertripp. Vaadake, panin rahvusmeeskoori oma pilli järgi tantsima, tehke järele! (**)

Teine pool oli lõbusam. Lisandusid kitarrid ja löökpillid. Kadri tuli ise laulma. Ja mitte ainult laulma, vaid oma iseloomulikul viisil kõõrutama. Tõsi, nüüd tekkis jälle küsimus, et miks see RAM seal laval on, pillid ja solist(id) tapsid koori üsna ära... Aga viimastel paladel saadi tasakaal taas paika, koori oli kuulda ja koostöö sujus. Ja vokalistina on KV tõesti super! Tekkis säde, mida esimeses pooles polnud, laulu rõõm tuli lavale ja sealt saali.

Ka lisaloo laulis KV üksi. RAM seisis ja kuulas iseenda kontserti pealt. Mikk Üleoja nihkus vaikselt oma lauljate sekka...

Kokkuvõtteks: poole lühem kontsert oleks olnud ühtlasi poole parem. Ja KV, olgu nii popp kui tahes, soolotsegu vähem.

(*) Olav Ehala oli ise ka saalis. Ma loodan, et talle meeldis, mis ta lugudest tehtud oli :)
(**) Tegelt valis RAM Voorandi, mitte vastupidi - http://www.concert.ee/voorand-ram-ehala.

Päevakud 2015

14. aprill - Pirita teisipäevak. Aloga. Kergel, väga teederohkel maastikul 2.1 km. Poiss sai hästi hakkama, püsis kaardil. Aga sportlikku tahtmist kuhugi kiiresti jõuda temas ei ole. Selgus ka, et koolis ei õpetata lapsi sörkima. Keka tunnis pannakse jooksma - täie auruga - vahet pole, kas distants on 10m või 10km.

16. aprill - Rohumeene neljapäevak. Võtsin M40 raja - 7 km - ja ei teinud ära! Enne sai aeg otsa ja läksin koju lapsi vaatama. Jaksu poolest oleks jõudnud veel küll. Suuri O-vigu ei teinud, aga kogu aeg hindasin vahemaid üle - jooksin punktile või objektile palju varem pihta kui oleks eeldanud. Ja metsas suunaga liikumine oli hirmus-hirmus aeglane. Aga (minu jaoks) üsna rasked KPd tulid kätte enam-vähem puhtalt.
Rohuneeme maastik on uskumatult äge. Ratas kaasa ja metsa!!!

21. aprill - Hiiu päevak, rattaga. Eesmärk oli enne Xdreami varustust testida. Test õnnestus täiega. Kaardihoidja tuli lenksult lahti, spidokas ei tööta ja vedrustuse lukk jupsib. Aga titeraja sõitsin läbi, ei kukkunud, väga ei eksinud. Kaarti lugeda sõites küll ei saanud, vt lahtine kaardihoidja.

Hiiu-Pässa-Männiku on rattasõiduks tore koht. Nii tegin pärast päevakut seal veel ühe ringi. Kimasin männimetsa-aluses kaevikus ja sõitsin veidi laudteel (võistluse ajal oli see keelatud). Fun!

28. aprill - Hiiu-Tähetorni päevak, Aloga.
Matkasime 3 km, laps sai hästi hakkama.

7. mai - Rebala / Ülgase päevak, Üllega.
Sai kõvasti joosta. Maastik - Jõelähtme prügila lõunakülg, endised karjäärid. Eksisin enda kohta vähe.

(juunis) Mustamäe päevak, Alo ja rattaga
Ei tulnud eriti hästi välja. Päevaku jaoks on vaja paremat ratta-oskust kui Alol on.

26. juuni - Koitjärve neljapäevak.
Kasutasin pmst kolme eri O-stiili:
- jooksen kellegi sabas
- jooksen piki suvalist loha
- jooksen lihtsalt ei-tea-kuhu või edasi-tagasi
Ise orienteeruda ma sel maastikul ei oska. Reljeefi ei loe. Ma ei taba sedagi, kas KP on mäe otsas või maa all augus. Mitu korda otsisin punkti täiesti valelt pinnavormilt. Korra veensin teisigi, et punkt on "mäe otsas lohus", KP oli aga kõrval täielikus sügavikus. Viimasel pikal etapil ma ei teinud enam orienteerumise nägugi, vaid lihtsalt jooksin teed pidi finišisse ja sealt ringiga punkti tagasi.
Tõsi - neljapäevaku B rajal on minusuguseid narre veelgi. Nii et koht polegi päris lõpus.
1:40 metsas, vähemalt füüsilist trenni sai täie raha eest.
Ja noh, tulemuse sain kirja.

Stardis kaarti uurides tuleb edaspidi legendid läbi lugeda ja mõelda.

30. juuni - Keila-Joa ratta-O teisipäevak
Lauri Malsroosi rada, seega tuli sõita, mitte joosta.

Ma ei oska korraga ratast sõita ja kaarti lugeda.
Rattaga annab palju kiiremini ja põhjalikumalt eksida kui jalgsi.
Kaardi teede ja maastiku teede vahel seost ei taba.
Kaardimõõtu ei taba.
Kohe esimeses KPs panin nii mööda, et läksin starti tagasi ja alustasin uuesti. (SI-d nullimata, s.t. ausalt.)
Ja ma ei olnud ainus!
Aga umbes 45 pärast starti hakkas orienteerumine enam-vähem sujuma.
Rajal 1:30, siis tulin kokkulepitult tulema, kogu raja läbimiseks oleks ehk 2 tundi läind.

2. juuli - Samblapõllu neljapäevak
1:03 lidumist piki kena männimetsa. KPd olid Pudisoo jõe sügavas orus. Marika viis ja toos ja see oli tore - sai matka-asjandusest rääkida ja üldse on mitmekesi koos lõbusam.

Autojuhid on värdjad

Suur-Ameerika, suund Liivalaias alla Endla poole.
479 BAV (valge kaubik) sõitis mööda ja andis signaali.
Ilmselt olin tema arvates tee äärest liiga kaugel.
Kohe pärast seda keeras ta tee paremasse serva (mulle ette) ja pidurdas blokki, et jalakäijale sebral teed anda.

Hetk enne seda oli üks takso blokkinud ära kogu Liivalaia äärse rattaraja.
Paar minutit enne seda oli üks kaubik teinud mulle Pronksis napika. Ilmselt põikas Kunderi vasakpööret ootavast autost mööda, aga tegi seda täiskiirusel. Ja siis jäi kohe seisma - Stockmanni risti punase tule ette.

Suur-Ameerika äär on täis süvistatud kaevuluuke. Ma kas sõidan ühtlaselt veidi tee äärest eemal - või sõidan hästi ääres ja aeg-ajalt põiklen järsult vasakule.

Ma ei ole Liiklusseaduse mõttes eeskujulik rattur. Aga ma rikun seadust eelkõige selleks, et teistele mitte ette jääda. Näiteks stardin foori alt paar sekundit varem, et parempöörava autoga mitte kokku joosta. (Väljamaal on selleks ristmikel eraldi "ratturite kastid", et rattad enne autosid üle saaks.) Või sõidan (tühjal) bussirajal, et tava-rajal tava-autodele mitte ette jääda.

Ma rikun seadust selleks, et teil oleks parem.Saate aru, sitapead?
Aga teie?
Annate signaali.

Katkised rehvid - autol ja rattal

Auto rehvivahetusest helistati. Üks suverehv olla lõhkine. Ilmselt äärekivvi sõitnud. Tuleb välja vahetada. See aga võtab aega ja raha.

Jalgratta rehvidega (või sisekummidega) on aga selline seis:
- kevade alguses läks üks kumm - torkeauk
- kohe ka teine kumm. Selgus, et imepisike teravik oli välisrehvi sisse jäänud ja ma polnud seda ära tundnud
- Üleeelmisel nädalal lõhkes pauga tagumine sisekumm. Siledal teel! Allamäge ja hea hoo pealt. Oleke esimene läinud... tjaa. Nüüd laperdasin veidi ja jäin seisma ja tellisin auto järele - olin Iru silla lähedal ja rattakingadega 10+ km koju joosta olnuks liias.
- Täna hakkasin uut kummi panema - 2.5 at pealt läks seegi pauguga lõhki. Mul läksid kõrvad lukku ja lapsed tulid uurima, kas keegi lasi püssi!

Kas on tagajooksus viga või tagarehvis?
Õhtul uurin.

Sportlik nädal Londonis

Esmaspäev - jooks Kadriorus. Otse enne lennukit. 6 km tempokalt.
Teisipäeva hommikul - jooks South Bankil. 9 km vahelduvalt.
Kolmapäeval - rattasõit Holbornist Hampstead Heathile ja Primrose Hillile
Neljapäev - rattaga piki Regent's Canalit Victoria parki, jooksuring läbi Olümpiapargi ja ümber Hackney soo, rattaga tagasi. Jooksu 11 km.
Reede - puhkus, paar otsa rattaga linna vahel
Laupäev - jooks Kadriorus, 10 km @ 52 min

Vaieldamatult kõige ägedam koht oli Regent's Canal ja Olümpia park.

Hampstead Heathi nime tean ma ammu, aga sinna jõudnud pole. Selgub, et rattaga on see imelihtne, lähed kontorist otse põhja. Tõsi, kogu tee on mäest üles!
Pargis on rattarada ja see on ka ainus rattasõiduks lubatud tee. Asfaldil on kõikjal kirjad "NO CYCLING". Aga kruusateedel pole! Ja neil ma siis sõitsin. Kuni üks leebe, aga kindlameelne traktori-juht mu tagasi ametlikule rajale suunas.

Regents Canal on uduromantiline ojake, mis läheb risti läbi kogu Londoni. Täiesti omaette ühiskond - laev-elamud, kalamehed, rohelus, pardid ja tohutult hipstereid. Selle äärt pidi rattaga sõita on üsna ärev, aga isegi wikipedia kirjutab, et õnnetusi juhtub vähe.

Olümpiapark on 2012 suve-OM rajatiste ala. Zaha Hadidi ujula; ArcelorMittal-i skulptuur; trek jne jne. Rahvale lahti ja väga aktiivses kasutuses.

Olümpiapark paikneb osaliselt soos. Waterglades, Hackney Marshes. Meeeeeletult kihulasi oli! Tegime nende pärast rajale muutuse sisse...

Tagasi sõitsin läbi City. No on alles linn!

Fotod: Facebook / Londoni tiir

Eraldi tasub kirjeldamist Londoni ratta-asjandus. See on jube hästi korraldatud. Sõitmisega harjub ära - nii valepidise liiklusega kui sellega, et oled kogu aeg kellestki 10 cm. Privaatsust Londoni liiklus ei taga ja närv peab tugev olema.

Aga:
- korra leidsin rentla, mis ratta asemel mulle näkku andis. "Contacting to host..." Saime ratta järgmisest RP-st, aga 15 min elust nagu maha visatud.
- korra leidsin rentla, mis oli täis. Ei, ei saa ratast siia jätta! Taas 15 min...
- näkkuandnud rentla oli järgmiseks päevaks offline ("this terminal blah is disconnected").
- rendirattad on erinevad! Mõni koliseb, mõni on vaikne ja kärme käiguga. Pidureid pole ühelgi.

http://en.wikipedia.org/wiki/Regent%27s_Canal
http://en.wikipedia.org/wiki/London_Aquatics_Centre
http://en.wikipedia.org/wiki/ArcelorMittal_Orbit
http://en.wikipedia.org/wiki/Hampstead_Heath
http://en.wikipedia.org/wiki/Hackney_Marshes

Raamat: "The Martian"

"Purpurpunaste pilvede maa."
"Andromeeda udukogu."
Ja see sots-ulmekas, kus Marsile jõuavad nii Nõukogude kui Ameerika rakett.
Tulevad kõik "Marslast" lugedes kenasti meelde.

McGyveri kloon satub Marsile, aga saab oma üli-inimlikke oskusi ja vankumatut iseloomu kasutades kõikidest hädadest jagu ja üle. Kordub tsükkel "probleem - tagasilöök - lahendus". Vahelduseks pikitakse sisse stseene elust Maal ja mujal kosmoses. On parajas koguses (musta) huumorit. On suts poliitikat. On inimlik element. On naistegelane, kes sobilikul hetkel nutab, vihastab või armub. Lõpuks saab kõik korda (läbi väga ennustatava lahenduse) ja mitte kedagi ei sööda ära.

Raamatus on väga palju inseneritehnilist teksti ja -lahendusi. Autor Andy Weir selgelt jagab teemat ja oskab seda huvitavalt edasi anda. Tehnikahuvilistele noormeestele väga soovitatav lugemine!

Ja ikkagi on asjal natsa sots-ulme maik juures. Me TEAME, et lõpp on positiivne, kuna meie kangelane ei saa surra! Maamuna ühendatud jõud ja isiklik meelekindlus ftw!

Aitäh kolleegile, kes raamatut soovitas ja siis mulle enda oma lugeda andis!


https://www.goodreads.com/book/show/18007564-the-martian
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Martian_%28Weir_novel%29 (spoilerzzz)
http://www.amazon.com/The-Martian-Novel-Andy-Weir-ebook/dp/B00EMXBDMA


Tuleb muidugi ka film:
http://www.imdb.com/title/tt3659388/

Paljassaare jooksuring

Kevad on tore. Võsa paistab läbi, aga lund enam ei ole - maastik on nagu alasti. Näeb kõiksugu detaile, mida talvel varjab lumi ja suvel igav rohelus.

Nii tasub jooksmas käia Kadriorust-Piritast veidi eemal.
Seekord siis Paljassaares.
Parkisime Neeme tn lõpus. Nagu tellitult tuli seal meile vastu liputajaks maskeerunud härra J. Üldse oli poolsaarel rahvast üllatavalt palju. Mingid poolrootslased ronisid "tünni" otsa, Katariina kail oli kari kalapedesid. Niisama jalutaid ja jooksjaid leidus kah. Sõjaajaloo jäänukid turritasid kõikjal. Lisaks leidsin vist koha, kus Maasik osad Pusad pildistas - nii väändunud oli teeäärne võserik. (Mitte et võssi mujal Eestis vähe oleks.) 
Katariina ranna lähedal on keegi installatsionist loonud mini-Stonehenge ja muud kivikunsti.

Tagasi joostes nägime üle mere tulekahju - suitsusammast ja leeke. Põles üks Kopli liinide maja. Varsti on seal lihtsalt puhas maa alles.. :(

Rada Endomondos
Fotod facebookis

kolmekesi
13+ km
1:40