Spring Mountains

Minust on saanud Spring Mountains'i ekspert.

Eile VisitorS Center'is,
mina: Mis mõttes te ei tea, et neli aastat tagasi kukkus Echo Loopi teel lennuk alla?
tütarlaps leti taga: mmmmm.
mina: Neli inimest sai surma, mets põles, kogu piirkond oli tükk aega kinni.
tütarlaps: eee.. ei ole kuulnud.
mina: Minge vaadake oma silmaga, TCT trailheadi juures on mets otse sõidutee kõrvalt põlenud!

Ühele jaapani paarile tegin rajal kiire piirkonna ülevaate. Tipud, kõrgused, näitasin näpuga lund, rääkisin 1955 aasta lennuki-katastroofist - seda vähemalt töötajad teavad, aga "Skunk Works" annab sellele palju parema tausta kui tavainimesel on.

Ma olen käinud ära kolm kõrgemat tippu (Griffith, Charleston, Mummy).
Ma olen läbi käinud enamiku radu. Bonanza ja Mummy Springs on puudu.
Ja radade kõrvalt olen turninud Charlestonile üle Devils Thumb shortcuti, roninud Little Falls rajalt läbi "wildernessi" kanjoni harjale ja nüüd siis käinud Mummy otsas.

Ilmselgelt olen ma Las Vegases liiga palju aega veetnud.

Mummy Mountain, 3514 m

Taustainfo:
Spring Mountains on jäänukmäestik Nevadas, Las Vegase külje all.
Mummy Mountain, 3514 meetrit, on selle kõrguselt teine tipp. 
Eemalt vaadates on mäel sarkofaagi kuju, sellest ka nimi - Mummy.

Lõuna-Nevada mägede maastik on keeruline. Nõlvad on üldiselt lauged, aga neid liigendavad järsud kaljud ("cliff band"), millest üles- ja allasaamine on keerukas. Vaatad kaardilt - mul on piirkonna 1:24000 topo - mine ja jaluta! Aga kui ronima hakkad, on igal pool sein ees.

Ma olen Mummyst korduvalt mööda matkanud, aga täna käisin tipus ära.

Mummy otsa ei vii ametlikku rada. Tippu saamiseks tuleb rajalt õigest kohast ära keerata, ületada pikk vastik veerise-nõlv ja leida üles tipuplatoo peale viiv "class 3 chute". Class 3 tähendab USA keeles, et käiku lähevad kõik jäsemed, aga ohtlik pole ja julgestama ei pea. Veeris on tüütu, astud sammu - vajud pool tagasi. Aga 2/3 teed on puhas kõndimine ja tõusta tuleb vaid 1100 meetrit. Kerge mägi, kui vaid rada tead!

7:00 sõidan Las Vegasest hotelli eest välja.
8:00 olen "mägedes", Mt Charleston Visitor Centeris.
8:15 olen raja alguse parklas, 7800 jalga / 2370 meetrit. Ilm on mõnusalt jahe, eriti pärast Vegase 43C põrgut.
8:30 asun Trail Canyon Traili pidi teele. Rajal on uskumatult palju rahvast, kümneid inimesi. Lobisen palju - kõik teavad mingitpidi Eestit. Ühe matkaja lapse klaveri-õps on MarkKostabi ema. Imetabane!
9:30 olen TCT ja North Loopi ristil, 9330 ft / 2850m. Siin on avar ja ilus. Ronin lähedase nuki otsa ja vaatan vaateid.

Uurin siin võimalust tulla tagasi teist teed pidi, üle Mummy Springsi. See mõte laidetakse maha. Pmst olla võimalik, aga... Kaardi järgi tundub see aga nii triviaalne, et plaanin siiski proovida.

Pildil on ees rada, taga Mummy "kõhu" osa.

Mets on põlenud 1950. aastatel!!!

10:00 jalutan mööda NorthLoopTraili Mt Charlestoni poole.
10:50 Siksakkide lõpus 10300 ft peal tuleb rajalt rusunõlvale ära keerata. Rusul liikuda on jube vaev, kõik täiega liigub jala all, tasakaalu pole ja aina vajud alla tagasi. Püüan okastaimedest kinni hoida, ja mitte kukkuda. Ukerdan mis hirmus, kogu aeg on kõik neli jäset töös.
11:10 Olen hoidnud liiga paremale! Trahviks saan traaversi selsamal rusul. Kõrgust on üle 3 kilomeetri, liikuda on raske.
11:30 Jubeda vaevaga saan mäe harjale. Ühelpool paistab Kyle kanjon, Mt Charleston, põlenud mets mäeküljel. Teisel pool on kõrb. Mürtsub trumm - all oleva kuurordi lärm tuleb tuulega siia välja. Ja harjal on väike rada.
12:00 Hari viib tipuplatoo järsu seinani. Ronitav lõhe (kuluaar? inglastel "chute") viib sellest üles. 12:05 Jõuan platoole, vaatan üle ääre alla, ilus! Kaugelt paistab Las Vegas. Platoo ise on samuti nunnu, värviliste kivimite ja sakiliste igimändidega.
12:30 Tipus! Siin on suur tuur (laotud kivihunnik), väike USA lipp ja tipulogi. Istun maha, puhkan, joon, kirjutan tipupäevikusse oma nime.

Siis kulutan tunni, otsides tipust teisele poole alla minevat rada. Aga ma ei leia seda: platoo servad on igal pool nii järsud, ma ei näe varianti kukkumata alla jõuda. (Hiljem otsin netist õige koha üles, aga sealtkaudu minna poleks ma üksi söandanud.)

Seega naasen sama teed pidi. Kukepea! Klibul libisen mõnuga. TCT / NLT ristmikul pean väikse loengu Spring Mountainsi huvikohtadest (kõrgemad tipud, Mummy nimi ja kehaosad, kaks lennuõnnetust), näitan paistvaid lumelaike ja olen rahvale üldse giidi eest. Viimased 500m kõrgust lihtsalt jooksen alla, 20 minutit.

Tehtud!

Lingid
Mummy Mountain @ Wikipedia
Spring Mountains @ Wikipedia
Raja kirjeldus localhikes.com lehel
Raja kirjeldus summitpost.org lehel

Eelmised korrad samas mäestikus:
Mina Mt Charlestonil, I kord ja pildid
Mina Mt Charlestonil, II kord ja pildid
Mina Mt Charlestonil, III kord üle Devils Thumb shortcuti

Piki strippi: Caesars - Downdown - Caesars

Läksin enne päiksetõusu jalutama ja leidsin Stripilt vaid kahte sorti rahvast: litsid ja jooksjad. Litsid jätsid külmaks, aga jooksjad huvitasid. Neid oli tänaval rohkem kui kõiki muid strippijaid kokku. Tähendab, et siin ikkagi saab joosta! ja keegi ei pea sind seejuures hullumeelseks.

Seega jalutasin hotelli tagasi ja ajasin samuti jooksuriided selga. 

Caesar's Palace'st Downtowni sildini ja tagasi tuli ligi 10 km. Joosta oli algul täiesti OK, aga tagasiteel päikese käes hakkas palav: tulnuks veidi varem välja minna. Tempo oli umbes 6 min/km, lisaks tegin pildi-pause.

Siin on jooksjatel komme möödudes üksteist tervitada. See on tõeliselt meeldiv, eriti siis, kui päike juba kõrvetab ja kõigil on ilmselgelt raske. Isegi täiega möödasprintiv neegrionu viitsis mulle "hi" öelda. Eestis lüüakse teist jooksjat nähes pilk maha ja tehakse nägu, et sind ei ole üldse-üldse olemas...

Teine silmatorkav erinevus on grupiti jooksmine. Eestis on enamik sörkijaid üksi, mõned harva paarikaupa. Siin tuli vastu 4-5 liikmelisi punte, kusjuures väga kirjus koosseisus: tibid segamini taatidega. Mõni paar nägi väga eratreeneri teenuse moodi välja, keskeas valge mees + üübersportlik tõmmu tibi ees vedamas.

Hommikune Las Vegas on muide ilus. Kuldne taevas peegeldub kasiinode klaasil. Igas lagedamas kohas paistavad mäed, tõusva päikese käes kenad värvilised. Vaatasin Bellaggio purskkaevu-shõud ihuüksi; no ausõna mitte ühtegi teist inimest ei olnud tiigi ääres. Show oli muidugi vaiksem kui õhtul, ilma kahuripaukudeta, aga muidu nagu päris. Ja ainult minule.

Uljaste järv

Tegin teel maalt linna väikse haagi ja väisasin Uljaste järve.
Monus!
Soe vesi, väike rannake, ujuda imehea.
Edaspidigi!

90.0

näitas mu vannitoa seier eile öösel.
järgmise 10 päeva eesmärk on see umbes samale tasemele jätta.

2 nädalat hiljem:
+ 0.5 kg, pmst mõõtmisvea piirides, WIN.

Rattatest ja tasuta kellad

Tegin Pirita teel politseile ratta liiklustesti.
Omal soovil, uudishimust.
Sain kommentaari "olete seni kõige kiirem vastaja".
Ja kõik õiged vastused. Üks oli formaalselt vale, aga küsimus oli eksitav.
Igatahes premeeriti mind ratta esi- ja tagatulega.
Knog Frog ja Cateye, vastavalt.

Aitäh, politsei! Meil on peres kuus jalgratast, + üks tõuks ja üks jooksuratas. Tulesid läheb ikka vaja.

Mulle see ratta-kontrolli kampaania meeldib. Üle võlli ei tohi minna... signaalkellade teema on täiega ülepingutus. Aga nii reeglite tutvustamine kui rataste sisuline kontroll (mul vaadati ntx pidurid üle) on täiesti brooo.

Mustamäe - Kadriorg, rattaga, üle Mustamäe tee

Sõitsin Ele pakutud marsruuti, üle Mustamäe tee ja Balti jaama.
Ei saanud üldse hea.

Kuni Löwenruh' pargini oli tegelikult mugavam kui Sõpakal. Aga sealt edasi...Aina jupitamine! Ja sõita tuleb sõiduteel, mis tähendab, et kiiresti. No ei taha ma Rannamäe teel autodele jalgu jääda. Põhjaväil (v misiganes selle sadama kandi liikluspusa nimi on) on rattaga veel tüütum kui autoga. Ahtri - Tuukri pole ka mingi mõnu.

Minu arust ei saa Balti jaama ja mere vahelt rattaga normaalselt läbi. Paari aasta eest tehtud "ametlik" rattatee käib läbi vanalinna, Laboratooriumi ja Laia tänavate. Ei... eiei. Aga sinna on AFAIK uus detailplaneering tehtud, ehk läheb kunagi paremaks.

Kokkuvõtteks: 
Pikem tee (üle 10 km, vs 9.4 otse minnes). Rohkem pause, kiiruse graafik on ühtlaselt sakiline. Sõiduteede kiirenduste tõttu olin koju jõudes suht higine.
Ei ole hea teevalik.

Mustamäe - Kadriorg, rattaga

Tegin hommikuse raja täpselt vastassuunas.
Akadeemia ring - Kristiine rist - Tõnismägi - Vabaduse väljak - Viru ring - Narva maantee - Kadriorg.

Sõpruse pst suunal Mustamäe -> Kristiine on rattaga palju ohtlikum kui hommikune Kristiine -> Mustamäe. Ehkki sõidan täpselt sama rattateed. Sõpaka õuede väljasõidud on tehtud targalt, nii et majad jäävad autojuhist paremale ja vaade vasakule (linna ja pealetuleva liikluse poole) on vaba.
Ratturi jaoks tähendab see, et linna poolt sõites näen ma väljasõiduteid & autosid hästi ja võin sõita üsna vabalt. Aga Mustamäe poolt tulles need ristumised täiesti "pimedad", maja nurga tagant väljuv auto blokib ratta täiega. Lisaks vaatab juht vasakule, minust eemale. Seega tuleb Mustamäe - Kesklinn suunal väga väga väga vaikselt võtta.

Mida ma ka tegin, tulemuseks täiesti rahulik sõit.

Kristiine ristis on mul valikud:
1) Koskla - Väike-Ameerika - Liivalaia,
2) Endla - Suur-Ameerika - Liivalaia,
3) Endla - Kaarli pst - Narva mnt.
Narva mnt on lühem, Liivalaia kiirem.

Imelikuks läheb olemine enne Kristiine viadukti. Märgitud rattatee lihtsalt kaob. Seal tuleb võtta J soovitus ja end keset sõidurida seada. Tipptunnil suht ebamugav. Endlas tuleb sõita BUS rajal, mujal lihtsalt ei saa. Sama Narva maanteel. Mul läks täna lihtsalt, võtsin end Viru keskuses ühe liinibussi taha (ohutu pikivahega) ja veeresin selle taga Kadriorgu välja.

Teravust lisavad BUS rajale parkijad - ma tõega ei tea, mida selline inimene mõtleb ja ma tõesti soovin MUPO-le õnne nende ahistamisel.

Pildid ka.

Algus on Sütiste ristis, sest esimese kilomeetri kulutas GPS signaali otsimisele.
8.2 km (koos salvestamata lõiguga 9.4 km)
Keskmine kiirus liikudes 21 km/h.

Kadriorg - Mustamäe, rattaga

Sõidan keskhommikul Kadriorust Mustamäele.
On esimene tööpäev pärast puhkust, veeren rahulikult ja enda kohta väga aeglaselt.


Narva maantee parem rada on muutunud ühissõidukirajaks. 
Wtf? Kus mina siis nüüd sõitma peaks?
Rikun seadust ja kulgen mööda ühissõidukirada.
Õnneks on suvi ja ühissõidukid puhkavad. Rada on meeldivalt tühi. Kõik tundub ohutu, kuni

esimese ohtliku olukorrani.
Mulle tagurdab ette sõiduauto. Narva mnt alguse parkimistaskust. Ootamatult.
Ega ma teda süüdista - neist viltustest taskutest väljasõit on tõesti tülikas. Isegi teisi autosid ei näe, ratturist rääkimata. Õnneks sõidan aeglaselt ja saan kenasti pidurdada ja tagurdajast vasakult mööda. Ta ise jääb ka seisma, vist näeb mind, aga minu raja on ta selleks hetkeks täiesti kinni pannud.

Viru ring ja Vabaduse plats ja Kaarli pst ja Taksopargi ristmik lähevad kõik hästi, ehkki veidi kõhe on kogu aeg. Iga paremale hargnev sõidurada tähendab, et ma pean lootma, et autojuhid näevad mind ja mu märguandeid ja taipavad mu vasakule hoidmise plaani ja lasevad mul sõita. Olen erekollases, nii nähtav nagu oskan - aga ikkagi on kõhe. Kaarli pst lõpus (kus parem rada läheb otse Luisesse ja samas keerab paremale Toompuiesteele kah) võtan end rattarajalt päris sõidurajale, et mu taga olev auto mind ikka päris kindlalt näeks ja mulle parempöördega ette ei sõidaks.


Sõprust pstl Rimi parkla juures tekib
teine ohtlik olukord. 
Parklast väljuv sõiduauto jääb enne rattateed seisma, nagu annaks mulle teed.
Aga ei!
Minu lähenedes hakkab auto aeglaselt liikuma ja sõidab rattateele täpselt risti ette.
Õnneks sõidan siingi aeglaselt ja saan kenasti hoo maha.

Kolmas ohtlik hetk tekib samal Sõpakal. Üks tütarlaps astub ümbrust adumata rattateele, kus samal hetkel kohtuvad mina ja vastutulev rattur. Taas aitab mind rahulik sõit, kerge pidurdus ja pääsen tütarlapsest selja tagant mööda.

Edasine tee kontorini on intsidenditu. Mitu korda tuleb kiirus väikelaste või kogu tee okupeerinud mammide tõttu nulli võtta, aga ühtegi ehmatust enam ei ole.

Kokkuvõtteks: Paneb mõtlema. 
Kõik kolm juhtumit olid praegu vaid kerged ootamatused, ei midagi ohtlikku. Aga kui ma oleks sõitnud veidigi kiiremini, oleks vähemalt esimene (tagurdav auto) olnud päris ohtlik laks.

Võib ju öelda, et parkiva auto lähedal ei tohigi kiiresti sõita. Ja rattateel, kus on ristuvaid väljasõite või pimedaid nurki, tuleb ka ettevaatlik olla.

Aga Tallinna rattateedel on IGAL POOL ristuvad teed jalus. Ja pargitakse ka enam-vähem kõikjal. Seega tähendab, et ohutu rattasõit = aeglane rattasõit, igal pool, kogu aeg. See aga ei klapi kuidagi liiklusseadusega, mille mõte on hoida rattad sõiduteel, koos autode ja muu mootor-liiklusega.

Rabarberi-jäätis

Tegin jäätist, peaaegu ise.
Või no mis "tegin" - masinad segasid.

Jäätisemasinasse läks sisse:
- 400 ml vahukoort, vahustatud
- 2 munakollast + 50 ml suhkrut + 1 tl vanillisuhkrut, kah vahustatud
- pool kilo rabarberikeedist - ülejääk eelnevast moositeost

Retsept Angeelika Kangi raamatust "Jäised ahvatlused".

Jube hea sai. :)

Nädal hiljem:
Tegin veel ühe ringi rabarberi-jäätist.

Mõned nädalad hiljem:
Maasikajäätis!
Mmmm!