Jalutuskäik

Oxford St - Leicester Square - Big Ben - Westminster Bridge -  London Eye - South Bank - Tower Bridge - City - St Paul's - Holborn - koju. Peatustega Stradas (lõunakaldal enne Toweri silda) ja Dionis (St Pauls'i kõrval).

Pmst kordasime üsnagi minu kõige esimest Londoni-päeva tol 2001. aasta suvel, kui mul oli käeluu murtud ja ma pidin Iiri rattamatka asemel Davidi sünnipäevale jääma.

Thamesi lõunakallas on jalutamiseks tõeliselt kena koht. Tänu tuulele vähem lämbe kui ülejäänd London, romantiline, elu täis, kaunis.

Bridget Jones 2012

Ma lugesin kunagi sellist raamatut nagu "Bridget Jones's Diary". Väga hea raamat, muide, soovitan, huvitav inglise keel ja üldse hästi kirjutet.

Kogu intriig tekkis ühest asjast: kes keda telefoniga kätte ei saa? BJ maailm keerles helistamiste, tagasi-helistamiste, automaatvastajate ja veel mitmete muude telefoniteenuste ümer. Telefonide tõttu jäid ära kohtumised ja kohtamised, peod ja armumised, telefoni teel ajasid emmed-ämmad su hulluks, telefoni teel saadi sõbrantsidelt suhtenõu või siis - kriitilisel hetkel!!!! - ei saadud, ja no üldse tundus maailm kuidagi kommunikatiivselt keeruline. Fielding suutis lihtsast suhtlus-vidinast võluda keskse telje, mis korduvalt ja korduvalt feilides inimeste elu peaaegu psse keeras, aga lõpuks õnneliku lõpuni viis.

Sellest raamatust sain ka aru, et voicemail (mida Skype LND kontor ägedalt igale poole teenuseks surus) on vähemalt siinses kultuuriruumis päriselt ka olemas.

Hea on, mõtlesin lugedes, et nüüdne maailm on teistsugune. On moblad, SMS, e-mail ja facebook. Inimesed saavad omavahel suhelda ja mullistusi "ma tõesti tahtsi sind õhtul välja kutsuda, aga ei saanud kätte" ei teki.

WRRRROOOOONG!!!!

Olen Londonis ja teist õhtut järjest üritan suhelda ühe (nais)tuttavaga.
Aga ei saaa!!!

Moblale ei vasta. Kutsub, kutsub, lõpuks läheb voicemaili.
Tagasi ei helista.
SMS-ile ei vasta.
Skypes ei ole, isegi tööajal mitte.

No täielik Bridget Jonesi tunne on.

Mine või töökaaslastega jooma, parema puudumisel...

Tartu Jooksumaraton - graafikud

Viimased kaks kilomeetrit, 21.5 -- 23.5

On täpselt näha, kuidas ja kuhu pulss kerib.

Kiirus vs distants. 

Üsna ühtlane.

Kilomeetrite tempod / splits
Kõige kiiremal lõigul, 4:42, oli kõrguse kaotus ~50 meetrit

Pulss vs aeg.

Tsoonid on suvalised.

Kollased mummud on kogemata peale jäänud "ringide" omad.

Tartu Jooksumaraton - 2:05

Alles pärast regamist sain teada, et TJM ei toimu Tartus, vaid kusagil Mägi-Eestis. WTF??? Ja maastikul! A no mis ikka, võib ka mudas joosta.

Väike laps sai vanaemale (aitäh!), suuremad sõpradele (aitäh!), võis minna.

Start - kõige sabast.
Nr 2057.

Algus oli paras trügimine. Sõelusin... loodame, et mitte liiast. Omas tempos joosta küll ei saand. Alfaldilt ära keerates (4 km) panin kraavi pidi kõigist mööda - võitsin kümneid kohti. Tõusudel pidasin hoogu ja lasin endast mööda minna, langustel võtsin kõik tagasi ja rohkem. Üldse oli esimene pool aina möödumine - tagant alustamise võlu!

Raja esimene pool oli ka väga ilus! See liibuva dressi mood kohe meeldib mulle, palju noori kergelt steatopüügilisi naisi mõnusas liikumises. Teises pooles oli kumeramat sugu aga vähevõitu.

2/3 peal olin lõpuks grupis, mis liikus minu tempos. Nendega läks lõpuni välja.
Viimasel 500 m-l lisasin veidi hoogu, finišisirgel spurtisin - tempo 5 min/km pealt 3.30 min/km peale, võitsin mitu kohta.
Finišis oli pulss 199 (!!!!), sisuliselt kukkusin ja lamasin minutikese maas.

Aeg 2:05,
keskmine pulss 180 bpm,
keskmine tempo 5:15 min/km.

Pärast:
- lõpus oleks pidanud kiirendama palju varem
- kartsin rada - maastik ja pole ammu võistelnd ja üldse. Asjata
- TP-des imesin kurki ja veidi juua, oli OK
- raja lõpus sai jalgadesse kerge väsimuse, aga ei mingit valu ega krampi ega värki
- kiiruse graafik oli kogu võistluse suht ühtlane
- pulss tõusis sujuvalt: asfaldil 175, maastikul 180..185, viimased 2 km 185+
- asfaldil hoitud keskmine 175 bpm oli vale, oleks pidand rohkem rabelema
- lõpu 199 võtab mõtlema, nii vist ei tohiks

Kui pärast finišit tundus, et kõik oli hea, siis tulemuste vaatamine võttis nutma. KÕIK!!! sõbrad on must eespool. Ka need, kes paar aastat tagasi üldse ei jooksnud või olid must selgelt aeglasemad. Aga mu oma vorm pole oluliselt langenud, Tallinna poolmaratoni (asfalt, lauge) tempo oli mul 4:58 min/km. Tähendab see, et sõprade oma on tõusnud. Alatud sportlasenärakad. :(


90% tuttavatest olid seotud mägi-ronimise või -matkamisega. See on kah imelik. Ehk mul lihtsalt pole enam normaalseid sõpru? Kusteolete, uuu!!!

Pärast võistlust läksin otse Aurasse ja saunatasin kondid pehmeks. Kerge põlvevalu kadus kui pühitud. Lihasväsimus jäi, aga ka üsna kerges vormis.

Sport, kevad

Märts:
1 nädal puhkuse-eelset puhkust,
2 nädalat puhkust,
1 nädal puhkuse-järgset haigust.

Aprill:
Kõigepealt nädal tõvest taastumist, siis tasapisi liikuma.
Kuu lõpp - paar korda rattaga tööle-tagasi.
T 17 - Raudalu päevak - rahulikult & K-ga
P 22 - Rabajooks - 10 km sörki-jooksu
P 29 - kevadine Xdream. 3:40 täiega panu. Joosta jaksan, ratast jaksan. Hea.

Mai:
K 2 - laste & ratastega. Siban end Alo sabas puha võhmale.
N 3 - jooks 13 km, 5:20 min/km, täiesti mõnus!
L, P maal
T 8 - päevak - Mustamäe, pikk rada, ~12 km ja 1:15
P  13 - Tartu Jooksumaraton, 23.5 km, 2:05
K 16 - ratas - 4 x 15 sekundit, jalad kangeks. alati polegi vaja palju sõita