38 km, uisku, 1:28 ja 1:45.
Täielik surm.
Kohe esimesel tõusul tundsin, et reiepealsed lihased on väsinud.
Mõni ime: eelmise päeva olin Kiviõli Tuhamäel, ja päev enne seda M-ga Nõmmel-Harkus, ja üldse olin pmst iga päev suusatanud.
Lisaks ei libisenud suusk eriti - värske valge lumi noh, mitte Harku või Pirita klaasiks sõidetud rada.
See-eest olid laskumised rahulikud; hea libisemisega on need ohtlikud, nüüd oli kõik paras.
Esimene pool läks reipalt, aga teise poole tõusudel kollitasid krambid.
Tegin korralikult ära ka Kõrvemaa keskuse 500m pauna ja lõin kella lukku: 1:28.
Mida teha krambiohus jalgadega?
Muidugi teine 19km ring otsa!
Seekord ei hoolinud kiirusest, tahtsin vaid raja läbi sõita.
Jalad valutasid igal tõusul.
Poole pealt tuli ka täielik väsimus - haamer.
Muidugi, olin ju sõitnud üle 2 tunni kiire pulsiga, ja 2:15-2:30 ongi inimese "kiire" energiavaru piir!
Edasi tiksusin - tõuse kõndisin, tõusude lõpus puhkasin.
Aeg vastav, 1:46.
Teise ringi keskel nägin Katit-Iidat, kes tegid 18 km ringi.
Tublid!
Kirss spordil saabus pärast sauna.
Keegi härra oli võtnud minu jaki, auto võtmed ja telefoni ja nendega Tallinna sõitnud.
Mis nüüd?
Keskus raputas pead - neil on öömaja täis.
Õnneks nägin naabrimeest (nagu päriselt, elab meist ümber nurga), kel autos kolm vaba kohta.
Saime linna.
Auto ja suusad aga ootavad Kõrvemaal kevadet.
Päev hiljem: auto käes, telefon käes, üldse kõik hästi.
Järgmine kord:
40 km.
19 km ringid, mõlemad uisku, 1:35 ja 1:40.
Esimene ring oli räme raske, sest pehme värske sula lumi. Kõik tegid uisurajal ränka tööd.
Kahe ringi vahel tuli puhkus, püüdsin klassikasuuska pidama saada, ei saanud.
Teine ringi oli palju lõbusam, sest rada oli "kinni" sõidetud ja libises normaalselt. Ise olin väsinum.
Aga mingit täielikku haamrit ei tulnud.
Ja liigesed-lihased ei valuta!
