Thursday, August 31, 2017

Fotonäitus: "Saksa negatiivid"


Brüsseli pargis on fotonäitus "Saksa negatiivid".

I maailmasõja läänerinde avas Saksa rünnak Belgia vastu. See ei läinud kuigi libedalt. Liège kaitsmine tegi belglastest üle maailma kangelased. Sakslased vastasid jõhkrusega, mis tegi neist üle maailma mõrtsukad. Wikipedia kirjutab: "Belgian resistance ... led the Germans to implement a policy of terror (schrecklichkeit) ..., in which massacres, executions, hostage taking and the burning of towns and villages took place and became known as the Rape of Belgium."

Millalgi mõtlesid sakslased ümber (osaliselt vähemalt) ja hakkasid hoopis Belgia kultuuri üles pildistama. Enneolematu kvaliteedi ja täpsusega. Need negatiivid on alles ja belglaste käes. Ja neist on nüüd näitus. Koos tekstidega. Mis kirjeldavad sakslaste eesmärke - tõestada belgia-saksa ajaloolisi sidemeid; õpetada belglasi linnu planeerima; aga ka (osalt) siirast akadeemilist ajaloo- ja kultuurihuvi. Tulemuseks 10000 superfotot Belgia kirikutest, linnadest, majadest, sõjast.

Mõtlemapanev. Ma ei ole ei sõja- ega sõja-ajaloo huviline. Aga ikkagi on... mõjuv. Mis kurat see on, mis paneb inimesi üksteist niimoodi tapma? Ja millised kõrval-mõjud sellel kõigel on. Kõigele, kõigile.

Õudne.
Ja huvitav.
Kui on Brüsselisse asja - käige kaege üle.
Kui ei - vahtige nutist.
Sait - https://picturingbelgium14-18.com/
Ülevaade - ühe .pdf failina

Wednesday, August 30, 2017

Telk - Coleman Monviso 3

Olen aastad matkatelki otsinud.
Nõuded:
- kuppel
- kolmene, laius vähemalt 180 cm
- suur eeskoda, eraldi kaarega
- "pikuti" magamine
- kaal alla 4 kg
- alu kaared - mul on katkistest fiibritest siiber
- veekindel
- keskmise hinnaga - paarsada eurot, mitte tuhat

Aastaid ei olnud Eesti turul ühtegi sellist telki. Ausalt!!! Ferrino tõmbas oma kuplite laiuse 160 cm peale. Või siis tegi viiekiloseid mürakaid. Redox, Tatonka, tšehhi firmad (hannah husky pingvin) olid kataloogis ilusad, päriselt olid neil mingid hädad - näiteks risti magamine. Ostsin väikeseks telgiks Coleman Darwin 3 - muidu tore telk, kasutame palju, aga sel pole eeskoda.

Sel suvel ostsin Tatra matkaks Coleman Monviso 3.
Nüüdseks on Matkasport selle oma kodukalt ära korjanud.
Amazoni link: Coleman Monviso 3 at amazon.com.
Vastab kõigile nõuetele. Kaal on 3500 grammi (ise kaalutud).
AGA:
- kahekihiline - sisetelk on väliskatte küljes.
- kaared on "tunnelites".
Kahtlesin pikalt, ostsin ikkagi ära.

Telk on üldiselt okei. Avarust on. Hädaga magab ära neli inimest. Kaks suur inimest ja kaks last mahuvad vabalt. Eeskoda on mõnus - kolm seljakotti mahub ära, priimusel süüa saab ka teha.
Telk sai kohe esimesel ööl korralikult vihma ja teisel tuult. Pidas hästi vastu. Rootsi matkal saime vett ohtralt - jäime kuivaks.

Kahekihilisus on aga nuhtlus.
Üles panek / maha võtmine on kui võitlus mitmepäise nailonist lohega.
Telk ei kuiva. Sõbra tavaline lahtikäiv Ferrino kuivas ammu ära, minu monstrum tilkus igalt poolt.
Kondens koguneb muide välistelgi siseküljele, eriti eeskoja kohale; sisetelk jääb kuivaks.

Väiksemaid vingumisi on veel. Nt igatsen ma taga Ferrino rihmadega kokkutõmmatavat telgikotti. See oli geniaalne - mugav pakkida, läks hästi väikseks kokku. Colemani "toru" vajab aega ja pusimist. Sisetaskuid on vähe... Lambile pole telgi laes "võrku".. jne. Aga need on vaid pisiasju.

Kokkuvõte?
200 euro eest on telki küll ja veel.

Sant

Kolm kuud tagasi "väänasin jala välja" ja kirjutasin optimistlikult: "ehk paraneb kunagi ära".

Ei parane.

Ja ma olen loll, et ma sellest kohe aru ei saanud.
Käisin uuesti traumatoloogi juures, kandsin põlvesidet, sõin mingeid tablette ja lasin endale panna tavalise med-süsteemi arstiaja - kuhugi sügisesse.
Tegelikult oleks pidanud kõik, KÕIK muud asjad pikalt saatma ja end ortopeedi juurde pressima.
Eelkõige täpse diagnoosi jaoks. Selleks on tomograafia, MRT. Mulle tehtud röntgen ei ütle midagi peale selle, et luud on terved. Katsumine-kompamine-vaatlemine ei anna diagnoosi.

Sidemerebend nimelt ei parane ära. Ei parane kuuga, ei parane aastaga. Haud parandab. Või operatsioon. Aga op tuleb teha kohe, kui vigastus on alles armistumata. Op on vastuoluline - keeruline ja riskantne. Seda tehakse vaid aktiivsetele sportlastele või nii. Nii et minu seis on nüüd see, et opi võimalust enam ei ole ja pmst pean ma elama elu lõpuni katkise põlvega.

See ei ole päris lootusetu. Ma ju liigun - sõidan rattaga ja matkan. Aeg-ajalt on tunne, et jalg oleks nagu terve. Aga siis komistan mingi ilmsüütu koha peal - eile tolmuimeja juhtmesse - ja pmst kukun jala pealt. Mul on tunne, et põlv ei taha saada mingit "ootamatut" koormust. Komistusi, kukkumisi, külgmist survet või väänamist.
Mis tähendab, et ei mingit orienteerumist (alusmetsas ja võsas ragistamine), pallimänge, maastikuratast ega ratta-orienteerumist, seiklussporti ega xdreame.
Joosta võib-olla saab. Nädal tagasi proovisin (2 km), ei olnud väga hull.

Et katkise sidemega elada, peavad lihased olema tugevad.
Selleks on mul harjutuste kava.
Panen need iseendale siia kirja:
- venitus-lindiga sirutused. algul piki maapinda, hiljem õhus, hiljem "rattasõit".
- venitus-lindiga jalgade harkiajamine. väga väike amplituud. lamades. kõik neli suunda.
- istudes (jalg ripub) jala sirutus. kolme eri suunda, soovitavalt raskusega (3 kg) ümber pahkluu.
Kunagi hiljem võib poolkükke teha.
Jalgratas on ka hea. Aga sellega uuesti kukkuda ei ole kasuks.
Ideaalis peaks kõike tegema mõlema jalaga.

Google "knee stability exercises" annab veel palju muud. Eesmärk on sama - jalad olgu tugevad.
Soovitatakse ujuda. See on aga valus. Krool oleks okei, aga "konna jalgu" ma teha ei saa.

Harjutused on vajalikud igal juhul. Kui oppi ei tule (tõenäoline), siis peavad lihased sideme töö ära tegema. Kui opp tuleb, siis kiirendavad head lihased selleks valmistumist ja pärast taastumist. Nii et - saan võimelda.

Sain veel teada, et elastiksideme äravõtmine oli õige otsus (see stabiliseerib liigest, kuid hoiab lihased tööta ja sisuliselt nõrgendab neid) ja et kaks suvist matka tulid kasuks, mitte ei lõhkunud mind rohkem ära. Hea seegi.

Nüüd ootan arstiaega, harjutan ja mõtlen, et küll see inimese keha on ikka õrn.
Ja keeruline.
Hoidke ennast!

EDIT:
Sain noomida liigse negatiivsuse eest.
Ilmselt kirjutasin hullemalt kui ma päriselt olen-tunnen.
Luban, et teen usinalt stabiilsusharjutusi!
Ja meelt heita ma kindlasti ei kavatse!
Mu meeleolu on pigem "ma teile veel näitan, rsk!".

Septembri lõpus:
Taastusravi arst ütles, et küllap ma saan terveks ja läheb 8-10 kuud.
Mille pealt ta seda ütles - pole aimugi. Mu jalga ta ei katsunud, uusi uuringuid ei teinud.
Käin laser-ravis ja lähen veel võimlema.

Saan joosta (rajal), rattaga sõita, krooli ujuda.
Konn on kahtlane.
Kõik muu on ka kahtlane. Põrgatasin veidi korvpalli ja kohe oli imelik. Liigutused ootamatus suunas teevad halba.

Friday, August 18, 2017

Vesivärava ekskursioon

Minu tavaline teekond Faehlmanni tänavast välja, nt Gonsiori / bussijaama suunas:

Vesivärava on remondis.
Praegune ainus võimalus välja saada on selline tore ekskursioon:

Et lõbusam oleks, on Faehlmannis ummik.
Autod sõidavad Narva maanteelt sisse ja üllatuvad siis, et Vesivärava / Faehlmanni rist ongi kinni.
Püüavad ümber keerata ja tagasi sõita, aga ei saa, sest uued autod tulevad peale.
Mõned püüavad Köleri kaudu põgeneda... aga ka see on tupik.
Lusti laialt!

Kaks nädalat hiljem:

Uss-kuu-ma-tuuu, kui sassis liiklus on.
Nüüdseks on sildid "Vesivärava - Faehlmanni ristmik suletud" väljas, tupiku märk on paremini nähtavaks tõstetud.
See ei aita!
Autod vuravad endiselt vooridena meie tupikusse, ukerdavad sealt välja, voolavad edasi Köleri tupikusse..
Täiesti lakkamatult!