Oh mu kondid ja luud!
Elu raskeim 8h rogain.
Veikoga.
Sõõrus, Jõgevamaa taganurgas, vihmas ja külmas ja mudas.
Panime end kirja septembri algul, kui Tjan-Šani matkal kadund -6 kg oli endiselt -6 kg ja mägede võhm kenasti alles. Oktoobrikuu tõi täiesti teistsuguse, väljapuhkamata, kõvasti ümarama ja null-treeninud minu. Veiko aga oli just teind oma poolmaratoni rekordi (1:43). Oli selge, et siban vaid sabas ja saab olema sigaraske.
Plaan.
Niidi tegin optimistliku 32 linnu-lennu-kilomeetri peale.
Kaardil on neli punktipilve, üks igas nurgas. Teen plaani, mis võtab ära ülemised nurgad ja kaardi keskosa. Siis teeb Veiko uue plaani kaardi paremasse poolde. Olen nõus - nii on parem. Jätame välja Sõõru mäed loodes ja Kääpa jõest edelasse jääva ala. Nii üle- kui ala-soorituseks on variandid olemas
Starti jääme gastroenteroloogilistel põhjustel 10 min hiljaks.
Esimesed paar KPd sibame "rongkäigu" sabas. Meie rajavalik on populaarne!
Ja kohe saab selgeks, et ma tõesti ei jaksa. Isegi sörkides on pulss laes, hingamine raske.
Mis teha! Esimesed paar KP-d sörgime, edasi longime, päris lõpus jälle sörk.
Orienteerumine on kerge. Ma ei mäleta nii vähetehnilist TAOK rogaini. Mõned reljeefi-punktid puterdame siiski ära. Me pole ju orienteerujad! Minu jaoks on pruun reljeefi-info nagu hiina keel. Ma saan pruunist purust aru, et seal on
mingi pinnavorm, aga kas kallak on üles või alla, kas peab otsima orvandit või nina, auku või küngast - ei tea ma iial. (Päris orienteeruja vaates olen ma nagu pime.) Nii et mägedes ei ole me täpsed. Kuid kõik vead on minutites, mitte kümnetes. Super!!!
Põhiliselt orienteerub muidugi eespool jooksev Veiko.
Kaardi lame keskosa koosneb pmst mudast. Kõige maasikam on etapp 51-46. Linttraktor on teinud meetrised roopad! Muda on segi rohu või okstega, savine, libe, märg, vastik. Õnneks on vastikus universaalne: mis raske meile, see ka teistele.
Kodu poole joostes läheb mu enesetunne paremaks ja aega jääb ka üle. Lisame KP 36 ja KP 22. A siis läheb mul isu suureks. Võtame ka KP35. See on selge aferism - kas ma jõuan joosta?
Ja ei jõua! Kuigi Veiko mind lõpus toetab-lükka, jääme 2 minutit hiljaks. Mis on ikkagi võit: +3 punkti KP-st, -2 trahvist. Kokku on hea meel; vähemalt proovisime; ilma oleks jäänud kripeldama. Nüüd panime lõpuni täiega, või no õigemini nii, nagu mina jaksasin.
Enesetunne pärast rogaini on kõikide aegade kõige hullem. Olen energiast täiesti tühi. Külm, külm, halvavalt külm. (Oli ju kogu aeg sadanud ja me kõik üleni märjad.) Õnneks tabab V mu surnud oleku ära ja toob mulle kuuma teed ja suppi. See mu päästab! Aga sõprade jutu peale suudan finiši-sööklas vaid vaikselt oiata.
Tehnikast
- Föön andis 30 km / 5h pealt saba. Mitte ei saand tühjaks, vaid lülis end välja. Siga.
- GPS track niipalju kui teda on:
@ Endomondo
- Kaardi materjal on super, super. Mitte üks vee- ega murdmiskahjustus!!!
Tulemustes oleme ootamatult ees.
42 / 300.
Ilma trahvita oleks veel viis kohakest eespool.
Poleks arvand, et rogainil saab lihtsalt lonkides nõnda etteotsa!
Hea planeering + vähe vigu.
Läbisime linnulennult 34 km, päriselt umbes 47 km.
Tagantjärele veidi kipitseb. Oleks ma septembris kasvõi mõned korrad jooksmas käinud!!! Või Veikole kiirema kaaslase sebinud... Siis oleks ta kaardi loodenurga (vist lihtsad) KP-d kätte saanud ja hoopistükkis etteotsa tulnud. A noh, läks niigi hästi.
Enesetunne on... ränk. Valutab KÕIK
liikumisega seotu varvastest puusadeni. Valutab selg. Valutavad käte
lihased. (Mida teeb rogainil parem käsi? hoiab SId ja võtab KP-sid?
kuidas saab see valutama hakata?) Püsti tõusmine, liikumine, kõik kõik käib
aegluubis. No mis saab keha teha, kui peremees kõigepealt logeleb, aga
siis ajab terveks päevaks vihma kätte jooksma.
Vihmast ja valust hoolimata on rogaini üle hea meel.
Nagu alati!
