Raamat: Minu Tokyo

Yabunai kirjutas raamatu. Mulle meeldib ta blogi kirjutamis-stiil ning ta kokkupuude Jaapaniga tundub sihuke... sügav. Ja natuke nerdilik. Niisiis võtsin järgmisele lennukile kaasa tema raamatu - "Minu Tokyo".

Ja oligi hea!

Raamat vaatab Jaapanit kõigepealt üliõpilase, siis salatöölise ja lõpuks pruudi vaatest. Maarjal on terav silm, aktiivne seltsielu, terav sotsiaalne närv ja lai kultuuritaust. Nii on kirjeldused laiad ja huvitavad. Piisavalt isiklikud ja kohati veidi ennastavavalt piinlikud, aga - rõhk on ikkagi Jaapanil ja väga konkreetselt Tokyol.

Hea lugemine, soovitan kõigile!

Autori nägemus raamatust: http://yabunai.blogspot.com.ee/2013/08/minu-tokyo.html
Goodreadsi oma: https://www.goodreads.com/book/show/18305581-minu-tokyo-n-htamatu-piiri-taga

Las Vegas, 2016

Ma arvan, või isegi loodan, et see oli mu viimane kord selles linnas.

Mulle ei meeldi siin (enam) mitte miski.
Kogu kasiino- või hasartmängu-äri tundub jäle. Läbinisti jäle.
Varem on mul selle vastu olnud natuke sümpaatiat, enam mitte. Meeletud majalahmakad täis tuima pilguga zombisid masinate taga - hommikul, päeval, õhtul ja öösel. Õnneks ütleb statistika, et õnnemängude käive on vähenemas.

Tänavatel ja kasiinodes voolab inimjõgi.. Kas neil on lõbus? Osadel kindlasti on.
Aga enamik käib ringi klaasistunud pilgul ja vaatab Stripi tulesid täiesti emotsioonita. Selles saginas on ka lapsed. Mida nad siit õpivad? Mida on neil siin teha?
Kõige rohkem panevad mind imestama aga moslemid. Nende jaoks peab see koht olema kõikide pattude tulipunkt. Miks on nad siin? Aga ilmselt peab Ameerika moslem niikuinii nii palju kohanema, et LV ei muuda enam midagi.

Proovin linnas sõitmiseks ratast laenata. Ei õnnestu.
Kõned poodi lõpevad automaatvastajas või sekretär-droonis, kes "ei tea midagi, aga me helistame teile kohe tagasi".
Kohe == mitte iialgi, ükski loll ei hakka miskile +372 numbrile tagasi helistama.

Stripi lähedal ei ole ühtegi rattalaenutust.
Siin käib 40 MILJONIT turisti aastas - aga rattalaenutust kui äri EI OLE!
Tegelikult on, aga see on suunatud puhtalt spordile: sõida autoga äärelinna, võta sealt velo ja kima Moabi kõrbes ringi.
Pulleritsud, noh.

Hiljem satun Defconi ühis-ratta-sõidule ja saan oma rattavajaduse rahuldet.

Sõbrad-eestlased jäävad USAs GPS-zombinduse tõppe.
Sõidavad sõjalise navisüsteemi juhatusel äärelinnades ringi ja otsivad sealt (Google arust) parimat põrsaribi või boršši. Ehkki hotellist 3 min jalutuse kaugusel on sadakond restorani.

Ma ise saan süüa ootamatult hästi.
California Pizza Kitchen annab väga head hernesuppi.
Ja maroko(pärast) salatit.
Stripi lähedal on miljon restorani, igale hinnale, igale maitsele - need tuleb vaid üles leida.
Pingutan teadlikult ja eiran "ameerika kööki" ning võileivakultuuri. Tulemus - esimene kord elus, kus ma ei võta USA reisi jooksul kaalus juurde.

Ööbin Flamingos. Mugav. Aga nagu öeldud, ka jäle.

Aktiivse puhkuse sihtkohana on Las Vegas muidugi jätkuvalt äge.

Siin on lihtsalt NII PALJU LOODUST nii lähedal.
Ja kes ise ei oska v ei söanda minna, siis kõik on olemas ka teenuse vormis.

Sõidan jalgrattaga Red Rock Canyonini - pikem kirjeldus SIIN.

Käin Black Canyonis päevasel süstamatkal / kuumaveeallikates - pikem kirjeldus SIIN.

Meelitan teisi eestlasi Charlestoni otsa. Keegi ei taha. (Lollid, ausalt.) Aga nad käivad vähemalt mujal - kes Grand Canyonis, kes kullakaevandustes.

Käin kolm korda hommikujooksmas, 5/10/5 km. Särk on iga korra järel märg kui kalts.

Ostlen. Fry's. Tahan Alole robotit, aga ei saa. Ja käin Fashion Show uues suuuuuures spordipoes.

Lend USA-sse on imekaunis! Olen akna all, põhja pool - ja me lendame diagonaalis üle kogu Gröönimaa! - ja ilm on kogu aeg selge. Gröönimaa on ilus!!!
Ka tagasilennul sudin end põhjapoolse akna alla, aga kuna on valge suveöö, pole midagi huvitavat näha. 

Süstamatk Colorado jõel

Kõik insenerid teavad Hooveri tammi. Colorado jõgi jookseb Grand Canyonist läbi Mojave kõrbe Vaiksesse ookeani. Las Vegase juures blokib jõe ära maailma esimene suur betoontamm. Üles loob see Meadi paisjärve. Tammi all on sügav kanjon, Black Canyon. Kuna veel 70 miili allavoolu on uus tamm. siis on Colorado jõgi seal sisuliselt paisjärv. Ja seal saab süstaga sõita.

Mind viis süstama Desert Adventures. Ise sinna ei saa. Esiteks on see kaitseala. Teiseks ei lubata suvalisi matse Hooveri tammi juurde - kriitiline infra ikkagi. Äkki sa keerad kraanid lahti ja uputad pool Kaliforniat ära? Niisiis - guided tour. Ja mu elu kõige ägedam giidiga retk!

D.A. võttis mu hotellist peale kell 5 hommikul. Vahepeatus Boulder Citys (kontrollitakse pääsulube, need on rangelt nimelised) ja kell 7 olime Hooveri tammi all. Ma olen selle PEAL mitu korda käinud, see on USA üks suurtest tehnika-imedest. Nüüd vaatasin sama asja ALTPOOLT!

Meid oli neli turisti ja giid, kõik lühestes süstades.
Vened vette, kiire instruktaaž ja sõitma!

Ümbritsevas kõrbes on suvel 100F / 38C sooja. Lake Mead soojeneb üles, aga Black Canyoni vesi on ühtlaselt külm - paarteist kraadi. Suur oli mu imestus, kui ma esimeses abajas jala vette pistsin ja see vesi oli.. soe. Või mis soe, kuum!

Olime maabunud termaalvee ojas!

Esimene pool päevast mööduski kuuma veega hullates. Kuumaveeallikaid on seal igal sammul. (Või tõmbel, kui süstas liikuda.) Sissevoolavad haru-ojad on kõike termaalsed. Mingit muud "tavalist" vett seal ei ole - kõrb! Sõitsime mitme külg-kanjonini, kõndisime neid pidi üles ja vaatasime kalju seest voolavat, seinu pidi nirisevat või ojana voolavat vett. Ühes külgorus oli kuuma vee koseke - massaažik täpselt paras. Istusime viiekesi suures kuumas basseinis, lobisesime ja käisime kordamööda vee all kaifimas.

Ausalt - see oli üks mõnusamaid hetki mu elus!

Lisaks käisime kahes veepiiril olevas koopas ja ühes kaljuses külg-kanjonis. Giid - noor sportlik kutt - jutustas lakkamatult kohalikest taimedest, piirkonna ajaloost ja geoloogiast ja veepoliitika keerdkäikudest.

Enne lõunat sõitsime 8 miili, pärast veel 4. Voolu polnud ja tuul oli vastu. BC tagumine osa on mõnel päeval täis mootorpaate (neile kehtib mingi keerukas reeglistik) ja täna oli just see päev. Müra ja kiilulained olid päris tüütud. Lõpuks jõudsime Willow Beach Marinasse, mis tuletas meelde, KUI vastik on tsivilisatsioon ja milline õnn meil oli päev sellest eemal veeta.

Üks ilusamaid päevi mu elus!

Colorado jõgi on Nevada ja Arizona osariikide vaheline piir. Startisime Nevadast, lõpetasime üle jõe Arizonas.

Pilte ma ei teinud, aga internetist muidugi leiab:
https://www.google.com/search?q=black+canyon+colorado+kayak&tbm=isch

Defcon Bike Ride

Defconi kavas hakkab esimese üritusena silma "2016 Defcon Bike Ride".
Las Vegasest Red Rock Canyoni väravani ja tagasi.
Hommikul vara, jahedaga, enne loengute algust. 
Tuleb minna!

Tellin endale McGhiesi rattapoest ratta ja olen hommikul kell 5:35 Ballys'e ukse ees valmis.

Kell 6 on viiskümmend sportlikku häkkerit Las Vegase lääneservas McGhiesi rattapoe tagaukse juures.
Poepoiss annab mulle 20" Trek 7.4 FX "hübriidi". See on linna- ja maanteeratta ristand: õhuke slick rehv, 5 AT rõhku, kõva kahvel, aga maastikuratta sõiduasend ja käiguvahetus. Teistel on (kiiremad) MNT rattad ja klipid. Üldiselt on seltskond nagu MAMILite salk ikka ja ma ei ole kaugeltki kõige kõhukam.

Meile loetakse sõnad peale. RRC-ni on paarteist miili lauget tõusu. Seal pööratakse ots ringi ja veeretakse tagasi. Eriti, ERITI hullud võivad aga ära sõita ka RRC Scenic Drive. See on ühesuunaline autotee, sellel on RÄMEDAD TÕUSUD, ilm saab olema kõrbekuum ja kõrbekuiv ja normaalsed inimesed ärgu üldse mõ-tel-gu-gii selle peale. Aga hulle keelama ka ei hakata.

Mis ikka. Rattaga sõitnud olen sel aastal vähe, pikim ots on vist 30 km, kuuma ei kannata ja mägedes sõidu kogemus jääb Balkani matkade aega sajandi alguses. Plaanin jääda pelotoni tahaotsa, küllap kellegi tuules ikka sõidetud saab, las need hullud oma maanteekatel kimavad ees.

Plaan lendab kildudeks kohe, esimestel meetritel.
Elu on õpetanud, et grupi-sõitudel ja matkadel on kõige huvitavam olla eesotsas, korraldaja sabas. Nii võtan end parklast väljudes etteotsa - taha vajumiseks on aega küll. Selgub aga, et püsin pingutuseta esimeste tempos. (On taganttuul ja tõus, tuules olemisest pole abi, igaüks sõidab ise.) W Sahara ristis lõpeb rattatee ära, teeme pausi ja vaatame taha - suur grupp on nii kaugel maas, et ei paista. Oleme vähem kui kümnekesi.

Mis ikka! Lõikame Charlestonile ja seda pidi RRC tee algusesse. Mul on raske, aga saan hakkama. Tagumisi oodata küll ei taha! Scenic Drive väravas võtan mõtelda, aga keegi teeb mulle paar komplimenti, keegi teine hangib kõigile piletit - ja olengi "hulludele" mõeldud lisa-ringil.

On jube palav, on tõus, on raske, aga seda kõike on jube vähe. Tõus pole järsk, vaid nii lauge, et isegi mina sõidan kogu maa. 35 minutiga olen ringi kõige kõrgemas punktis. Ootame kõik ära, teeme pilti, joome vett, patsutame üksteist verbaalselt õlale.

Siis veereme allamäge Las Vegasesse tagasi ja oleme endaga rahul.

Arvud:
Tee 55 km
Aeg 2:35 (bruto)
Tõusu ja laskumist 815 meetrit
Max kõrgus 1430m
Max kiirus veidi alla 60 kmh (kõik pidurdasid laskumistel hoolega)

Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/780102118
Alguse pilt: https://twitter.com/Cycle_OverRide/status/761564178913988608
Ürituse leht: http://cycleoverride.org/2016-6th-annual-defcon-bike-ride/

Seda ka, et Red Rock Canyon on väga ilus. Rattaga sõites näeb seda küll, aga pilti teha ei saa. Ma olen seal vist viis korda varem käinud - ja ühe korra nõmedalt matkates rajalt eksinud ja veehätta jäänud. Nii et maastikku imetleda ma enam ei viitsinud. Kes tahab pilte näha, siis Googlest saab.