Mustamäe päevak

Puhas jooksukas.
Võtsin pika raja, 7.7 km ja 26 KP.

Esimese tunni jooksin... normaalselt. SI aegadest on küll näha, et ma olin viimase kümne piiri peal (41..43 koht 53 lõpetaja seas), ja suht raske oli liikuda ja künkaid kõndisin. Aga kõik KP-d võtsin enda kohta puhtalt, ei eksinud ei Sütiste liivakute / salude vahel ega Pirosmani metsas.

Kui kell lõi ette 1:00:00, siis tuli äkki surm. Avastasin, et ma ei suuda end kaardil hoida. See on märk väsimusest ja vältimatust suurest veast. Mis ka tuli, eksisin otse TTÜ spordihoone ees ära ja kõndisin KP-st paari meetri kauguselt mitu korda mööda. Kukkumine tabeli lõppu oli selle jama puhul õiglane karistus. 1:15.

Tegelt oli kogu rajal näha, et ma ei jaksa joosta ja kõik läksid järjest mööda. Stardijärgne Vanaka tõus tuli jube raskelt.

+ poole poolt: mingeid vaevusi ei olnud. Võibki hakata jooksmas käia. Sügisjooksu jaoks on hilja, aga TAOK rogainiks saab ehk veidi harjutada ja järgmine päris siht on siis TM 2013.

Harku päevak

No ma tunnen seda metsa, ju, eks?
Ha ha haa.

Enne esimest KP-d võtsin mingi muu, juhuslikult tee äärde jäänd KP.

Teise KP-sse minnes jooksin mingist teeotsast mööda. Kõõritasin kaarti ja sain nagu aru küll, et olen umbes kilomeetri mööda pannud, aga mis see mehele teeb, eks. Pärast sibasin tagasi. Ligi 10 min puhast sörki Harku tagumist sirget pidi, täitsa meeldiv.

Mõtlesin, kas katkestan või võtan osad KP-d või mis. Aga raba on ju tore ja uudishimu kõik KP-d ära võtta sai laiskusest võitu.

3. KP rajal leidsin mustikaid. Mujal oli ka ja pohli samuti, aga need olid ekstraordinaarsed. Suured. Palju. Ei pidand noppima, vaid sai täie peoga tõmmata. Mismõttes on Harku rabas (ja täiesti kuivas kohas ja suht tee lähedal) mustikad??? Võtsin puhata ja sõin.

Järgmised etapid jalutasin, et aitab vigadest küll. Valisin kiiremate ümberjooksude asemel aeglased läbi-raba-minekud. Jne. Sõin veel mustikaid. Tegin veel vigu. Aga kokkuvõttes tegin kogu raja ära.

Halb:
Aeg tabeli lõpus
Niru tunne, et üldse ei oska orienteeruda
Hea:
Vigastused ei segand üldse
Joosta jaksasin normaalselt.

Facebook Apps

Laekus üleskutse kontrollida oma Facebookis autoriseeritud rakendusi.
Selgus, et neid on kuus:
- Goodreads
- Skype
- Smugmug
- Eventbrite
- Disqus
- Sportlyzer

Kõik on kontrolli all.

Gadget Rage

Viskasin eile oma armsa Forerunneri vastu seina puruks.
Vihaga.
(Kahjuks saab seda veel parandada, muidu oleks rahu majas).

Garmini UI disainerid, ma ei julge isegi **** *** ******* kujul öelda, mida ma teist arvan!

Lady Gaga

pooleks kontserdiks olin
a) purjus,
b) vaimustuses,
c) täis tahtmist minna suusatama.

Mu +1 andis mõtte minna Sügisjooksu titerajale.
Väga inspireeriv üritus seega.

Rattaga tööle ja tagasi

Töölesõit oli norm, aga kojusõit väga närviline.
Pärnu mnt ja Liivalaia ratta-rajad süüdi.
Tipptunni autod vingerdavad närviliselt ja kalduvad rattateele, mulle ette.
1 km jooksul kolm korda, viimane neist Liivalaia - Tartu mnt ristil. Mu ees sõitnud sõiduauto tegi äkilise jõnksu paremale. Mingit põhjust tal selleks imho polnud, tavaline aeglane liiklusvoog igas rajas.

Mu kiirus on ummikus seisvatest autodest üksjagu suurem, nii et kogu aeg on kõhe. Käed piduritel, silm järjekordset võimalikku ettesõitjat piilumas.

Tuleb ikka uus ja kallim ratas osta, see ilmselgelt aitaks.

Corsair Force 120 Gb SSD

Arvutit ostes oli mõte, et süsteem - SSD ja kõik muu - HDD.
Nii said masinasse 60 Gb Corsair  Force 3 ja suurem WD Caviar.

See oli viga. Kui enne käis HDD koduarvutisse küll, siis nüüd - SSD kõrvalt - tundus see kuidagi kärarikas ja kohmakas. Ehkki uus ketas on selgelt kiirem ja üldse parem kui vana arvuti oma, ja kiiruse taha meil kindlasti midagi ei jää. Igatahes püüdsin ma kõik pidevkasutuses andmed ikkagi SSD peale toppida. Aga 60 Gb peale Win7, programmid ja andmed ikka ei mahu mitte.

Võtsin südame rindu ja ostsin täna 120 Gb SD juurde. Installeerus kenasti. Kahjuks on mul üks SATA kaabel puudu ja nii jäi WD sootumaks välja - mis on jama, osa asju on endiselt tema peal ja üldse. Aga see-eest on kuiv ja vaikne tunne. :)

Vigastus porgandist

See sissekanne memoreerib seda tähelepanuväärset seika, et suutsin tekitada enesevigastuse tavalise porgandiga.

Lisaks on mul endiselt ja üldse mitte paranevalt
- haige sõrm - parema käe "nimeta ats" - turses, liikumatu ja valus
- haige õlg - vasak
- sisemine vigastus Karula kukkumisest - üldiselt pole tunda, aga aeg-ajalt paneb valust karjuma.

Hommikul ei saa voodist välja,
lapsi ei saa sülle võtta,
võimelda ei kannata üldse,
joosta ei saa.
Rattaga sõidan, natukene ja üli ettevaatlikult, ehkki tõenäoliselt tegelikult ei tohiks - seesama õlg.

Suht pekkis

1) Sõrm lahases, paraneb
2) Õlg korralikult valus, paraneb
3) Jalg põlve kandist valus & kange

Ehk
- rattaga sõita ei saa,
- orienteeruda ei saa,
- isegi joosta ei saa.

Sitsin kodus, söön saia ja sealt ka siis pekk.

Sügisesed võistlused tuleb ära tühistada. Kiviõli Xdream - kahju! - kodukandis ju. Tallinna maraton - samuti. Jooksmine hakkas USA-s suht välja tulema. Aga no ei saa... Rogainile peaks siiski minema.

Aga üldiselt - tundub, et tuleb alustada suusahooajaga, sest O- ja R- ja J- omad läksid vett vedama.

Karula rattamatk

Laupäev: Ülemiste - Tsirguliina - Laatre - Lüllemäe - Rebasemõisa - Õdri
Pühapäev: - Haabsaare - Kaika - Saarjärv - Ähijärv - Peräjärv - Kolski - Lüllemäe
Esmaspäev: - Valga - Ülemiste

LAUPÄEV:
Ülemiste jaama jõudsime 6:30, Tsirguliina kell 11. Siit edasi juhtis meie tegevust soov leida kohvi. Rongi restoranvagunit ei leidnud me üles, Tsirguliinas tuli asenduseks süüa jäätist, Laatres puudus kaubandus sootuks ja Lüllemäel oli lubatud baar lahti "R-L 23-04". Õnneks müüsid paljukardetud amatöör-astronoomid meile oma kohvi, 10 eurosenti tops. Maastikke ma sel lõigul eriti ei näinud, pea käis liialt ringi, teistele vist meeldis.

Pärast Lüllemäe siestat läks elu helgemaks. Rebasemäe või -mõisa torn oli kõrge ja kõrgel, lugemistahvlid huvitavad ja silmapiir kuulsaid mägesid täis. Kasutasin siin teist ja viimast korda oma Lugeri binoklit. P & K otsustasid torni asemel rohke rattasõidu kasuks.

Siis sõitsime Kaika kuplistiku manu ja ööbisime imekaunis mustikametsas. (Hea otsus - siin polnud tuult, külma ega sääski.)

PÜHAPÄEV:
Pärast hommikusi mustikaid läksime Kaigast lähedalt vaatama. Väike sakk Haabsaarele andis meile matka suurima vedasime: must-toonekure. Seisis teine heinamaal meist ehk sajakonna meetri kaugusel. Meie pikema viibimise peale lendas pahaselt minema. Pärast kohalikud kinnitasid, et sealkandis on "teda" tõesti ja ta käib seal oja peal maiustamas.

Siis leidsime pohlametsa. See punetas tee kõrvalt nii kutsuvalt, et veetsime seal ligi tunnikese.

Ähijärvele sõitsime metsast rattateed mööda. Saarjärve kandis on vana Rootsi ja Poola piiripunkt, aga me ei leidnud seda üles ja kujutlesime siis niisama, et oleme kahe kuningriigi piiril.

Ähis tegime siesta ja uurisime kaarti (et kas me jaksame sõita järve alt läbi või peame tuldud teed tagasi veerema) ja leidsime väikse soo-teed otse soovitud suunas. Teel sinna väisasime Peräjärve, kogu matkaraja jaoks polnud aega ega viitsimist, tegime veel veidi mäest üles-alla sõidu trenni ja siis läksimegi sohu.

Rada kulges piki oosi üles-alla ja oli nii "tsivilisatsioonist ära" kui üldse saab. Korraks sai koriluse kutse meist võitu ja korjas topsid kukekaid täis. Vahva rajake oli ja aitäh rogaini kaardile, mis meile selle kätte näitas.

Kolskis näitas kohalik härra meile majaehituse kõrvalt kobraste hävitustööd ja pajatas kohalikust elust.

2 km pärast Kolskit kukkusime me P-ga laskumise all liiva. Mina nii õnnetult, et esijooks kõveraks ja õlg valusaks. Edasi sõita ei saanud. Õnneks aitas toosama Kolski härra mu & ratta teiste juurde Lüllemäele. Siin oli avatud pood, siestakoht ja tuttavad amatöörid.

ÖÖ:
Öö vastu esmaspäeva läks ekstra halvasti, taevas oli suht lendtähe-vaba ja õlg ei lasknud magada. Olin päris kindel, et mõni luu on vähemasti mõrane, kui mitte päris murdund. Suhtlesin siis magamise asemel tähetarkadega ja tuletasin lapsepõlve meelde.

ESMASPÄEV:
Teised veeresid Valka, käisid Lätis ja rongitasid tagasi Tallinna.
Mina käisin sõbraliku täheärimehe abil samuti Lätis ja siis tegin pika automatka piki Eesti väikelinnu.

Kodus:
Kiirabi teatas, et kõik luud ja sidemed on terved. 
Kästi panna üks käsi lahasesse ja teine salliga kaela siduda.

Harjutused ühele sõrmele

Kõigepealt on vaja liikuvust.
Selleks on harjutused.
Käsi lapiti laual, ja
- tõstad sõrme otse üles
- liigutad sõrme vasakule-paremale
- teed sõrmeotsaga ringe
Kõverdad sõrmi peopesa suunas, üks lüli korraga.
Surud peopesad vastakuti kokku ja ajad sõrmed ühtlaselt harali.
Masseerid käelaba mummulist palli veeretades.

Seejärel on vaja teha jõudu.
Selleks on harjutused. 
- surud sõrmi ükshaaval vastu pöialt, tugevalt
- pigistad stressipalli
- venitad juuksekummi laiali
- veel mingi juuksekummi-harjutus sõrmede tõstmisega
- surud peopesad vastakuti kokku ja surud ühe käe sõrmedega teised tagurpidi paindesse, keskendudes haigele sõrmele
- leiad "venitatava" võimlemispalli, venitad

Lisaks võib masseerida. 
Kas "ristikiudu" või siis sõrme otsast randme / südame suunas.

Igatahes jäi mulje, et paranemine on veel võimalik.

X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X +X + X + X + X + X + X + X

Septembri lõpus rõõmustas tegelusterapeut mind veel selliste harjutustega.

- Eri suurusega pallide veeretamine peos.
- Randme venitus mõlemas suunas. (Nagu pärast ronimist noh.)
- Plastiliini mudimine. Nagu stressipall.
- Plastiliinist ussikeste voolimine ja sõrmedega rullimine.
- Plastiliini sõrmejälgede vajutamine.
- Plastiliini kasutamine kummipaela asemel. Venitused sõrmedele ühe- ja mitmekaupa, eri suundades.
- Plastiliinist pallikese surumine kahe kõrvutise sõrme vahele. Ristipidine jõuharjutus.
- Lauale lamedaks löödus plastiliini "lükkamine": sõrmedega edasi, tagasi, kõrvale-laiali ja tagasi-kokku.

Teine TT sessioon lisas:
- hernestes sobramine
- tiku veeretamine kahe sõrme vahel
- tiku pööritamine kolme sõrme vahel
- pall kahe sõrme vahele ja siis sõrmi pöörata. venitus
- väikeste vidinate korjamine, nii et pihk saab täis. ja siis peost ükshaaval ära asetamine
- palli venitamine
- okaspalli veeretamine käes
- kahe sõrme - pöial + haige - venitamine. täiesti võimatu tundus.

Aastal 2024:

Ma olen elu lõpuni tänulik sellele taastusravile ja nendele terapeutidele. Sõrm / liiges sai terveks ja töötab ilma mingi viiteta vigastusele. 

Raamat: "Eiger Dreams", Jon Krakauer

Täispealkiri: "Eiger Dreams: Ventures Among Men and Mountains".
Sisuks on hulk lühijutte ronimisest - tippudel, kaljul ja jääl.

Alaska, Alpid, Himaalaja.

Krakauer kirjutab hästi. Mul oli tema suhtes kerge tõrge, aga "Into Thin Air" lugemine aitas sellest üle. Artiklid on erinevad ja eri teemadest. "Chamonix" - minu lemmik selles raamatus - on eelkõige lõbus. "A bad summer on K2" -  teine lemmik - eelkõige räige. "Devil's Thumb" ja "Eiger Dreams" - sisekaemuslikud. "The Burgess Boys" paneb huvi tundma, kas kutid on ikka veel elus. Nende stseen Las Vegases sobis USA-st tulles nagu silmaauku... Mitmekülgsus teeb raamatu heaks - ma ei viitsiks lugeda täit teost jääronimisest, aga loona sobib hästi.

Kõikides lugudes on tunda surma pidevat lähedust. Õnneks vahelduvad õõvarohked lood helgemate kirjatükkidega. Ja põnevuse kõrval on pidevalt huumor.

Jutud ise on aastaist 1985 - 1990, kui mägironimine oli palju noorem ja ebaküpsem.

Sissejuhatusest:
"Nowhere does this book come right out and address the central question – Why would a normal person want to do this stuff? – head on... Even so, by the end of the book I think the reader will have a better sense not only of why climbers climb, but why they tend to be so goddamn obsessive about it."

(Vastus on muidugi täiesti selge: Normaalne inimene ei peagi "seda" tegema ja kui ta teeb, siis saab ta normaalsusest kiiresti lahti.)

Kokkuvõttes on kompott väga loetav, põnev, raputav.Avardab vaadet mägedele üsna mitmes suunas.
Soovitan kõigile.
Ka neile, kes elus jalga Munamäest kõrgemale pole seadnud.

Viiteid
wikipedia.org/Eiger_Dreams
amazon.com/Eiger-Dreams
hyperink.com/About-The-Book-b1054a9 - parim arvustus, mis leidsin
wikipedia.org/wiki/Eiger#Nordwand ja eriti Toni Kurzi lugu
Burgess Books of Lies - seda tahaks järgmisena lugeda.

Jooksulindil

Käisin puht uudishimust eile hotelli sporditoas jooksulindil.
Et mis elukas see jooksulint on ja kas on ka hea?

Algul kartsin, et jooksen puldile otsa või kukun üle ääre maha.
Tegelikult muidugi mitte.



Ühtlaselt joosta on lindil igav, seega hakkasin mängima.
Kiiruseni 10 mph ehk 3:45 min/km oli kõik täiesti OK, aga rohkem ei julgenud ka.
Tegin siis "ringe" ehk veerandmiiliseid otsi vaheldumisi 4 mph "sörgiga".
Nupp 1 = "run", nupp 2 = "jog", päris mugav.



Ühtlaselt jooksmiseks on kallaku funktsioon suht mõnus.

Kokku 4 miili = 6.5 km.
Naha sai väga väga märjaks.