Mina, mudilaskoori solist

1977. Läksin esimesse klassi ja sattusin mudilaskoori. Aga mulle ei meeldind seal - ei mäletagi, miks. Niisiis valetasin emale, et mudilaskoor pandi kinni. Vaevalt ta mind uskus, aga ega mina seda ei teadnud!!! Nii sain koorist tulema ja jäin elama hirmus, et äkki ema ikkagi avastab, et. Elasin selle õudsa süü painega kogu kooliaja.

2010. Kati paneb mind kirja Ellerheina mudilaskoori "laulvate lapsevanemate" nimekirja.

2011. Dirigent M teatab, et lähebki laulmiseks. Veel hullem - mind on pandud solistiks, et me Iidaga duetti laulaks. Ellerheina mudilaskoori jõulukontserdil. Mustpeade majas. Brr!!!!!

Õpime. Viisi saame selgeks ja sõnad pähe, aga koos laulmine ei tule ega tule. Eriti hulluks läheb, kui peab koos koori ja klaveriga laulma - O.E. teeb "tempot", kogu koori ees lähevad sõnad sassi ja hääl väriseb, ja mina ei võta madalaid noote välja.

Kontsert Mustpeade majas. Kõigepealt laulavad mudilased ise (hästi) ja ansambel. Selle ajaga hakkab saalis tittedel igav, nad hakkavad kärama ja ringi tormama. Saab selgeks, et pisemad vead lihtsalt ei jõua publikuni.

Kui meie Iidaga lavale saame, hakkab seni vaikne Ove kärama (ta polnd rahul, et talt fotokas käest ära võeti) ja Kati punub temaga ukse poole. See ajab naerma. Samal ajal värisevad mul nii hääl kui jalg. Aga lauldud saame - vist hästi. "Puhtalt", kiidab ämm, ja "ei värisenud sul miski", ütlevad teised. Iida on aga ekstra tubli: proovide-aegne arglikkus on kadund, hääleke kannab ja pilk ei käi piki kinganinasid.


Siis tuleb veel lapsevanemate + laste ühiskoor, kaks laulu. Pärast kurdetakse, et ma olla koorist üle kisanud.

Üldiselt - meeldiv kogemus. Iidaga on aga kokkulepe, et kui mina tulen temaga laulma, siis laseb tema oma hambad ära parandada. Hamba-arsti aeg on kirjas, 3. jaanuaril, siis näeme :)

Adobe Photoshop Elements 10

Vaatasin natuke ringi tasuta foto-töötlus programmide seas.
Seejärel sõitsin õudusest pead raputades Photopointi ja ostsin Adobe PSE 10.

Tasuta foto-töötlus tarkvaral on - alates Gimpi ja Irfanview tekkest - piisavalt võimekust. Aga kasutajamugavus...!!!

Kui sa teed mingit softijuppi, siis mõtle selle kõige lihtsamate, kõige tavalisemate, kõige esimeste kasutus-lugude peale ja optimeeri need ära. Siis on lootus, et inimesed vaatavad ja neile meeldib. Aga kui ma pean kõige lihtsama liigutuse jaoks googlet kasutama... ja siis selgubki, et lihtsat võimalust ei ole ja tuleb kombineerida... nooo kuuulge!!

Lisaks PSE-le tuli koju ka Premiere. Mängimiseks.

Raamat: "Norra mets", Jaapani nohikute obsessiivsest elust

Läks aeglaselt. Tegevust on vähe, aga enamik sellest on arusaamatu ja vajab süvenemist. Tihti jäin kahtlema, et ehk segab mind mu kultuuriline harimatus. Äkki ongi Jaapanis seks nii mittetabu, et esimesel kohtamisel pornokinos S&M filmi vaadata on OK? Ehk nõuabki sealne etikett küsimusele "kas armastad mind?" vastust "ma ei saa sellest praegu rääkida"? Sest mõttes on hea raamat, et pani iseenda nooruse peale mõtlema. Kui jäle nohik peategelane ka poleks - ma ise olin sada korda hullem. Teiseks pani mõtlema, et kuidas areneks tüüpide suhted nüüd, neti-ajal. Nohiklust, obsessioon ja sula lollust on muidugi igal ajal - aga suhtlus on muutunud palju suvalisemaks. Mida see muudaks / muutnuks? Ma olen Murakamilt lugenud vaid ühte raamatut veel - "What I Talk About When I Talk About Running" - see oli samasugune, aeglase vooluga ja endassevaatav.

Suusatrennis, kellaga

Olen nüüd ligi kolm nädalat uuesti trennis käinud. Enne seda oli kaks kuud pausi, sept - nov. Istusin kodus ja sõin peput laiaks.

Kaks kuud on kole pikk aeg ja selle käigus jõuab jääda hullult nõrgaks. Täiesti masendav! Nov alguses võttis paar astet treppi mu ähkima. Kõht hakkas varbaid varjama, ehkki kaal ütles, et numbrid pole eriti kasvanud.

Esimesed korrad sörkida oli tõsine piin. Nüüd on juba hea.

Suusatrenni esimesed paar korda jätsid mulje, et kõik hakkab normi jõudma. Eilne tõi taas maa peale:

Hüppasime Ambrose mäest üles. Uisusammu, keppidega. Teised, nii mehed kui naised, nagu lendasid mäest üles. Kergelt, pingutamata, kiiresti. Mina - ähkisin - ka väga rahulikult liikudes. Kell ütleb, et pulss oli "üleval" 180, 185 ja rohkemgi. See on sama mis mu suvine max pulss! Ehkki Ambrose mägi (see lauge osa ilma ülemise parempoolse tõusuta) on ju päris lühike nukk. Ja hüpete vahel puhkasime. Tegelt pärast viimaseid tõuse (kokku 14x) ei puhanud ma enam midagi...

Mis ikka! Olen alles 3 nädalat uuesti liikunud, terve pikk talv on ees.

Muidu on suusatrenn super abiks: 1) regulaarsus - ma tean ja kodused teavad, et 2x nädalas on mul trenn 2) paras koormus - 1.5 .. 2 tundi rahulikku tegemist 3) võimlemine ja ÜKE, mida ise teha ei viitsiks 4) koos venitamine

Järgmisel päeval: ... olid jalad täiesti värsked - hüppamist poleks nagu olnudki. Hmm? Otsustasin siis veidi sörkida, ja see omakorda läks üle jooksuks: Nõmme keskus - Kadriorg, läbi öise linna, 9.5 km. Joostes tundus, et üldse ei jaksa ja hing on kinni ja mis veel. Aga lõpuks tuli kiiruseks täpselt 5 min/km, bruto, koos valgusfooride ja raudtee-ületuste ja pimedate tänavate ja autode ees sik-sakitamiste ja mõningate ekslemistega Juurdeveo tänava kandis... Ja ka pärast seda, järgmisel päeval, polnud jalgades tunnet, et oleks trenni saanud!