M1 ronimiskursus

Helistasin Mariale ja ütlesin, et käisime M1 kursusel. Mispeale Maria rõõmsalt teatas, et see olla me enda süü ja kõik tuleb elus ringiga tagasi, kuna just Margit olla tema kaljuronimisele suunanud.

Mul oli äraütlemata hea meel selle üle.

M1 ise... No palju targemaks ei saanud, ma olen selle jaoks liiga palju Mountaineering'ut lugenud ja aastatäiest Künnapist on ka miskit külge jäänud. Aga osad ohutuse kohta räägitud asjad panid mõtlema küll. Ja osad trenni kohta käivad asjad ka.

Kuulajad olid huvitavad: kõik tegid jube algaja nägu, aga mingil hetkel selgus, et pea kõigil on oma vöö kaasas.

Ronida sai ka. Käed on väsinud, tahavad nädalakese puhkust.

Mu automaatlukustusega karabiin ja ATC XP said heakskiidu. ATC proovisin ära ka, oli muide tõega parem kui kohapeal kasutatav "shell".

Lasnamäel lõbutsemas

Käisin pühap õhtul Lasnamäel, ronisin alumise kahe plaadi peal näpud valusaks. Iida oli kaasas, ronis ka, ja mängis teivashüppe mattide peal kodu. A kätes oli jõudu ja jalgades tasakaalu rohkem kui kolmapäeval.

Jooksin kilomeetri, jalad ütlesid "ai". Järgmine kord peaks pärast 10 kilti ikka kasvõi natuke venitama kah.

10 km, 45:00

Mu elu kiireimad 10 km. Enda kellega võetuna täpselt 45:00. Ametlikes tulemustes ilmselt kümmekond sekundit rohkem (stardialas sebimine). Hiljem: 45:13.

Jooks läks hästi, ühtlases tempos. Rajal mitu lauget tõusu (Kose ringrada), neil kukkus kiirus muidugi veidi alla. Mida edasi, seda parem joosta oli :)

Veel paari aasta eest oli 10 km minu jaoks imetabaselt pikk distants, kilomeetrid venisid kui tatt ja liikumine oli paras piin. Nüüd on seiklussport mu pika pingutusega ära harjutanud. Kõige lühem xdream on ligi 4 tundi, sellega võrreldes on 45min jooks nagu lumme (tsenseeritud).

Algul plaanisin isegi maratoni joosta, a sõbrad veensid, et see on tõsine võistlus, kuhu amatöörid ei sobi. Tõsi, eelmise aasta tulemuste järgi oleks ma jäänd eelviimaseks. Tänase vormi pealt ehk tagant 5. kohale või nii.

Õhtul: Tulemused väljas, mu aeg 45:13, 123. koht 433. lõpetanust.

Mõningane segadus on selle võistluse nimega. Tuttavad ütlevad "Õhtulehe maraton" või "SLolehe rahvajooks". A leht on vist oma toe ära võtnud, kohapeal polnd nende nime ega logo kusagil. Championchipi kalendri Google koopias on veel kirjas "SLÕhtulehe 26. Rahvajooks", kuid päris-kalendris on "SLÕ.." eest ära võetud ja kuupäev 1 võrra varasemaks keeratud.

Kaks päeva hiljem: Jalad on valusad! Tähendab - sai pingutatud, tore :)

Iida foto "Pealinnas" ja autoriõigused

Iida leidis enda pildi "Pealinna" lehe esikaanelt. "Pealinn" sattus me koju, kuna ta tagakaanel on lugu Lenini otsas käind Künnapi klubilastest. Lugesime selle läbi ja jätsime lehe vedelema, ja siis Iida avastas.

Pilt on väike, last ei tunne ära ilmselt keegi teine peale me enda, aga ikkagi:
- Kuidas ajakirja foto-toimetaja selle peale üldse sattus? Ma isegi pidin tükk aega otsima, enne kui selle nagist üles leidsin.
- Pilt on nagi.ee keskonnas tingimustel "Kõik õigused autorile": Sa ei luba teistel oma tööd mitte mingitel tingimustel ilma sinu nõusolekuta kasutada, kopeerida, muuta ega avaldada. Pealinna leht on nii imelik moodustis, et sellelt autoriõiguste austamist oodata olekski naiivne. Aga siiski...
- Kas peaks veel vähem pilte netti panema kui seni?

Paneb igatahes mõtlema.

Iidaga ronimas

Lasnamäe seinal, teist korda sel sügisel. Käed on nõrgad, tasakaalu pole ja kõht veab kogu kremplit vastupandamatu jõuga põranda poole. Ronid, nii et käsivars on higipiisku tihedalt täis. Sain 2x kõige kergemast rajast üles - aga trenn oli sellegipoolest väga kõva.

Iida oli kaasas ja tegi esimest korda nägu, et ta võib ronima hakata. Kogu see 2.5 tundi tegeles ta iseenda asjadega - jooksis, mängis kusagil - igatahes minu trenni ta ei seganud. A kui kõik ära läksid ja me kahekesi seina juurde jäime, hakkas ronima. Kohe nagu päris. Leidsime talle parema servas hea nukirohke koha. Järgmine kord uuesti vöö peale ja kohe sinna :)

Rattaga Pirital

Käisin Pirita rannaliival ukerdamas. Klipid lahti - kinni - lahti - kinni, aeglane sõit, tasakaaluharjutused, mõned kukkumised. Muidugi oleks seda pidand enne TRM-i tegema, a hea et nüüdki.

Ei meeldi mulle see Pirita rannahoone elumajaks tegemine. Sildid "Eramaa", rannale saada keeruline... See ala peaks täiega avalik ruum olema.

Hiljem selgus, et kaotasin kukkudes sinna oma telefoni. Abivalmis inime leidis hommikul üles ja sain ülejärgmisel hommikul tagasi.

TRM

Tartu Rattamaraton.
89 km,
~850 m tõuse,
aeg 5:12,
2174. koht 2437 lõpetanu seas ehk päris tagaotsas.
Stardinumber 2094.

Kõik sõbrad tegid mulle tunni-paariga ära. Aga pmst on hea, et läbi sõitsin, ja kogemuse sai korraliku. Rada päris-sportlastele lihtne, mulle paras: porine metsavahe, pehme heinamaa, lahtise kruusaga laskumised, sekka puhas muda. Olen maastikul ebakindel, laskumistel pidurdan, tõuse jalutan, ! ja !! kohtades võtan jala lahti - just selline käitumine, mida velo.clubbersis täiega sõimatakse.

Ettevalmistus: trenni peaaegu ei tee. No ei jõua kõike, eks! Ostan uue ratta, rattakingad ja klipid. Kingade mõju on - nii ja naa. Sõita on nendega selgelt kergem, samas olen nüüd palju ettevaatlikum. Tõusude eel ja järel on sadulasse saada raskem, pehmetes kohtades rebin jala lahti. Arvan siiski, et kingadeta poleks ma seda 89 km üldse läbi saanud, liiga vähe trenni.

Enne starti: Nagu kord mitme aasta eest, pole mind stardinimekirjas. Kala! Korraldajate bussis kontrollitakse mu andmed üle - kõik oleks nagu ok? - ja antakse stardimaterjalid kätte.

Start: olen 2k grupis. Stardis ettevaatlik ja lasen veel paljud mööda. Siis ütleb keegi mulle "kaotasid kiibi!", triivin raja äärde ja jään seisma - kiip olemas, aga jälle hulk rahvast möödas.

Esimene 30 km: Sõidan normaalselt. Kõik nagu läheks mööda, aga tulemustest on näha, et võitsin 60 kohta. Ilmselt on võtmeks Matu ja Ande TP-d, millest peatumata mööda vuhisen...

Järgmised 30 km: Jalad 35 km peal täiega krampi. Vähene joomine, soolapuudus? Pean isegi katkestamise plaani, aga siis mõtlen, et veeren ikka lõpuni. Tempo maha, tõusudel kõnnin, TP-des söön. Kaotan 150 kohta.

Viimased 30 km: Normaalne olemine, aga kiirust lisada ei saa, ei jaksa ja krambid on kohe tulemas. Siis tulevad kõrvalt sisse 40km mehed, kes panevad täiega (neil sõidet 15km, meil 65) ja teevad elu suht vastikuks. Misasja nad sipsivad, kui sportida tahavad, siis tehku pikka rada?! Nende temposse võtta ei jaksa, ebamugav. Tahaks, et see kõik oleks juba läbi!!!

(Hiljem läks sel teemal vaidluseks, üldiselt arvatakse, et ma virisen ja sõitku selle asemel pigem kiiremini. Mis pmst õigus. Arvan siiski: suht eri tempoga sõitjate kokku laskmine on ohtlik. Oli näha, et korraga vasakult-paremalt mööduvad 40km panijad tegid tuska ka teistele, kes 89 km lõppu veeresid.)

Kohad:
Matu 2101 - Ande 2051 - Puka 2043 - Astuvere 2175 - Palu 2197 - Hellenurme 2180 -
Finish 2174

Hiljem:
Lihased nagu ei valutagi, üldist väsimust pole. Esmasp hommikul veidi tuim olemine, see unub poole päevaga. Ilmselt ei pingutanud piisavalt...

Rahvas:
Hirmutavalt sportlik. Ratturi tunneb ära - kingadest. Mu sõbrad, kes niisama oma lõbuks sõidavad ja tööl käivad, klippe-kingi ei kanna, nendega sõit on tõesti trenn. Aga TRM stardis on ka tagaotsa meestel kõigil klipid. Klubisärkidest ja rattariietusest ma ei räägigi... Ilmselgelt on rattasport - mitte rattaga niisama sõit, vaid tõesti sport - popiks saanud.

Naisterahvaid on vähe, finishis vaid 151.

Kokkuvõtteks:
Hammas on vastikult verel :)

Künnapi kokkutulek

Veneveres, Põltsamaa kandis. Nagu hooaja lõpp ikka: igaüks näitab pilte, räägib juttu, saun ja pralle. Ise plaanisin vara magama minna (et hommikul Tartu Rattamaratoni pikale rajale jõuaks), aga sellega läks nagu ikka läheb.

CERT soovitab: pluginad on head!

CERT (www.ria.ee/cert, cert@ria.ee) on tellinud sotsiaalreklaami-sorti kampaania:
www.assapauk.ee.

Kõik oleks tore, aga see nõuab vaatamiseks flashi.

Sisu on neil vist hea.
Aga miks ma pean "ära kliki igale poole" lugemiseks jaoks flashi käima tõmbama?
Veebi-disaini-poodide mõttestamp, et muudmoodi ei saa?

Rogaini MM - meie 95 km

Igav jutt meie Karula rogaini rajast. Huvitav vaid mulle endale kauges tulevikus, kui vaja lastelastele rääkida, mis lollusi vanaisa kunagi tegi :)

Statistika

Linnulennult läbitud maa on 62.8 km.

Mõõtsin me raja kaardil üle - sain 95.5 km.
Mõõtsin niidiga ja väga hoolikalt (iga etapp 2 korda, ühte ja siis teistpidi. Kui etapi mõõtmisviga on 2mm = 10m, siis on kogu tulemuse viga 0.5 km (100m * sqrt(25)).
Seega oli tegelik teepikkus joonlauaga mõõdetust täpselt 1.5 korda pikem.

Võtsime:
- enne pimedat, 9.5 tundi - 64 p
- pimedas, 10.5 tundi - 70 p
- jälle valges, 5 tundi - 14 p

Plaan:
- teeme pikema ringi edelas ja lõunas ja läänes,
- tuleme keskusesse ja sööme,
- teeme lühema ringi põhjas.
Mõte oli hoiduda kaardi põhjaosa raskest, künklikust maastikust ja end ööseks eriti lihtsa maastiku peale jätta.

Tegelikkus:
- tegime lühema ringi edelas ja lõunas,
- jõudsime häda ja tühja kõhuga finishisse.

Lõpuks plaanisime end "nurka", kust tuli enam-vähem sirgelt finishisse joosta (KP 86 - KP67 - F, joonelt 11.4 km, reaalselt umbes 15km). See oli viga ja ilmselt oli kaardi kagunurka ronimine üldse viga.

Kõndisime täiest jõust, kuid peaaegu ei jooksnud. Eelistasime pikki ringikõnde otseminekule. Ma imestasin küll meie aeglase kiiruse üle, aga see oli lihtsalt valearvestus - arvasin olevat 1km looduses = 4cm kaardil, tegelt oli 1km = 2.5cm. Nii et me kõndisime stabiilselt 6 km/h lõpuni välja. Seda muidugi tee peal, soos või võsas võis kiirus ka päris nulli kukkuda.

Järjekorras:

- start.
- kp 30 mööda Ähijärve kallast. Võimaluse jalad kohe märjaks saada segab konkurent ära - ulatab teisel pool oja kasvava kase ladva. Purdel turnides on selles suur abi! Aga jätame võtmata kp32 plaaniga see teisel ringil ära teha. Teist ringi meil ei tule ja peaaegu käeulatuses (500m) olnud lihtne punkt jääbki meist võtmata...
- kp 73 umbes pooletunnise o-veaga. Vastik künklik mets soojärvede vahel. Läheme valest järvest valele poole, ei näe metsas vajalikku rada, siis jooksen mina okastraati ja vajan paikamist - üks kints saab kolm plaastrit. Mõlemad püksiksääred on auklikud.
- kp 52 otse tagasi ja üle tee ja piki loha
- kp 93 mööda teed. "Lõikame" ja kaotame kaduvat otserada otsides umbes 10 minutit.
- kp 50 näeme soos kurja vaeva, saame lõpuks jalad väga märjaks. Kohtame ohtralt sinikaid, nii et
- kp 51 lubame endale preemia - veedame veidi aega sinikal. Mmmm, nii maitsvad, nii külmad, niii-iii-iiii palju!!! Teeme joostes kummalise ringi ümber raba, mitte ei lähe turbaväljade teid pidi - 1 km kaotust. Jookseme siin oma ainsa etapivahe.
- kp 61 patserdame veidi, 5 min ehk. Kaardil olev valge "mets" on palju soom kui kaardil olev sinisetriibuline "soo", mis on tegelt pea kuiv. Ja kas rajameister siis ei tea, et punkt "soo nurk" tähendab laugast soo nurgas, mitte kuiva küngast soost eemal? :)
- kp 81 lihtne künkake
- kp 71 nikerdame 81-st välja saamisel, tihe mets ja kraavid.
- kp 90 veidi segadust punkti lähedal, sihte rohkem kui kaardil ja palju otsijaid. Ülle leiab.
- kp 70 on juba hämar, kuid mitte pime. Punkt on lihtne, järveäärne küngas.
- WP7 joogipunkt kaevuga.

Selleks ajaks oleme läbinud 36 km. Kõik on hästi. Eri kohad annavad end kehas tunda, kuid ei miskit koledat. Ülle on ka kombes. Ainult aega on krdi palju läinud, kell on 20.00.

- kp 44 pime. Lambi ja loha järgi leiame punkti aga hästi. Metsas on harvester, laupäeva öösel kell üheksa? Vargad? Kuuleme ta müra pea hommikuni välja.
- kp 46 punkti lähedal kerge segadus, kuid ajakaotus väike. Küngas teise, suurema künka kõrval.
- kp 82 lohad + lamp = punkt. Kerge on see öine rogain!
- kp 56 kaardile kantud tee muutus äkki vastikuks raiesmikuks ja kadus. Segadus, ajakaotus. Punkti endasse jälle lohaga.
- kp 91 üldse ei mäleta :(
- WP4, joogipunkt sõbalike eestlastega
- kp 31 lagendik moblamasti lähedal, pikk jooks oli sinna
- kp 45 natuke läks aega, enne kui päris õige künka jalami leidsime. Enne ajasime sihi teega segi ja kaotasime veel paar minutit.
- kp 43 loha järgi, lihtne
- kp 80 selle võistluse maasikas!!! Läksime ringiga põhjapoolset teed ja sihti pidi. Kõik OK, kuni jõudsime ojani, millest üle ei saa. Kaardil sillake, päris-elus üks ülilibe palk. Oja sügav ja lai. Sisse kukkuda öösel ei taha mitte... Lahendusena otsisime ühe puu juurde (aga otsi sa ööse pilliroovõsas koperdades midagi!) ja võtsime kumbassegi kätte "kargu", nii sai kuiva jalaga üle. Pmst lahe kogemus, parem kui tagasikeeramine iga kell. Aga üle kere märjaks saada poleks öösel tõesti sobinud. Hiljem sai teada, et sama jõe ületusega nii samas kohas kui mujal olid hädas paljud.
- kp 57 jube ajaraisk. valisime sihid, mis olid väga sisse kasvanud. Õige oleks olnud suure ringiga mööda teed minna, aga kaardile vaadates seda välja ei mõtle.

Kell on 5:03, pime, aga olemine on päris OK. Kuid nüüd teemegi oma "suure vea", keerame tagasi edelasse. Järgmise 7 tunni jooksul võtame vaid 4 punkti. Samas ei ole ka muud valikud siin head. Uhh...

- kp 36 mööda teed, koidab. Siin pean hakkama jalga puhkama - talla alt on valus.
- kp 65 mööda teed. Kohe läheb valgeks.
- kp 86 jube kakerdamine turbarabas, kõigest kaunist kaugel, isegi sinikaid ei olnud siin :(((
- kp 67 Üle 8 km mööda teed kõndimist, 1:45. Muidu nagu lihtne, aga mu päkad lõid tuld ja totter on kah, pole orienteerumise moodigi
- kp 83 jäi meil tegelt võtmata, ehkki me olime tast umbes 10 meetri kaugusel. Legend lihtne - kraavi käänak, lageda peal. Tegelikult lagendik = 0-nähtavusega kuusevõsa, kraavid kadusid ja tekkisid, no lihtsalt ei leidnud üles. Mina istusin valutades kännu otsas ja Ülle otsis, otsis, otsis. Aga ajaga läks väga hellaks juba... ja tulime ära.
- finish saabus hirmsa kiirkõnni ja lõpus sörgiga.

Lõpp oli, noh, nõme. 86 - 67 - finish oli kokku üle 18 km, lisaks veel p83 otsimine.

Rogaini MM - tehniline pool

Ilm ja riietus
Alla 10 kraadi sooja, öösel öökülm. Paar tiba vihma, väheke tuult. Päeval pilves, a öösel säras täiskuu täies hiilguses, lageda peal võis lambi välja lülida.

Mul seljas spordisärk ja 2 pikka spordipesu särki (õhuke materjal, Odlo ja Craft) üksteise peal. Jalas pikk pesu + liibukad. Kindad, müts vastavalt vajadusele. Külm ei hakanud, jopet kotist välja ei võtnud.

Korra kukkusin üleni vette ja sain kogu komplekti märjaks, aga õnneks kuivasin enne ööd ära. Oleks öösel kaelani sees käinud, oleks külmaga jamaks läinud.

Söök ja jook
Meil oli kindel plaan öösel keskusesse sööma minna, läksime rajale üsna kerge moonakotiga. Plaan jäi plaaniks, seega pidime üpris kasinalt läbi ajama. A sai hakkama. Minu 24h menüü siis: 3 2-poolset võileiba, 2 geeli, 150g shokolaadi, 1 energiabatoon. Järgmine kord võtan umbes kilo jagu rohkem :) Õnneks sõin enne starti kõhu punni ja see oli hea.

Jooki läks väga vähe. Kokku jõin 3.5 liitrit kogu võistluse peale. Mu 1.5l pudel ei saanud kordagi päris tühjaks. Võtsime vaid 2 joogipunkti. Veel ühest kõndisime lähedalt mööda, polnud tarvis sisse minna.

KP 51 järel tegime sinika-pausi. Preemiaks või nii. Nii palju sinikaid pole ma elus näind, ja kui jahedalt maitsvad nad olid! Mmmm! Sinikaid süües unustasime orienteerumise ära ja tegime 1km lisaringi.

Uni ja väsimus
2 kofeiinitabletti aitasid unest üle. Magada ei plaaninud, hästi tegime.

Füüsilise väsimuse tunnet ei tekkinud, puhkama ei pidanud. Kõige pikem paus oli ehk 10 minutit esimeses joogipunktis. Sõime liikudes. Lõpus (1h) kiirkõndisime ja päris lõpus jooksime, jaksu oli veel küll. See-eest puhkasin lõpus igas KP-s oma taldu paar minutit.

Lambid
Mul oli laenatud LED-iga lamp ja eriline "suure prozhektoriga" orienteerumislamp.
LED näitas hirmkaugele, aga kitsas vihk jättis oma jalgealuse pimedaks.
O-lamp näitas kaugele ja laialt, sellega pimedas metsas joosta oli lausa lust, aga ta aku kaalus ligi kilo ja pidas vastu vaid 5 tundi.

Jooksin enamiku aega LED-lambiga, kilo o-lampi ballastiks kotis. Korra panin ette ka, kui üks eriti vastik maastik ette sattus. A pmst oleks ka ainult LED-iga ära jooksnud.

Ülle lamp andis poole öö pealt otsad, LED kooles ja ainult "lähituli" jäi põlema. Ainult selle või sellistega oleks ikka väga raske olnud. Minu LED näitas otsenähtavuse puhul punkti 150-200 meetri pealt kätte ja ka metsa all oli päris hea sellega. Aitäh Ainarile ja Kirtile :)

Tõved ja traumad
Mina jooksin kohe teist KP-d võttes okastraati. Paksus võpsikus, mäe otsas, täiesti absurdses kohas. KP 73 on järsk "nina" seisva veega soojärvede vahel, kes krt sinna okastraati vedas...? Mõlemad jalad veriseks. Õnneks oli plaastreid palju kaasas.

Aeg-ajalt andsid üksikud liigesed ja lihased end veidi tunda, a jätsid siis järele. Lihasevalusid polnud ka pärast võistlust, ega ka järgmisel päeval.

Aga need tallad! Minu omad hakkasid tundma andma umbes 18. tunnil. Pärast seda läks aina hullemaks, käia hästi ei saanud. Mõte sellest, et pean veel 6.. 5.. 4.5.. 4.. tundi selle valuga käima, oli päris kole. Õnneks oli joostes valu väiksem, nii et lõpus Ülle kõndis ja mina sörkisin. Toimis!

Pärast: kogu talla-alune oli pikast märjast "valgeks" muutunud ja kortsus, ja osa siis villis. Mis oleks aidanud? Ise arvan, et kuiv paar sokke + kuivad sisetallad oleks mu hädast päästnud.

Mis on 24 tunni rogain?

Rogain on a) võistkondlik b) kestvus c) valik d) orienteerumine e) vanuritele.

a) Võistkondlik tähendab, et üksi metsa ei lasta, ohtlik. Tegelt ka on ohtlik, sohu uppuvat rogainijat nägin ma oma elu esimese (Võsu) rogaini esimesel tunnil - õnneks aitasid konkurendid ta laukast välja, oma sõbrad olid kaugemal ja jõudsid kohale alles hiljem.

Võistkonnas peab olema 2-5 liiget. Tulemuse peale minejad lähevad alati kahekesi, riskid - et kellelgi ütleb tervis üles või saab siiber - on nii väiksemad. Me seekord siis Üllega. Ülle on hea orienteeruja, rahulik ja järjepidev ja minust kõvasti kogenum. Olime hea tiim (arvan mina).

b) Kestvus tähendab 24 tundi tiitlivõistlustel või 8 tundi niisama. Taktika on erinev. 8h käib võhma, 24h tervise pealt. 8-tunnisel enamik jookseb kuni jaksab, paremad jooksevad kogu aja. 24-tunnisel enamik kõnnib, ainult päris tipud jooksevad lõpuni. 24h järjest liikudes on isegi lühikene jooksmine risk: ta teeb kurja liigestele, kõõlustele, taldadele. Kui kogu energia ära kulutad, võid öösel lihtsalt vappekülma pärast katkestada. Kui naha külmaga märjaks jooksed - sama. Meie jooksime vähe, natuke keskel ja natuke lõpus. Enamik metsas kohatud tiime kõndis. Üldiselt annavad kiire käimine, hea rajavalik ja vähe o-vigu ka ühegi jooksusammuta hea tulemuse, kuid ei tee maailmameistriks.

24h kiiret liikumist teeb pea kõigile liiga. Finish on nagu robotite paraad :) Liigese- või muude valudega katkestajaid on alati. Hea näide on Risto katkestamine. Või siis ritsikas oma.

24h peale võtavad kõik süüa kaasa, muidu ei jaksa. Päris tipud panevad ainult geeli, aga ka ülemise otsa mehed võtavad mõnuga võileiba ja hapukurki. Ka on 24h peal võimalik võistluskeskuses süüa ja vajadusel magada. Meil oli ka plaan sööma minna, õnneks ei jõudnud me sinna - moraalile mõjub see halvasti, soe söök ja magamiskott on nii palju meelitavamad kui külm soo.

Öö: 24 tunni sisse jäi 10 tundi pimedat aega. Olevat raske, külm ja kole. Meile aga sobis hästi, võtsime üle poolte punktide öösel ja polnd häda midagi :)

Minu jaoks oli see elu esimene 24h võistlus. Sain teada, et pean peaaegu vastu. Ainus suurem häda - villis tallad. Aga selle vastu on mul rohi vist olemas...

c) Valik laseb igal võistkonnal oma raja teha. Selleks antakse enne starti tund-kaks aega. Planeerimine on raske: rajameister hoolitseb, et kõik variandid võrdselt vastikud oleks. Kas minna künklikku kirdesuunda või kaardi märga kagunurka? Kas tihedad punktid idas on parem valik kui hõredad, aga väärtuslikumad KP-d lõunas? Kas jätta ööseks lihtsam reljeef või minna hoopis paariks tunniks puhkama? Aitavad kogemused, maastiku tundimine ja kõhutunne, ja osalt ka puhas õnn.

Meie planeerisime end "kinni" ses mõttes, et ronisime kagunurka, kust tuli lihtsalt teed mööda tagasi vantsida. Mina tegin mõõtkavaga kala. Arvestasin 1:40000 kaardil 1cm = 250m, tegelikult oli 2.5cm = 1km ehk 1cm = 400m. Seega tuli see tee veel palju pikem kui ma kaardilt lugesin. Aga mis oleks päriselt parem olnud, ei tea. Ehk esimesena loodesse ja siis edelasse...

d) Orienteerumise oskus on vajalik, kuid üldiselt on rogainide punktid lihtsamad kui näiteks päevakute omad. Kui päevakul tähendab "soo nurk" punkti keset laugast, siis rogainil pigem punkti kuival maal 10m soo nurgast väljaspool. (Seega saavad jalad palju vähem/harvem märjaks kui eesti orienteerumises tavaks. Soovõõra väljamaalase jaoks on muidugi kogu Karula maastik üks arutu mülgas.) Me tegime umbes kaks suuremat o-viga ja paar väiksemat - 24h peale pigem hea tulemus.

e) Vanuritele tähendab, et võidavad üle-kolmekümnesed, ja hästi esinevad ka neljakümnesed. Esimeste tiimide keskmised vanused on: 27, 31, 35, 31, 40, 36, 31, 42... Esimesed seeniorid (Eesti võistkond, Pritsik-Väärsi!!!) on üldarvestuses 10. kohal, esimesed juuniorid (Eesti võistkond, Randman-Roosimägi-Tulp!!!) on alles 80.

Kokkuvõttes lahe ala. Huvitavam kui tavaline suund-orienteerumine.

International Rogaining Federation
Tallinna orienteerumisklubi "TA OK"
TA OK 8h rogain - 11. oktoobril Laanemetsas
Libahundi jälg - 25. oktoober Vihasool

Rogaini MM - 24 tundi - tehtud!

8th World Rogaining Championships ehk rogaini MM juhtus sel aastal Eestis, Karulas. Regamine sinna oli raske ja üldse ei pidand ma end selle ürituse vääriliseks. A kuna Anu-Ülle olid end kuidagi kirja saand, ja Anu alt ära hüpates mind asemele pand, tuli minna.

Ametlikud tulemused
Meie tulemused ja rajaplaan
Kaart

Liikusime kogu aja, 24 tundi, pikki peatusi ei teinud. Läbisime 95 km. Maastikul, osa sellest üliväga vastikus soos ja rägastikus. Enamasti kõndisime, umbes kaks tundi tuli aeglast sörki.

LÄKS HÄSTI, tulemuse mõttes: 148 punkti andis 183. koha 336 lõpetanud võistkonna hulgas, ja 53. koha lõpetanud 111 segavõistkonna seas. Ehk siis: sega-tiimidest esimese poole sees. MM-il! Uskumatu, eks!

Läks halvasti kah, orienteerumise mõttes. Raja plaan polnud parim võimalik, lõpuks jäime kaardi kagunurka "lõksu" ja pidime ilgepika maa (14 km) finishini lihtsalt maha kõmpima - viimase 4 tunni jooksul võtsime vaid 1 punkti. Pisemaid kalu tegime veel, a neid teevad nii pikal võistlusel pea kõik.

Üldiselt on väga hea tunne. Sai teada, et 24 tundi järjest liikumine on võimalik. Et MM-i pole vaja karta. Et Üllega on tore orienteeruda. Et tahaks veel :)

Purjetamas

Reedel pistis AK oma lokkis pea koosolekuruumi uksest sisse: mis te siin ikka istute, tulge parem merele! Ma pidin samal ajal küll hoopis ISOI poolsalajasel konverentsil olema, ja veel rohkem samal ajal homse rogaini MM jaoks varustust koguma, aga - mõeldud-tehtud!

Piritalt välja mootoriga, siis purjed üles ja läks päris purjetamiseks. Sadamasse tagasi sõites ütlesid mõlemad mootorid üles, nii et tuli kaldalt puksiir ja targemad mehed appi võtta.

Tuult oli korralikult, teispool Aegnat läks laine üle meetri. Nii et kolmes tunnist keskmise saime korralikult vett ja vilet. Minusuguse maaroti jaoks väga lahe kogemus!!!

Transportationally challenged

Käisin Tartus. Korraks. Sinnaminek lihtne, sealolek... enam-vähem, aga äratulek... Ma olen ühistranspordi osas nii tuhm, et endal ka on kahju.
- Kui juba kolmas kohalik mu "19.50 rongi" peale suuri silmi tegi, sain aru, et midagi ON mäda. A rongiplaanis ju ON selline rong?
... no kust pean mina seda pisikest "R, P" kirja tähele panema?
- Kui juba kolmas kohalik mu "22.00 bussi" peale..., leidsin ka bussiplaanist "P".
- Hommikusest rongist jäin maha. Enne oli mulle pikalt promotud, kui mugav on rong...
- Takso - buss - takso jättis mu hommikusele koosolekule väga pikalt hiljaks.
- Bussis selgus, et telefon on K. poole jäänud...

Ja ma parem unustan ära, kuidas ma vaest K-d mööda Tartut kõnnitasin. Ausalt. Häbi on.

Siiski oli Tartus ka meeldivat :)
- Tartus oli Veiko. Mis, kuidas? Ta peaks Iraagis missioonil olema? A oligi täiesti päris Veiko!
- Kõrtsiarve kuuele - pika õhtu peale, alkoholiga - oli 370 krooni.
- Sain kätte oma armsa kompassi :)

Kristiina jutud Gruusiast tegid päris kurvaks.

Rattakingad II

Tegin 16 km, kiiresti: 35 minutiga. Liiklust oli miskipärast :) vähe ja tuul oli päevasega võrreldes malbem, kuid ikkagi: seni olen ma sama ringi teinud umbes 45 minutit.

Tagasi tulles kukkusin. Maja ees, vastu naabri auto esituld. Keerasin parema jala pedaalist välja... ja püüdsin vasakuga maha astuda... a vasak oli alles klotsi küljes kinni. Õnneks ei saand haiget ei mina ega tuli. Sõitsin siis veel ringi - kingad lahti, kinni, lahti, kinni... - ja sain mitmeti targemaks:
- Ma tulen alati maha rattast VASAKULE. Ma teadsin seda tegelt varem ka, a pole nagu vaja olnd seda teadmist. Seega tuleb ka lahti teha esmalt vasak jalg.
- Tagajalgadel on lihased, mis mul mitte iial varem pole tööd saanud. Ütlevad "ai".
- Jala saab kergelt lahti, kui talle mitte peale rõhuda.

On teistmoodi sõita küll. Hüpates ja äärekividelt alla-üles sõites on jalad ratta küljes kinni - pedaalidega pead alati uuesti asendit otsima hakkama, klotsidega saad kohe edasi vändata. Kiiremini läheb vist edasi ka. Jalg krampi enam ei läinud, kinga suurus ja mudel on õige saanud.

Kui jätta kõrvale see, et mul ei ole rattakinga tegelt vaja, siis on hea investeering. 10k ratas + 3k king on igal juhul kõvem kombinatsioon kui 13k ratas.

Nõmme seiklusrajal

Iida tegi kolm tundi järjest lasterada (koos M-E-ga, Priit aitas neid), mina ronisin suure läbi. Kahel korral jäin hätta. Tarzanihüppe ajal ei taiband võrgust kinni krabada ja jäin kahe puu vahele totakalt kõlkuma; instruktor ronis võrgule ja tõmbas mind käest edasi. Ja sealt, kus peab redelit mööda end kätega edasi kiigutama, ma üle minna ei jaksanud. Ma tegelt tean, et ma seda ei jaksa, igaks juhuks proovisin ja no nii oligi. Mis teha, kilokesed... Õnneks oli seal alternatiivne, kergem valik kah. See atraktsioon, mis mul (ja mitte ainult mul) Tehvandil jamaks läks - pikkade nööride otsas jala-astmed -, sai seekord läbi käidud, vaevaga küll, aga siiski sai.

A muidu oli lahe. Käed ära ei väsinud, ronisin hiljem veel köisredelist üles ja lasin liugu alla.

Tehvandi on siiski ägedam. Kõrgus annab hoopis teise meki kogu rajale.

Olin ainus täiskasvanu rajal, ülejäänud kõik 13 ja alla. Ühel tüdrukul olid üleval mõlemad karabiinid lahti (tegin märkuse ja pani kinni) ja üks kutt suhtus "pole siit keegi kunagi veel alla kukkunud". Huh, oma lapsi küll sinna lasta ei tahaks!

Iida ja M-E lasid kolm tundi nagu oravad rattas. Said karabiinide (ekspressid, muhvita) avamises-pealepanemises väga osavaks. Mitte et titerajal neid päriselt vaja oleks. Julgeks said kah. Kusjuures kogu aeg sadas vihma, a kel oli aega seda tähele panna. Lahe lõbustus, soovitan :)

Rattakingad

Kui raha üle jääb, tulevad sõbrad ja ütlevad, kuhu see viia. Antud juhul siis Veloplus'i ja Hawaii'sse. Esimesest Time Atac XE, teisest Sidi MTB Eagle 5. Ja Dünamost ostsin tagatule. Kokku täpselt 3k.

Veloplusile müügitöö eest 4-, Hawaiile 5, Dünamole 5+.

Esimene proov (Pirita Hawaii Expressist koju, 5 km allatuult) kulges hästi: sain kingad klippidesse ja tagasi üsna valutult. Samas kippus üks jalg kingas kuidagi krampi minema. Täpselt aasta eest proovisin seal Jüri rulluiske - oli võrdlemisi samasugune kogemus: jala otsas mingid veidrad tehnilised riistapuud; liikuma saada kerge, seisma jääda raske; ja ka siis läks jalg krampi.

Eks see üks tobe ost ole, sest miks peaks mul rattakingi vaja olema?

Ploomimoos, 11 purki

Natuke läks kõrbema kah. A mis lõpuks kaane all, on korralik.

(Pildil on tegelt õunamoos.)

Lärmakas Luksemburg :)

Eile sattusin siis päris elu otsa. Schueberfouer, laat-lõbustuspark. Lapsik, aga populaarne üritus. Hiigelplats täis karusselle, söögitelke ja nänniputkasid. Karussellid on siin muidugi tase, suured ja tulesid täis ja röögivad kõva häälega ja üldse ei taha sõita sellistega. Kärarikast muusikat ja lärmi tuli igast putkast ja vähemalt vaikne siin ei olnud.

Rahvast oli ka. Ilusa ilmaga olla veel palju rohkem, et ei mahu ei seisma ega liikuma. A nägi nii neegreid kui noori, ja üldse olid inimsed meie mõistes "normaalsemad" kui kesklinnas - kus tooni annavad hea, tumeda ülikonnaga ametnikud.

Hamburgerit hapukapsaga ei võtnud, sõime kõik kala - fish'n'chips. Sõime suht hilja, 20.00 - 22.00, muidu keeravad luksemburglased sel ajal juba teist külge. A kord aastas, Schueberfoueri ajal ju võib!

Vaikne Luksemburg

Läksin eile õhtul välja ja ei saanud aru. Kas on inimesed linnast juba lahkunud või pole veel tulnud? Tavaline Euroopa linn on õhtul kaheksa-üheksa ajal rahvast ja melu täis, aga Luksemburg on tühi, täiesti tühi. Ja vaikne. Autod ei sõida, muusika ei mängi, rahva suminat ei ole. Iga üksiku inimese sammud kajavad kivises vanalinnas kaugele. Ja inimesed kiirustavad, nagu läheks koju, mitte kõrtsi, külla või peole. Tallinna saabub selline vaikus ehk hommikupoole ööd, kui üldse...

Ainult ühel väljakul on restoranid, aga ka neis ollakse vaikselt. Muusikat ei ole, rahvas räägib tasakesi, pea keegi ei naera. Ka eemal on mõned avatud kõrtsid, aga neis istub üksik kelner "köök avatud kuni 18.00" sildi taga. Poed on kinni. Tänavakaubandust ei ole. Mõistel "putka" või "hamburger" kohalikus keeles ilmselt vastet ei ole. (Jah, siin on oma, luksemburgi keel.) Küsimus õhtuse õllemüügi piiramisest ei ole ilmselt teema.

Kõik inimesed on vanuses 25-55 ja valged. Lapsi ei ole, üliõpilasi ei ole, pensionäre ei ole. Paar noort inimest on ilmselgelt turistid.

LP thorntree ütleb selle kõige kohta:
For a city break, Paris is two hours and Brussels three hours away.

Ja mina mõtlesin, et Lääne-Euroopa linnad on kõik ühesugused.