Sündmus ise muidugi kurb, aga tänu kokku tulnud inimestele siiski kerge. Kohal oli nii palju häid sõpru, et pea hakkas ringi käima. Aga sedavõrd palju oli ka pisaraid.
Matusetalitus Raadil, peied - matkajatele - vanas EPA klubis. Alo oli kogu aja meiega, käitus hindele 5+ ja tegi lapsesaamisele kõva reklaami.
Näidati Kati monteeritud filmi - Urmas esimesel Bosnia matkal Maglici nõlval kepslemas. Ja kabelis oli kirstu ees minu tehtud pilt - Urmas kahe Annapurna tipu taustal. Samas kohas pildistas Urmas mind. Pildid ja filmid ongi mõeldud mälestuseks, eks? Meiesugused tahavad küll mälestada ainult tegusid ja käimisi, mitte veel inimesi - selle jaoks tundub olema veel ebaõiglaselt vara. Aga surm ei küsi, mida meie õiglaseks peame. Tahab, tuleb.
Muidugi on ka matustel / peiedel helgeid hetki. Liis oma naerusuuga. Kristiina käekotti peidetud dzhinnipudeliga. Maria. Alo - ühelt poolt tundus beebiga peiedel käimine kuidagi kohatu, teiselt poolt... andis see (minu jaoks) päevale kuidagi elu edasi minemise maigu juurde.
Jarmo on täiesti kulda väärt.