Pelgu peitus / Pirita piinlikkus

Anti kaart - vimkaga, nagu ikka. Kaval-Avel olid aga käärid ja liim kaasas, veidi näputööd ja saigi kaart paika lõigatud.
Kuid lihtne see ikkagi ei tundunud. Pirita radade ja mikroreljeefi rägastikus sellega öösel orienteeruda - brr!!!

Esimesed paar KP-d kobistasime vaenlaste sabas ära.
Aga siis...

KP98.
Ei adund ära, et kahe kaardi mõõtkavad ikkagi EI OLE SAMAD. Ma panin KP Tamme tõusu juurde, seal polnud teda mitte. Piki jõe äärt / suusarada lähenedes oleks saanud punktile "koos massidega" otsa joosta. Meie tulime suurelt teelt, valesse kohta ja...
-5 minutit.

KP55. Jäi märkamata, sest oli minu kaardilt "välja lõigatud". Jooksime suurt teed pidi ringi ja lihtsalt mööda.
-5 punkti.

"Metsa KP-d" 97, 96, 95, 94 võtsime enam-vähem - veidi ebakindlalt, aga suurte vigadeta.

KP93. Läheme vale rada pidi (sest riba-kaart) ja otsime koos teistega sigrimigris.
-6 minutit.

KP91. Mina orienteerun, aga Tiidu kaardiga; seal on see KP aga "mujal ära". Jookseme punktist sirgelt mööda. Just - jookseme! Oleks me kõndinud, oleks olnud aega kaarti vahtida ja ehk oleks ka punkti märganud...
-9 punkti.

KP76.
Kihutan punktist mööda, siis sibame pikalt vales kohas seda otsida.
-5 min, lisaks jätame seetõttu võtmata KP 56.

Fotopunktid jätsime võtmata, finišisse jäime hiljaks.

Täiesti nutune. Nagu oleks esimest korda metsas...

Rada: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1457985951

Kaardi tagakülg tuli selline:

Raspberry kursus

Väga hea on!

Skeemipesa korraldas.

Oleme õppinud:

- Raspberry põhitõed

- makettplaadi peal lihtsa skeemi ehitamine ja ühendamine

- rpi.gpio teegi kasutus, LED'ide kasutamine, PWM režiim

- gpiozero teegi kasutus - https://gpiozero.readthedocs.io/en/stable/

- mcp3008 kasutus
- Sense HAT kasutus

Ledidest tegime tsükliliselt plinkiva valgusfoori.

MCP3008 on analoog-digitaal muundur.
Vajalik, sest RPil pole analoogporte ja kõik analoog-andurid tuleb läbi muunduri liidestada.
MCP3008 jaoks tuleb Raspberry confis SPI liides käima panna.

Setup ja juhtmed:

https://electronicshobbyists.com/raspberry-pi-analog-sensing-mcp3008-raspberry-pi-interfacing/

https://learn.adafruit.com/raspberry-pi-analog-to-digital-converters/mcp3008

Soft:

https://gpiozero.readthedocs.io/en/stable/api_spi.html

- termistori, valgustundliku takisti, potentsiomeetri lugemine (kõik ühtemoodi)

Sense HAT on vidin, "shield" - hulk sensoreid ja 8x8 LED maatriks.
Pmst õppevahend, meiesugustele paras kätte anda.
Selle kasutamine on tänu mugavale teegile super-lihtne.
Tegin selle jaoks ussimängu:
https://github.com/kurinurm/snake-on-pygame

Tegin täiesti ise - juhuslikult kirjutasin nädal varem Pac-Man'i. Pygames'i abil ja tavalise arvuti jaoks. Sellest ussimängu tuletamine oli väga lihtne - hulk koodi tuli maha kustutada, ja üks list juurde lisada. Pygames'i jaoks tehtud mängu panek SenseHAT peale oli aga hoopis lihtne - kolm rida koodi:

from sense_hat import SenseHat
sense = SenseHat()
...
sense.set_pixel(location[0], location[1], c)

Proovisin mängu juhtida SH kallutus-sensoritega, aga need on vist täiesti kasutud. Driftivad programmi käimasoleku ajal täiesti ära.
Lõpuks tegin juhtimise SenseHati enda joystick'iga. See on aeglane, aga vähemalt on nii sisend kui väljund läbi SenseHati.

Lisaks õppisime natuke Pythonit.

Pac-Man ja Pygame

Kirjutasin Pac-Mani sarnase mängu.
Lihtsalt näpuharjutuseks.
Pygame graafika-teegi abil.

Oli lihtne.
Esimene töötav versioon tekkis paari tunniga.
Pygame on mõnus ja efektiivne teek. Joonistamine, mängu klahvidega juhtimine, mängu "tsükkel" on kõik väga lihtsad. Ühtegi tõsist mõtlemist vajavat kohta ei tekkinud. Koos rohkete kommentaaridega tuli 250 rida koodi.

Kollid liiguvad praegu juhuslikult, ilma intelligentsi ja kurjade kavatsusteta. Graafika on lihtne, kastid ja ringid. Muusikat ei ole. Aga muidu - täiesti töötav mäng.

Pacmani kloone on maailm täis. Ka Pygame abil on neid tehtud kuipalju. Nii et ega ma ei looda, et mu näputööd keegi väga mängida viitsiks. Oma lapsed ehk, mõne korra.

Lapsepõlve rohtunud teed

Kes Kiipeilyareenal, kes Tenerifel.

Koduküla äärelinnas ei turni nädalavahetusel enam keegi.

Kõik teed on roikaid täis - vähemalt siitpoolt ei ole keegi ammu ligi sõitnud.

Astangul jalutamiseks on aga väga hea aeg. Keegi on palju puid maha võtnud ja vanad sõjaväe pinnavormid on kenasti näha. Ka allesjäänud võsa paistab hästi läbi. Nõgest pole, sääski pole, kodutuid pole. 

Kümne aasta pärast on siin ainult uusarendused ja "eramaa, ära roni" sildid.

Raamat: Teistmoodi füüsikaraamat

Aimeraamat füüsikast.
Tegijad on Energia Avastuskeskuse juhid.
Idee on super, aga teostus veidi kohmakas.
Autorid on füüsik ja lüürik, ja füüsik domineerib liialt.



Raamat käib läbi füüsika valdkonnad - valgus, elekter, mehaanika, soojus. Igast alamteemast ("valguse murdumine", "tuumaenergia") on paar lehte - just parasjagu pikalt.
Teemade valik ja raamatu maht on väga head. Ei püüta kogu füüsikat läbi käia, räägitakse vaid huvitavast.
Fotod, joonised ja kujundus on väga väga väga head.
Ajalooliste füüsikute lühi-kirjeldused on väga head.
Idee ühendada raamat EA eksponaatide ja katsetega on täiesti super.

Nõrk osa on aga tekst.
See on liiga keeruline.
Normaalsed lõigud vahelduvad puht-teaduskeelsetega.
Vooluallikas leiab aset protsess, mille käigus laengukandjaid viiakse madalama potentsiaaliga klemmilt kõrgema potentsiaaliga klemmile (näiteks elektrone positiivselt klemmilt negatiivsele klemmile), st suurendatakse laengukandjate potentsiaalset energiat. 
Keemistemperatuur (normaalrõhul) on aine põhilisi füüsikalisi karakteristikuid, mis on...,
Ja nii edasi.

Termineid on liiga palju. Tihti mainitakse mingit võõrsõna möödaminnes, selgituseta. Palju on kiillauseid ja sulgudes märkusi. Palju on lauseid, mis on täiesti suvakas kohas ja mille võiks lihtsalt ära jätta. Mina saan tegelikult aru, millele autor viitab või miks ta selle lisa-lause sinna pannud on, aga mitte-füüsik ei saa. Ja palju on nalju või näited, mis töötaks suulises esituses hästi, aga mis raamatus mõjuvad.. veidralt.

Tekst vajaks toimetamist / ühtlustamist veel mitmest nurgast. Miks on sulamissoojus "konstant", keemissoojus "füüsikaline suurus" ja kütteväärtus "hulk soojust"? Ühe ja sama nähtuse jaoks ei tasu kahes järjestikuses lauses kasutada kahte eri sõna. Osade katsete ja näidete tekst on üsna arusaamatu. Mina, füüsik, saan aru. Laps-lugeja ei saa.
Oleks olnud vaja testlugejaid, kes autoritele iga arusaamatuse eest piki pead andnuks...

Lugesin raamatu enam-vähem läbi, läks... 45 minutit ehk.
Leidsin ühe päris vea (Kuu faasid tekivad Maa varju tõttu) ja paar näpukat.
Üsna kvaliteetne.

Mulle on raamatus äratundmist muidugi palju.
Nabla operaator ja laplasiaan! Entalpia ja Gibbsi energia!

Eraldi tuleb kiita kujundajat ja fotograafi.
Katsete pildid on tõesti kenad!
Ja nad on raamatusse pandud mõnuga, suurelt, üle lehe.
(Kooliõpikute pildid on alati tikutopsi suurused.)

Igatahes tekkis mul kindel huvi Energiakeskussesse minna.
Muidugi olen ma seal käinud, mitu korda.
Aga nüüd tahaks veel.

Aga raamat tuleks üle vaadata ja uuesti välja anda.
Ja siis peaks see olemas olema iga Eesti kooli füüsikaklassis.
Ja ka vene keeles.

Retk ooboluste riiki

Olen ammu piilunud Minest retkede tegevust.
Nad teevad maavara-teemalisi matku. Tunduvad väga huvitavad. Kohti käimiseks jagub. Tallinna ümbrus on karjääre täis - Harku, Männiku, Väo, Maardu, Lasnamäe, Jõelähtme, tohutu turbaväli Mõigus... Ülejäänud Eestist rääkimata.
Täna jõudsin siis matkama ka.

Fosforiidimatk!
Maardu tehased, Maardu kaevandus ja Jõelähtme karjäär.
Ma olen seal palju orienteerunud ja rattaga sõitnud ning tunnen piirkonda üle keskmise hästi. Näiteks sel suvel käisin Kotka mägedes, Vandjala karjääris, mitu korda sealsamas Jõelähtmel.
Seda põnevam oli teada saada, kuidas see maastik tekkinud on ja mis on meie jalgade all.

Käisime ja vaatasime:
- Maardu tehaste ala
- Maardu karjääri suuded maapinnale
- Kroodi kileküla
- Jõelähtme karjääri tranšeed, pumbajaamad, puistemäed, veesüsteemid
- Lõhkeainete ladu
- "Kanjonid", kus ma suvel orienteerudes jänni jäin
Nägime ära fosforiidi, püriidi (jube raske!), glaukoniidi (roheline), põlenud ja põlemata diktüoneemakilda (punane / hall).
Nägime mitmes kohas kaevanduse ja karjääri serva, kust saaks kaevandusse sisse sukelduda.
Nägime palju vanu fotosid - tehastest, masinatest, maastikust.

Ingo on super hea giid. Tunneb teemat läbi ja lõhki. Infot on just parasjagu palju. Idee tahvelarvutist vanu pilte ja kaarte näidata on geniaalne.

Ilm oli imeline. Paar kraadi külma ja härmatis. Kogu loodus oli valges jääs, ja nii päev otsa!

Lisalugemist:
https://www.minest.ee/p/retked.html
https://kaevandatudmaa.blogspot.com/
https://fosforiidimaa.blogspot.com/

Aga millest see pealkiri?
"Retk ooboluste riiki" on Arvo Vallikivi raamat.
Räägib kõigest sellest, mida me täna nägime.
Lugege!

Fotod: Kati / mina.

Uus hingamine

Käisin ujumistrennis.
Treener on super hea, aga kõik muu läks sajaga aia taha.
Tegime selili harjutusi ja ma EI SUUDA!!!
Jalgade abil liigun ma edasi üsna vilkalt, see pole probleem.
Aga mul käib vesi üle näo, jookseb suhu ja ninna ning mul tuleb uppumise hirm peale.
(Üksi tühjal rajal ujudes ei tule, aga trennis on samal rajal sada inimest ja kui minust keegi jõua möödub, lööb laine minust üle.)
Sellega koos kaob igasugune tähelepanu tehnikale - no eks sa püüa hoida "küünarnukki hästi sirgelt" või"väikest sõrme õiges suunas", kui sa oled tegelikult paanikas, sest hakkad uppuma?
Nii et ma ei suutnud hoida suunda, teha tõmbeid, üldse mitte midagi.

Läksin siis poodi ja ostsin sellise musta vidina:


Kodus proovides ei andnud mingit lootust. Mispidi see mu nina peale käib? See libiseb ära! Mu nina on anatoomiliselt sobimatu, see klipp on mõeldud noortele kitsa ninaga sportlastele!!!

Basseinis aga töötas kõik. Paned selle vidina endale näkku.. ja nina ongi kinni! Vesi ei tule sisse. Õhk ka ei tule. Kõhuli ujuda sellega hästi ei saa, sest siis tahaks natuke läbi nina ka hingata.

Aga selili - super. Tegin basseinis sada ringi. Eesmärk oli lihtsalt harjuda selili olemise ja liikumisega. Vehkisin kätega, sumatasin basseini otsast selg ees ujuma ja mida veel. Mõnus!

Pikapeale peaks keha asendi nii heaks saama, et klippi pole vaja.
Aga mul on teooria, et mu suur paks valge kõht ulbib vee peal ja sellega vajutab ülejäänud keha vee alla / allapoole.
Kui ma vaatan teisi selili ujujaid, siis neil on suur osa näost vee peal.
Mul on veepiir.. palju kõrgemal.

Nii et vähemalt mõnda aega kasutan selili harjutustel seda klippi.

Muide, mõnel inimesel läheb vesi kõrva. Seda ei juhtu mul iialgi. (Sukeldudes ehk?, aga seda ma ei ole elus proovinud.) Samuti ei lähe mul vesi ninna, kui ujun kõhuli. Mul on ujudes pea kogu aeg vee all, hingan vette - no ei tule vesi ninna. Aga seilili ujudes tuleb ja uputab.

Rattaga Kuusalu - Soodla, aasta esimene marjulkäik

Kuusalus oli ilm karge ja kõik teed lumised / jäised.
Rattaga sõita oli aga väga hea, maastikuratta rehv pidas sellisel krobelisel lumel väga hästi.

Selline ring:
- algus Kuusalust
- rändrahn: Hirvli suurkivi
- rändrahn: Luubakivi
- Kõvera-Käspri talu juurde, kus suvel J-ga öösel võsas ekslesime
- rada ei leidnud me ka seekord üles, lisaks oli mets jäine ja soine, pöörasime tagasi
- Soodla veehoidla põhjakaldale ja piki seda
- Härmakosu kaudu tagasi

Kohalikul sõbral oli õigus - midagi väga erilist sealkandis pole. Aga varatalvine mets oli ilus sõita ikka. Isegi päike tuli välja!

Nägime ühte looma: oravat. Aga elukate jälgi oli värskel lumel palju.

Leidsime pohli. Jõhvika maitsega, igati head, ja palju. Marjul käidud!

Sõitsime 32 km, kulus neli tundi - keskmine kiirus tuli 8 km/h. :)

Hirvli suurkivi, kõrgus 2 m

Luubakivi, kõrgus 4 m

Päike!

Kilomeeter krooli

Läksin basseini ja ujusin kilomeetri krooli.

Muidugi pole see päris krool. Ujun "ülekandega". Hingan kord igal tõmbel, kord igal teisel. Jalad teevad suvalise arvu lööke tsüklis. Pöörde asemel on "ujun seinani ja püüan kuidagi vastassuunas liikuma hakata".

Aga ma ei jää hapnikuvõlga!!!
Suudan oma kiirust ja hingamist kontrollida, mitte ei suma "elu eest!"
Suudan kiirema ringi järel rahuneda ja tempo maha võtta.
Ja hingamist taastada pole isegi vaja, sest see... ongi korras!

Septembri lõpus oleks see kõik olnud ulme.
Suutsin ujuda 25-50 meetrit, siis oli kõik. Lämbumise tunne ja ei mingit krooli enam. Konna võisin ujuda lõputult.
Augusti kukkumisest taastusin ja basseini sain septembri lõpuks.
Nii et kolme kuuga selline tulemus.

Kilomeetri asemel võiks ma vajadusel ujuda ka kaks või kolm - ära ma ju ei väsi.

Vesi pole mulle enam takistus, vastane, vaid hea sõber.
Ma ei pressi end temast läbi, ei.
Ma sirutan käe välja, võtan veest kinni ja sikutan end tema abil edasi.

See kõik on ju... tore?

Vilnius ja Kaunas

Käisime poistega Vilniuses ja ühe päeva Kaunases.
28 detsember sinna, 1 jaanuar tagasi.

Vilniusse minek oli tegelikult laste soov. Me käisime Vilniuses kolm aastat tagasi ja lapsed on sellest ajast saadik leedu puu-koogi fännid. Ja "sakutist" nad ka said.. nii palju kui tahtsid.

Reis sai üsna linnakeskkonna-keskne.

Vilnius:
- Kesklinn / vanalinn. Raekoja plats, katedraali ümbrus, ülikooli kvartal, jõulu-melu, palju led-lampe ja tilulilu.

- Juudi ajaloo ekskursioon. Väga huvitav, super hea giid. Käisime kahes getos ja sünagoogis. 

- Gediminase torni mägi, päikeseloojangul, imekena valgusega.

- Pilvelõhkujate rajoon Šnipiškės, väga uhke

- kinnine turg Halės Turgus

- Žvėrynas, puumajadega agul, nagu Nõmme
- Užupis, puumajadega agul, nagu Kadriorg

- arheoloogiamuuseum Arsenalis

- uusaasta ilutulestik jõe ääres sillalt vaadatuna

- moodsa kunsti muuseum (Kati Ovega)
- Tallinna laulukaare kloon Vingise pargis, ilma tuletornita, aga muidu nagu päris

Kaunas:

- Jalakäijate vanalinn - Vilniaus ja Laisvės tänavad. Pikk kitsas ala on jäetud autodest priiks ja see on üsna tore. Isegi talvel oli siin palju rahvast; kevadel ilmselt kihab kõik kui sipelgapesa. 

- Kindluste ja kirikute ümbrus, raekoja plats

- Žaliakalnis'e funikulöör mäe otsa, tore vanamoodne vidin, soovitan 

- Jeesuse Ülestõusmise kirik, "tuletõrjetorniga modernistlik kirik". Käisime ka katusel. Tohutu, täiesti üle võlli jube, soovitan. 

Ma ei hakka siin arhitektuuri-artiklit kirjutama, seepärast linnade iseloomustamiseks vaid märksõnad.

Vilnius:

Vilniuse vanalinn - suur, laialivalguv, uhke, hästi räämas. Kõrvuti on luksus ja lagunev tondiloss. Tallinna vanalinn on vanem, pisem, vähem uhke, aga lõpmata rohkem korras. Vilniuses on remontida, mukkida ja värvida veel palju. Siseõued on siin enamasti puhas laga. Tohutult kirikuid ja muud, raha on siin linnas olnud väga palju.

Liiklus häirib. Vanalinn on autosid ja ummikuid täis, kõik seisavad ja tossavad. Juhid on viisakad, tee ületamisega pole probleeme, aga... kuidagi üheksakümnendad on see.

Vilniuse jõeäär - tehakse vist rahvale puhkealaks. Käib kõva ehitamine, nägime ägedat rulaparki (pooleli, kuid kasutusel). Meenutab Londoni South Bank'i, kus kohtuvad jõgi, promenaad ja ägedad pilvelõhkujad.

Pilvelõhkujate kõrval on lobudikud. Mitte normaalsed puumajad nagu Tallinnas, vaid uberikud, praht ja hüljatud majad. Seisad - ühel käel on uued kõrghooned, ägedad, lahedamad kui Tallinnas. Teisel käel on sihuke kõdurajoon, et Kopli liinid kahvatuks. Kliki näiteks sellele Google streetview lingile ja vaata ringi. Või loe siit juttu.

Puumajade rajoon Žvėrynas ("loomaaed") oli sama veider. Ühekordsed viilkatusega majad, juurde-ehitistega. Jubedat värvi - tumesinised, pruun rohelisega. Hirmus halvas korras, kõik katused on lipp lipi peal. Majad ise igapidi vajunud ja kõverad. Enamik on asendatud veel koledamate kivist kindlustega. No miks on muidu suht tagasihoidlikul eramul vaja kirikutorni!!! Aga oli ka väga ilusat arhitektuuri. 

Keset Žvėrynast on restoran "Veranda", muidu kuulus ja raske saada, aga meie sadasime sisse, saime laua ja müügisime heast toidust / meelest, poisid ka.

Jõulukaunistused on siin võimsad. Valguse ja kulla arvelt kokku ei hoita. Mulle meeldis Raekoja platsi "mullidega" jõuluturg.

Kaunas:

Modernism. Kui Leedu iseseisvus, siis jäid Ida-Leedu ja Vilnius Poolale, ja Kaunasest tuli teha pealinn. Mispeale nad ehitasid sinna hästi kiiresti hästi palju uusi maju. See modernism on linnas väga näha ja huvitav. 

Tondilossid. Kaunases on alles sellised kolossid, millest Eesti on ammu lahti saanud. Maha jäetud, lagunevad, ja keset linna. 

Lobudikud. Kesklinnas. Ühe peatänava ääres on õunaaed! Kõrvuti on väga uhked ja väga lagunenud majad ja piirkonnad. 

Kaunase raekoja platsil oli pool-tehislik jõulukuusk, kõige veidram, mida ma elus näinud. Vilniuse valgus-ime kõrval siiski tagasihoidlik. 

Kaunas on hall, kui ikkagi huvitav!!!

Poistele oli see kõik ilmselt alla keskmise huvitav. Nende kiituseks tuleb öelda, et nad kõmbivad meiega leebelt pikki kilomeetreid ilma virisemata. Ka siis, kui siht on ähmane "vaatame Kaunase modernistlikku arhitektuuri". Nad kuulavad meie selgitusi ja vähemalt teevad näo, et saavad aru ka. 

Vastutasuks saavad nad süüa pmst kõike mida tahavad. Ja lõbus on neil omavahel lihtsalt niisama. Ning igavus paneb aju tööle. Näiteks tegid nad pool tundi järjest "sakutisest" luuletusi. ("Väljas vihma sajab, laps sakutist väga vajab.") Mugavad reisikaaslased, aga lubasime neile, et järgmisel reisil teeme lapsikuma-lõbusama programmi.

Elasime Pranciskonu / frantsiskaanide tänaval, kloostri vastas. Super asukoht: täiesti vaikne tänav, aga lähed kangi alt läbi ja oled keset melu! Vilniuse suurt ja põneva vanalinna nägime ja kogesime kõik need päevad.

Vilniuse õllekad:
Alaus Biblioteka / Beer Library, http://beerlibrary.lt/
Beerhouse, https://www.beer-house.lt/
Leedu õllekad on kuidagi mõnusamad kui Eesti / Tallinna omad. Tallinna uued rajoonid ja nende kõrtsid rõhuvad elitaarsusele. Leedu omad olid toredad ja kodused. Aga ehk teeme Tallinnale liiga? - igatahes otsustasime, et tuleb kodulinna vähem peenemad kõrtsid uue hooga ette võtta.

Vilniuse söögikohad:
- Veranda, http://veranda.lt/en/ , umbes nagu Vilniuse NOP vanas puumajas
- Kitchen, https://www.facebook.com/kitchenvilnius, super mõnus koht otse Raekoja platsil.

- Cili pizza, itaalia keti-sööklat

- Casa della pasta, itaalia keti-restoran

Väljas söömine on Leedus ootamatult odav, kõik arved neljale olid alla 40 euro. 

Hommikud ja õhtud sõime kodus - puder ja kanasupp. 

Tagasi sõitsime läbi Riia. Et 1. jaanuar, siis oli linn tühi ja sõit kiire.

Halb oli see, et oli jube külm. Me kõik olime riides kui kubujussid ja ikka oli külm. Mul ei ole Tallinnas iial külm, käin talvel t-särgiga, aga seal lõdisesin ka mina. Kati oli pool aega külmast krampis. Järgmisel aastavahetusel ronime kuhugi soojemasse, ausõna!

Läheme Vilniusse kindlasti veel!!!

Järgmiseks korraks:
https://50vilnius.wordpress.com/ - Vilniusest ja ümbrusest, hästi kirjutatud ja tuleviku jaoks abiks.

https://visit.kaunas.lt/en/maps-and-guides/ - Kaunase infomaterjalid

Fotosid kah.

Kuused või asjad.

Vilnius, Nerise jõgi ja pilvelõhkujad

Vilnius, vanalinn seestpoolt

Tuletorn - teletorn

Kaunas. Kindlus on ära narritud

Kaunas. Otse kesklinnas!

Kaunas, tuletõrjetorn või tehas või mis...?
Jeesuse ülestõusmise kirik, mäe otsas veel pealegi.

Kaunas, kesklinn, Putvinskio g. 38 kõrval