Vanatädi Riisi
 |
| Veel ainult sünnikuupäevaga. |
Minu vanavanaema Anna elas Vao külas Järvamaal. Sai viis last. Üks suri imikuna. Üks läks II Maailmasõja ajal laevaga põhja. Kolm kasvasid suureks: Mahta, Riisi ja Silvi. Mahta ehk minu vanaema oli kõige vanem, tema on juba ammu mulla all. Silvi elas pika elu, aga läinud on temagi. Ja nüüd, nädal tagasi, lahkus siit ilmast Riisi. Elas sada ja kolm aastat. Tema abikaasa elas napilt vähem - sada kaks aastat ja kümme kuud.
Riisi elu oli õnnelik. Lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed. Sama abikaasa 60 aastat ja minu teada harmooniline kooselu kogu selle aja. Ta tuli enne ilmasõda Tallinna, õppis vanema õe käe all juuksuriks ja töötas suurema osa elust Pronksi tänava salongis. Ka kodu Pärna tänavas Kadruorus oli sama - Riisi kolis sinna maja ehitamisel ja elas seal surmani. Mõistus oli lõpuni selge ja terav, füüsis ka enam-vähem, käis ise õues ja välist abi vajas vähe.
Riisi oli linnaproua, särtsakas, huumoriga, terav.
Ta elas meie kõrval, kuid me ei käinud tal külas tihemini kui korra aastas. Miks? Ma ei tea. Me ei jaganud mälestusi. Mul pole tast ka vist ühtegi fotot. Ta on alati olnud pildistamiseks liiga vana... Ei mu ema- ega isapoolne suguvõsa ei käi väga läbi. Pole kokkutulekuid, suuri pidusid, suuri pulmi. Riisi oli tore inimene, temaga oleks võinud istuda ja lobiseda küll... Aga ei.
Täna olid matused. Ärasaatmine, hauda sängitamine, peied. Tseremooniad olid lühikesed, aga peied toredad. Nii vana inimese minekul on pisaraid vähe. Jutustati nii lahkunu kui oma eludest. Tõsi, suguvõsa on pika aja jooksul lahku kasvanud, isegi põlvkondade kokku lugemisega on tegemist.
Mida teie teete, et mälestus teie lähedastest oleks värvikam ja elavam?
Milline saab olema nooremate mälestus teist?
9 comments:
oh, matuste päev, ma käisin samuti Tallinnas matustel (ema täditütar, vist 86-aastaseks elas, samamoodi mäletati eelkõige elujõudu ja särtsakust; tema elus jõudis küll eriti just õrnas eas väga raskeid aegu olla, sõja-aja laps ikkagi).
ma olen mõelnud diktofoniga mälestusi peale hakata võtma, eriti koos vanu perepilte vaadates, et see pärimus talletada.
Mu isa matusel lausus kirikuõpetaja Tanel, et eestlastel on ilus mõte "meeles pidama" ja mäletama. Ehk niikaua kuniks elavad need, kes meeles peavad, niikaua elab ka mälestus. Mõned lood ja juhtumised püsivad kaua meeles, sest need on naljakad või kummalised, neist saavad perekonna legendid ;), mida mäletatakse ka 100 aastat hiljem, sest neid on edasi räägitud.
Mina räägin lugusid, oma lastele - oma juhtumistest ja nendest, mida on mulle räägitud, pilte on vähe ja need, mis alles on kallid. Käin vahel (harva) kalmistul kõik kadunud sugulaste hauad läbi, et mäletaks ... mälu hakkab tuhmuma (liiga harva käin), mõnda hauda otsin, sest tee on muutunud (keegi on puid maha võtnud). Räägin lugusid neist, sest oluline on mäletada ja meeles pidada.
Sel esmaspäeval oli onutütre matus. Mu ema ja tädi (tegemist siis nende vennatütrega) käisid ärasaatmisel. Oli inglise keelne, võõrastust tekitav ja kummalised kombed. Nad ei saanud mitte midagi aru (on kasvanud saksakeelsena). Onutütre ema ei olnud matusel, sest elab 5korruselise maja 5ndal korrusel ja ei pääse sealt välja (lift puudub) ning on juba aastaid seal "vangis". Tekitas ängi, surmast sai teada juhuslikult - ajalehe kuulutus. See pani mõtlema, et ajad on muutunud ja osa inimesi kapseldunud oma maailma ja peresidemed jäänud lõdvaks või katkenud.
Ma olin vanaema laps, sisuliselt. No teisi "kasvatajaid" figueeris ka ja eks vanmad olid ikka need, kes vastutasid või "käsid-keelasid-pood-lasid", aga vanaema oli siuke ilmasammas.
Mingil hetkel oli Prillitoosis üleskutse mälestuste talletamisele ja eriti pildialbumite üheskoos vaatamisele, et märkmeid lisada (kes, mis ja kus). Mingi kiiks käis ja ma hakkasin salaja vanaema jutte kirja panema. Ega ta alati ei tahtnud heietada, see käis kuidagi hooti. Pilte vaatas meelsamini ja palju sai identifitseeritud ka. AGA, kui tervis kehvemaks läks, siis tekkis tal maania asju ära visata, sh vanu pilte. Ema sai vahel osa pliidi eest veel kätte, aga ilmselt osa läks ahju. Õnneks on perekonnaalbum päris vanade piltidega juba mõnda aega minu valduses, vanaema ise andis. Tõeline reliikvia! Olen skänninud ja noorte sugulastega jaganud, genis on perekonna põhiliinid ka kirjas, saadavad ise järge ajada.
Isapoolsed liinid on keerulisemad. Kuidagi ei suheldud üldse, vanemad lahutasid ja kuigi isaga sai ema hästi läbi, siis vanavanematel oli ikka see hoiak, et ei osanud elada ja just nagu minu ema ei osanud :) See selleks. Mingid asjad selle liini osas olen leidnud muis.ee keskkonnast, sest vanaema (isaema) oli aktiivne korrespondent ERMile ja saatis aga ankeetidele vastuseid. Olen enamusest koopiad tellinud ja oma perekonda avastanud. Paljusid asju pole mulle kunagi räägitud ja sellest on kahju. Vanama vist kartis ka nõukaajal, sest oli inimesi, kes mingil varasemal perioodil olid kaebamistega halba teinud nendele ja pigem siis vaikiti.
Ilmselt kõike polegi vaja teada, mälestused lähevad koos inimestega. Aga ma ise olen tundnud, et mingid olulised asjad peavad olema teada. See annab miskise selgroo ja ajajoone, tausta ja sisu. Olgu siis nendest teemades head või halba, see on elu ja sellega tuleb leppida. Infopuudus tekitab esiteks nälga teada, teiseks aga ruumi fantaasiale ja too viimane pole alati hea. Pigem omada realistlikku vaadet ja selle baasilt oma sisu, juured ja olemus paika timmida. Mulle meeldib nii mõelda.
Ma olen sõja ajal piinatud inimeste vaimupuudega laste vigaseks piinatud laps e mitu põlvkonda kuritegusid endast nõrgemate vastu, ja teen kõik selleks, et see ahel oleks minuga lõppenud, minu lapsed ei peaks sellega kunagi kokku puutuma. Olen kulutanud palju aega ja jõudu selleks, et inimeseks saada, mitte nendetaoliseks loomaks. Ma EI TAHA oma esivanematest mingeid lugusid teada, sugulaste jaoks ei ole mind kunagi olemas olnudki. Oma lastele jagan kyll iidseid tarkusi kõikvõimalikest käsitöödest, aiandusest, metsandusest, lõunõeesti keelest, pillimängust jne, aga hõimlased - ei. Pole olnud ja ei tule ka.
Huvitava lood, ja rasked. Aitäh jagamast.
Mul on tädi suguvõsa ajaloo uurimise enda peale võtnud.
Igasugu suguvõsa-uurimistega on minu meelest see häda, et inimesel on ometigi ju mitmeid suguvõsasid. Vähemalt kaks. tegelikult, kuna ju vanavanemad üldiselt on ka inimese elus osalised, siis lausa neli. Ja neli suguvõsa on mu meelest kaugelt liiga palju, ja mina olen veel eelistatud seisus, mu isapoolse vanaisa suguvõsast ei ole mitte midagi teada ja kõikvõimalikud andmed oleksid idapiiri taga (kui sealgi). Mu jaoks on ka kolm suguvõsa liiga palju ja ma näen suurt vaeva, et ma üleüldse oma sugulastest mingitki sotti saaksin.
No see uurimine esimeses lähenduses ongi selleks, et saaks aru, kes on kellele kes :)
Mu vanama on füüsiliselt veel elus, aga vaimselt läinud, nii et tekkis kummaline hall ala: leinan elavat inimest. Kõige valusam on see, et ta on nüüd olukorras, mida ise kartis ja meie riigi seadusloome ei võimalda ka olukorda lõpetada.
Mälestan ma teda tema õpetuste, tema kodust toodud esemete ja tööriistade kaudu. Pea iga kord vikatiga muru niites meenub, kuidas ta mind niitma õpetas. Tema väikest kirvest kasutades meenub, kuidas ta halge peenemaks toksis.
Lugusid ta eriti heietama ei kippunud, oli rohkem selline "strong silent type", millest on tagantjärele muidugi pisut kahju. Mõned ilmasõja lood ikkagi pudenesid.
Ja eks on ta mõju tajutav nii mu enda kasvatuses kui ka arvatavasti selles, mille järgi ma teisi hindan: õige naine/mees ei hädalda tühja, on hakkaja ja tegus. Eks oli ka puudusi, muidugi, töötamisega saab ka üle pingutada, huumorimeelt võiks rohkem olla jne, aga me keerulise pereelu taustal toeka tagala loomise ja hoidmise eest väärib tänuga mälestamist.
Mu isapoolne vanaisa tegeles kõvasti oma sugupuu uurimisega. Aga millalgi üheksakümnendatel, kui ta juba surnud oli, arvas mu vanaema, et see on üleüldise ajaloolise väärtusega ja pakkus seda Kultuurile ja Elule avaldamiseks (siis ei olnud see veel väike natsiajakiri). Ja kuhugi muu pahna hulka seal toimetuses see jäigi.
Post a Comment