Koolis olid meil ujula ja ujumise tunnid, aga ujuma ma lapsena ei õppinud.
(Ujula oli praeguse õpetajate parkla kohal, ja selle peal oli omakord võimla.)
Õppisin ülikoolis. Esimest korda ujusin üle Külitse järve, olin 20+ ja väga rahul.
1990 keskel hakkasin käima Tallinnas Pirita / TOP ujulas.
See oli tol aja Tallinna kõige edevam ujula, mitme saunaga ja kuidagi "välismaine".
Jube ebamugav oli, sest mul olid alguses prillid ja siis läätsed. Läätsega ei saa pead vee alla panna.
Kvalitatiivne muutus juhtus 2008.
Esiteks, hankisin sõber J utsitusel
ujumisprillid.
Teiseks, laenasin kolleeg RR käest
ujumise õpiku. See on vist kõige rabavam sporditeemaline teos mu elus. Sain šokeeriva!! teadmise, et oma liikumist ja kehakuju juhtides võib oma energiakulu mõjutada, ja palju muud.
Sellest hetkest sai ujumisest mõnu.
Ma ei karda üle pea vett, ka (Eesti) meres mitte, ammugi mitte järvedes.
Olen mitu korda käinud Purtse "Hülgekivil" - 350 m kaldast, sellest pool üle pea vees.
Aga päriselt ujuda ei oska ma endiselt.
Aga mu ujumise _kiirus_ on kogu aeg olnud sama. Sõltumata sellest, kas olen kõhn või kõhukas, kas jaksu on palju või vähe. Muutub tunne (mõnus-mitte või kerge-raske), aga mitte kiirus.
Niisiis hetkel ja üldse:
25m konna - 45 sekundit mõnuga. Hirmsalt rabeledes tuleb paar sekundit vähem.
1 km konna - 30 minutit.
See on, khm, TÄPSELT SAMA.
(25 m @ 3/4 minutit = 100 m @ 3 minutit = 1000 m @ 30 minutit.)
Ehk, ma ei suuda ka väga pingutades oma ujumise tempot tõsta. See lihtsalt ON selline ja kiiremini ma ei saa!
Kroolis saab mul aga hapnik otsa.
Ükskõik kui rahulikult ma ka ei sulistaks.
25 m - 25..27 sekundit.
Ma võin selle otsa ka kordagi hingamata ära ujuda. Aga pärast jään hingeldades basseini äärde seisma (või ujun konna edasi, sellega pole probleeme.)
50 m - 65..70 sekundit. Rahulikumalt ujudes suudan basseinis edasi-tagasi ujuda.
100 m - 150 sekundit.
Pikemalt järjest kroolida pole ma elus kordagi suutnud.
Ma tunnen kroolis, et mu jalad ei tee üldse tööd (ehkki harjutan seda ekstra!), ma ei hinga ei välja ega sisse, millalgi tekib hapnikupuudus ja paanika, keha vingerdab,
Ehk, jama.
Selili ujuda ei oska ma üldse. Pinnal muidugi püsin, aga edasi ei liigu.
Liblikat ja muid stiile - samuti ei oska.
Aga oluline on, et vähemalt ühes stiilis võin ma ujuda kuitahes pikalt.
Ja et mulle meeldib!
Sel suvel ujusin rohkemates kohtades kui eales varem. Pärnu jõgi. Mingid rabajärved. Rõõsal, näiteks. Kaunissaare veehoidla. Linnamäe. (Sealt saadud külmetus ja seljavalu vaevavad mind siiani.)
Basseinis näeme, eks. Või saunas.
