Väike Kaksjärv

Teadsite, et selline on olemas? Jah? Ei? No mina ei teadnud.
Aga eile käisin selles ujumas.
Rõõsal / Paunkülas, Paunküla "mägedes".
Suure Kaksjärve ääres on suisa RMK laagrikoht.

Tegelikult käisime seal rattaga sõitmas, koos proua K-ga. MTB ühistrenni jaoks osutusime liiga äpudeks. (Korralik rattapedede punt oli koos - 30 inimest, enamikul FS või fat pepu all, ja sõita oskasid nad kõik.) Inimese rajad lähevad ooside harjadel, aga rattaga käiakse ka "all soos", tore tehniline maastik. Meie rada siis: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1184077314, tehnilisem rahvas tegi rohem silmuseid sisse.

Suure Kaksjärve ääres oli RMK ühismatka punt pr Mere juhtimisel.

Kui me olime just Väikeses Kaksjärves vees, tuli rattatrenni punt sama järve äärde välja. Vaatasid meid ja panid edasi. Ujuma keegi ei tulnud, mustikaid ei söönud. Totakad :)

Kaksjärved ise:
http://www.kalapeedia.ee/3243.html
Harju maakonna lõunaosas, Kõrvemaa läänepiiril, nn. Paunküla mägedes, on 11 pisikest järve (Rõõsajärv, Väike- ja Suur Kaksjärv, Rahkjärv, Paunküla Mustjärv, Paunküla Linajärv, Punamäe järv, Lindjärv, Kaatsjärv, Konnajärv, Kiruvere järv), lisaks veel 1960. a. Tallinna veerustuse huvides looded Paunküla veehoidla. Järved asetsevad loode-kagusuunalise Paunküla oosistiku (mida siin nimetatakse Teedelahkme mäeks ehk Teedelahkme vallseljakuks) termokarstilise tekkega lehtrites. Käesolevaks ajaks on järved enamasti kinni kasvanud ja mudastunud, muutunud pisikesteks veesilmadeks kauni oosistiku servaalal. /---/

Rõõsa järvest umbes 300 m lõuna pool asub põhja-lõuna suunas veidi piklik 1,2 ha suurune ja 5,2 m sügavune Väike Kaksikjärv. Läänekaldal kasvab rabastunud männik, mujal kuuse-segamets. Juurdepääs järvele on parim põhja poolt, kus maapind tõuseb kiiresti. Kaldad on valdavalt kõvad, järsu pervega, põhjakaldal leidub õõtsikut. Põhja katab paksu kihina turbamuda. Järves on palju vettelangenud puutüvesid ja rampu.

Puudutus

Lugesin uudist "Tartu maanteel jäi auto alla jalgrattur" ja mõtlesin, et millal küll minu kord tuleb.
Tuli poole tunni pärast.
Ei, päris alla ei jäänud, isegi ei kukkunud.
Vaid puude.

Liivalaia - Veerenni rist, suund Kadrioru poole. Tipptunni ummik, autod veerevad aeglaselt, mina ka. Kaks autot pöörasid paremale, ootasin nad ära ja hakkasin edasi liikuma. Ja siis pööras kolmas auto ka. Suunda näitamata, mind ilmselt nägemata, hoogsalt. Kuuenda seeria BMW kupee, selline ei saagi aeglaselt sõita, ammu siis suunda näidata...

Auto sõitis mulle sirgelt ette / sisse. Rahvas ahhetas - ristmik oli rohelist ootavaid inimesi täis. Kuid reageerisin hästi ja jõudsin veidi pidurdada. Puutusime vaid kergelt kokku. Jäin sadulasse. Auto sai ilmselt kriimu (ratta pedaalist). BMW juht ei pannud midagi tähele, kadus Veerenni poole ära.

Vedas, eks. Ma ilmselt tundsin BMW manöövrit ette ja olin seepärast nii aeglane. Mäletan, et jälgisin ta suunatuld. See ei süttinud, ka hetkeks mitte.

 

See moment, kus sa kuuled rahva häält ja mõistad sekundi murdosa jooksul, et nad ootavad ette sinu surma (või vigastust) - jääb meelde.

=====================

Süüdi oli muidugi autojuht, kes tegi manöövri, näitamata suunda ja veendumata ohutuses.
Aga sellegipoolest:
Mida saan mina, rattur, selliste õnnetuste vältimiseks teha?

- Ristmikul oodates trügin kõikide autode ette, vajadusel sebrale või sellest veel edasi. Autode eest startides näevad juhid mind. Lisaks hakkan liikuma hetk enne neid. Nii ei teki mul konflikti ei paremale pööravate ega otse sõitvate autodega. Sama taktika rakendus päris rattariikides on Advanced Stop Line.
- Aeglaselt liikuvatest autodest möödudes olen ekstra ettevaatlik. (Paremalt möödumise lubab LS § 31 (8)).
- Olen nii nähtav kui saan - tuled, hele riietus.
Ongi vist kõik...?

Autojuhil on kergem. Tal on vaja teha vaid üht - enne manöövrit suunda näidata.
Seda, et autojuht "oleks tähelepanelikum" ja näeks enda peeglite pimedas alas olevat ratast, ei ole mõtet nõuda.

=====================

Meie liiklusseaduse loogika paneb jalgratta sõiduteele, autode sekka.
Delfi või Facebooki kommentaare lugedes tundub see vale.
Valdav mõttekäik on: ratturid, ÄRGE SÕITKE SÕIDUTEEL.
Sõitke... metsas, linna ääres, kusagil... kusagil mujal noh! Seal kus te ei sega!
Ja kui metsas sõita ei oska, siis ärge sõitke üldse!

Nii et lisaks objektiivsetele ohtudele tuleb ratturil sõiduteel sõdida ka suhtumisega.
Õnneks on seda reaalses liikluses näha vähe.
Arvan / näen, et ratturid teevad ohtlikke manöövreid (suhteliselt) rohkem kui autojuhid. Pole ma isegi patust puhas.
Autojuhid on viisakad, annavad teed ja jätavad ruumi, kui nad ratturit näevad.
Aga alati ei näe.
Ja selleks ongi signaaltuled.
Et anda oma plaanidest teada ka nendele liiklejatele, keda sina ise võib-olla ei märka.

Jälle jooksma?

Eelmisel kevadel kukkusin jala katki. Proovisin suve lõpus joosta - ei saanud, sügisel - ei saanud, sel kevadel - ei saanud. "Ei saa" tähendab "joosta on jube hea, aga pärast lonkan kaks päeva".

Nii et eile - uus proov. 5 km umbes 30 minutiga. Kiirendusi ei teinud, kõrgeim tempo oli 4:30 ja see ka kergel langusel.
Täna tundub, et on okei: ükski liiges ega lihas ei anna tunda.
Kui kõik jääbki hästi, siis järgmisel nädalal uuesti.

Ükski arst muidugi jooksmist ei soovita, eriti mitte minu tünja kerega. AGA MA NII VÄGA TAHAN!!! 1000 km aastas nagu 2005 ma ilmselt enam ei tee. Kuid natuke sörkida ju võib? Eksju? Onju? Jah?