Bonn, veebruar 2017

Elame VANADEKODUS. Päriselt ka, siin on hotell ja vanadekodu kokku pandud. Üle tee on surnuaed. Full service!

Väisasin VULKAANI.
Bonni lõunaotsas on Rodderberg, vana 50m kõrgune vulkaani-jäänuk.
https://en.wikipedia.org/wiki/Rodderberg
Piirkond oli väga ilus; asub kõrgel kaldal Rhenin kohal, üle jõe paistavad mäed.
Käisin ja panin käed jõkke ka. Oli külm ja mudane.

Söök on siin erakordselt mittemaitsev. Kui keegi ütleb, et Eesti köök on sama mis Saksa oma - ei ole! Õnneks! Ebamäärasel viisil valmistatud kartulile on lisatud veel ebamäärasem liha-ollus. Võrdlus talongiaegse "lihaleivaga" on pädev. Lisandiks lödiks hautatud kapsas või sibul, ja kõik magusas sinepimaitses. Õõk.

Bonni vanalinn on täiesti nunnu. Beethoveni sünnilinn. Samas kõrval on raudteejaam ja tööstus, aga vanalinn on nagu meie Viru tänav ja Raekoja plats veidi suuremas, nooremas ja rikkamas variandis. 

Cooperi test: 2400m

Käisin üle miljoni aasta Lasnamäel.
Olen aastaga kukkunud täiesti masendavasse vormi.
Kaalun ligi 100 kg, jooksmas käisin viimati sügisese rogaini ajal, mitte mingit sporti ega regulaarset liikumist pole saanud.

Lasnamäele läksin... täiesti niisama.
Mõtlesin sörkida, aga pärast paari esimest sammu mõtlesin - testiks!

Tuli, väga väga raskelt, 2400m.
See on 9.5 x 250 ringi.
Võrdluseks varasemad: 2700 - 2900m.
http://kurinurm.blogspot.com.ee/search?q=cooper

Muidu oli Lasnamäe hall tore nagu alati.
Avar ja valge.
Hirvesäärsed vene plikad viskavad spagaati, vanad pässid tõstavad rauda.
Ronimis-sein oli täpselt samas confis nagu... noh.. ammu.
Nukid tundusid käe all nagu vanad tuttavad :)
Ronida ma praegu muidugi ei tohi - selle kaaluga seina peal rippudes rikun sõrmeliigesed paari minutiga ära.

Pokemon Go aruanne

Level 25.
Püütud 119, nähtud 141 elukat.
(Ja mitmed on aretuse teel kohevarsti tulemas.)
Tähetolmu: 200+ k
Kuldmedaleid: 9

See ei ole aus, kui palju on Pokestoppe päris Euroopas. Istud Bonni Münsterplatzil Beethoveni ausamba taga ja lihtsalt klikid, järjest. Ümberingi kihab poke-elu. Tallinna kesklinn on sellega võrreldes pommiauk.
Mängimine Tallinnas vs "mujal" on täiesti erinev. Tihedates linnades sa valid pokemone - püüad vaid kõige kergemaid või siis neid, mille candy't on parajasti vaja. Ja longid, sest kogu aeg on tegevust. Tallinnas võtad maha kõik, keda näed. Ja nahk on seljas täiesti märg ka külmal talvel.

See, et PG töötab vaid lahtiselt käes, on sigadus. Kas selle tegijad teavad, mis on -10 kraadiga kõndida? Mul pole nutikindaid, nii et klikkiv käsi peab kogu aeg lahti olema. Kas Niantic maksab mu nohu-ravi kinni? Kahtlen! Sitt UX, ma ütlen!

Ma pole ikka aru saanud, kas rattaga PG töötab või ei. Mingit tolku rattast ei ole. Tallinnas on kõige kiirem PG XP saamise viis ümber Raekoja ringe; ratas vaid segab. Hõredamas keskkonnas oleks ratas vist abiks küll.

PG rakendus crashib lakkamatult. Vahepeal hangus ta millal tahes, nüüd on nats stabiilsem.
Viimased bugid:
- kui võtled gym'is ja keegi teine võtab gym'i vahepeal üle, crash.
- mõnikord ei näe gym'is enda pokemoni.
- kohtasin Pinsirit, kel oli ??? CP.
Eile hangus PG keset õnnepalli kasutamist :(

Raha. Kärsitu inimese loomulik soov on oma PG-arengut kiirendada. Selleks on kõige efektiivsem viis kasutada "tuviveskit" ja õnnemuna korraga. See tundub ühekorraga vale ja okei. Pigem vist ikka okei. Nianticu käive on üle miljardi raha - kui teised maksavad, siis miks mina ei peaks?

Harudlased elukad. Mul pole Snorlaxit ega neid teisi. Snorlax korra paistis, aga siis oli sotsiaalselt sobimatu seda püüdma minna. Aga rongist olen ma küll uue pokemoni pärast maha hüpanud. Jätsin muud toimetused ja läksin kolli püüdma. See on normaalne, eks?
See-eest on mul Hitmonchan ja Hitmonlee, ja Smoochum ja Pichu.

Äpid. PG jaoks on miljon abirakendust. Alates Pidgey Grind kalkulaatorist kuni mobla-simulaatorini, mis "mängitab" pokemone sinu eest (feigib GPS koordinaate jne). Ma ei kasuta neist ühtegi. Kas peaks?

Lisaks on netis keerukad arvutused, mitu % annab curve ball su viskele juurde jne ja mis pokemoniga peab gym-ides kaklema jne. Ma ei kasuta sellest teooriast ka midagi.

Kõige rohkem meenutab PG lakkamatut 3-D rogain. 3D, sest aeg loeb ka. Sa lippad linnas ringi ja leiutad pidevalt marsuuti, mis viib sind kõige lühemat teed pidi kõige rohkemate pokestoppideni - see on ju puhas rogain!

Orienteerumine on mulle andnud harjumuse teha kahte asja korraga: vahtida kaarti ja liikuda. Nii et ma olen nina- ja kättpidi telefonis JA kiirkõnnin korraga. Vastu posti pole seni jooksnud...

Berliin, veebruar 2016

Eelmine kord käisin Berliinis 1998. aasta suvel.
Olin siis üsna noor ja, andke andeks, üsna rumal.
Ilmselt oli ka Berliin siis teistsugune: Saksamaa taasühendati 1990, Berliini müür lammutati 1989.
Igatahes jäi siis Berliinist kõle ja kole mulje.

Hommikune Riia - Berliin lend oli imeilus.
Kõigepealt kulgesime üle madala pilvekihi. Sadu kilomeetreid oli Läänemeri kaetud valge vatiga, mis küll kurruline ja kobrutav, aga muidu täiesti ühtlane. Tõusev päike valgustas seda küljelt ja tõi vähese reljeefi teravalt välja - kena!
Maismaa oli selge. Ja veider. Lumi oli maas, õhuke kiht, ja see... desatureeris terve Euroopa ära. Kõik oli helehallikas, ilma mingi rohelise või mistahes muu värvita. Täiesti sürr: päike särab, aga kogu maa on hõbehalli eri toonides.

Berliin meeldis mulle seekord väga.
Elasin Alexanderplatzi juures.
Kõmpisin linnas ringi väga palju, aga Brandenburgi väravatest palju lääne poole ei sattunud.
Linn oli avar, puhas, mitte üleliia rahvarohke.
Ja pokestoppe paksult täis. :)

Esimesel päeval sain säravat päikest, õhtul-öösel ja teisel päeval - madalat udu.
Telemastist oli vaid tüügas paista.

Berliini võib vabalt pikemalt minna ja lapsed kaasa võtta.