Sõrmed

Siseseinal eelmine kord 4x üles, 3x peaaegu üles, 1x alla.

Tulemus: sõrmeliigesed valusad. Ilmselt tuleb paar nädalat vahet pidada.

Astangul, sussides

Proovisin Astangul seinast üles saada, ei saanud. Libe, käed ei pea, jalad ei pea. Oleks rohkem jõudu või parem pidamine - võiks saada - päris lootusetu ei ole. Muidu nagu ikka: ronisin kassidega, konksudega, jooksin 2km ringi.

Proovisin ronimis-sussi paekivi-müüri peal. Ainult paar minutit, aga sellest piisas: suss ON õige ronimis-jalanõu. Paned jala pea ükskõik kuhu, peab. (Päris alpinistid vist sellist võlts-jalanõud ei tunnista? Kõrgmägedes pole sellega miskit peale hakata. Aga eile +5 ja vihma käes käis küll, külm ei hakanud). Järgmine kord proovin sussiga üles minna.

Dry-toolingu eestikeelne nimi võiks olla "jääkiimlemine". Ehk siis asendustegevus puhuks, kui jääd ei ole...

Pildil on Ott, kes üsna esimesi korda ronides minule ületamatust kohast vabalt üles jalutab.

tradgirl

tradgirl.com - rec.climbingu netikodu.
Kaljuronimise teemaline luule? aga palun.
Rule-34 toimivust pole veel kontrollinud.

Ämbliku sussid

Dragonis oli selline magic item nagu Slippers of Spider Climbing:
When worn, a pair of these slippers enable movement on vertical surfaces or even upside down along ceilings, leaving the wearer’s hands free. Her speed is 20 feet. Severely slippery surfaces—icy, oiled, or greased surfaces— make these slippers useless. The slippers can be used for 10 minutes per day, split up as the wearer chooses.

Kirjeldus klapib ronimis-sussidega päris hästi. Ronisin täna esimest korda sussidega "köies". Vahe tavalise jalanõuga on üüratu. Kõige kergemast rajast - olin selle seni ühe korra jubeda punnimisega lõpuni roninud - sai vaevata üles. Teise raja senisest jänni-jäämise kohast sai kerge mõtlemise peale edasi. Igatahes on ronida väga palju kergem, saab kasutada ka väikeseid nukke, jalad kannavad ja selleläbi ei väsi käed nii ära ja üldse on palju parem.

Dragoni-sussidega on sarnasus ka selles, et käed on vabad - kuna raskus on jalgadel, on käte koormus kordades väiksem - ja selles, et kaua neid ei kanna. Minu mõnusussidega saab ka pikemalt olla, aga päris tehnilised ronimis-sussid on tõsised jalapiinajad ja lähevad tõesti jalga vaid loetud minuteiks.

Nüüd on esmased tehnilised probleemid murtud - jalad töötavad, käed töötavad - ja saab hakata ronimist ennast õppima :)

Järgmine ohver: Kaili

Eeltöö Katilt, kihutuskõne minult, ja oligi Kaili Astangul köie otsas!

Ise lõin laupäeval uisutades põlve ära, valus.

Turvaline Eesti tiss

otse Eesti Riigiportaalist.

Kodumaa ikka üllatab, seekord positiivselt.

Märtsi lõpp: lingid on arvutkaitse lehelt maas, kuid pildid serveris ikka üleval.

Xdreami kevad-talvine sprint

Suvise Xdreami regamine algas 12:00, kell 14:59 oli B-rada täis. Alla 3 tunni, korralik tulemus!

http://xdream.ee/index.php?action=registreerimine
http://xdream.ee/index.php?action=voistkonnad

Ronimise salatrenn

Sügisel Künnapi kooli minnes arvasime, et harime end veidi mägede koha pealt, aga mägironimine ise meid küll ei huvita. Ammugi ei hakka me ise kunstlike seinte peal turnima.

Praeguseks siis oleme:
- nii Katil kui minul on oma ronimisvööd - mõlemal sama mudel, Black Diamondi Momentum Speed.
- nii Katil kui minul on oma ronimis-sussid - tal Triop Valtz, mul La Sportiva Mythos Terra.
- mõlemal on oma kaheksad, karabiinid, repsakad.
- käime lisaks Künnapi ametlikule Astangule siseseina peal salatrennis - kolmapäeva õhtuti Lasnamäel.

Nüüd oleme niikaugel, et teeme salatrenni jaoks omakorda salatrenni! Eile käis Kati ja üleeile käisin mina Lasnamäel ise seina ronimas. Madalal, ilma julgestuseta, alumise kahe plaadi peal. On hea - kedagi ees pole, muudkui koperdad seina mööda edasi-tagasi, vahepeal jooksed v teed jõudu.

Aga Astangul ei lähe meil ronimine endiselt mitte kuidagi. Eile saime ainult poriseks, muud ei miskit.

Siku intervjuu

Kopeerin (autoriõigusi ja kõike muud räigelt rikkudes) endale ümber Grete Mäsaku intervjuu Alar Sikuga. Intervjuu on hea, ja Sikk on tore inimene.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=265971

Alar Sikk: mõni arvab, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole.

"Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes surma saanud," ütleb alpinist Alar Sikk, kes on mäetippe vallutades läbi roninud kolm paari saapaid ja tundnud surmahirmu jääprakku pudenedes. Sellele vaatamata ei veena teda miski tippude vallutamist katkestama.

Kõrvetavad miinuskraadid, ere päike ning lõikav tuul on lumise tipu poole pürgiva alpinisti argipäev. Maailmas on 160 inimest, kes on seiranud kõiki maailmajagusid kõrgeimast mäetipust. Alates selle aasta 20. jaanuarist on nende seas ka üks eestlane – Võrumaa mees Alar Sikk. Kui ta Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro (5895 m) vallutuselt Eesti tuntuima alpinisti ning tunnustatud fotograafi Jaan Künnapi juubelile saabub, on ta kadestamisväärselt päevitunud.

Sa oled käinud kõigi seitsme mandri kõige kõrgemas punktis. Milline sümboolne tähendus sel sinu jaoks on?
Mitte kõige vähematki. See on üks projekt, mille peale kulutasin väga palju aega – kümme aastat. Kui ma võtsin oma esimese tipu – Euroopa kõrgeim tipp Elbrus –, siis ei mõelnud ma absoluutselt seitsme mäe peale.
Ka Põhja-Ameerika kõrgeimat mäetippu, McKinleyt vallutades ei mõelnud ma sellele. Isegi Mount Everestile minnes ei olnud mul sellist plaani. Kui avanes aga võimalus minna Antarktikasse, siis langetasin otsuse vallutada kõik seitse tippu. Antarktika kõrgeim tipp, Vinson, ei ole raske, kuid sinna minek on rahaliselt ülimalt kallis.

Milline hetk nende seitsme seikluse jooksul oli kõige-kõige raskem?
Mount Everesti lõputõus. 1970. aastatel hiinlaste paigaldatud 8600 meetri peal olev redel on võtmeküsimus. Kuigi talun füüsiliselt kõrgust väga hästi, oli Everesti vallutamine ka minu jaoks raske.

Kui sa sel hetkel jätnuks pooleli, kas see tähendanuks seitsme kõrgeima mäe vallutamise projekti lõplikku katkestamist või proovinuks sa mõne aja möödudes uuesti?
Võib-olla. Seitse tippu ei ole mulle miski asi. Ma lihtsalt käin. Mõned arvavad, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole. Mul on täitsa savi sellest. Kui miskit jääb pooleli, siis jääb pooleli – ma elan enese elu, aga mitte mägede nimel.
Kui ma ei oleks Kilimanjaro mäel esimese katsena tipuni jõudnud, oleksin üritanud uuesti kohe või kas või järgmisel aastal. Et olin Carstensz Pyramidilt tulnud, oli Kilimanjarole minek mulle lihtne. Valisin mitmest eri marsruudist lihtsaima ehk Coca-Cola raja.

Millised on põhjused, mis võinuks sind sundida tagasi pöörduma?
Neid põhjusi võib olla mitu. Sagedasemad näiteks halb ilm, kehv isiklik kohanemine kõrgusega, lumelaviin, jääpraod.

Üks suur projekt on sul nüüd seljataga. Milliseid alpinismialaseid uusi eesmärke oled seadnud?
Võiksid ju kuuluda ka näiteks 8000-meetri-meeste klubisse ehk alpinistide sekka, kes on käinud kõigi 14 üle 8000meetrise mäe tipus.
Ei ole ühtegi plaani. Nüüdisaegne alpinism sõltub paljugi rahast. Kui raha kulutada ei soovi, siis ei saa ka mäkke ronida. Ma ei hakka endale 8000-meetri-meeste klubisse kuulumise mõtet unistusekski võtma, selle teostamine jääb mul raha taha pidama.

Kes sind siiani on toetanud?
Mul on head sõbrad.

Mitu paari saapaid sa mägedes käies ribadeks kandnud oled?
Kolm paari küll. Ma ei osta iga mäe jaoks uut varustust. Lapin vana nii palju, kui see osutub võimalikuks. Minu jaoks on oluline roheline mõtteviis, mida järgin ka igapäevaelus. Jätan keskkonna säästmiseks asju tegemata, näiteks ei loobi ümbrust prahti täis. Minu reegel on, et loodusest võtan jäätmed endaga kaasa.

Kõrgmäestikus surma saanuid tavaliselt alla ei tooda – laibad jäävad hukkumiskohta või lükatakse jääprakku. Stabiilselt külm kliima hoiab neid lagunemast. Mida sa tunned, kui näed mäel järjekordset surnut?
Sellisel absoluutsel kõrgusel, kust laipu alla ei tooda, ei mõtle sa ise enam midagi. See on surma-tsoon, kus vaade ei tekita emotsioone. Lähed lihtsalt edasi.

Kas oled hukkunud alpiniste mõnikord ka unes näinud?
Ei. Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes ka surma saanud.

Sa oled teeninud Nõukogude armees Afganistani erivägedes. Kas kõrbes lõhnab surm teisiti kui mägedes?
Jah, kõrbes laip läheb halvaks ja haiseb, kuid mägedes säilib see kaua. Mägedes on hukkunute vastu austus, neid ei rüvetata ega võeta neilt midagi ka kaasa. Samas, ekstreemolukorras enda päästmiseks, ma arvan, võiks see olla aktsepteeritav. Alpinistid juhinduvad puhtast inimlikust eetikast.

Jaan Künnap on rääkinud lugu instruktorist, kes jääprakku kukkununa hüüdis noortele alpinistidele: "Visake köis!" Tema õpilased viskasidki köiepuntra talle järele. Millele sa mõtlesid, kui tõusul Gasherbrum II-le jääprakku kukkusid?
Ma ei mäleta, mida ma sel hetkel mõtlesin – usutavasti tundsin surmahirmu. Olime Tarmo Rigaga omavahel köiega ühendatud. Tarmol oli küllaltki raske mind kinni hoida. Aga mägedes on tulnud ette situatsioone, kus ühendav köis lõigatakse lihtsalt läbi. Seda tehakse, et vältida ühe hukkunu asemel kahte surnut.
Kõik käis suhteliselt kiiresti. Teised meie grupi liikmed jõudsid järele ja aitasid mind välja tõmmata. Väljatõmbamise hetkel oli mõte kinni – tundsin heameelt, et üles tagasi sain. Selleks päevaks lõpetasime, kuid järgmisel päeval jätkasime taas. Et ma tõsisemalt vigastada ei saanud, siis ei takistanud see mind sihtmärgi poole liikumast.

Kes on su kõige parem ekspeditsioonikaaslane?
Mul on palju sõpru. Olen aastate jooksul väga paljudega koos käinud. Ehk kirurg Priit Melnik. Oleme viimasel ajal temaga palju koos käinud.

Millega te õhtul laagris tegelete?
Mõtiskleme. Kõigest.

Leidub ju palju lihtsamaid ja mugavamaid hobisid? Minna näiteks turismireisile, kus kõik on sinu eest ette ära otsustatud.
Igav on. Mulle ei meeldi. Miks ma peaksingi? Üritan alati teha seda, mis mulle kõige enam meeldib. Teatud mõttes ongi mägedeskäimine turismireis. Kogu aeg ei olda ju üleval, vahe-peal liigud linnades ja magad hotellis linade vahel.
Kilimanjaro retke ajal puhkasime Zanzibaris mererannas viis päeva. See oli ka viimane piir, rohkem ei oleks jaksanud vastu pidada. Kaua sa ikka pläägutad ja õlut jood, sellest saab ju villand. Nii et tegelikult võib ka mägironimist nimetada turismiks, kus vahepeal tehakse ekstreemi.

Mis vägi sind siiski alpinismi juurde tõi?
Olin varem käinud kõrbematkadel ja väikestes mägedes endises Nõukogude Liidus. Juhuslikult tuli mõte, et võiks minna Elbrusele, ning pärast seda hakkasingi tegelema alpinismiga. Nendest, kellega mina alustasin, ei ole vist keegi jäänud.

Sa oled öelnud, et vaid Carstensz Pyramid nõudis alpinismi tehnilisemaid oskusi, ülejäänud kontinentide kõrgeimate tippude vallutamine oli puhas füüsiline töö. Oled sa mõelnud ka tehnilisi oskusi nõudvate marsruutide läbimisele?
Ma olen sündinud visuaalse kõrgusekartlikkusega. Seetõttu on mul alpinismiga tegelemine raskendatud. Küll aga talun ma hästi füüsilist kõrgust.

Palgatööd sa baarmenina enam ei tee. Millised on sinu tulevikuplaanid?
Tegelen oma klubiga – Alar Siku matkaklubiga. Kuna Eestis ei saa alpinismiga tegeleda, siis panen põhirõhu paadi- ja jalgsimatkadele. Kaugematest sihtpunktidest panustan mägimatkadele endistel Nõukogude Liidu aladel.
Plaanin korraldada reise ka riskivabamatele tippudele, nagu Kilimanjaro, Elbrus ja Acongagua. Need on algajatele jõukohased mäed. Seal on laviinioht väike ning jääpragusid vähe. Ma ei taha võtta endale vastutust juhuks, kui keegi surma saab. Lähen ise nendele reisidele kaasa ja ise ka õpetan. Minu jaoks ongi kõige olulisem riskivabadus ja tehnilise ronimise puudumine.
"Alar Siku matkaseiklust", mida möödunud aastal peeti juba viiendat korda, korraldavad mu sõbrad. Organiseerimine ei ole minu parim külg. Sikukaks kutsutava matkaseikluse autasustamisel olen aga kohal ning ostan osalejatele õlut ka.

Milline on spordi osa sinu ettevalmistuses?
Ma ei tegele ühegi spordiga konkreetselt. Samas olen pidevas liikumises – jooksen, ujun, sõidan ratast ja suusatan nii palju, kui mul isu on. Lisaks alpinistile iseäralikud ettevalmistused – mäkketõusud seljakoti ja raskustega. Ma teen kogu aeg trenni, hoolimata mäkkemineku ajast. Mägedesseminekul eelnevast tugevast lühiajalisest treeningust ei piisa.
Rahvaspordiüritustel osalemine mulle ei meeldi. Ma ei näe põhjust Tartu maratonile minekuks. Esiteks peaksin sõitma seal kellegi kannul ja minu järel sõidetaks samuti. Võrust vaid 12 kilomeetri kaugusel asub Haanja, kus on korralikud suusarajad ja vähe inimesi. Ma võin sõita seal soovi korral kas või maratonidistantsi. Teiseks ei sõida ma klassikastiili.
Üldiselt – edukal sportlasel ei ole häid eeldusi olemaks alpinist. Sportlased on keskendunud tipule. Nad kiirustavad ega tegele mineku kui protsessiga. Alpinistidel on rõhk ettevalmistumisel, aeglasel aklimatiseerumisel ja tipp – see on lisaboonuseks.

Kas sa tead, kui kõrge on Suur Munamägi?
318 meetrit. Käisin seal esimest korda alles pärast Mount Everestil käimist. Päris ilus vaade avanes. Aga Everesti tipu vallutus püsib mul kõige enam südames. Sellele järgnevad Carstensz Pyramid ja McKinley.

Millega sa tegeled alpinismist ja spordist vabal ajal?
Ma loen palju nii raamatuid kui ka ajalehti. Olen raamatute alal kõigesööja, vaid krimkasid ja muud jama ma ei loe. Minu lemmikkirjanik on Andrus Kivirähk ja lemmikraamat "Rehepapp". Arvuti mul on, aga seda kasutada ma eriti ei oska. Ostsin selle kasti endale ükskord nurka, oskan juba tööle panna ja sinna selle aadressi sisse toksida... Populaarsetes suhtlusportaalides mul kontot ei ole.
Kui keegi tahaks intervjuude põhjal teha minu seitsme tipu vallutustest raamatu, siis olen sellega nõus. Ise ma kahjuks kirjanik ei ole.

Sa oled 41aastane ja vallaline. Kas sul on peatselt plaanis ka pere luua?
Ei oleks mingi ime.

Kas sul on ka oma talisman või rituaal, mida sa teed enne mäkkeminekut?
Ma ei ole ebausklik.

Alpinistide suured seljakotid, mille mahutavus 80–90 liitrit, jäävad tipuvallutuseks viimasesse telklaagrisse. Päris tippu minnakse väikese seljakotiga. Mida sina tipukotis kaasas kannad?
Joogivett.


Siku 7 tippu
Elbrus 5642 m, vallutatud aastal 1998
McKinley 6194 m, vallutatud 2001
Mount Everest 8848 m, vallutatud 2003
Aconcagua 6959 m, vallutatud 2006
Mt Vinson 4892 m, vallutatud 2007
Carstens Pyramid (eri andmetel 4884 m või 5030 m), vallutatud 2007
Kilimanjaro 5895 m, vallutatud 2008


Mida arvavad Alarist teised mägironijad
Jaan Künnap omanimelise alpinismiklubi juht
"Alari jõudmine Elbruse tippu oli suur juhus. 1998. aastal korraldasin esimese Elbrusereisi, millel osales ka võrukas Alar. Vaatasime vanemate tegijatega, et sellest algajast võiks isegi asja saada. Paraku olid Alaril jalas väga viletsad saapad, millega kaasnes ka varvaste külmumise oht. Enn Nõmmik andis Alarile oma saapad ja nii sai tippudest esimene, Euroopa katus, kirja.
Aga alpinismikoolis ei ole ta siiani käinud, olen teda eraviisiliselt veidi õpetanud."

Priit Melnik onkokirurg, Alari telgikaaslane Alar on ülimalt positiivne inimene igas mõttes, muidugi oma väikeste kiiksudega nagu me kõik. Oleme temaga korduvalt koos mägedes käinud ja ühes telgis ööbinud. Alarile võib igas olukorras loota. See ongi alpinismis kõige olulisem. Tema on üks väheseid kaaslasi, kellega ma mägedes, kus igal sammul võib varitseda oht, pikemalt mõtlemata luurele läheks.

EPL täna miinuses :)

Täna lingib EPL - ja tõesti lingib! - saidile www.revalhotel.lv, mille kohta järgmises lauses öeldakse, et see on netist maha võetud. Õnne!

Slashdot vs RIAA

RIAA filtrite-idee kommentaarid slashdotis.

Esimene:
RIAA the very least they should have a lawyer and someone technical around at all time.

Teine:
They had a technical guy, then they found out he had the code to their program in on his workstation _and_ in version control, so they sued him for copyright infringement.

As if that weren't bad enough, they found out that their lawyers made _two_ copies of all their contracts, and even gave one away to the other party, so they had to sue him for copyright infringement too.

It's hard being the RIAA.

Kaks kokkusattumist

TLN passikontrollis ütles proua piirivalvur, et tal on minunimeline poeg. Mina muidugi tean teisest Kaur Virunurmest, aga tema ilmselt mitte.

LND sattusin Mark Normani sünnipäevale kontori-lähedass pubis. Väga deja vu aastaga 2001, kus ma esimest korda Londonis olles esimesel õhtul Marki venna Davidi sünnipäevale sattusin, siinsamas Sohos.

Külmetav London

Nagu Londonis ikka, hulkusin üksi öises Sohos ringi. Kaks silmatorgand asja:

- Pidulised noored on peoriietes, ja nad KÕIK KÜLMETAVAD. Linnatäis lõdisevaid inimesi on päris veider vaade.

- Hulk rahvast veeretab enda järel ratastel kohvreid. Kohvri-inimesi tuleb kogu aeg ja igalt poolt ja nad on reipad ja jätavad hotelli poole suunduva turisti mulje. Kõik oleks loogiline, kui kell ei oleks neli öösel. Kust nad tulevad?

Päevaleht omadega viigis

EPL avaldab Ülle Madise artikli andmekaitsest. ÜM kirjutab hästi nagu ikka.

EPL teenib kaks plusspunkti: artikli lõpus on kaks VIITA artiklis viidatud seadustele.

EPL teenib miinuspunkti: üks viit on VIGANE, viidades seaduse sisukorra LÕPPU. Viga on UK lingis olevas #Legislation-Preamble ankrus.

EPL teenib teise miinuse: nad ei viita iseenda artiklile, vaid annavad selle pealkirja ja kuupäeva. Varem samal teemal: Tarmu Tammerk "Ei soovi lillede ja liblikate õitseaega", EPL 5.2 - oli raske sinna http://www.epl.ee/artikkel/417356 ette kirjutada? Aga EPL näe ei kirjutanud.

Plussid-miinused 2-2, viik.

EPL on tore ajaleht ja ma loen neid meeleldi, aga nende online-versiooni mannetus ajab nutma. Viitade kontrollimine võiks elementaarne QA olla. Iseenda sisule viitamine veel elementaarsem. Aga näe, ei tule pähe.

Sussid proovitud, on head!

Käisin Lasnamäe seina peal uusi susse proovimas. Arvamus - super! Mythosed on küll La Sportiva kõige vähemtehniline mudel, aga ka nendega on tunne seinal täiesti teisest puust kui tossudega. Igast pisikesest nukist saab tuge, reljeef hakkab "tööle" - palju vabam on ronida, käed ei väsi ja noh, parem on.

Köisi polnud, seega - üles ei roninud.

Laste sünnipäeval Rikki-Tikki mängutoas oli ka ronimissein.
1) Ronisid AINULT TÜDRUKUD! Poisid selle titeka ala vastu huvi ei tund. Plikad panid see-eest hästi ja palju.
2) Kas laste seinte tegijad arvavad, et lapsed käivad seal sussidega või? Ei käi, sukkade / sokkidega käivad, keegi ei hakka ju mängutuppa eraldi jalatseid kaasa võtma. Nii said lapsed ronida vaid ühte rada, teine mini-nukkidega sein oli isegi nende pisikeste jalgade jaoks arutult raske.

http://www.sportiva.com/images/products/250_mythosTerra_230.jpg