Lend ja mäed

Nägin ühe päeva jooksul aknast ära:

a) Himaalaja eelmäed (Margalla Hills).

b) Karakorumi mäestiku.

c) Türkemenistani kõrbed.

d) Kaspia mere.

e) Suur- ja Väike-Kaukasuse koos Elbrusega.

f) Kaspia ja Musta mere, ja Tbilisi linna nende vahel. 

g) Istanbuli kesklinna koos Kuldsarve ja Topkapi paleedega. 

h) Bukaresti.

i) Fagarase mäed. Moldoveanust (Rumeenia ja Lõuna-Karpaatide kõrgeim tipp) lendasime otse üle, seda pildile ei saanud. 

Sinna minnes nägime ära ka Karakorumi silueti varahommikul vastu koitu, enne päikese tõusu. Kuid see pilt on alles Vahuri fotokas.

Suur-Kaukasuse ahelik

Tbilisi. Veekogu paremal pool on nn "Tbilisi meri", veehoidla. 
Keskel paistab Lisi järv, millele ma olen maastikurattaga ringi ümber teinud.

Elbrus, 5642 meetrit.

Jõudsin kahel korral selle sadulani, ligi 5300 meetri peale.
Esimesel korral sai jõud otsa, teisel sundis tuuline ilm kõik tagasi.

Glooria Musta mere kohal

Istanbul, keskel Kuldsarve laht.

Poolsaare parempoolses otsas Topkapi palee ja aed. 

Palee roosiaias olen jooksmas käinud, palee müüride all mere ääres magamiskotiga ööbinud.

Bukarest. Vasakul pool Ceaucescu mega-palee, linna ainus vaatamisväärsus

,

Fagarase mäed ehk Transilvaania Alpid. 
Neist olen pikkupidi üle matkanud, aheliku ühest otsast teise.

Reketite ori

Kuu aega hiljem:
Käisin kaks nädalat puhkusel, aga muidu on samamoodi edasi. Sel nädalal neli korda poolteist tundi padelit. Tasapisi saan paremaks. Oskan klaasist palli ära tuua ja vollesse liikuda, paljud lihtsamad löögid lähevad soovitud suunas. Mängida oskamisest olen veel kaugel.

Mida külvad, seda lõikad

Esiteks, kui oled tallinlane, siis palun tule ja aita Kristjan Järvan uue töö peale saada. Ta ei sobi linnaametnikuks.
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1211-avaldame-umbusaldust-tallinna-abilinnapea-kristjan-j%C3%A4rvanile

Teiseks. Umbes aasta tagasi vihastasin ma internetis välja ühe oma sõbra. Endise sõbra - sest ta saatis mu pipramaale. Asja eest ja väga viisakalt. Süüdi olen 100% mina ja mul on tohutult häbi. Aga ma ei saa isegi vabandada mitte, sest noh, me ei saa enam suhelda. 

Ma *loodan*, et ma õppisin sellest ja mõnest teisest sarnasest intsidendist ja suudan nüüd vähemalt eravestlustes ise mõõdukam olla ja mitte inimestega tülli minna.

Või siis ei. Sest kolmandaks:

Tegin Facebooki ühe suht terava sissekande - siunasin Tallinna teede planeerimist ja eriti sellest teavitamist. Tekkis vestlus. Nagu ikka, on mõned minuga nõus ja mõned mitte. See on okei. Ma hiljem võtsin sissekande tooni veidi pehmemaks. 

Aga miskipärast toovad just liiklusteemalised arutelud kaevikutest välja Vanad Valged Mehed. Kes arvavad, et suudavad vestlusele kiire lõpu teha fraasidega "kui sa nüüd veidi mõtleks". Või siis on neil tugev arvamus mingil seotud teemal ja nad käratavad selle välja - ebaviisakalt ja korduvalt. (Ebaviisaka tooniga alustasin seekord tõepoolest küll mina.) 

Ma kustutasin paar kommentaari, mis mõnitasid kas mõnda teist kommenteerijat või olid lihtsalt seosetu mansplaining.

Tulemusena kaotan või kaotasin ma veel paar sõpra. Inimesed ei saa aru, et kustutamise taga oli nende ebaviisakus. Nad arvavad, et ma olen demoniseerunud rattapede, kes normaalseid arvamusi välja ei kannata. Nende arust ma tsenseerin neid. Nad jauravad mulle liiklusohtusest... mis ei puutu ometigi üldse asjasse. 

Selle asemel, et lihtsalt ja ühe lausega vabandada "olin tõesti ebaviisakas, enam ei tee".

Mida mul siit õppida?

Liiklusest kirjutamine tekitab väga tigedaid arvamusvahetusi. Parem hoiduda. 

Omaenda kommentaarid kustahes ja mistahes teemal tuleb samuti läbi veel hoolikama filtri lasta kui seni. Ma olen blogisabades ise väga ebaviisakas olnud. Õnneks on enamik veebipäevikuid praeguseks lihtsalt kinni pandud. Alles on vaid inimesed, kes mulle meeldivad või on niisama armsad, ja kellega ma kogu aeg nõus olen.

Ja... ootamatult kehv tunne on. Mõtled, et mingi üksiku netikommentaari kustutamisest ei peaks mingit draamat tekkima. Aga näe tekib. 

Mine nüüd palun ja umbusalda see Järvan ära, aitäh.

Foto Pärnu maantee endisest rattarajast. Praeguseks on see ära kaotatud ja maha freesitud. Pildil minu töölkäimise ratas. 

Tõstamaa poiste rattamatk

Suve lõpuks korraldasin oma poistele ja nende sõpradele rattamatka Tõstamaa ümbruses.
Neli päeva.
Käisime vaatamas Audru ringrada ja sõitsime Lavassaare muuseum-raudteel aururongiga.
Ühe päeva olime Kihnus, ja ühel õhtul sõitsime meresüstadega Heinlaiule.
Ujusime Matsirannas ja sõime värsket suitsukala Kihlepis.
Saime ilusat ilma ja üldse kõik oli väga tore.

Päevik:

https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2024-t%C3%B5stamaa-laste-rattamatk

Kiidan Eesti öömajade ja söögikohtade pidajaid. 
Meie majutus Merelaiu puhkekülas oli väga tore tänu sealsele perenaisele. 
Ja ka süüa saab nüüd peaaegu igal pool väga, väga hästi. 

Järgmisel aastal jälle!

Inimesed ja üritused

Korraldan siin üht-teist. Mõni "osaleja" on tuttav, mõni vähem. Mõne asjaga vajan abi ja kogu aeg on kiire.

Heliseb telefon. Võõras number. Kostab kahin - ilmselt on telefon sõitvas autos valjuhääldaja peal. Läbi kahina kostab tundmatu naisehääl:

- "Kuule, kas sa sa said mu sõnumi kätte?"
- "Ee.. vabandust, kellega ma räägin?"
... vaikus...
- "Kas sa siis said mu sõnumi kätte?"
- "Ilmselt mitte, aga kellega ma siiski räägin?"
- "Me oleme siin autos, ma saatsin sulle sõnumi, kas sa nägid?"
Jajah.
Ilmselt ei näinud, aga kas sul on kurat raske mulle oma nimi öelda või jätta see neetud valjuhääldi?

Heliseb telefon. Võõras number. Naisehääl:
- "Tere, me tahtsin teile öelda, et me oleme broneeritud selleks ajaks."
- "Tere, kellega ma räägin ja mis ajaks...?"
- "No ma siit turismitalust helistan, te ju küsisite meilt öömaja?"
- "Millisest turismitalust...?"
- "Mere äärest noh" + mulle täiesti võõras nimi.
Ma küsisin pakkumist umbes kümnest kohast. Nädal tagasi. Kust ma tean, kes sa oled?
Selgitamise peale saame lõpuks majutuse nime teada. See on Google kaardil ja nende enda arvates täiesti erinevad. 

Sõber / sugulane:
- "Ma võin su jaoks teha asja X."
Mina:
- "Aitäh see oleks super. Kas sa võtad selle siis enda peale ja ma ei pea ise muretsema?"
- "No jaa, aga tegelikult... (mingi suvaline vabandus)"
- "Kas sa siis teed selle ära, või ei?"
- "Jaa, aga no aga..."
- "Kas jaa või ei?"
- "Jaa, aga..."

Käi, tead, perse?

Sa kas teed või ei tee. Sinu "aga..." tähendab, et ma pean ikkagi ise üle kontrollima - ja siis ma võin juba ise teha ka. Poolik abi ei ole abi, see on mulle veel ühe kohustuse peale ladumine.

Mina:
- "Kas sa tuled üritusele?"
Tema: 
- Laigib mu küsimust "südamekese" emotsiga.
Mis see nüüd on? Tuled sa või ei? Igaks juhuks küsin üle:
- Kas sa siis tuled või ei?
Tema:
- Uus südameke.

Inimesed, kui te suhtlete kellegagi, kel on sel hetkel teadaolevalt väga raske, või kes tahab teilt midagi osta, või kes korraldab midagi ja on parajasti telefonikeskjaama rollis, siis:
- helistades ütle, KES SA OLED.
- midagi lubades TEE SEE ÄRA LÕPUNI.
- sõnasta lubadused verbaalselt - "jah", "ei", "homme õhtuks teen ära". 
- pane lubadused või kokkulepped meili kirja, mitte ära ütle üle kõne või emotikonide.

Aitäh.     

Rulluisk ja lauatennis

Ma ise ei ole surnud, vaid korraldan tulevasi üritusi. Vahepeal kõksin mõne lapse või naabripreiliga Kadrioru avatud laudade peal lauatennist. Lugeja - kui elad Kadriorus - tule kõksi ka!

Täna käisin elu esimeses rulluisu-trennis. Rullibussi E tegi. Õppisime seisma, natuke liikuma ja pidurdama. Väga tore oli :)

Kaks nädalat poissmeest

Kati ja lapsed käisid välismaal, mina olin kodus.

a) Söök. Kahe nädala jooksu panin pliidile tule alla kahel korral. Keetsin potitäie mune. Keetsin paki ravioole. Ravioolid oli piduroog, sest käis külaline. Toitusin avokaadodest, soolalõhest, kassile ostetud Pihlaka pasteedist, keefirist. Ma ei saa aru inimestest, kes elavad üksi ja teevad päris süüa. Ma ei viitsi. 

b) Kaal. Vedasin ta vannitoast kööki ja panin keset põrandat. Lootuses, et võtab end kokku ja hakkab vähem näitama. Ei midagi. Konstant. Kaalun rohkem kui iial varem, väga jäle on. 

c) Tööd. Kõik plaanid kodus midagi korda teha lendasid vastu taevast. See-eest käisin kahel korral maal, niitsin nii et higi lendas, korjasin sõstraid, tegin üle 20 purgi moosi (pooleliitrised). Punasesõstra moos, vaarika-mustsõstra moos. 

d) Matkamine. Käisin meresüstaga Tilgu sadamast Kakumäele ja Liivakarile. Sõitsin pika päeva maastikurattaga kodust Kaberlasse. Käisin töökaaslastega aerulauga Aegnal. Mängisin A-ga lauatennist. Viisin I aerulauaga Uljaste järvele. Liikuda sai palju.

Kodus oli veeuputus - ülalt naabril plahvatas veetoru. Palju paanikat ja sebimist, ilmselt tuleb lae ülevärvimine. Enne pere naasmist tegin kodu korda, põrandad prügid pesud jne. Emotsionaalselt on kõik hästi.

"Näe kus voolab!"

Ratta ja rongiga Türile

Ei oska ega taha päris elust kirjutada ega seda elada. Asendustegutsen siis blogides. 

Viimase aja reisisihtkoht nr 1 on mul Türi. Käisin seal kahel viisil:
- jalgrattaga Türile, rongiga tagasi.
- rongiga Türile, jalgrattaga tagasi.

Türi - Tallinn sõitsin maastikurattaga pisikesi teid ja metsi pidi. Jäin äikese alla ja sain väga väga märjaks. Äikest ma ei karda, metsa vahel sõitvale ratturile välk kindlasti sisse ei löö. Hirmus oli aga ikkagi. Õnneks kuivab rattaga sõites kiiresti ära. Käisin Väätsal jalgrattamuuseumis, Kirna mõisa tulbiväljadel, Habajas söömas. Otsisin metsast üles Tudavere rändrahnu. 

Kirna tulbi-mõis on veider, esteetika kohtab esoteerikaga. Rahvast oli palju ja põhiline klientuur olid keskeas daamid. Võrdlus Luke mõisaga paar nädalat tagasi: Kirnas on kõik kallim, aga kohviku preilid ei siuna sind tagaselja. 

Väätsa muuseumi olen tahtnud minna mitu aastat. Sees oli suur vene grupp ja VP-ga vestelda ma ei saanud. Lobisesin siis vene daamidega. "Issand milline koht, nagu Agatha Christie maailma oleks sattunud" võtab elamuse hästi kokku. 

Tallinn - Türi jaoks laenasin Citybike käest gräveli. Esimest korda elus hakkas see ratas mulle meeldima. 100 km läks kergelt, mitte miski ei hõõrunud ega valutanud. Sõiduasend on päris mntga võrreldes mugav. Ainult droppidel ma ei sõida. Ja 8 km kruusa Kuimetsa - Suurekivi vahel oli ikka päris tüütu. Türil vaatasin üle haabjate lansseerimis-platvormi ja käisin tiigis ujumas. 

Türi-Tallinn ja Tallinn-Türi ja marsruudid olid sama pikad, üle 100 km, kuid täiesti erinevad. Ühine oli vaid Habaja-Kolu lõik. Autosid teedel peaaegu ei olnud. Sõita on suviselt soe ja ilus. 

Tallinnas käisin täna rattaga Kakumäel. Sadam ("haven"), rand, pangapealne. Tallinn on ilus! 

"Rongi ja rattaga Türil" lõpetuseks saatsin sinna täna kolm teismelist. Neil oli vaja jõuda Koigile, see on Türilt 25 km. Ostsin neile rattapiletid ja eskortisin raudteejaama. Koigi peavad nad ise üles leidma. Urbanistidele võiks meeldida, et suvises Tallinnas sõidab jalgrattaga Kadriorust Balti jaama peroonile 11 minutit. 

Aerulaual Aegnale

Mu elu üks esimesi mälestusi on see, kui me käisime isa-emaga Aegna saarel. Olin kaheaastane. Ma ajasin oma sini-valge plastmassist morsitassi ümber ja sain pahandada. 

Pärast seda olen ma Aegnal omateada käinud veel vaid ühe korra, orienteerumas. Ka see oli kuidagi traumeeriv, ajasin kaardil mere ja soo segamini ja no ei olnud kõige parem päev.

Läheks nüüd uuesti? Proovisin end paar päeva tagasi MP pundiga sinna sokutada - visati välja. Kutsusin sõpru kaasa - kõik keeldusid. Mis ikka, tuli minna ise ja üksi.

Ilm oli päris tuuline. Pandju saare juures (Rohuneeme tipu lähedal linna pool) oli hulk lohetajaid, järelikult oli seal nii tuult kui lainet. Aga teisel pool poolsaart oli päris vaikne. Võtsin laua ja tiksusin aina põhja poole. Natuke puhus ja lainetas, kuid tundus ohutu, eriti kuna meri on seal nii madal. Mandri ja Kräsuli vahel on kivine säär ja liivane madalik - Väike salm. Kräsuli ja Aegna vaheline madalik ehk Suur salm on aga eriti madal - vett vaid 20 cm. Lähed "ümber" - paned jala vette, isegi püksid ei saa märjaks. Igatahes sõitsin Aegna randa välja. 

Oli hurmav. Palju linde, haigrute parved, luiged. Luikede kolooniaid ma segama ei läinud. Kräsulil on vana vene amfiibsõiduk, seda käisin küll vaatamas. Lisaks tegin ringi ümber Kumbli saare. 

Sõitsin 6.5 km, keskmine kiirus üle 4 km/h.

See on nii ilus kant, et võiks terve päeva võtta ja ümber Aegna sõita, Vullikrunnini välja. 

Laines sõita on lauaga ootamatult mugav ja merekindel. Aerulauda peetakse tuulevaikse ilma sõidukiks - no ei ole nii, ta läheb ka vastu tuult ja lainet väga kindlalt edasi. Ja kui ümber lähed, saad talle ise peale tagasi, erinevalt süstast. Igahes olen ma oma lauaga super rahul. Sel kevadel olen käinud Nõva Veskijärvel, Kahala järvel, Kaunissaarel ja Jägala jõel, muidugi Pirital. Kuid huvitavaid kohti on ka Tallinna ümbruses palju-palju veel. Oleks vaid aega! Ja sõpru, kes kaasa tuleks. 

Rohuneeme tipu poole

Militaar-transportöör

Viimsi vaade

Kräsulil, silmapiiril Tallinn

Oti lõugas - tagasi maismaal

Järgmisel päeval käisin uuesti lainet katsumas. Rohuneeme teisel küljel, Pandju saare ümber. Seal on madal meri, tuul ja laineke. Oli tore. Aerulaua tasakaal on teistsugune kui süstal - põlvili olles on tasakaalu baas pikem, laud ise on laiem ja tasane. 

Järgmisel päeval tegime Iidaga ringi peale Klooga järvele. Vesi oli õhust soojem. Järvel olid luiged, kalamehed ja politsei. Järv on nii madal, et pool aega oli laua uim otsaga mudas või taimedes kinni. Aru  sellest hästi ei saa, ainult kiirus on aeglane. Kui siis vabasse vette tagasi jõuad, hakkab laud ootamatult lendama ja taipad, et sul oli "pidur" peal... :) 

24. juuli täiendus:

Olen nüüd lauaga käinud Aegnal kolm korda, ühe korra tegime ringi ümber. Kohe lähen veel. See on lähi-Tallinna parim meresõidu koht. 

Sume suvine Tallinn

Käisin ujumas. Päikeseloojangu ajal, pärast kümmet. Pirita jõe ääres on rannake ja ujumissild. Vesi oli soe, sääski polnud, peale minu käis seal veel paar õhtust ujujat. Ööbikud laksutasid ja floora lõhnas nii, et isegi vee alla oli tunda. 

Tagasi sõites tegin pausi Reidi tee puhkealal. Miski punt esines seal - mängis trummi-muusika saatel tulega. Inimesed istusid, põristasid trumme, vahetasid esinejatega kohti. Päike oli ammu loojas, kuid taevas ikka hele. Selline rauge, lõunamaine hetk. 

Rattaga on mul kodust Piritale umbes 20 minutit sõita. Piisavalt kaua, et saaks ninna mere lõhna ja loojanguvalguse. Piisavalt vähe, et ei pea pikalt mõtlema "minna või ei". 

Kindlasti on igaühel meil oma lemmikrajad ja rannad.
Võtame siis suvelt, mida ta meile pakub!

Pildid aga mujalt. Esimesel fotol Nõva Veskijärv, teisel Muuga sadam.

Matsalu - Paatsalu rattamatk

Tegime sõpradega Läänemaal kahepäevase rattamatka. Sõitsime parasjagu, 70 + 65 km, et jõuaks maastikku nautida ja kultuuriväärsusi vaadata. Õöbisime Voose külas Voosemetsa puhketalus. Telkida ei oleks tahtnud: sääski oli miljon.

Esimene päev: ring Virtsu maanteest põhja poole: Matsalu, Keemu, Salevere, Kukerand, Uisu pank.
Teine päev: ring maanteest lõunas: Hanila, Laelatu, Puhtulaid, Virtsu, Pivarootsi, Paatsalu, Vatla.

Matk sai täiesti südasuvine - palavus, päike ja äike. Õnneks jäime ise kuivaks, sest esimesel päeval sadas täpselt lõunasöögi ajal ja teisel päeval tegime ringi ümber äikesepilve. Käisime mõlemal päeval meres ujumas. Juuni algus ja vesi juba soe.

Oivaline seltskond ja ilus maastik - imetore sai!!!

Pikem jutt: https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2024-matsalu-paatsalu-rattamatk

2024 Roheliste rattaretk - Tartumaa

Enne Pangodit

Roheliste rattaretk Tartu kui Euroopa kultuuripealinna ümber. 
17. - 19. mai 2024.
220 = 60 + 95 + 60 km.
Ilm oli täis suvine - kõik päevad 25 kraadi ja päike. 
Meil kõik lapsed kaasas, lisaks JT, ja palju sõpru ümber.
Öömaja oli suurepärases Käbliku talus Saverna lähedal. 

Kaks aastat tagasi korraldasin ise siia poiste rattamatka Tartu - Elva - Tartu. Paljud kohad olid seetõttu tuttavad. Aga rohelised leiavad igast piirkonnast uut ja huvitavat, nii ka nüüd:

• Põllumajandusmuuseum Ülenurmel ja "Peedist pesumasin" näitus - nõuka-aegse isetegemise ja nupukuse ägedad näited.
• Karilatsi vabaõhumuuseum ja külakool.
• Luke mõis ja selle tohutu park miljoni kohvikuga.
• Kodas - siidritalu entuka pererahva ja huvitava ekskursiooniga.
• Tõraveres käisime "meie" endise teleskoobi majas. Teleskoobi asemel on tornis nüüd tohutu noku.
• Ma ei jõudnud vaadata Andre juustutalu ja Maajaama tehno-kunsti ega kuulata kohajutte ega pisemaid kontserte. Programm oli rikas - nagu rohelistel ikka.

Süüa anti ka hästi, eriti meeldisid:

• Varbuse muusikamõisa kohvik, üliarmas
• Nunnud burgeri-poisid enne Varbust
• Kalarestoran Pangodis, kes mulle heast tahtest kohvi välja tegi
• Nõo konsum, kuhu poistega jäätisele põikasime
• Luke mõisa miljon kohvikut. Seal pidi olema kohalik kohvipäev ja mõisa valitsemaja avamine. Süüa tehti hingega ja müüdi omahinnaga. Ootamatult saabus kohale kaks tuhat näljast röövratturit. Esimese kohviku supipütt söödi tühjaks enne päeva ametlikku algust. Kohvikute rahvas kirus - neid ei olnud keegi hoiatanud. Kuid noh, parem ratturid ja saba ja tühi saialett, kui tühi park ja müümata pirukad.
• Atlantise kohvik Emajõe ääres, käisime matka lõpus jäätisekokteilil

Muusikaline hailait oli Nedsäjä küla ansambli konsert - korralik simman, nagu peab. Esimesel päeval oli Tartus Jaan Sööt ja viimasel Curly Strings, toredad on nemadki. 

Poisid sõitsid hästi, ehkki pikal päeval valisid lühema raja (65 km, mitte 95). Suurem osa rada oli kruus ja liiv ja mägine. Kutid ronisid jõuliselt ja laskusid julgelt. Keegi meist ei kukkunud, vist ühtegi ohtlikku hetke ka ei olnud. Tublid!

Et endal liiga lihtne ei oleks, sõitsin läbi Kiidjärve - Taevaskoja matkaraja. Ei soovita, kui just väga MTB fänn ei ole. Tõusud nagu seinad, laskumised samuti. Ähkisin ja higi voolas. See-eest olin seal tõesti ainus matkaja :) ja sain uhkelt üksi RMK Sõnajala kempsus käia :) 

Kuna suvi, sai nii jäätist, päikest kui ujuma. Käisin Käbliku talu järves ja viimasel päeval Pangodis. 

Rohelised on endiselt super üritus. Rahvast on palju - aga see on ainult tore. Rajal ollakse hästi viisakad. Tõsi, ohutult sõita enamik ei oska, jäädakse lollis kohas seisma või tehakse järske manöövreid. Kuid rahvasumm on tore nii laagris, peatustel kui tee peal. Muuseume uuritakse himuga, kohajutte kuulatakse, kontserdil tantsitakse kaasa. Hästi palju oli lapsi. Minu rõõmuks oli kohal ka Hansapanga e-kanalite gäng oma vanas headuses :)

Nedsäjä poisid

Saesaare paisjärv matkaraja pealt nähes

Kati kokkuvõte matkast oli palju romantilisem:
"Roheliste rattaretk – meie noorsugu ütles, see on olulisem sündmus kui jaanipäev. Tartust algas, jõudis kaugele lõunapoolsetele mägismaadele, pakkus palju põhjuseid pidada noortele loenguid laskumistest kruusa- ja liivateedel. Viimasel päeval, kui neile järele jõudsin ja nad üle lugesin, olin ääretult uhke – kõik olid alles! Nad saavad ikka veel igas külapoes jäätist. Lendasin vist elu parimail kruusateedel – teisel päeval, kui sai 60 km asemel teha 90, seal kusagil Kanepist edasi. Need ei jäänud pildilegi. Ja linnulaul, mida oli rohkem kui ilu, ei jäänud pildile. Mõlema öö telklaager 2000+ inimesele oli otseses mõttes Tondikakul – kus seda filmiti. Lapsed nägid Taevaskoda ka mujalt kui kanuust ja Luke mõisa kohvikutepäev ei teadnud, et juba enne avamist ründab teda kiivrites rändtirtsuparv, kes sööb hetkega lõkkel keeva paja supist tühjaks ja jõuab mingis koosseisus sinna tagumise tiigi äärde elu rajumasse pop-up kohvikusse, mille hoone oli alles tellingutes. Kohtasin Eesti esimest tõsiseltvõetavat lõvi. Ahh, ja siis need teismelise välimusega tüübid, kes mängisid mõisa ees ehtsa jazzitunnetusega Dave Brubeckit!"

Ametlik päevakava (Roheliste lehelt kaob see kahjuks kärmelt ära):

I. PÄEV 17. mai, 58 km
Start: Tartu Eesti Rahva Muuseum - Toomemägi - Emajõe kaldapealne - Ülenurme - Eesti Põllumajandusmuuseum (lõunapaus) - Lennundusmuuseum - Andre Juustufarm - Käbliku talu (laagripaik)

II. PÄEV 18. mai, 95 km
Start: Käbliku talu laagripaik- Karilatsi - Kiidijärve - Taevaskoja - Postitee - Eesti Maanteemuuseum (lõunapaus) - Kanepi - Maajaam - Kodas'e siidritalu - Käbliku talu (laagripaik)

III. PÄEV 19. mai, 60 km
Start: Käbliku talu laagripaik - Kiirusmägi - Pangodi järv - Luke - Tõravere - Nõo Coop - Tartu - Raadi mõis (lõpetamine)

Kaart: https://www.google.com/maps/d/edit?mid=1_AW7IWvKlKt0abOusOff0W6sJwB54VQ&usp=sharing

Vee peal: Kahala järv ja Loobu maraton

Kevad on vee peal käimiseks kõige ilusam aeg. Linnud, õrn kaldaäärne loodus, lillevaip. Suvel oled jõe peal nagu tunnelis - roheline sein igal pool. Suurvesi on jõgedes läbi (see on märts-aprill), kivid hakkavad välja tulema, kuid voolu veel on. 

Reedel - aerulaud Pirita suudmes J ja Iidaga. Mõlasime Lükat silla lähedalt muulini ja tagasi, üle 6 km. Pirital on tore üleminek linnakärast vaikusesse. Kloostri tagused jõekäärud on tõeline nurgatagune. Sealt välja pöörates kuuled silla poolt liiklusmürga... ja saad aru, et me elame selles müras ju kogu aeg seda ise märkamata.

Neljapäeval - aerulaud Kahala järvel J ja T-ga. Kahala järv on suur (üle 3 ruutkilomeetri), madal ja mudane lomp Kuusalust kirdes. Selle äärde ei vii ühtegi avalikku teed, tal ei ole erilist randa ja teda teavad ainult kalamehed. Küll aga on ta kaldal Kahala hiiemets. Tahtsin ta ammu ära näha. Sõitsime talle siis laudadega ringi peale.

Nägime miljonit lindu. Ma ei ole sellised haneparvi (või laglesid) iial näinud, õhk mustas neist. Järvel olid kullid, luiged, sookurg, haigrud. Kergelt tuulise ja laines järve peal sõitsime 8 km. Kõige ilusamad olid järve ääresed kanalid / soodid, kus sõitsime õrnrohelise puudest lae aell. 

Ring võttis alla kahe tunni - aerulaua kiirus rahulikult matkates ongi kusagil 4 km/h. Kuid üle kahe tunni niisama sügada ei viitsi, see Kahala ringi oligi umbes maksimum.

Reedel - süstatrenn Keila jõel. Keila-Joa poest 4 km üles- ja allavoolu. Eesmärk oli ära testida WK 510 play süst, mida spetsialistid peavad nõudlikuks ja algajale sobimatuks. 

Pühapäeval - Loobu jõe poolmaraton. See oli Kati idee, et läheks süstavõistlusele :) Oli imetore. Loobu poolmaraton on Vahur Leemetsa korraldatud väike võistlus, piki Loobu jõge Kadrina lähedalt Viitna lähedale. Seekord lõpetas 61 paati - süsta, kanuud, aerulauda. Kuid korraldus - autod, kaaslased, toitlustus, tünnisaun... - olid täitsa võistluse moodi.

Sõidu esimene osa piki Udriku oja ja Loobu põldudevahelist osa on tore, kuid ikkagi igav. Poole pealt algab mets, käänakud ja keerutamine. Seal on ühese süstaga mõnus. Mul oli siis too tüürita WK510, sain hästi hakkama. Ainult finišis süstast välja tulles läksin kummuli :) Väga hea päev tuli. 

Fotod: Ivar, Tiri

Loobu, ees kaugel Kati

Kahala järv ja mina

Kahala järv, õhtu

Täiendus:
See Loobu üritus läks mulle kokku päris kalliks. Lisaks kõigele saime Laagna teel ajutiselt kiiruskaameralt trahvi. 79 km/h, 25 eurot Rahandusministeeriumile. "Ilusa pühapäevahommiku maks" või nii.

Pärnu jõe süstamatk

Kaks päeva.

Suurejõe - Pärnu, 36 + 26 km.
19 süsta, 23 inimest.
Öö telgis, kogu elamine süstas kaasas - telk ja varuriideid, mõnel ka aiatoolid ja minigrill...

Matkast pole palju rääkida, oli lihtsalt tore. Head inimesed, sujuv korraldus. Jõgi oli kiire, vesi kõrge, ilm ilus. Esimene päev rohkem voolu ja rohkem vastutuult. Teine päev oli tuult vähem, aga Sindist allapoole on jõgi 200 meetrit lai, vool sisuliselt puudus. Olid mõned vahutavad kohad, kõigist sai suht sirgelt üle sõita. Kaks julget läksid Sindi kärestikku (seal on hullude jaoks eraldi kanal) ja käisid ümber. Ühtegi tahtmatut suplust matka ajal ei olnud.

Linnud! Kured, haigrud, kotkas. Tuhat parti ja tiiru ja varest. Loodus oli õrnalt roheline. 

Vaatasime ära Tori põrgu. Nägime hundi topist ja ilvese nahka (küll olid mõlemad alles suured). Esimesel õhtul tuli paar tiba vihma. Teise päeva õhtuks oli aga Pärnus 20 kraadi sooja. Suviii!!!! :)))))

Kirsiks tordil sõitsime Pärnu vallikraavis ja vaatasime kesklinna vee poolt. 

Aitäh korraldus-tiimile! 

Fotod on sõprade tehtud, ma ise ei pildistanud.

Cosplay Kultuurikatlas, kured Kuusalus

Algas JAFF, Jaanpani multikate (anime) festival. Selle kava otsides avastasin Kultuurikatlas toimuva "J-tsooni". "Noorte ja Aasia subkultuuride festival". Programm tundus olema üsna Korea-keskne. Veeresin kohale ja oh kuidas ma sain üllatatud.

Esiteks, J-tsoon on täieväärtuslik con. 

Teiseks, see on SUUR. Kultuurikatla kolm korrust olid noori täis. Ja suur saal ka. Liikuma hästi ei mahtunud. Tuhat osalejat? Mitutuhat???

Kolmandaks, rahvas võtab cosplay'd ***tõsiselt***. Väga palju osalejaid oli kostümeeritud pealaest jalatallani - riietus, täismeik, parukas, atribuutika. (Parukas, sest anime/manga tegelasi eraldab tihtipeale just soeng ja juuste värv, mis on täies vikerkaares ja eredates toonides. Ilmselt vajalik, sest sarnase sisu ja tegelastega mangasid on miljon ja kuidagi tuleb ju eri superkangelastel vahet teha). Kostüümidesse ja meiki läinud töö oli sajaga muljetavaldav.

Neljandaks, see kõik on eeskätt vene neidude teema. Eestlasi oli muidugi ka, aga levinud keel oli ikkagi vene.

Kolmandaks lõi üle kõige K-popi teema. Suures saalis oli tantsuvõistlus. Kiljumine oli... muljetavaldav. Mis tunne on olla teismeline noormees ja tantsida nii, et suur saalitäis plikasid kisab sulle täiest kõrist kaasa...? Ei kujuta ette. Igatahes äge.

Ehk siis sumises Kultuurikatel väga väljapeetud Hatsunedest, Sakuradest ja Madokadest.

Ma kellestki pilti ei teinud, ei tundunud sobilik. Kes tahab, googeldab "cosplay" või vaatab tiktokist jtsoon tagi alt ise. 

Ma olen käinud Animatsuril ja kusagil veel, aga J-tsooni mastaap oli uskumatu. Just Eesti kohta. Nooremad täies kostüümis ja meigis osalejaid olid algklassilapsed. Lahe, eks? Ja *nii* palju noori!!

Pühapäeval siis saatsin samasse Iida ja Ove, kellele samuti meeldis - oli huvitav kogemus.

Ise aga sõitsin Kuusalu ja Soodla veehoidla vahel jalgrattaga. Maastik on... märjavõitu. Nägin esimest korda sel aastal sinililli. Ja sookurgesid. Vaatasin üle Hirvli suurkivi, Luubakivi ja Kuusalu seitsme haruga männi. Sõitsin "eramaa" märkide alt läbi. 

Üks hõredam hetk, sest kõik on suurde saali K-popi tantsukat vaatama läinud

K-pop

Hirvli suurkivi (kaks meetrit kõrge ja mitte eriti suur)

Kevadine Eesti :)

Ratas käis üle rummude ja keskjooksu vees

Puu pannkook :)

Lumetiiger ja helikopter

Meie kopter. Kui hakkasin turvavööd kinnitama, rehmas piloot käega.
"Kui sel kõrgusel mingi jama on, sureme niikuinii."

Oli 19. märts 2012. Lendasin helikopteriga Himaalajas mägedest alla, Everesti baaslaagri juurest Kathmandusse. Ilm oli klaar ja mul oli Khumbu oru topograafia selge. Tundsin ära Everesti, Nuptse, Lhotse, Pumo Ri, Ama Dablami... Lendasime piki Himaalaja peaahelikku, kus veel teised kaheksatuhandesed reas.

Ööl enne lendu olime jooksnud orgu pidi üles. Mäletan, et mul oli vere maitse kurgus - iial hiljem ega varem pole ma seda niimoodi tundnud. Korraks jäin seisma ja pöörasin end ringi, lõuna poole. Olin ligi viie kilomeetri kõrgusel. Lõunataevas paistis kirkalt Skorpioni tähtkuju, ja ma mõtlesin, et see on mul esimene ja vist viimane kord teda näha.

Miks ma seda meenutan? Loen "Lumetiigrit". Šerpa mälestused. Tenzing Norgay, esimesena Everestile jõudnu ja paljude Himaala ekspeditsioonide sirdar (šerpade juht ja giid). Raamat on vaade kõrgmägede "vallutamisse" šerpade vaatest. Mehisus ja ambitsioonid, logistika ja nägelused, eri eurooplaste erinev suhtumine põlisrahvasse, laviinid ja lumetormid, õnnetused ja surmad. Olen lugenud Bukrejevi "Tõusu", Krakaueri "Hõredasse õhku", Herzogi "Annapurnat" ja mõnda veel. "Lumetiiger" tundub kõige ausam. Ehkki see ei ole tegelikult Tenzingi enda kirjutatud - ta oli kirjaoskamatu -, vaid kaasautori oma. 

Huvitav on ka poliitika, eriti Everestil käimise _järel_. Kas esimesena kuulutab maailmale India valitsus, Nepaali valitsus, Inglismaa kuninganna? Kumba ronija jalg oli tipul esimene? Kes keda rohkem aitas? Tagantjärgi täiesti ükskõik, aga asja sees olles tähtis ja stressirohke.

Raamatut läbib punase niidina igatsus, vajadus, kutse kõrgete mägede järele. 

Ja oh häda, see nakkab.
Või tuleb meelde.

Ilu on maailmas kõikjal, ka Kadriorus ja Alutagusel. Kuid seda tunnet, mis oli Himaalajas, ei ole olnud kusagil mujal. Mäletan, et istusin kivi otsas Annapurna nõlva peal - teised olid juba ees alla läinud - ja vaatasin mägesid ja lihtsalt nutsin. Ilust, kõrgusest, loodusest.. ma ei tea millest. 

Everest taga vasakul. Foto tehtud üsna kaugelt, Namche Basari kandist.

Ama Dablam, "Ema kaelakee"

Khumbu org. Kooniline mägi taga vasakul on Pumo Ri.

Ees all Lobuche majad.
Teisel pool orgu Nuptse, 7861 meetrit.
Nuptse taga peidavad end Lhotse ja Everest ise.

Kas lähen veel sinnakanti?

Ei tea.

Teie aga lugege raamatut...
https://www.goodreads.com/book/show/34034450-lumetiiger