Pahandamistest
Ma arvan, et pooled blogi-ilma tülid tulevad sellest, et kirjutajad ootavad lugejatelt süvenemist. Kursis olemist. Mäletamist ja järjepidevust. Oma elus sees olemist.
"Ma kirjutasin sellest ju juba aastal 2020, 2018 (teise nime alt), 2016, 2009."
"Kolm sissekannet tagasi oli selge vihje, et."
"Kas te siis ei tea, et."
Ei, me ei tea. Lugeja elab hetkes. Talle söötis mingi algoritm ette sinu sissekande. Ta luges selle läbi, kuid tal ei ole aimugi kontekstist. Kirjutaja pere-elu, seisukohad, rõõmud ja mured on talle tõenäoliselt - võõrad. Ja seda ka siis, kui ta luges sinu eelmist ja üle-eelmist sissekannet. Sest moodne maailm lihtsalt on selline.
On muidugi erandeid. Inimesi, kes süvenevad ja mäletavad. Aga need on erandid. Targem on oletada, et lugeja just laskus langevarjuga taevast sinu tähtsasse blogisappa, andis ühe kommentaari ja kaob kohe igaveseks. Ja kui see kommentaar on siis täiesti teemast välja - noh - siis tema on.
Veebpäevik on natuke vastuoluline koht. Isiklik ja avalik korraga. Kehtib mitu komplekti vastukäivad eeldusi ja reegleid. Mõni päevikupidaja paneb oma reeglid küll selgelt kirja, aga ma usun, et enamik külalisi ei loe neid ikkagi.
Ma mäletan selleteemalisi draamasid kümne aasta tagusest ajast. Siis oli probleem isegi teravam, sest blog.tr.ee söötis sissekandeid ette eriti suvaliselt. Kuid teiselt poolt on tähelepanu-defitsiit praegu veel üldisem häda kui "vanasti".
Arvutiasjanduses on selline printsiip nagu "robustness": "be conservative in what you send, be liberal in what you accept". See kehtib liideste ehituses ja süsteemi-integratsioonis. Kuid sama hästi ka avaliku sõna kasutuses.
Muide, sama süvenemise eeldus kummitab ka mõnda täiesti mitte-blogivat kirjameest. Üks avalike suhete tüüp ütles ise ausalt välja, et ta kirjutab oma asutuse uudislugusid hästi vihjamisi, et insaideril oleks võimalikult huvitav lugeda. Et no kes teab, see teab ja naudib, ja kes ei tea, see noh.. noh. Vaidlesin temaga sel teemal mitu korda, ei suut veenda mina teda ega tema mind.
Ja muidugi räägin ma siin (ka) iseendast ja vaatan peeglist oma kõverat pilti.
Lisaks ja illustratsiooniks. Vvn pikaspikas sabas on n. ja vvn vahel sama teema: kas Mallukas eeldab või ei, et lugejad tema hädasid juba tunnevad.
Labels:
hala
20 comments:
Millal sa ära sõidad?
Hea küsimus. Ei tea. On teatud... komplikatsioonid.
Eks blogi-ilma moodi suhtlemises, aga miks mitte ka avalikes suhetes ja üldse kultuuris kehtib samas ka see robustnessi kriitika, et
"A flaw can become entrenched as a de facto standard. Any implementation of the protocol is required to replicate the aberrant behavior, or it is not interoperable."
(Oli see nüüd Jared Diamond või Clive Ponting, kes arutas, kuidas isolatsiooni kultuuriline ohtlikkus on see, et kui selles kultuuris sigineb vahepeal mingi error, siis pole kõrval teisi kultuure, kelle najal hiljem toimivama süsteemi peale tagasi minna. Nt hüpoteetilisel juhul kui mingi kauge saare peal kuulutatakse kanad roojaseks ja lüüakse nad kõik maha ja pärast pole uusi võtta.)
Nii on. Ent mida see siis näitab? Minu meelest seda, et inimestel on vajadus tähelepanu ja märgatud-kuulatud saamise järele, nii et oodatakse nende vajaduste täitmist ka sealt, kust võib-olla tegelikult ei peaks.
Bloginduse vastuolulisus on sealjuures veel lisaks, ühelt poolt on kirjutaja avameelsus alati ainult näiline, teiselt poolt aga tekibki tunne, et lugejaid on kogu aeg sinu (mõtte)maailmas sees sama palju kui sa ise.
Notsule -- eks kõik ühiskonna hädad on ju kusagilt alguse saanud, alguses leebe vea või imeliku algatusena, lõpuks normi ja seadusena.
Frieda, tõesti. Eks kõik käivad netist otsimas midagi, mida muidu väheks jääb... Kuid see on ennast süvendav protsess - mida rohkem me netist mingit rahuldust otsime, seda vähem me seda tava-elust saame, kuni ongi ainult nett järgi.
“…kuulutatakse kanad roojaseks ja lüüakse nad kõik maha ja pärast pole uusi võtta.” Notsu, sina ikka oskad. Kümnesse. Teemasse.
Aga muidu, ühest küljest tugev “jah” Kaurile ja notsule ja Friedale. Teisest küljest, mu meelest mõnel juhul (mitte-mainstream blogide puhul) ei ela teatud hulk blogilugejaid sugugi üksnes hetkes, ei lasku taevast langevarjuga alla, blogisappa. Ja mu meelest just nimelt sellest need “pahandused” tulenevadki, et lugeja on süvenenud, mäletab ühte koma teist, hoomab mustreid. Teisisõnu – “pahandused” ei tulene pealiskaudsusest, vaid pigem süvenemisest/sisseelamisest/kaasaelamisest. Mida, jah, võib ühest küljest defineerida nina pistmisega sinna, kuhu asja pole, nö. elama õpetamisena, aga mis teisest küljest näitab mu meelest siiski lugeja huvi. Seesinane huvi võiks ideaaljuhul rahuldada vajadust tähelepanu ja märgatud-kuulatud saamise järele. Aga noh, kes meist oleks ideaalne, eks.
Nii see on, nii see on, nii see on.
Aga siis tuleb vist ka loomulikuks pidada, et blogija pea natuke plahvatab, kui keegi oma langevarjuga tema vastrajatud lillepeenrasse kukub ja sinna grilli püsti panna tahab, kui juba metafoorida.
Epp, kui see "nö elama õpetamisena" oli mõeldud minu pihta, siis ole kena, tule minu blogisse, kakleme seal edasi.
ISSAND, Morgie, ei ei EI!!!
Sina ei tulnud mul uneski pähe, ma aru ei taipa, kust sa seda välja lugesid?
Ei, kulla sõber, veelkord ei, eestlase ja ameeriklase ausõna!
Ma nimelt pidasin ISEENNAST silmas, see oli mõeldud mu enda pihta (taustaks VVNi blogi, juhuks kui peaks selgitust vaja olema).
(Sorry ma pean linnatiiru tegema, juhuks kui keegi mind hõikab ja ma kohe ei vasta).
Aaa. Ahhaa. :D
Vot kena näide veel ühest võimalusest, kuidas inimesed üksteist blogides valesti mõista saavad.
"Niikuinii käis see minu pihta ja üldse!"
Aga natuke on siin vist sünkronismi ka jälle.
Epp, jaa, selle vaatenurgaga ka täiesti nõus (eriti kuna lugesin ka seda mõttevahetust, millele sa viitad).
Veel teistpidine lugu on see, et kommenteerijad ootavad autorilt midagi.
Mul on olnud paar pool-anonüümset kommentaari, kus kommenteerija on end tutvustanud umbes kui "see kes siin majas enne elas" või mingi muul obskuursel moel. Millest ta loodab, et mina saan aru - a ma ei saa.
Eks see ole see kaasaelamise värk, umbes nagu vaatad filmi ja samastud peategelasega ja siis ühel hetkel tahad, et ta teeks samu valikuid, mida sina tema asemel teeksid või nii.
No jumal tänatud, Morgie, et meil sai see asi ära klaaritud!
Just nimelt, nii kerge on valesti mõista, ja "nagunii käis see minu pihta" on mullegi väga tuttav...
Oeh. Internetisuhtluse võlud ja valud.
Mu meelest on kohati täitsa põnev jälgida, mida inimesed su tekstist välja loevad, see on sageli üllatav. Ja ma pigem nõus Epuga, et mitte-mainstream blogide kommenteerijate hulgas on harva neid "langevarjureid". Mulle algaja blogijana tunduski õudne kusagil kommenteerida, sest oli mulje, et teised on kõik mingi oma tsunft, kes üksteise ajalgu jms sellist teavad ja mina võõrana ei hakka parem torkima.
Väga hea, Marca! :) Mul ongi see tunne ja sestap kommenteerin väga harva. Kogu aeg on tunne, et kõik on kuidagi seotud ja lubatud on ainult teatud mõtted jne.
Nonii, blogimaailmas on Kauri ja Marca ühistööna sündinud uus termin: langevarjur.
Well done!
Igal plogijal on netti kirjutamisega oma suhe ja ootused või siis mitte. Minu jaoks on plogimine jäänuk ajast, kui väljaspool suuremaid linnu polnud internet just paljudele kättesaadav, ja ma kirjutasin vahest harva selleks, et suhelda oma samamoodi Linnast ära kolinud sõpruskonnaga. Minu plogil ongi vist ainult mingi 4 lugejat ja neid tunnen ka isiklikult.
Kuna praegu on muid suhtluskanaleid oluliselt rohkem kui mingi 15 a tagasi, siis mulle tundub, et inimesed eelistavad praegu neid keskkondi, kus saab välgukiirusel intensiivseid vestlusi pidada ja pilte saata, samas, kui plogisabade liiklus on aeglane ja kirjanduslik, nagu aastal 2007 :))
Plogisid lugeda, nendes osalejatest pilte kokku panna ja kommentaariumides supelda on sama täpne kui pimedas toas asuvat elevanti kirjeldada. "Ta on pehme, painduv ja peenike." "Ta on jäme ja voldiline." kes peab kõigile kättesaadavat veebipäevikut vm lehte, peab arvestama ka väga erilaadsete dessantidega, või mis avaliku lehe mõte yldse ongi? :)
Mulle tuli praegu ette, et neid retrospektiivseid kausaalsusi: "ükskord oli just nii ja sellest järgneb et.." kasutatakse poliitika tegemisel nii söögi kui seedetegevuse lõpp-produktide alla ja peale, iga hingetõmbe vahele. Oma seisukoha ja kavatsuste ōigustamiseks.
Mina plogin iseendale 10 aastat tulevikku. Mul on vilets mälu ja veebipäevikust on mulle seetõttu palju kasu olnud.
Teine asi, et blogi on mnemotehnika. Paned kirja ja jätad meelde selle, mida TAHAD meelde jätta. Muu ununeb. Filter.
Post a Comment