TRM

Tartu Rattamaraton.
89 km,
~850 m tõuse,
aeg 5:12,
2174. koht 2437 lõpetanu seas ehk päris tagaotsas.
Stardinumber 2094.

Kõik sõbrad tegid mulle tunni-paariga ära. Aga pmst on hea, et läbi sõitsin, ja kogemuse sai korraliku. Rada päris-sportlastele lihtne, mulle paras: porine metsavahe, pehme heinamaa, lahtise kruusaga laskumised, sekka puhas muda. Olen maastikul ebakindel, laskumistel pidurdan, tõuse jalutan, ! ja !! kohtades võtan jala lahti - just selline käitumine, mida velo.clubbersis täiega sõimatakse.

Ettevalmistus: trenni peaaegu ei tee. No ei jõua kõike, eks! Ostan uue ratta, rattakingad ja klipid. Kingade mõju on - nii ja naa. Sõita on nendega selgelt kergem, samas olen nüüd palju ettevaatlikum. Tõusude eel ja järel on sadulasse saada raskem, pehmetes kohtades rebin jala lahti. Arvan siiski, et kingadeta poleks ma seda 89 km üldse läbi saanud, liiga vähe trenni.

Enne starti: Nagu kord mitme aasta eest, pole mind stardinimekirjas. Kala! Korraldajate bussis kontrollitakse mu andmed üle - kõik oleks nagu ok? - ja antakse stardimaterjalid kätte.

Start: olen 2k grupis. Stardis ettevaatlik ja lasen veel paljud mööda. Siis ütleb keegi mulle "kaotasid kiibi!", triivin raja äärde ja jään seisma - kiip olemas, aga jälle hulk rahvast möödas.

Esimene 30 km: Sõidan normaalselt. Kõik nagu läheks mööda, aga tulemustest on näha, et võitsin 60 kohta. Ilmselt on võtmeks Matu ja Ande TP-d, millest peatumata mööda vuhisen...

Järgmised 30 km: Jalad 35 km peal täiega krampi. Vähene joomine, soolapuudus? Pean isegi katkestamise plaani, aga siis mõtlen, et veeren ikka lõpuni. Tempo maha, tõusudel kõnnin, TP-des söön. Kaotan 150 kohta.

Viimased 30 km: Normaalne olemine, aga kiirust lisada ei saa, ei jaksa ja krambid on kohe tulemas. Siis tulevad kõrvalt sisse 40km mehed, kes panevad täiega (neil sõidet 15km, meil 65) ja teevad elu suht vastikuks. Misasja nad sipsivad, kui sportida tahavad, siis tehku pikka rada?! Nende temposse võtta ei jaksa, ebamugav. Tahaks, et see kõik oleks juba läbi!!!

(Hiljem läks sel teemal vaidluseks, üldiselt arvatakse, et ma virisen ja sõitku selle asemel pigem kiiremini. Mis pmst õigus. Arvan siiski: suht eri tempoga sõitjate kokku laskmine on ohtlik. Oli näha, et korraga vasakult-paremalt mööduvad 40km panijad tegid tuska ka teistele, kes 89 km lõppu veeresid.)

Kohad:
Matu 2101 - Ande 2051 - Puka 2043 - Astuvere 2175 - Palu 2197 - Hellenurme 2180 -
Finish 2174

Hiljem:
Lihased nagu ei valutagi, üldist väsimust pole. Esmasp hommikul veidi tuim olemine, see unub poole päevaga. Ilmselt ei pingutanud piisavalt...

Rahvas:
Hirmutavalt sportlik. Ratturi tunneb ära - kingadest. Mu sõbrad, kes niisama oma lõbuks sõidavad ja tööl käivad, klippe-kingi ei kanna, nendega sõit on tõesti trenn. Aga TRM stardis on ka tagaotsa meestel kõigil klipid. Klubisärkidest ja rattariietusest ma ei räägigi... Ilmselgelt on rattasport - mitte rattaga niisama sõit, vaid tõesti sport - popiks saanud.

Naisterahvaid on vähe, finishis vaid 151.

Kokkuvõtteks:
Hammas on vastikult verel :)