Saturday, December 8, 2018

Advent of Code

Progemis-võistlus.
Olen täiega võlutud.

Iga päev algab uue ülesandega. Proge ära, leia vastus. Probleemid on suhteliselt kerged ja lahenduvad umbes ühe-kahe ekraanitäie koodiga. Vaja on loogikat + oma keele tundmist.

Ässad võistlevad kiiruses. Esimese ülesande esimene lahend tuli 26 sekundiga.. Ma ei jõua selle ajaga ülesannet läbigi lugeda, ammugi sellest aru saada ega ära progeda. Aga näe, mõned saavad.

Ässade tööd saab jälgida kogukonna Redditis: https://www.reddit.com/r/adventofcode/
Kes paneb sinna lahendusi (koodi), kes videoid, kes kirjeldab mõttekäike.

Mõni kirjutab eriti obskuurses või ebamugavas keeles.
Vi makrod, COBOL, Minecraft (!!!), Brainfuck, Whitespace - see on teie tähetund!
Kes soovib proovida, siis siin on hea nimekiri.

Mõni võtab iga päev eri keele, näiteks see hull või siis too.

Mis selle siis minu jaoks huvitavaks teeb?

1) Ülesannete lahendamine on lahe! Mõistus töötab (vähemalt mulle tundub, et).
2) Iga ülesandega õpib midagi. Leksikoloogiline topoloogiline sortimine ftw! Counter class!
3) Huvitav on vaadata, kuidas "need teised" on sama probleemi lahendanud. Mõnikord mõtleb kogukond minuga samamoodi - kõik teevad rekursiooni ja mina ka, mina ka! Mõnikord on mul täiesti ainulaadne lahendus ja selle üle on ka hea meel. Day 6 Part 1 - mulle tundub, et mul on seniloetuist kõige kiirem algoritm. Tegelt kindlasti ei ole, aga ikkagi!
4) Kõige popim keel on Python. See on nii mugav, et selle kasutamine on natuke sohi tegemise moodi. Ma oskan sellest täpselt kolme asja - list, set, dict. Aga seni on piisanud.
5) Ässade koodi on huvitav lugeda.
6) On tore näha, kuidas keegi küsib nõu ja on mõtlemisega umbe jooksnud kohas, mis mulle üldse keerukas ei olnud :)

AoC ümber on elav kogukond.
Inimesed visualiseerivad ülesandeid ja lahendusi.
Ehitavad graafikuid.
Otsivad läbi ajaloo keerukamaid ülesandeid.

Tehke ka!

Edit:
Jõudsin juba rõõmustada, et see pole Project Euler ja saab hakkama ka ilma arvuteooriata, kui nägin esimest viidet Mersenne'i täisarvudele.

Päev 9: 
Ei saanud hakkama ja spikerdasin.
1. osa tuli lihtsalt, aga 2. jäi kiiruse taha kinni (runtime oleks olnud tundides, vähemalt.)
Matemaatilist lahendust ei leidnud.
pypy'd installida ei tahtnud (see oleks võib-olla aidanud).
Vihje kasutada kiiremat andmehoidlat viis deque'ni, selle sain küll tööle, aga sama ebaefektiivselt.
Lõpuks lugesin seda lõime ja võtsin selle koodi, st tegin puhtalt maha. 

Monday, December 3, 2018

Basseinis

Ujusin täna 1 km 29 minutiga.
Võimas tulemus!!!!!
Olen nüüd kaks kuud käinud basseinis umbes 2 x nädalas. Ja ongi 1 km ajast minut maas!
Kui nii jätkan, ujun 5 aasta pärast valguse kiirusel.

Ehk:
- konna kiirus ei ole muutunud. Mulle TUNDUB, et on, ma ujun hoopis teisiti kui 2 kuud tagasi. Aga päriselt ikka ei uju küll;
- krooli vastupidavus ei ole muutunud;
- üldse mitte miski ei ole muutunud.

Welcome to, ma ei tea, vanadus ilmselt.

Variandid:
- vähem süüa, et ümarujuk keha keskosas kiirust maha ei võtaks?
- veel rohkem trenni (Tümpat mäletate jah)?
- mingeid veel süsteemsemaid harjutusi, nt täiskasvanute trenni minna?
- jätta lootus?

Tuesday, November 27, 2018

Harkus jalutamas

Harku järvest edelas, Paldiski maanteest põhjas on tükk igikoledat tööstusmaastikku. Seal on lahmakas karjäär, killustikutehas, aherainemäed, mingid tiigid, paetolmused teed... Lisaks pank ja paepaljandid - Balti klindi lõik Astangu ja Tabasalu vahel. Seal toimusid 2015 Tallinna Xdream ja 2008 drytoolingu võistlus.

Tegime seal täna tiiru.

- Kalda all on Tallinna kõige.. õudsam aiamajade rajoon. Nagu vana Lennujaama Pilpaküla, aga rohkem võssa kasvanud ja veel rohkem prahti täis.
- Killustikutehase kant on nõukogude aeg. Kõige stiilsem on valvuriputka - ilmselt üle tee naistevanglast pihta pandud kanajalgadel kuut. Aga putkas oli lahke vene onu, lubas meid tehase alale kolama.
- Tehase taga on aherainemäed. Need paistavad Paldiski maanteele ära. Kõrged paesõelmete künkad, üsna samasugused (ja sama kõrged) nagu Rummu järve ääres.
- Panga pealt paistab kenasti ära Harku järv ja läänepoolne Tallinn.
- Pangast voolab alla väike mägioja - Lepiku kraav.
- Paar sammu edasi algab kapitalism. Tabasalu - Tiskre - Harkujärve vahe on üks katkematu äärelinn.

Pärast tegime veel ringi ümber Harku järve, võsas ja pokustikus.
11-12 km kõndimist, sellest umbes 4 km tee peal ja ülejäänu üsna tülikal maastikul.

Kahjuks jäid pildistamata kaljud.
Seepärast panen lõppu ühe 2008 pildi ka.

Endomondo track.

Mäest üles! Mõni aga ei julgenud.

Harku järv ja Õismäe

Eputab maailma serval

Mägioja ja plekist kuudid

Harku järv
Rada. Tegime päripäeva ringi

2008 - Kaisa paneb konna

Saturday, November 17, 2018

Astangul jalutamas

Astangu on Tallinna lähiümbruse kõige looduskoledam, samas väga äge maastik. Seal on koos tsaari- ja nõuka-aegne militaar, kaljupank keset metsa, tunnelid mäe sees, suured karstilaadsed augud, kõrged muldvallid, tiblalikud prügihunnikud.

Et seda kole-ilu näha, tuleb minna siis, kui puud raagus. Muidu varjab võsa kõik ära ja jätab sündsa, täiesti vale mulje.

Kuu aega tagasi käisin seal rattaga, täna - Elo ja Kaaruga.
7 km, sellest enamik lihtsalt võsas või võpsikus.
Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1230481960

Ja linn tungib peale. Igast küljest - Paldiski maanteelt, Kadaka autoturu poolt, Tähetorni tänava suunast. Kus 10a tagasi vaid võsa, on uhke elurajoon. Ka keset alumist metsa on raiesmik.

Lisainfot:
http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1145_1123.html






Gonsiori tänav jalgrattale

Taust:
Tallinn ehitas kogu Gonsiori tänava ümber; eesmärk eelistada ühistransporti ja kergliiklust.
Kulus 7M eurot, aga tulemus sai jabur. 
MKM tellis projektile Taanist ekspertiisi, mille linn lihtsalt allavett lasi.
Marii Karell ja Hans Lõugas kirjutavad ja Facebooki rattagrupid kajavad.
Tasub lugeda ka Rüütelmaa toredat intervjuud.

Ma sõitsin tänaval juba enne avamist ja märkasin samu asju ise ka.
Täna tegin Gonsiorile edasi-tagasi ringi peale, et üldine mulje saada.

Arvamus: jama.
Lühidalt:
1) rattad on lihtsalt kõnniteel, koos jalakäijatega
2) keset teed on super tüütu konar riba,
3) rattarajal on täiesti totrad takistused - postid ja bussiputka,
4) Maneežist kesklinna poole pole rattaga sõitmiseks mingit võimalust.
Kõnnitee on vaheribaga jagatud kaheks: veerejad ja kõndijad.
Aga ühele poolele on ette pandud post.
Miks, ometigi???

1) Ratturid on pandud lihtsalt kõnniteele. Seal ei ole märgitud selget rattarada, aga piki teed läheb imelik kivist... konarus. Mis vist peaks eraldama rattaid ja inimesi. Aga see ei hakka tööle. Meil lihtsalt pole ratta- ja kõnnitee eristamise kommet ka siis, kui see tänaval piktogrammidega märgitud on. Ja märgid kuluvad kiiresti.. Ja mõlemad (ratta- ja jalgsi-rajad) on nii kitsad, et tegelikult tuleb niikuinii kogu tänavat jagada.

Jalgrattad ja jalakäijad on saavad seega olema täiesti segamini.
Võib-olla pole see üldse probleem? Gonsioris kõnnib inimesi ju nii vähe.

2) Piki teed jooksev kivist konarlik riba on väga halb lahendus. Täna pidin paar korda inimesest mööda põikama (lapsevanker, tõukerattal lapsed jne). Väga ebamugav oli. Tõukeratast ja rula ja rulluisku segab see aga palju rohkem!!! Ideaalis on vist rattad ühel ja kõndijad teisel pool seda, aga see ei hakka tööle, ausalt.
Ma tõesti ei saa aru, miks nii loll lahendus valiti.

Lisaks on kõnniteel üsna ebamugavad vihmaveerennid. Mis taas on tõukeratta jaoks veel tülikamad.

3) Kõige jaburam on bussipeatus Raadiomaja vastas. Sellest EI SAA jalgrattaga mööda, sest inimesed ja jube kitsas. Ainus võimalus on sõiduteele minna. Kogu kvartali ulatuses. Aga see on vastu kogu kontseptsiooni, mis uuel tänaval on!!!!

Väiksem narrus on postid keset teed. Üks kannab näiteks silti "rattatee". Wtf?? Raske oli need meeter maad mujale panna? Aga postidest saab vähemalt kuidagi mööda.

4) Maneeži tänavast kesklinna poole kaob rattasõidu ruum ära. Kõnniteel seal sõita ei saa, bussipeatused ja inimesed. Sõiduteel rattarada pole. Mida ma teen? Hajun õhku?

Kõik see illustreerib hästi linna suhtumist. Tallinn teeb rattateid "linnukese" pärast. Gonsiori tänava remont maksis 7 miljonit eurot, suurem osa neist Euroopa raha. Ju lubasime Brüsselile kergliikluse olude parandamist. Aga kust need ratturid tulevad, kuhu lähevad - selle peale me ei mõtle. Mingi imelik väntav mass on. Ja miks nad ometi autoga ei või sõita?!?!

Kokkuvõtteks:
Kulutasime raha, tegime tööd.
Oleks võinud saada mõnusa keskkonna.
Niiii natukene jäi puudu!!!
Aga tulemuseks saime käki.
Sest linnal on ükskõik...

Monday, November 12, 2018

Film: Tuulte tahutud maa

Väga meeldis!
Tund aega puhast ilu.

Tekkis tahtmine minna ja kõik filmis nähtud kohad ise üle vaadata.

Friday, November 9, 2018

Viied!

Lastel (Iida, Alo) on e-koolis järjest mituteist viit!
Ma ei imestaks, kui viied oleks Alol matemaatikas ja Iidal muusikas.
Aga seal on rasked ained!
Vene keel, kirjandus, Iida mata kontrolltöö ja muu selline.

Õppimine on raske.
Nende viite taga on nii laste kui meie enda töö.
Palju õnne meile!

Thursday, November 8, 2018

Film: Seltsimees laps

BMF-i kinos.
Saal puupüsti täis, igal trepiastmel kaks inimest, osa läksid uksel ära.
Moonika Siimets oli kohal ja jutustas natuke.

Film oli... kunstipärane.
See ei olnud lugu ise, vaid illustratsioon loole, mida iga vaataja pidi ise teadma ja mõistma.
Ja eks me ju teame ka.

Kuid siiski on Eesti film pigem teater kinolinal. Ilus, aga mitte ehe. Iga stseen, fraas, dialoog on üle mängitud, mingitpidi võlts. Päris inimesed selles olukorras ei käituks nii, ei ütleks selliseid asju, ega sellise intonatsiooniga.

Mõjuv oli ta siiski.
Ja igav ei hakanud.
Piinlik oli küll, tihti, kuid sellega peab Eesti filmi vaadates juba ette leppima.

Monday, November 5, 2018

"Võlurid", Lev Grossman

tldr: mulle hullult meeldib. Parim fantasy, mida ma viimase 10 aasta jooksul olen lugenud.

"Võlurid" on Harry Potteri + Narnia fanfic. Täiskasvanutele. Kooli asemel on kolledž. Tegelased 17-22, joovad kepivad petavad (kui saavad, alguses üsna harva, pärast kogu aeg). On Inglise erakooli moodi kool, tüütu tuupimine, vastikud professorid - aga see on sada korda hoogsam ja reaalsem kui HP.

Raamat ongi hea, kuna tegelased on nii päris. Ja kuna autoril on kogu aeg keel põses ja ei saa aru, kus või kas ta üldse tõsine on. Nii et vaheldumisi on kurb (sest tegelased on üldiselt jobud, nagu teismelised ikka on), naljakas, põnev, huvitav. Dialoogid, naljad, mõttekäigud tunduvad realistlikud. Tegelased on parasjagu detailselt välja joonistatud, aga mitte ülearu - ei ole kümneid lehekülge sisemonolooge või jauramist ühe mõttelõnga ümber. Põhikooli teemadele (majadevaheline võistlus, lendluupalli analoog, salajased käigud õppejõudude pilgu alt välja) on meeldivalt vähe ruumi antud.

Kõige huvitavam on vist LG küsimus võlukunsti järele.
Kas seda on vaja?
Kellele?
Miks?
Ma kujutasin kogu aeg ette, et võlu-akadeemia asemel on, näiteks, maalikunsti oma. Või avaliku halduse. Kas seal võiks olla samad küsimused? MIDA me oma õpitud tarkustega peale hakkama? Valdame perfektselt perspektiivi või eelarvestamist või koolieelse hariduse korraldust kohaliku vallavalitsuse tasemel. Nüüd mis? Kas maailm oleks vaesem, kui meid ei oleks, koos meie perspektiivi või mudilaste muusikaringi skillidega?

Poole raamatu pealt saab kool otsa. Tegelased ei oska midagi ette võtta ja autor ka mitte. Siin tulnuks panna punkt, aga ei. Action jätkub mingis teises ilmas, nüüd on see pigem Narnia-laadne ehk lapsik. Ehkki helgeid hetki on ka siin küllaga. Näiteks dialoog, mida kavatsen edaspidi palju kasutada:
- Kaur, kuidas elu läheb ka?
- Üsna tüsilikult, tänan küsimast, üsna tüsilikult!

Ma naudin raamatutes eeskätt ehitamist. Maailma kirjeldamist, selle mehhanismide avamist, tegelaste loomist. See, kuidas loodud ilmal või tüüpidel pärast läheb - kes kellega, miks, mis järjekorras - see mind üldiselt ei huvita. Kas võidab Bond või dr Kurjus, kas hr Poirot saab mõrvari kätte, kas peategelane valib blondiini või brüneti - phähh. Valigu keda tahab, nkn on see vaid väljamõeldud kest, autori fantaasia. Aga huvitavaks tehtud ja huvitavalt avatud maailm - vot see on äge!

Ehk, jube hea raamat.
Ma olen fantasy kui žanri enda jaoks pooleldi maha kandnud, sest kõik viimased raamatud on olnud lapsikud. (Ka siis, kui teised raamatu-arvustajad on neid hullult laiknud-haipinud.) See siin aga... oli äga. Ammu pole lugenud teost, mida tõesti ÜLDSE ei taha käest panna!
(See ei kehti viimase kolmandiku ehk narnia-2 kohta.)

Veel arvustusi:
Mairi Laurik, https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-lev-grossman-volurid
Kitty, https://roger.pri.ee/2018/08/02/sudant-kinkida-pole-mul-sudant/
Goodreads: https://www.goodreads.com/book/show/33520797-v-lurid

Goodreads on täis sõimavaid arvustusi.
Enamik neist kas:
1) arvustab peategelast, mitte raamatut;
2) ootas midagi lõbusat ja lustilist, aga ei saanud mitte;
3) võtab seda kirjanduse-asja lihtsalt liiga tõsiselt.
Häh.

Iseküsimus on, kas hea raamatu halb lõpp muudab raamatu nõrgemaks.
Ütleme et te olete poole pealt ja illllgelt rahul ja tahaks panna viis tärni viiest.
Ja siis teine pool on täielik pahn ja üks tärn.
Mis tuleb lõpphinne?
Minu arust viis, sest no ma ju nautisin seda, ja see teine pool ei muuda oldut olematuks?
Aga nagu Kahneman veenvalt kirjeldab, mõtlevad inimesed teisiti ja panevad - isegi mitte (5+1)/2, vaid pigem lihtsalt 1, sest viimane mälestus trumpab varasema lihtsalt üle.

Mina pole sellise lolli loogikaveaga nõus, seega, *****.

Lugege teie ka!

Surm silme ees

Jah, minul. Päris surm.

Õhtu. Sõidan autoga kitsal, hämaral, tühjal tänaval. Kõnniteed pole. Kiirus on madal - usun, et 30 kanti. Kavatsen kohe seisma jääda. Kogu tähelepanu on teel ja juhtimisel. Ei ole telefoni, kaasreisijat, isegi raadiot mitte. Piirkond on tuttav, satun sellele tänavale mõned korrad aastas.

Ja siis on mu ees must kogu.
Sõiduteel.
Siluett.
Otse auto ees.

Sekundi murdosaga suudan teha põike, saan inimesest mööda.

Jään seisma.

Vaatan tagasi. Inimene jalutab edasi. Kas ta sai aru, KUI napilt ma tast praegu mööda sain? Või mõtleb ta, et ülbikust autojuht tegi meelega ohtliku manöövri? Ma ei tea. Mida ma ise mõtleks? Ilmselt seda teist.

Aga tegelikult inimest lihtsalt EI OLNUD NÄHA. Must mantel, tume müts. Mitte ühtegi heledat detaili - niipalju kui ma muidugi üldse märgata jõudsin. Nägin ju vaid siluetti. Tumeda tänava ja fooni taustal - täiesti siiralt nähtamatu.

Kas ta oleks ise eest ära saanud?
Pole päris võimatu - kiirus oli tõesti madal. Aga vahemaa oli ka väga väga väike.

Kas ma oleks ta tapnud?
Ehk ei? (Kiirus...)
Aga ma oleks inimesele täiesti otse peale sõitnud.
Nurga või küljega riivates oleks ma ta tee äärede pikali virutanud, mitte tapnud.
Aga kaks tonni rauda otse sirgelt peale?
See ju ei jäta ellu?

Veel üks asi.
Autot ostes olin ma muu lisavarustusega kitsi, aga tuled ostsin aboluutselt parimad, mida Volkswagen 4 aastat tagasi üldse müüs. Seda just selleks, et pimedas jalakäijaid näha. Nii et mul on ka lähituledega auto ees 180 kraadi raadiuses kõik nii valge kui Euroopa normid üldse lubavad.

See ei aita.
Musta asja mustal taustal ei näita mingi tuli.

Igatahes läks meil eile hästi.
Nii jalakäijal kui mul.
Surm oli lähedal, otse meie vahel, aga jättis seekord lõikamata.

Mis edasi?

Mina (autojuht) väga, väga püüan edaspidi sõita ettevaatlikumalt.
Ma ei ole huligaan, aga... ma pole kindlasti ka korralik liikleja.
Püüan end muuta.
Vähemalt seal, kus on jalakäijad.

Aga teie, armsad, kandke palun helkurit.

Rebase rogain - Läti, Ligatne

Rogain Līgatnes, Põhja-Lätis.
Võistkond "Morss" - Ave, Kati, mina.
Kuus tundi.
20 km.
Rebase-, sest lapsu on rebane. Kaardil oli kaks rebast!
Tulemused: rogaining.lv lehel.

Gauja / Koiva jõgi
TAOK rogain reklaamis Läti üritust. Haarasime Katiga sel kohe sarvist. Ligatne on Gauja rahvuspargis. Gauja jõe ürgorg on aga "Läti Šveits". Seal on kaljud! (liivakivipaljandid noh) ja orud! (sügavad ürgse metsaga kanjonid, mille põhjas hädine nire) ja mäed! Veeta seal üks novembrikuu laupäev - mis saaks olla parem! Meiega tuli kaasa Gajua rahvuspargi ekspert ja o-äss Ave.

Plaan oli kõndida ja vaadata Läti loodust. Ja no punkte ka võtta, kui üles leiab või ette juhtub.

Läksime eelmisel õhtul Ligatnesse kohale ja puhkasime hästi välja, v.a. o-äss, kes tegeles suurema osa ööst mingi idamaise kunstiga.
Rebane üleval vasakus nurgas!
Keskel kahe keeluala vahel meie kõige ürgsem etapp.
Raja tegime piki Gauja jõge, sest selleks me siia ju tulime. Kaardi lamedad osad jätsime kohalikele, ise pusisime esimesest KP-st viimaseni mägedes ja kanjonites.

Start. Küll on palju toredaid Läti orienteerujaid :) Ja kui kiired nad on :) Esimeses KP-s tegime nende järel tormates kohe minuti viga. Õnneks taipasime eksitust kohe.
Teine KP šokeeris meid kanjoniga. Kaardilt vaatas vastu oja. Maastikul oli sügav kanjoni, savine, mudane, märg ja väga vastik ronida.
Kolmas KP oli jälle sügavas orus, neljas - megasuure mäe otsas, viies - megasuure mäe otsas, kuues - nina keskel, aga see nina oli sihuke Himaalaaja mõõtu nina.
Igatahes olime aeglasemad kui plaanil ja hakkasime kohe punkte "ära" jätma.
Kaardil nire, maastikul saviporine sügavik
Orienteerumine oli kogu võistluse järel väga lihtne. Reljeef oli suur ja kergesti loetav. Mäe otsas olev KP oli tõesti MÄE otsas. Mets oli hilissügiseselt hõre ja KP-d paistsid kaugele ära.
Liivakivi oli kõikjal

Taevatrepp eikusagil kahe eimillegi vahel
Maasikaks oli eelviimane etapp, 60-30. Sumasime kahe keeluala vahel orus. Asukohast ei olnud aimugi (sest keelualadel varjas viirutus reljeefi), kõikal oli traataiad, KP jäigi leidmata, aga milline loodus!!!!

Maastiku vaatamine sai igatahes sajaga tehtud. Gauja jõgi, liivakivipaljandid, sügav-samblased ürgpuud, järskude servadega orud - kõik said nähtud.
Ilm oli soe, kuiv ja tuuletu, kohati anti ka päikest.
Kokkuvõtteks ideaalne matkapäev!!!
Piknik üsna raja alguses
Minul tekkis soov naasta siia kanuu või süstaga.
Teised aga hakkasid Leedu rogainide kohta infot otsima.

Monday, October 29, 2018

Mari Jürjens - KUMU kontsert

MJ on minu jaoks kõige sümpaatsem Eesti laulja. Temas saavad kokku muusikaline talent, luuletaja, näitleja, kena naine. Tal on uskumatult ilus, sügav hääl. Eesti lauljatest parim diktsioon. Ja ta ei häbene laulda isiklikest asjadest. 

Kontsert KUMU saalis oli just nii hea nagu lootsin. Mõtlik, aga mitte arglik. Ilus, aga mitte imal. Noore naise hääl võtab judisema, laulude sõnad... mõtlema.

Palun võtke mu mõranend armastus vastu
see on üksinda taluda natuke liig
laske vihm peseb puhtaks mu unenäovärvid
las see vikerkaar kõiki meid ära siit viib


Klaveril saatis Aivar Surva. Imeilusasti, delikaatselt. Kena oli näha klaveri, inimese hääle ja kitarri õrna koosmängu. 



Thursday, October 25, 2018

Ujumisest

Koolis olid meil ujula ja ujumise tunnid, aga ujuma ma lapsena ei õppinud.
Õppisin ülikoolis. Esimest korda ujusin üle Külitse järve, olin 20+ ja väga rahul.

1990 keskel hakkasin käima Tallinnas Pirita / TOP ujulas.
Jube ebamugav oli, sest mul olid alguses prillid ja siis läätsed. Läätsega ei saa pead vee alla panna.
Kvalitatiivne muutus juhtus 2008.
Esiteks, hankisin sõber J utsitusel ujumisprillid.
Teiseks, laenasin kolleeg RR käest ujumise õpiku. See on vist kõige rabavam sporditeemaline teos mu elus. Sain šokeeriva!! teadmise, et oma liikumist ja kehakuju juhtides võib oma energiakulu mõjutada, ja palju muud.

Sellest hetkest sai ujumisest mõnu.
Ma ei karda üle pea vett, ka (Eesti) meres mitte.
Olen mitu korda käinud Purtse "hülgekivil" - 350 m kaldast, sellest pool üle pea vees.
Aga päriselt ujuda ei oska ma endiselt.

Aga mu ujumise _kiirus_ on kogu aeg olnud sama. Sõltumata sellest, kas olen kõhn või kõhukas, kas jaksu on palju või vähe. Muutub tunne (mõnus-mitte või kerge-raske), aga mitte kiirus.

Niisiis hetkel ja üldse:
25m konna - 45 sekundit mõnuga. Hirmsalt rabeledes tuleb paar sekundit vähem.
1 km konna - 30 minutit.
See on, khm, TÄPSELT SAMA.
(25 m @ 3/4 minutit = 100 m @ 3 minutit = 1000 m @ 30 minutit.)
Ehk, ma ei suuda ka väga pingutades oma ujumise tempot tõsta. See lihtsalt ON selline ja kiiremini ma ei saa!

Kroolis saab mul aga hapnik otsa.
Ükskõik kui rahulikult ma ka ei sulistaks.
25 m - 25..27 sekundit.
Ma võin selle otsa ka kordagi hingamata ära ujuda. Aga pärast jään hingeldades basseini äärde seisma (või ujun konna edasi, sellega pole probleeme.)
50 m - 65..70 sekundit. Rahulikumalt ujudes suudan basseinis edasi-tagasi ujuda.
100 m - 150 sekundit.

Pikemalt järjest kroolida pole ma elus kordagi suutnud.
Ma tunnen kroolis, et mu jalad ei tee üldse tööd (ehkki harjutan seda ekstra!), ma ei hinga ei välja ega sisse, millalgi tekib hapnikupuudus ja paanika, keha vingerdab,
Ehk, jama.

Selili ujuda ei oska ma üldse. Pinnal muidugi püsin, aga edasi ei liigu.
Liblikat ja muid stiile - samuti ei oska.

Aga oluline on, et vähemalt ühes stiilis võin ma ujuda kuitahes pikalt.
Ja et mulle meeldib!

Sel suvel ujusin rohkemates kohtades kui eales varem. Pärnu jõgi. Mingid rabajärved. Rõõsal, näiteks. Kaunissaare veehoidla. Linnamäe. (Sealt saadud külmetus ja seljavalu vaevavad mind siiani.)
Basseinis näeme, eks. Või saunas. 

Sunday, October 21, 2018

Jussi järved, Võhma raba

Harkus jonnimas

Tohtrid ütlevad, et joosta ei tohi. Ma ei ole aru saanud, kas nad mõtlevad sellega, et mina oma punnkõhuga ei tohi, või ei jooks on põhimõtteliselt liigeste lõhkumine ja saatanast. Igatahes hakkasin täna ettekirjutuste vastu jonnima ja läksin jooksin ühe Harku ringi. Kaalusin ka kepikõndi (s.t. suusa-imitatsiooni, mis on trennina väga efektiivne ja liigestele palju leebem), aga jooksuhimu lõi üle.

8 km, 45 minutit.
Kiiremini poleks jaksanud.

Kaheksa km jooksmiseks kulub tempost sõltuvalt:
5 min/km - 40 min
5:30 min/km - 44 min
6 min/km - 48 min
45 min on seega veidi aeglasem kui 5:30.

Pulss oli lõpus muidugi täiesti punases, sest kiirendasin, aga väsimust tegelikult polnud.
Ilmselt jaksanuks ma sama tempoga paar km veel joosta.
Nii et mu "keskmise" pikkusega jooksu tempo ongi hetkel kusagil 5:30 .. 5:40.

Näis, mis jalad homme ütlevad. Lihased on kindlasti valusad, sest pole üldse jooksnud ju. Olulised on aga liigesed. Kas need on tohtrite poolt ja annavad teada, et ära jama? Või annavad andeks? Homme saan teada.

Aga Harku mets iseenesest on... mõnus. Nagu kunagine teine kodu. Iga kurvi tead peast. Ja kohad! Siin nägin kunagi rästikut - siin tegin päevakul vea - siin ehitasid mu lapsed oja peale silda - siin on hea koht paaristõugete harjutamiseks. 

Wednesday, October 17, 2018

Faktipõhised reaalained

Kuulasin haridus-saadet õpetajate nappusest.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:

Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked. 
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine... 
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...

======================

Aga reaalainetega on see häda, et nende õpetamiseks vajalik mõtlemine sobib jube hästi ka IT-sse. Ehk, füssa õps võib igal hetkel minna talle sobivale tööle paar korda suurema palga peale. Noor inimene "lõikab" ja õpib siis kohe itikaks, mitte füssa õpsiks...
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.

Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?



======================

Minu arust tuleb reaalainete õpetamine täiesti nullist ümber ehitada.
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?

======================

Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!

Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?

======================

Haridusmin, -amet, Innove, õpikute autorid võtavad reaalained kui midagi, kus tuleb palju asju pähe õppida. Sellise mõtteviisi juures ei tahaks ka mina midagi õpetada, makstagu siis hästi või ei.

======================

9. klassi füüsika õpik meeldib mulle muide väga.
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine. 

Sunday, October 14, 2018

Libahundi jälg, Harju-Risti, rattaga

Käisime rogainil, aga jooksmise asemel (sest ei jaksa) sõitsime rattaga.
Libahunt, Harju-Risti, 5 tundi.
Ilus kuldne sügis, soe ilm, kuiv.
http://www.libahunt.eu/harju-risti-13-10

Pilk kaardile tegi selgeks, et jooksust ei pääse. Punktid puha võsas.

Libahundil on plaani teha jube raske, sest punkte on nii pagana palju. Ja meil pole ju aimugi, kui kiirelt me sõidame. Ja need lisaülesanded!! Tegime umbropsu vastupäeva kaare - lääneosa enne ja idaosa pärast ja kõige punktirohkem põhi "kui aega jääb". Plaan tuli tegelikult üsna hea, ainult et tiheda põhjaosa kallid punktid oleks tulnud kohe ära võtta.

Joosta ma tõesti ei jaksanud. Veel vähem joostes orienteeruda. Nii et punkte otsis Veiko ja mina vaid püsisin sabas. Rattas kippusin ma see-eest eest ära sõitma. Mõne korra maksis see kätte ka - läksin valesti ja Veiko ei saanud parandada. Aga o-vigu tegime tegelikult väga vähe.

... mis on imelugu, sest võpsik oli korralik. Kõige jäledam oli vist KP50. Aga tihedat peenikest lehtpuuvõsa oli maastik TÄIS. Kummaline, eks, sest kaardil vaatab vastu kultuurmaastik, põllud ja keelualad. See-eest oli kuiv. Ja praktiliselt lame. Loode-Eesti noh...

Kõige helgem hetk kogu üritusel oli Hash House ehk KP 92.
Esiteks sai siin süüa. Banaan! Kohv!!! Kuum puljong!!!!!!!!!!
Teiseks arvasin ma siin huupi ära sudoku vastuse. Lahendada me seda ei viitsinud, aga noormees helkurvestis soovitas midagi ikka pakkuda. Põmm! Pihta! "Kõige kiirem võistkond", kommenteeriti.

Muid lisaülesandeid.
Pallid - tore.
Leida Peips - samuti tore, kahjuks saime siit -2 punkti.
Annika Laats - tore, ja see trepp!!!
Golf - feilisime. (Alo tegi teises võistkonna selle muuseas ära!!!)
Stardiülesande jätsime tegemata.

Sooritus tuli kokkuvõttes meile õiglane. Paar lõpu KP-d jäid kripeldama, aga see käib asja juurde. Vigu tegime suht vähe.
Finišis olime täpselt.
201 punkti jättis meid ratta-tiimide keskele.
Tuska teeb muidugi see, et paljud tiimid said jalgsi meist parema tulemuse. Aga - ju siis nii on.

Tulemusi vahtides selgus, et jalgsi võitjad said rohkem punkte kui ratta võitjad.
???
321 vs 316.
Ja ratturid pole teps mitte amatöörid - Tõnis Erm on mitmekordne rattaorienteerumise MM-hõbe. Ka teised rattatiimid on tegijad. Kas oligi nii, et ratas ei andnud selles võsas olulist eelist?

Samal ajal tegid Kati & lapsed rajal imesid ja olid supertublid :)


Friday, October 5, 2018

Tuli ära

Kõigepealt tahetakse mind tasuta sisse lasta - "me arvasin, et te olete hotelli külastaja."

Siis pakutakse pensionäri piletit.

Ma teadsin, et millalgi see tuleb, aga et nii vara?

Tuleb habe ära ajada.

Reklaamirobot

Avan Youtube.
See näitab mulle Netflixi reklaami.
Panen selle kohe kinni (reload page).
Youtube näitab mulle Netflixi reklaami.
SEITSE KORDA JÄRJEST.
Siis andsid nad alla ja lasid seda lugu, mida ma tahan.

Masinõpe, raisk.
Püüan idioodist robotile seletada nii kuidas oskan: MA EI HAKKA NETFLIXI KLIENDIKS.
Mul ei ole midagi reklaami kui sellise vastu (no on, aga mitte nii kirglikult).
Aga Youtube müüb mulle idioodi järjekindlusega seda ühte teenust, mida ma absoluutselt KINDLASTI tarvitama EI HAKKA.

Mind ei vihastagi reklaam, vaid nüridus.
Kui su sõber sulle iga viie minuti tagant hapukurki pakuks, teades, et see sulle ei maitse - pahandaks ju?
Miks peak YT mind lolliks, kellele võib pakkuda täpselt ühe asja tuhat korda järjest?
Telekast ei tule ju reklaamipausi ajal 10x sama reklaam?
Kui tuleks, siis me peaks reklaamitoimetajat idioodiks?

Nii nagu mina Youtube algoritme nüüd.

Nagu, päriselt. Meil on masinõpe ja mis kõik. Me võiks ometi aru saada, mida klient tahab. Ja mida ta väga selgelt EI taha. Miks... miks mind sellest hoolimata lolliks peetakse? See ju solvab? Kas poleks parem, kui mulle pakutaks midagi, mis mind ei vihasta? Kõigil oleks parem - reklaami vahendajal, reklaamitaval, minul?

Aga ei.
Sest idioodid.

Sunday, September 30, 2018

Rakvere Bike Xdream

Ratta-rogain: nelja tunni jooksul tuleb võistkonnaga maastikult punkte otsida.
Ise valid, mis järjekorras.
Meelis - Lauri - mina.

Ma pole rattaga rogaininud ja polnud aimugi, mis ees ootab. Võtame ära pooled punktid? 2/3? Rohkem? Raja plaan on rogaini alus - ja kui pole kogemust, pole ka plaani. Niisiis on see võistlus meile vaid prooviks.

Kaart on kahepoolne. Linn 1:10k skaalal ühel poolel, maa 1:36k skaalal teisel. Teeme mingi üldise kava ja paneme punuma.

Linna-osa sooritame hindele "3+". Punktide järjekord pole parim, KP35 juures patserdame (mingi imelik teede pusa???), KP37 oleks pidanud lõppu jätma, aga noh. Mina suren linnamäel ronides korralikult, kuid sõidame hästi. Kõige lollim viga tuleb aga välja alles lõpus...

Maa. Vastupäeva ring. Õel rajameister paneb meid sõitma piki oose (üks läheb otse Rakverest lõunasse, linnus on pmst Rakvere oosi põhjaotsa peal). Kohe saab selgeks, et 1:36000 kaardil orienteerumine on raske. Kaart on tegelikult hea, aga minu silm on selle detailide jaoks liiga tönts. KP43 ja KP47 on mõlemad reljeefil "kustahes"; leiame nad üles Lauri hea nina ja teiste võistkondade abiga; ise... ma ei tea. Maastiku seos kaardiga on radade osas üsna õrn. Aga õnneks pole me üksi hädas - ka teised võistkonnad pigem sagivad kui orienteeruvad.

KP48 singlil teen "nipli" ehk kukun järsul laskumisel üle lenksu. Maandun raugelt võssa, ratas kõrvale. Jään terveks, ratas ka. Huvitav kogemus.

Edasi edeneme hästi kuni KP52-ni, mida me ei leiagi üles. Khm. Viimaseks piisaks saab avalik tee, mis läheb läbi õue, mida valvab kuri muri. Keerame pahaselt tagasi. Aitab maastikust, linna tagasi!!!

Linnas saab korraks hapnik ajust täiesti otsa. KP38-st väljudes pole muud kui otse KP39-sse sõita, aga meil saab mõistus otsa. Täiesti. Seisame kolmekesi keset metsa ja sama hästi võiks vist Kuu peal olla. Teised võistkonnad sagivad ümber, kes kust kuhu läheb - pole aimugi. Lõpuks sõidame suvalises suunas metsast välja. Viis minutit kaotust täiesti niisama. Seetõttu jääb võtmata ka viimane, KP41 - ei jõua.

Viimane pauk tuleb aga finišis. Värav paistab - ja siis ütleb korraldaja "siit ei tohi". Vahin teda lollilt. Vaatan kaarti. Keeluala ei ole. MIKS EI TOHI? Kõlab "kontrollajani 30 sekundit". Pärast lühikest sõnelust sõidame ära, täies segaduses, ja läheneme finišile mujalt. Trahv. AGA MILLE EEST?

Lolluse eest, selgub. Kaardil on paks punane joon ja tekst "finišisse pääs". Aga meil kõigil on kaart volditud nii, et see ei paista. Oleks me alguses kaarti lugenud! Sama jutt on etapi juhendis rasvases kirjas, aga kes siis juhendit loeb! Päris O-kaardil oleks siin keeluala või miskit. Me võiks ju teada, et Xdream ei ole iial puhas orienteerumine, sellel on alati "nüansid", et juhendit / legendi PEAB lugema. Ütleme nii, et 1 punkt trahvi on veel hästi saadud...

Jätsime võtmata 6 punkti - 41 (linnas sees ja ei jõudnud), 52 (koeraga), 45 58 56 55 (kaardi ääres). Lisaks 1 punkt trahvi. 30 - 7 = 23p.

Tulemustes oleme teises pooles.
Finiši trahv maksis tabelis 11 kohta.
Kui me oleks 50 & 51 asemel võtnud 52 & 41 (palju lühem ring ja tegelikult see, mida me alguses plaanisime), oleks me olnud pool tundi varem finišis, 1 punkt rohkem. vähemalt 15 kohta kõrgemal...
Nagu Ets stardis ütles - niikuinii lähete ahneks!
Aga õppimiseks oli väga hää!

Ediiiiiiiiiit:
Ma siiski olen Bike Xdreamil käinud!
Kolm aastat tagasi.
Loeme siis vanu muljeid:
"... sain mina alles pärast võistlust teada, et erinevalt päris-rogainist EI OLE Xdreami punktidel kaalu, loetakse ainult võetud KPde arvu. Hästi loeme juhendit, eks..."

Sunday, September 23, 2018

Kõrvemaa rattamaraton

Küsija: "Kuidas siis on, kas 50 aastaselt saab veel sporti teha?"
Allar Levandi: "Mmm.. eee.. niipalju kui keha lubab..."
Küsija: "Ja kui palju siis lubab?"
Allar Levandi: "Tennist lubab mängida... nii umbes ülepäeviti. Rattaga käin läbi metsa Nõmme turul..."

Sellise motiveeriva intekaga algas Kõrvemaa rattamaratoni start.
Mina pole veel 50, seega oli rajal, mitte kõrval.
Tahtsin võistelda, aga ei tahtnud kukkuda. TRM oli seega välistatud. H100 on minu jaoks liiast. Kõrvemaa tundus ideaalne - lühike (45 km), ilmselt kerge rada, vähe rahvast.

2 km stardist arvasin aga, et siia ma suren :) Tempo ilmselgelt liiga suur, nagu võistluste stardis alati. Õnneks tuli siis rattal kett maha ja jäin rahulikumasse gruppi. Kui ka see grupp panema hakkas, tuli kett jälle maha :) Edasi jäin suht omaette ja sõitsin kogu võistluse omas tempos. Ma ei olnud metsa vahel üksi, aga iga mees tegi oma sõitu, keegi ei istunud sul sabas ja mina omakorda polnud hammastega kellelgi perses. Mõnel kruusalõigul võtsin korraks tuulde.

Rada oli väga meeldiv. Ümber Püüsaare raba, üle Jussi nõmme, Riistakõrve raba äärest Aegviitu. Metsateed, kruus, liiv, vahele mõni tehnilisem singel. Järsud lühikesed tõusud, mõnusad lühikesed laskumised. Keegi ei trüginud laskumistel küljelt sisse, sõidul ei olnud ühtegi ohtlikku hetke. Rõõmuga nägin, et isegi ettevaatlikult laskudes olen teistest pigem kiirem. Tehnilistes kohtades võitsin, tõusudel surin jälle täiesti. Ratas töötas vahelduval maastikul väga hästi.

Tulemused
Raja skeem
Minu aeg on 2:14, koht 236 / 347.
Võitjate neljase grupi aeg 1:28. Ka teine punt (1:32) sõitis ilmselt koos. Nii kruusarohkel rajal oli koos sõitmisel kindlasti efekt.
Nii et olen väga rahul.

Mu tuttavaid rajal praktiliselt polnud :(
Seega ei jäänud sauna ega supile, vaid läksin Soodla kunstikohvikusse.
Ülimõnus, soovitan!

Saturday, September 22, 2018

Elektroonika

Elu esimene Arduino projekt: vilguta onboard LED-i. Töötab, lihtne.

Elu teine Arduion projekt: vilguta eraldi LED-i. Ei tööta.

Wtf. Koodi on paar rida. Komponendid (makettplaat, takistid, LED-id) on vana koli hulgast, aga ma just proovisin nad üle, töötavad. Mhhh??
Mõõdan väljundis pinget, pole.
Sean juhtmeid eri PIN-idele - ei miskit.
Googeldan "troubleshooting arduino", loen igasugu (huvitavat) jama - aga ei midagi.
Lõpuks tulen geniaalsele mõttele mõõta 5V ja GND vahelist pinget. See on ka null.
Juhtmete takistused...? Ühel null, teisel -1. Katki, raibe!! Vaid välja näeb nagu uus..

Arduion on ostetud Alole, aga kui lapsed magavad, on vanematel pidu!

Sunday, September 16, 2018

Õunatutele







Õunu on jube palju, aga asja neist ei saa.
Paljud on puu otsas ära mädand, ülejäänd on väiksed vissid või ussitand.
Midagi korjasin - kuldrenette kastitäie, ja erinevaid tundmatuid sügisõunu.
Kui ussitanud pole, saab ehk moosigi.


Monday, September 10, 2018

10k

Mulle vägaväga meeldib, et Tallinnas on Sügisjooks ja maraton.
Ma olen kõikide jooksjate peale nii kade.
Mingu selle korraldajatel hästi ja no üldse, äge värk on!!!

Täna (edit: päev pärast kõik jookse, kui ametlik spordipidu oli ammu läbi) saatsin ***sse kõik oma haiged põlved ja suure kõhu ja läksin ka jooksma.
Poolmaratoni päris ilma trennita ei tee.
Seega 10k.
Eesmärk - ühtlane tempo ja aeg alla tunni.
Nii ka sai.
Esimesed 5 km ajaga 0:29, väga ühtlaselt 5:45 .. 5:50 kilomeetrile.
Kokku 0:57:10.
Jube palav oli, igal sammul tilkus üks higitilk - vasak, parem, vasak, parem :)

Homme valutavad kindlasti nii põlv kui lihased.

Ehk peaks hakkama lühikesi jooksutrenne tegema, et vähemalt lihased toonuses hoida?
2-3 km, rütmis "kilomeeter soojendust, kilomeeter kiiresti, taastumine"?

Thursday, September 6, 2018

Septembris ujumas

Käisin 4. septembril Raku järves ujumas.
Vesi oli soe.

Mul ei tule meelde, et ma oleks iial septembrikuus või hiljem Eestis vees käinud, saunast jääauku minekud välja arvata. Aga nüüd oleks ma võinud seal ujuda kuitahes kaua. Sest soe.

Ülejärgmine päev, 6 sept:
Käisime õhtul ujumas Tallinnas Kalarannas. Jälle soe.

Ja veel ülejärgmine - Nõva rannas.
Seekord on juba külm.

Wednesday, September 5, 2018

Viimane hapupiimane

Halapost.
Proovin jalgrattaga orienteeruda, aga ei tule välja.

On selline kunst nagu rattaorienteerumine. Lühend MTBO, mountain bike orienteering. (Eesti MTB on pigem võsas ja soos sõitmine.)  Kaart; kontrollpunktid; jalgratas. Kompassi pole üldiselt vaja. Punktid on teeradade peal või lähedal. Tundub lihtne? Mulle küll tundub. Aga välja ei tule üldseeeee.

Eeldused on mul nagu täidetud. Xdreamidel olen rattaga orienteerunud kõrimulguni ja hästi. Orienteeruda oskan - keskpäraselt, aga oskan. Rattaga sõita oskan. Ratas on mul suurepärane, klippide ja kaardihoidjaga ja puha. Ja rattatrenni olen teinud sel aastal üksjagu.

Tegelikus elus ei tule aga miski välja. 
- Ma teen vigu. Hullemaid, kui jalgsi iial teeks. Võtan vale punkti, sõidan kaardilt välja, kaon metsa täiesti ära. Kui jalgsi tehtud veast saab enam-vähem aru, siis rattal - ära loodagi. Oled mingis teede sigrimigris ja *** sa tead, kus täpselt.
- Ma ei suuda sõites kaarti lugeda. Jalgsi / joostes püsin ma kaardil kogu aeg, ka kuusemetsas ragistades või laukas ujudes. Rattal - ei suuda. Pean seisma jääma ja end kaardile "saama" ja see võib rahus võtta 30 sekundit või kauem. Halvematel päevadel ei saa ma seisma jäädes üldse aru, mispidi ma olen, kas kaardi ühes nurgas või teises.
- Ma ei taju mõõtkava. Rattaga on kiiruse erinevused väga suured ja peab adapteeruma; ma ei suuda.
- Ma ei suuda tehnilisi radu sõita. Ei oska, ei julge, kardan, tulen rattalt maha ja vantsin jala. Päriselt maastikuratast valdavad kodanikud sõidavad kõikjal ja on singlitel must mitte kaks, vaid viis korda kiiremini. Aga hea rajameister teeb nii, et singleid oleks palju.
- Ma teen lolle rajavalikuid.
Ja nii edasi.

Raudalu päevak
Raku järve ja Viljandi mnt vahelises metsas. Kohe esimeses KP-s lähen õigest teest mööda, satun fatbikede raja peale ja olen täies segaduses. KUS ma olen?!?!? Rähklen täiesti arusaamatus metsas, võtan isegi telefoni välja (aga see ei paku mingit abi, google arust olen ma lihtsalt mingis kasutus võsas). 8 min viga. Enne suman mingis liivas. Trr ma seda asja teen siin, võiks kinos käia samal ajal!!! Tuju nullis, tahan päevaku katki jätta, aga suman ikkagi lõpuni. Vahepeal käin jala, rullun nõgestes ja teen igasugu asju, mis MTBO juurde nagu ei kuuluks.
Tabelis viimane. Võitja on must ligi tunni võrra kiirem.

Männiku päevak
Sama Raku järve teisel pool ja Liiva kalmistu ümber. Sõidan enda kohta suht normaalselt, teen mõne rajavaliku vea ja ei leia mõnda rajakest üles. Aga kaarti sõidu pealt ikka ei loe, teen palju pause ja olen jube aeglane.
Tabelis viimane, pikalt.

Kadrioru - Lasnamäe päevak
Jee! Seda maastikku ma tunnen! Alustuseks jalutan Ovega laste o-raja läbi. Aga ma suudan ka Lasnamäel end mitmel viisil sassi sõita. Kaardil ei püsi, kogu aeg peab peatuma ja mõtlema.
Tulemustesse end ei pane (sest poleks aus), aga kui paneks, oleks kusagil lõpus.

Vääna-Jõesuu päevak
Ka see on tuttav maastik, ma olen siin nii jalgsi orienteerunud kui ise rattaga sõitnud. Ma tunnen end nende juurikaste radade peal hästi. Kuid ei see aita! Suudan end nii punasesse sõita, et lihtsalt ei püsi kaardil. Jätan paar kaugemat punkti võtmata (et autokaaslast mitte pikalt ootama jätta).
Tabelis vaba-klassis, aga kogu raja tegemisel oleks kindlalt viimane.

Muserdav, eksju???

Kõige õudsam on see, kui kiired on konkurendid. 15 km rada tehakse 50 minutiga. 15 km linnulennult teeb ka heal orienteerujal 20 km sõitu (minul pigem 25). Mis tähendab 25 km/h KESKMIST kiirust. Võsas, liivas ja singlitel. Brr!! Ja kui ma metsas teisi sõitjaid näen, siis nad tõesti ONGI kiired. Lendavad sajaga läbi kohtadest, kus mina rattalt maha tulen. Ei peatu kaardi vaatamiseks, vaid sõidavad järjest. Nii et...

Päevakute üks hea külg on kaardid. Saad mingi piirkonna kohta suurepärase, täpse kaardi. Olen siis nendega samadel maastikutel uuesti sõitmas käinud. Mu tulemustele see ei mõju. Aga trenni mõttes on täitsa tore.

Kuidagi loll on tegeleda alaga, kus oled järjest ja suurelt viimane. Aga joosta ma ei saa. Kõrvemaa päevakul proovisin, jube hea tundus, aga järgmised päevad andis põlveliiges selgelt teada, et see oli rumal mõte. Nii et jätkan rattaga orienteerumist. Päris ilma ju ka nagu ei saa. Kino jäägu järgmiseks eluks.

Ah ja. 
Tahan Raudalu päevaku (4. sept) raja uuesti läbi sõita. 
Tule kaasa!

Nädalavahetusel:
Sõitsingi läbi, sõbraga. Saime 5 min parema aja :))) Esimeses KP-s eksisime ikka ära. Ka GPS rada ja kaarti kokku pannes ei saa ma aru, mis värk seal on. Võimalik, et mingi uus rattasingel ongi kaardilt puudu.
Aga mul on kavas seda rada VEEL sõita. Õpetlik on. Saangi aru (ehk), kuidas millimeetrid kaardil ja sekundid rattasadulas kokku lähevad. Ja no hea rada on, ja hea MTB-maastik.
Nii et - tule kaasa!!!

Ja esimese KP-ga on nii. Mets on täis - TÄIS - kaevikuid, kaevikusüsteeme, mingit militaarset jura. Nendesse on ehitatud rattasingel. Kaardil seda pole. Kaevikud ise on (mingil määral). Singel on väga nähtav. See mind / meid segadusse ajaski.
Samas tee, mida pidi sõita, täpsemalt üks ristmik on looduses pea märkamatu. Ehkki kaardil üsna jämeda joonega.
Kui KP-le läheneda teiselt poolt, siis pole sellest kõigest häda, sest, noh, tullakse teiselt poolt. 

Monday, September 3, 2018

Rattaretked

Panin oma sellesuvised Tallinnast alanud rattasõidud kaardile.
Mõned läksid kaugemale kui nooleke näitab, kaardilt välja.

Paljassaare
Tabasalu (matkarada)
Keila-Joa, Naage koopad, Türisalu raketibaas - kaks korda
Laagri - Saue - Keila
Alesti järv / Pahkla karjäär
Männiku / Raku
Kiili - Nabala - Tõdva - Saku
Laste rattamatk Tallinn - Voose - Aegviidu
Vaskjala - Saha
Saha - Loo
Kostivere - Jägala-Joa - Jõesuu
Kallavere - Saviranna - Ülgase
Leppneeme - Tammneeme - Randvere

Lisaks sai sõidetud veel Roheliste rattaretkel Kõrvemaal, Rõõsa / Paunküla mägedes. Lahemaal ja kindlasti kusagil veel.

Kõige lahedamad olid Kostivere - Jõesuu ja Türisalu-Naage matkad.

Enamik sõite oli "koos kultuuriga" - ronisime Saha kabelisse, uurisime raketibaasi varemeid, väisasime kohalikke kõrtse ja käisime ujumas.
Enamik sõite oli kellegagi koos.
Aitäh kõigile, kes kaasa tulid!

Friday, August 24, 2018

Väike Kaksjärv

Teadsite, et selline on olemas? Jah? Ei? No mina ei teadnud.
Aga eile käisin selles ujumas.
Rõõsal / Paunkülas, Paunküla "mägedes".
Suure Kaksjärve ääres on suisa RMK laagrikoht.

Tegelikult käisime seal rattaga sõitmas, koos proua K-ga. MTB ühistrenni jaoks osutusime liiga äpudeks. (Korralik rattapedede punt oli koos - 30 inimest, enamikul FS või fat pepu all, ja sõita oskasid nad kõik.) Inimese rajad lähevad ooside harjadel, aga rattaga käiakse ka "all soos", tore tehniline maastik. Meie rada siis: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1184077314, tehnilisem rahvas tegi rohem silmuseid sisse.

Suure Kaksjärve ääres oli RMK ühismatka punt pr Mere juhtimisel.

Kui me olime just Väikeses Kaksjärves vees, tuli rattatrenni punt sama järve äärde välja. Vaatasid meid ja panid edasi. Ujuma keegi ei tulnud, mustikaid ei söönud. Totakad :)

Kaksjärved ise:
http://www.kalapeedia.ee/3243.html
Harju maakonna lõunaosas, Kõrvemaa läänepiiril, nn. Paunküla mägedes, on 11 pisikest järve (Rõõsajärv, Väike- ja Suur Kaksjärv, Rahkjärv, Paunküla Mustjärv, Paunküla Linajärv, Punamäe järv, Lindjärv, Kaatsjärv, Konnajärv, Kiruvere järv), lisaks veel 1960. a. Tallinna veerustuse huvides looded Paunküla veehoidla. Järved asetsevad loode-kagusuunalise Paunküla oosistiku (mida siin nimetatakse Teedelahkme mäeks ehk Teedelahkme vallseljakuks) termokarstilise tekkega lehtrites. Käesolevaks ajaks on järved enamasti kinni kasvanud ja mudastunud, muutunud pisikesteks veesilmadeks kauni oosistiku servaalal. /---/

Rõõsa järvest umbes 300 m lõuna pool asub põhja-lõuna suunas veidi piklik 1,2 ha suurune ja 5,2 m sügavune Väike Kaksikjärv. Läänekaldal kasvab rabastunud männik, mujal kuuse-segamets. Juurdepääs järvele on parim põhja poolt, kus maapind tõuseb kiiresti. Kaldad on valdavalt kõvad, järsu pervega, põhjakaldal leidub õõtsikut. Põhja katab paksu kihina turbamuda. Järves on palju vettelangenud puutüvesid ja rampu.

Wednesday, August 22, 2018

Puudutus

Lugesin uudist "Tartu maanteel jäi auto alla jalgrattur" ja mõtlesin, et millal küll minu kord tuleb.
Tuli poole tunni pärast.
Ei, päris alla ei jäänud, isegi ei kukkunud.
Vaid puude.

Liivalaia - Veerenni rist, suund Kadrioru poole. Tipptunni ummik, autod veerevad aeglaselt, mina ka. Kaks autot pöörasid paremale, ootasin nad ära ja hakkasin edasi liikuma. Ja siis pööras kolmas auto ka. Suunda näitamata, mind ilmselt nägemata, hoogsalt. Kuuenda seeria BMW kupee, selline ei saagi aeglaselt sõita, ammu siis suunda näidata...

Auto sõitis mulle sirgelt ette / sisse. Rahvas ahhetas - ristmik oli rohelist ootavaid inimesi täis. Kuid reageerisin hästi ja jõudsin veidi pidurdada. Puutusime vaid kergelt kokku. Jäin sadulasse. Auto sai ilmselt kriimu (ratta pedaalist). BMW juht ei pannud midagi tähele, kadus Veerenni poole ära.

Vedas, eks. Ma ilmselt tundsin BMW manöövrit ette ja olin seepärast nii aeglane. Mäletan, et jälgisin ta suunatuld. See ei süttinud, ka hetkeks mitte.

=====================

Süüdi oli muidugi autojuht, kes tegi manöövri, näitamata suunda ja veendumata ohutuses.
Aga sellegipoolest:
Mida saan mina, rattur, selliste õnnetuste vältimiseks teha?

- Ristmikul oodates trügin kõikide autode ette, vajadusel sebrale või sellest veel edasi. Autode eest startides näevad juhid mind. Lisaks hakkan liikuma hetk enne neid. Nii ei teki mul konflikti ei paremale pööravate ega otse sõitvate autodega. Sama taktika rakendus päris rattariikides on Advanced Stop Line.
- Aeglaselt liikuvatest autodest möödudes olen ekstra ettevaatlik. (Paremalt möödumise lubab LS § 31 (8)).
- Olen nii nähtav kui saan - tuled, hele riietus.
Ongi vist kõik...?

Autojuhil on kergem. Tal on vaja teha vaid üht - enne manöövrit suunda näidata.
Seda, et autojuht "oleks tähelepanelikum" ja näeks enda peeglite pimedas alas olevat ratast, ei ole mõtet nõuda.

=====================

Meie liiklusseaduse loogika paneb jalgratta sõiduteele, autode sekka.
Delfi või Facebooki kommentaare lugedes tundub see vale.
Valdav mõttekäik on: ratturid, ÄRGE SÕITKE SÕIDUTEEL.
Sõitke... metsas, linna ääres, kusagil... kusagil mujal noh! Seal kus te ei sega!
Ja kui metsas sõita ei oska, siis ärge sõitke üldse!

Nii et lisaks objektiivsetele ohtudele tuleb ratturil sõiduteel sõdida ka suhtumisega.
Õnneks on seda reaalses liikluses näha vähe.
Arvan / näen, et ratturid teevad ohtlikke manöövreid (suhteliselt) rohkem kui autojuhid. Pole ma isegi patust puhas.
Autojuhid on viisakad, annavad teed ja jätavad ruumi, kui nad ratturit näevad.
Aga alati ei näe.
Ja selleks ongi signaaltuled.
Et anda oma plaanidest teada ka nendele liiklejatele, keda sina ise võib-olla ei märka.