Kogenud kooli! - aga mitte õpetama, vaid õppima

Selline kuulutus:
https://opetaja.ut.ee/kogenud-kooli/

Mida arvate sellest programmist teie?

Või mida arvaks meie HR pealik, kui ma talle teisipäeval soovitaks, et nõuaks uutelt töötajatelt järgmise kahe aasta kogu vaba aja kulutamist kohustuslikule koolitusprogrammile?

Pohla ja rameni orgia

Käisime sõpradega pohlal, aga neile jäi hämaraks, MIKS neid korjata.

Neid peaks vist sööma, aga kuidas?

Kati tegi siis pohlateemalise piduõhtu. 

Sõbrad tõid kaasa kotitäie köögiriistu ja toiduaineid - potist lõikelauani, norist seesamiõlini. Ning tegid neist oma koduseid toite. Imetlesime ekstra peeneks hakit rohelist sibulat ja (minu jaoks liiga) teravaid nuge.

Menüü sai selline:

- kama mee ja külmutatud pohladega

- keedetud oad soolaga

- ramen, jaapani nuudlisupp

- ... ohtra kanaga, pooltoore munaga, noriga

- isetehtud martsipan kadakamarjadega

- magusad kartulikrõpsud

- marja-mittepohla-purukook

- kartulipuder lihapallide ja pohlamoosiga IKEA stiilis

- pohla-mannavaht 

- kihiline pohla-leivapuru-kohupiima maius

Lisaks mitmesugused joogid.

Süüa oli tohutult.

Lapsed mängisid ja said hästi läbi.

Ja üldse oli tore :)

Pooltoored munad ja värske pohlamoos

Pohlarohke ja suhkurvaene magusalaud

Lapsed korraldasid oma seltsielu ise :)

Toidupildistajat minust aga ei saa :)

Ujumine, ühe käe ja soomustega

Ajalugu: https://kurinurm.blogspot.com/2018/10/ujumisest.html
Võrdluseks 2019 suvi: https://kurinurm.blogspot.com/2019/07/kuhu-minna-ujuma.html
Ja 2020 talv: https://kurinurm.blogspot.com/2020/01/uus-hingamine.html

Olen septembri lõpust saadik pidevalt ujumas käinud. 5 kuud, umbes 3x nädalas.
Viimased poolteist kuud ka Revalis ujumis-kursusel.
Tulemused.
- parem käsi on õlast valus.
- juuksed on läinud imelikult karedaks.
- nahk on muutunud kuivaks ja kipitab, ilmselt kasvavad soomused.
- olen õppinud ühe käega ujuma.

Selili ujumine: 
Ainult jalgadega ujudes liigun täitsa okeilt.
Vahelduva käte tööga vingerdan vasakule ja paremale ja on jube tobe.
Paaris käte tööga liigun üsna hästi, aga pea on kogu aeg vee all.
Ujuda suudan vaid ninaklambriga, muidu on kohe vesi ninas ja upun. Kui käsi ei kasuta, siis saan klambrita hakkama. Aga iga käetõste toob uue laine üle näo.
Vingerdamine on vist sellest, et ma ei aseta kätt otse pea kohale ette, vaid külje peale, ja tõmban üsna tugevalt. Probleem algab õlaliigeste vähesest liikuvusest, nende tõttu on ka küünarliiges kõver.
Ma nüüd vähemalt tean, kuidas selili ujuma peaks. Kaks kuud tagasi ei osanud _üldse_.

Krool:
Ujun "ülekandega" krooli.
Töötab vaid üks käsi korraga; teine käsi hakkab tõmbama, kui esimene on ringiga ees tagasi. Selline tõmme on pikk; käsi tuleb veest välja sirgelt ja kaugel taga, viskub suure kaarega ette tagasi, esimene "libisev" käsi on abaluust ette sirutatud, keha tõmbamise (ja hingamise) suunas välja pööratud.
See on ootamatult efektiivne ujumisviis. Rahulik, rütmiline. Mitte kuigi kiire, aga - see ei väsita!

Tavaline kahe-käe-krool on aga ikka liiga raske. "Normaalse" rütmi juures ei jõua ma tehnikale tähelepanu pöörata. Välja ei tule pmst miski. Muidugi olen ma kahe käega ujudes kiirem kui ühega, aga - 50 meetri järel on õhk otsas.

Ka vasakule hingamine ei tule välja, aga kogenud ujujast sõber kommenteeris seeepeale "ja mis siis? ära siis hinga vasakule, ma ka ei hinga".

Konn:
On endiselt mõnus. Ma poole ajast puhkan :) ja liigun seejuures sama kiiresti kui teised. (No muidugi on sportlasi, kes on must poole kiiremad.)

Paar trenni on veel jäänud. Näis, kas need teevad sünkroonse tava-krooli paremaks. Aga kui ei tee, siis ma vähemalt tean, mis harjutusi tuleb harjutada.

Kui kursus läbi, tõmban ujumise 1-2 korra peale nädalas.
Ehk ei kasva ikka soomustesse?

Kursust aga soovitan täiega, väga tore treener on!!!
Nikita ja Reval Sport.
Tal on nii päris algajate kursus kui minusuguste "natuke juba oskan" oma. 

Mikro-triatlon

Jooks - V-ga Järve metsas, 3 ringi, 7.5 km. Ringide vahel tõstsime palki. Päris... tõhus.
Ratas - vanalinna ujumistrenni
Ujumine - igakolmapäevane Revali kursus

Viimase harjutusena tegime äratõukeid + libisemist.
Lükkasin end ekstra hoogsalt basseini seinast ära... ja jalg ütles "ai". Ai! Ai!

Kramp.

Liipasin basseini otsa tagasi, sirutasin säärt ja ujusin trenni lõpuni lihtsalt käte jõul.

Nüüd ma saan aru, miks on ujumine triatlonis kõige esimene ala.

Jalgrattaga Helsingis

Miinus:
- Tallinki jaoks oled sa auto. Pead olema vara kohal. Sisse saad läbi autode check-inni ja autode rambi. Ratas jääb autotekile.

Plussid:
- Välja saad autorambi kaudu ja absoluutselt esimesena. Laev sildub, sina lendad välja. Helsingis lasti paar vipp-autot enne mind, Tallinnas mina enne neid.
- Pikad jalgsi-reisijate koridorid ja trügimine jäävad ära.
- Tallinnas saab autode check-inni Pikksilma tänava otsast, pmst otse kodust.
- Helsingis on rattaga liikuda jube mugav. Kõikjal on rattarajad!! Olin sellest kuulnud, aga ise kogeda on toredam!
- Sadama ja laeva personal (liikluse suunajad) olid kõik super abivalmid. Mitte et mul oleks mingit abi vaja olnud, aga ikkagi :)

Jalgratta pilet on 5 eurot üks suund.

Helsingis käisin konvekal, kuhu oli sadamast 2 km - just paras ratta jaoks. Lisaks tegin linnas ligi 10 km ringi. Oli 1 kraad sooja, räme tuul ja sadas lörtsi. Mere ääres pmst peksis jääd näkku :) Sain natuke märjaks, aga ikka oli tore!!!

Lasnamäel sörkimas

Käisin Lasnamäe kergejõustikuhallis. Täelik ulme! Mina mäletan seda kui tühja, hästi valgustatud ruumi, kus on ronimissein ja paar inimest. Sinna sai minna väikeste lastega - kirjutan sellest siin ja siin ja siin ja siin. Mina ronisin või jooksin, lapsed mürasid batuutidel ja varbseinal ja mujal. Hall oli nii tühi, et paar mürgeldavat last ei seganud kedagi.

Nüüd on hall rahvast täis nagu lõunamaa turg. On võimlejad, poksijad, õhuakrobaadid. Aga kõige rohkem on kergejõustiklasi. Neid ei olnud "meie ajal" nagu üldse. Kuid nüü!!! Noored sälud kappavad rajal, tõukavad kuuli, kargavad kaugust ja teivast. Ja kui kiired nad on! Uskumatu! Noored kutid ja neiud tormavad nagu tuul!

Ma vaevalt et mahtusin sinna vahele ära.

Kuna on popp & noortepärane kirjutada "mida ma jõusaalis teen", siis paneme kirja.

- paarsada meetrit soojendus-sörki
- soojendus-võimlemine, liigesed ülevalt alla. sõrmed-randmed-...-põlved-päkad.
- 1 km @ 5:40, paus
- 1 km @ 4:40, paus
- 1 km @ 4:20, paus
- 250 meetrit kiiresti, paus
- 1 km @ 4:50, paus
- natuke lõdvestust

"Paus" tähendab seinal rippumist, kätekõverdusi, kerelihaste / pekikihi harjutusi ja muud sellist.

Kokku läheb sellisel viisil 5 kilomeetri jooksmise läbimise peale kaks tundi.

Kuna meeldis, käisin teist korda veel.
Muidu sama, aga proovisin joosta 1 km 4:00 tempoga. Ei jaksand, 500 m järel andsin alla. Niuts.
See-eest tegin 2 km järjest 4:40 ja see oli suht okei.

Oscarid ja "Parasiit" ja kinokuulutus

Hommikul uudiseid lugeda oli sula rõõm. "Parasiit" on Hollywoodi toodanguga võrreldes tõeliselt huvitav film. "Jokkeri" põrumine teeb samuti meele rõõmsaks. Ma ei saa aru, mida selles leitakse, peale eelarve ja tähtsate nimede. Ühiskonnakriitika? Kui see on parim "kriitika", mida Lääs suudab, siis oleme hädas tõesti - aga see film ei ütle seda küll mitte.

Kuulutus ka:

Nädala lõpus on Artises rahvusfilmide päevad.
https://www.kino.ee/News/Uudised/2020-02-04/1776/Pohjamaine-eksootika-taas-Artises/
Neljapäeval näidatakse "Saami verd". See on mu kõige tugevam filmi-elamus üle paljude aastate. Filmi kirjeldus on sihuke bla bla, aga uskuge, on hea!!!!

Usun, et tasub vaadata ka teisi selle festivali filme - seal võib olla helgeid pärle, mida muidu kuidagi ei näe ega leia.

Vasalemma maapõuematk

Oi, see oli hea!!

Eelmine maapõue-retk käis Maardus mulle üsna tuttaval maastikul ja oli ikka väga huvitav.
Aga eile Vasalemmas oli absoluutselt kõik uus ja põnev.

Vasalemmas on:
- üks tohutu ja töötav karjäär raudteest idas - sellel käisime serva peal
- suur "Ralliraja" karjäär - tegime ringi ümber
- mitu väikest vana karjääri - "Männiku", "Tibula", "Autobaasi"
- mõned tibatillukesed ühe talu murruaugud
Viimased olid kõige ootamatumad. On loogiline, et kui sul on talu ja talu maa peal paljandub maavara, siis sa võid seda sealt võtta ja müüa. Aga ikkagi on veider näha keset metsa talu nimega auku või murrukohta.
Ka väikesed vanad karjäärid keset asulat olid veidrad. Järskude kõrgete seintega vett täis tiik.

Saime väga palju teada - paekivist, geoloogiast, kohalikust ajaloost, paemurdmisest, lubjakivi kasutamisest ja tootmisest.

Vasalemma ise üllatas samuti. Ma olen käinud vaid lossis. Aga asula on ootamatult suur. Ja maastik on väga kena - männimets, üsna künklik maapind, ja paepaljandid! Suvel tulen siia kindlasti rattaga sõitma!

Vasalemma asula ja karjäärid

Ülemisel kaardil on:

Kaks "väikest" karjääri - sinised tiigid - Männiku ja Autobaasi

Üks väiksem kaardi lääneosas, kirjaga "19.7"

Paar päris tillukest, "Suitsumurruauk" näiteks

Betooni tee, tehtud raskete kaevandusveokite jaoks

Suure Nordkalk'i karjääri reljeef

Linke / infot

Vasalemmast
Ülevaatlik: http://www.lossikivi.ee/sisu/vasalemma-paekivi
Geoloogiline: http://www.ut.ee/BGGM/vaatamis/vasalemma.pdf
Kodulooline: http://www.harjuloogiline.ee/lubjakivi-kaevandamise-ja-kasutamise-ajaloost-vasalemmas/
Teaduslik: https://keskkonnatehnika.ee/vasalemma-paas-meie-vanim-troopilise-rifivoondi-sete/

Lubjakivist kui maavarast:
Ülevaade http://www.ut.ee/BGGM/maavara/lubjakivi.html
Brošüür: http://www.gi.ee/geoturism/Paekivi_EST_062011_100dpiS.pdf

Üldse Eesti geoloogiast ja maavaradest:
Tartu ülikooli geoloogiamuuseumi maavarade ülevaated - üldse hea ladus lugemine:
http://www.ut.ee/BGGM/maavara/

Tartu ülikooli geoloogide loodusturismi brošüürid:
https://www.ttu.ee/instituut/geoloogia-instituut/loodus-ja-tehnikaharidus/raamatud-ja-brosuurid/

Pelgu peitus / Pirita piinlikkus

Anti kaart - vimkaga, nagu ikka. Kaval-Avel olid aga käärid ja liim kaasas, veidi näputööd ja saigi kaart paika lõigatud.
Kuid lihtne see ikkagi ei tundunud. Pirita radade ja mikroreljeefi rägastikus sellega öösel orienteeruda - brr!!!

Esimesed paar KP-d kobistasime vaenlaste sabas ära.
Aga siis...

KP98.
Ei adund ära, et kahe kaardi mõõtkavad ikkagi EI OLE SAMAD. Ma panin KP Tamme tõusu juurde, seal polnud teda mitte. Piki jõe äärt / suusarada lähenedes oleks saanud punktile "koos massidega" otsa joosta. Meie tulime suurelt teelt, valesse kohta ja...
-5 minutit.

KP55. Jäi märkamata, sest oli minu kaardilt "välja lõigatud". Jooksime suurt teed pidi ringi ja lihtsalt mööda.
-5 punkti.

"Metsa KP-d" 97, 96, 95, 94 võtsime enam-vähem - veidi ebakindlalt, aga suurte vigadeta.

KP93. Läheme vale rada pidi (sest riba-kaart) ja otsime koos teistega sigrimigris.
-6 minutit.

KP91. Mina orienteerun, aga Tiidu kaardiga; seal on see KP aga "mujal ära". Jookseme punktist sirgelt mööda. Just - jookseme! Oleks me kõndinud, oleks olnud aega kaarti vahtida ja ehk oleks ka punkti märganud...
-9 punkti.

KP76.
Kihutan punktist mööda, siis sibame pikalt vales kohas seda otsida.
-5 min, lisaks jätame seetõttu võtmata KP 56.

Fotopunktid jätsime võtmata, finišisse jäime hiljaks.

Täiesti nutune. Nagu oleks esimest korda metsas...

Rada: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1457985951

Kaardi tagakülg tuli selline:

Raspberry kursus

Väga hea on!

Skeemipesa korraldas.

Oleme õppinud:

- Raspberry põhitõed

- makettplaadi peal lihtsa skeemi ehitamine ja ühendamine

- rpi.gpio teegi kasutus, LED'ide kasutamine, PWM režiim

- gpiozero teegi kasutus - https://gpiozero.readthedocs.io/en/stable/

- mcp3008 kasutus
- Sense HAT kasutus

Ledidest tegime tsükliliselt plinkiva valgusfoori.

MCP3008 on analoog-digitaal muundur.
Vajalik, sest RPil pole analoogporte ja kõik analoog-andurid tuleb läbi muunduri liidestada.
MCP3008 jaoks tuleb Raspberry confis SPI liides käima panna.

Setup ja juhtmed:

https://electronicshobbyists.com/raspberry-pi-analog-sensing-mcp3008-raspberry-pi-interfacing/

https://learn.adafruit.com/raspberry-pi-analog-to-digital-converters/mcp3008

Soft:

https://gpiozero.readthedocs.io/en/stable/api_spi.html

- termistori, valgustundliku takisti, potentsiomeetri lugemine (kõik ühtemoodi)

Sense HAT on vidin, "shield" - hulk sensoreid ja 8x8 LED maatriks.
Pmst õppevahend, meiesugustele paras kätte anda.
Selle kasutamine on tänu mugavale teegile super-lihtne.
Tegin selle jaoks ussimängu:
https://github.com/kurinurm/snake-on-pygame

Tegin täiesti ise - juhuslikult kirjutasin nädal varem Pac-Man'i. Pygames'i abil ja tavalise arvuti jaoks. Sellest ussimängu tuletamine oli väga lihtne - hulk koodi tuli maha kustutada, ja üks list juurde lisada. Pygames'i jaoks tehtud mängu panek SenseHAT peale oli aga hoopis lihtne - kolm rida koodi:

from sense_hat import SenseHat
sense = SenseHat()
...
sense.set_pixel(location[0], location[1], c)

Proovisin mängu juhtida SH kallutus-sensoritega, aga need on vist täiesti kasutud. Driftivad programmi käimasoleku ajal täiesti ära.
Lõpuks tegin juhtimise SenseHati enda joystick'iga. See on aeglane, aga vähemalt on nii sisend kui väljund läbi SenseHati.

Lisaks õppisime natuke Pythonit.

Pac-Man ja Pygame

Kirjutasin Pac-Mani sarnase mängu.
Lihtsalt näpuharjutuseks.
Pygame graafika-teegi abil.

Oli lihtne.
Esimene töötav versioon tekkis paari tunniga.
Pygame on mõnus ja efektiivne teek. Joonistamine, mängu klahvidega juhtimine, mängu "tsükkel" on kõik väga lihtsad. Ühtegi tõsist mõtlemist vajavat kohta ei tekkinud. Koos rohkete kommentaaridega tuli 250 rida koodi.

Kollid liiguvad praegu juhuslikult, ilma intelligentsi ja kurjade kavatsusteta. Graafika on lihtne, kastid ja ringid. Muusikat ei ole. Aga muidu - täiesti töötav mäng.

Pacmani kloone on maailm täis. Ka Pygame abil on neid tehtud kuipalju. Nii et ega ma ei looda, et mu näputööd keegi väga mängida viitsiks. Oma lapsed ehk, mõne korra.

Lapsepõlve rohtunud teed

Kes Kiipeilyareenal, kes Tenerifel.

Koduküla äärelinnas ei turni nädalavahetusel enam keegi.

Kõik teed on roikaid täis - vähemalt siitpoolt ei ole keegi ammu ligi sõitnud.

Astangul jalutamiseks on aga väga hea aeg. Keegi on palju puid maha võtnud ja vanad sõjaväe pinnavormid on kenasti näha. Ka allesjäänud võsa paistab hästi läbi. Nõgest pole, sääski pole, kodutuid pole. 

Kümne aasta pärast on siin ainult uusarendused ja "eramaa, ära roni" sildid.

Raamat: Teistmoodi füüsikaraamat

Aimeraamat füüsikast.
Tegijad on Energia Avastuskeskuse juhid.
Idee on super, aga teostus veidi kohmakas.
Autorid on füüsik ja lüürik, ja füüsik domineerib liialt.



Raamat käib läbi füüsika valdkonnad - valgus, elekter, mehaanika, soojus. Igast alamteemast ("valguse murdumine", "tuumaenergia") on paar lehte - just parasjagu pikalt.
Teemade valik ja raamatu maht on väga head. Ei püüta kogu füüsikat läbi käia, räägitakse vaid huvitavast.
Fotod, joonised ja kujundus on väga väga väga head.
Ajalooliste füüsikute lühi-kirjeldused on väga head.
Idee ühendada raamat EA eksponaatide ja katsetega on täiesti super.

Nõrk osa on aga tekst.
See on liiga keeruline.
Normaalsed lõigud vahelduvad puht-teaduskeelsetega.
Vooluallikas leiab aset protsess, mille käigus laengukandjaid viiakse madalama potentsiaaliga klemmilt kõrgema potentsiaaliga klemmile (näiteks elektrone positiivselt klemmilt negatiivsele klemmile), st suurendatakse laengukandjate potentsiaalset energiat. 
Keemistemperatuur (normaalrõhul) on aine põhilisi füüsikalisi karakteristikuid, mis on...,
Ja nii edasi.

Termineid on liiga palju. Tihti mainitakse mingit võõrsõna möödaminnes, selgituseta. Palju on kiillauseid ja sulgudes märkusi. Palju on lauseid, mis on täiesti suvakas kohas ja mille võiks lihtsalt ära jätta. Mina saan tegelikult aru, millele autor viitab või miks ta selle lisa-lause sinna pannud on, aga mitte-füüsik ei saa. Ja palju on nalju või näited, mis töötaks suulises esituses hästi, aga mis raamatus mõjuvad.. veidralt.

Tekst vajaks toimetamist / ühtlustamist veel mitmest nurgast. Miks on sulamissoojus "konstant", keemissoojus "füüsikaline suurus" ja kütteväärtus "hulk soojust"? Ühe ja sama nähtuse jaoks ei tasu kahes järjestikuses lauses kasutada kahte eri sõna. Osade katsete ja näidete tekst on üsna arusaamatu. Mina, füüsik, saan aru. Laps-lugeja ei saa.
Oleks olnud vaja testlugejaid, kes autoritele iga arusaamatuse eest piki pead andnuks...

Lugesin raamatu enam-vähem läbi, läks... 45 minutit ehk.
Leidsin ühe päris vea (Kuu faasid tekivad Maa varju tõttu) ja paar näpukat.
Üsna kvaliteetne.

Mulle on raamatus äratundmist muidugi palju.
Nabla operaator ja laplasiaan! Entalpia ja Gibbsi energia!

Eraldi tuleb kiita kujundajat ja fotograafi.
Katsete pildid on tõesti kenad!
Ja nad on raamatusse pandud mõnuga, suurelt, üle lehe.
(Kooliõpikute pildid on alati tikutopsi suurused.)

Igatahes tekkis mul kindel huvi Energiakeskussesse minna.
Muidugi olen ma seal käinud, mitu korda.
Aga nüüd tahaks veel.

Aga raamat tuleks üle vaadata ja uuesti välja anda.
Ja siis peaks see olemas olema iga Eesti kooli füüsikaklassis.
Ja ka vene keeles.

Retk ooboluste riiki

Olen ammu piilunud Minest retkede tegevust.
Nad teevad maavara-teemalisi matku. Tunduvad väga huvitavad. Kohti käimiseks jagub. Tallinna ümbrus on karjääre täis - Harku, Männiku, Väo, Maardu, Lasnamäe, Jõelähtme, tohutu turbaväli Mõigus... Ülejäänud Eestist rääkimata.
Täna jõudsin siis matkama ka.

Fosforiidimatk!
Maardu tehased, Maardu kaevandus ja Jõelähtme karjäär.
Ma olen seal palju orienteerunud ja rattaga sõitnud ning tunnen piirkonda üle keskmise hästi. Näiteks sel suvel käisin Kotka mägedes, Vandjala karjääris, mitu korda sealsamas Jõelähtmel.
Seda põnevam oli teada saada, kuidas see maastik tekkinud on ja mis on meie jalgade all.

Käisime ja vaatasime:
- Maardu tehaste ala
- Maardu karjääri suuded maapinnale
- Kroodi kileküla
- Jõelähtme karjääri tranšeed, pumbajaamad, puistemäed, veesüsteemid
- Lõhkeainete ladu
- "Kanjonid", kus ma suvel orienteerudes jänni jäin
Nägime ära fosforiidi, püriidi (jube raske!), glaukoniidi (roheline), põlenud ja põlemata diktüoneemakilda (punane / hall).
Nägime mitmes kohas kaevanduse ja karjääri serva, kust saaks kaevandusse sisse sukelduda.
Nägime palju vanu fotosid - tehastest, masinatest, maastikust.

Ingo on super hea giid. Tunneb teemat läbi ja lõhki. Infot on just parasjagu palju. Idee tahvelarvutist vanu pilte ja kaarte näidata on geniaalne.

Ilm oli imeline. Paar kraadi külma ja härmatis. Kogu loodus oli valges jääs, ja nii päev otsa!

Lisalugemist:
https://www.minest.ee/p/retked.html
https://kaevandatudmaa.blogspot.com/
https://fosforiidimaa.blogspot.com/

Aga millest see pealkiri?
"Retk ooboluste riiki" on Arvo Vallikivi raamat.
Räägib kõigest sellest, mida me täna nägime.
Lugege!

Fotod: Kati / mina.

Uus hingamine

Käisin ujumistrennis.
Treener on super hea, aga kõik muu läks sajaga aia taha.
Tegime selili harjutusi ja ma EI SUUDA!!!
Jalgade abil liigun ma edasi üsna vilkalt, see pole probleem.
Aga mul käib vesi üle näo, jookseb suhu ja ninna ning mul tuleb uppumise hirm peale.
(Üksi tühjal rajal ujudes ei tule, aga trennis on samal rajal sada inimest ja kui minust keegi jõua möödub, lööb laine minust üle.)
Sellega koos kaob igasugune tähelepanu tehnikale - no eks sa püüa hoida "küünarnukki hästi sirgelt" või"väikest sõrme õiges suunas", kui sa oled tegelikult paanikas, sest hakkad uppuma?
Nii et ma ei suutnud hoida suunda, teha tõmbeid, üldse mitte midagi.

Läksin siis poodi ja ostsin sellise musta vidina:


Kodus proovides ei andnud mingit lootust. Mispidi see mu nina peale käib? See libiseb ära! Mu nina on anatoomiliselt sobimatu, see klipp on mõeldud noortele kitsa ninaga sportlastele!!!

Basseinis aga töötas kõik. Paned selle vidina endale näkku.. ja nina ongi kinni! Vesi ei tule sisse. Õhk ka ei tule. Kõhuli ujuda sellega hästi ei saa, sest siis tahaks natuke läbi nina ka hingata.

Aga selili - super. Tegin basseinis sada ringi. Eesmärk oli lihtsalt harjuda selili olemise ja liikumisega. Vehkisin kätega, sumatasin basseini otsast selg ees ujuma ja mida veel. Mõnus!

Pikapeale peaks keha asendi nii heaks saama, et klippi pole vaja.
Aga mul on teooria, et mu suur paks valge kõht ulbib vee peal ja sellega vajutab ülejäänud keha vee alla / allapoole.
Kui ma vaatan teisi selili ujujaid, siis neil on suur osa näost vee peal.
Mul on veepiir.. palju kõrgemal.

Nii et vähemalt mõnda aega kasutan selili harjutustel seda klippi.

Muide, mõnel inimesel läheb vesi kõrva. Seda ei juhtu mul iialgi. (Sukeldudes ehk?, aga seda ma ei ole elus proovinud.) Samuti ei lähe mul vesi ninna, kui ujun kõhuli. Mul on ujudes pea kogu aeg vee all, hingan vette - no ei tule vesi ninna. Aga seilili ujudes tuleb ja uputab.

Rattaga Kuusalu - Soodla, aasta esimene marjulkäik

Kuusalus oli ilm karge ja kõik teed lumised / jäised.
Rattaga sõita oli aga väga hea, maastikuratta rehv pidas sellisel krobelisel lumel väga hästi.

Selline ring:
- algus Kuusalust
- rändrahn: Hirvli suurkivi
- rändrahn: Luubakivi
- Kõvera-Käspri talu juurde, kus suvel J-ga öösel võsas ekslesime
- rada ei leidnud me ka seekord üles, lisaks oli mets jäine ja soine, pöörasime tagasi
- Soodla veehoidla põhjakaldale ja piki seda
- Härmakosu kaudu tagasi

Kohalikul sõbral oli õigus - midagi väga erilist sealkandis pole. Aga varatalvine mets oli ilus sõita ikka. Isegi päike tuli välja!

Nägime ühte looma: oravat. Aga elukate jälgi oli värskel lumel palju.

Leidsime pohli. Jõhvika maitsega, igati head, ja palju. Marjul käidud!

Sõitsime 32 km, kulus neli tundi - keskmine kiirus tuli 8 km/h. :)

Hirvli suurkivi, kõrgus 2 m

Luubakivi, kõrgus 4 m

Päike!

Kilomeeter krooli

Läksin basseini ja ujusin kilomeetri krooli.

Muidugi pole see päris krool. Ujun "ülekandega". Hingan kord igal tõmbel, kord igal teisel. Jalad teevad suvalise arvu lööke tsüklis. Pöörde asemel on "ujun seinani ja püüan kuidagi vastassuunas liikuma hakata".

Aga ma ei jää hapnikuvõlga!!!
Suudan oma kiirust ja hingamist kontrollida, mitte ei suma "elu eest!"
Suudan kiirema ringi järel rahuneda ja tempo maha võtta.
Ja hingamist taastada pole isegi vaja, sest see... ongi korras!

Septembri lõpus oleks see kõik olnud ulme.
Suutsin ujuda 25-50 meetrit, siis oli kõik. Lämbumise tunne ja ei mingit krooli enam. Konna võisin ujuda lõputult.
Augusti kukkumisest taastusin ja basseini sain septembri lõpuks.
Nii et kolme kuuga selline tulemus.

Kilomeetri asemel võiks ma vajadusel ujuda ka kaks või kolm - ära ma ju ei väsi.

Vesi pole mulle enam takistus, vastane, vaid hea sõber.
Ma ei pressi end temast läbi, ei.
Ma sirutan käe välja, võtan veest kinni ja sikutan end tema abil edasi.

See kõik on ju... tore?

Vilnius ja Kaunas

Käisime poistega Vilniuses ja ühe päeva Kaunases.
28 detsember sinna, 1 jaanuar tagasi.

Vilniusse minek oli tegelikult laste soov. Me käisime Vilniuses kolm aastat tagasi ja lapsed on sellest ajast saadik leedu puu-koogi fännid. Ja "sakutist" nad ka said.. nii palju kui tahtsid.

Reis sai üsna linnakeskkonna-keskne.

Vilnius:
- Kesklinn / vanalinn. Raekoja plats, katedraali ümbrus, ülikooli kvartal, jõulu-melu, palju led-lampe ja tilulilu.

- Juudi ajaloo ekskursioon. Väga huvitav, super hea giid. Käisime kahes getos ja sünagoogis. 

- Gediminase torni mägi, päikeseloojangul, imekena valgusega.

- Pilvelõhkujate rajoon Šnipiškės, väga uhke

- kinnine turg Halės Turgus

- Žvėrynas, puumajadega agul, nagu Nõmme
- Užupis, puumajadega agul, nagu Kadriorg

- arheoloogiamuuseum Arsenalis

- uusaasta ilutulestik jõe ääres sillalt vaadatuna

- moodsa kunsti muuseum (Kati Ovega)
- Tallinna laulukaare kloon Vingise pargis, ilma tuletornita, aga muidu nagu päris

Kaunas:

- Jalakäijate vanalinn - Vilniaus ja Laisvės tänavad. Pikk kitsas ala on jäetud autodest priiks ja see on üsna tore. Isegi talvel oli siin palju rahvast; kevadel ilmselt kihab kõik kui sipelgapesa. 

- Kindluste ja kirikute ümbrus, raekoja plats

- Žaliakalnis'e funikulöör mäe otsa, tore vanamoodne vidin, soovitan 

- Jeesuse Ülestõusmise kirik, "tuletõrjetorniga modernistlik kirik". Käisime ka katusel. Tohutu, täiesti üle võlli jube, soovitan. 

Ma ei hakka siin arhitektuuri-artiklit kirjutama, seepärast linnade iseloomustamiseks vaid märksõnad.

Vilnius:

Vilniuse vanalinn - suur, laialivalguv, uhke, hästi räämas. Kõrvuti on luksus ja lagunev tondiloss. Tallinna vanalinn on vanem, pisem, vähem uhke, aga lõpmata rohkem korras. Vilniuses on remontida, mukkida ja värvida veel palju. Siseõued on siin enamasti puhas laga. Tohutult kirikuid ja muud, raha on siin linnas olnud väga palju.

Liiklus häirib. Vanalinn on autosid ja ummikuid täis, kõik seisavad ja tossavad. Juhid on viisakad, tee ületamisega pole probleeme, aga... kuidagi üheksakümnendad on see.

Vilniuse jõeäär - tehakse vist rahvale puhkealaks. Käib kõva ehitamine, nägime ägedat rulaparki (pooleli, kuid kasutusel). Meenutab Londoni South Bank'i, kus kohtuvad jõgi, promenaad ja ägedad pilvelõhkujad.

Pilvelõhkujate kõrval on lobudikud. Mitte normaalsed puumajad nagu Tallinnas, vaid uberikud, praht ja hüljatud majad. Seisad - ühel käel on uued kõrghooned, ägedad, lahedamad kui Tallinnas. Teisel käel on sihuke kõdurajoon, et Kopli liinid kahvatuks. Kliki näiteks sellele Google streetview lingile ja vaata ringi. Või loe siit juttu.

Puumajade rajoon Žvėrynas ("loomaaed") oli sama veider. Ühekordsed viilkatusega majad, juurde-ehitistega. Jubedat värvi - tumesinised, pruun rohelisega. Hirmus halvas korras, kõik katused on lipp lipi peal. Majad ise igapidi vajunud ja kõverad. Enamik on asendatud veel koledamate kivist kindlustega. No miks on muidu suht tagasihoidlikul eramul vaja kirikutorni!!! Aga oli ka väga ilusat arhitektuuri. 

Keset Žvėrynast on restoran "Veranda", muidu kuulus ja raske saada, aga meie sadasime sisse, saime laua ja müügisime heast toidust / meelest, poisid ka.

Jõulukaunistused on siin võimsad. Valguse ja kulla arvelt kokku ei hoita. Mulle meeldis Raekoja platsi "mullidega" jõuluturg.

Kaunas:

Modernism. Kui Leedu iseseisvus, siis jäid Ida-Leedu ja Vilnius Poolale, ja Kaunasest tuli teha pealinn. Mispeale nad ehitasid sinna hästi kiiresti hästi palju uusi maju. See modernism on linnas väga näha ja huvitav. 

Tondilossid. Kaunases on alles sellised kolossid, millest Eesti on ammu lahti saanud. Maha jäetud, lagunevad, ja keset linna. 

Lobudikud. Kesklinnas. Ühe peatänava ääres on õunaaed! Kõrvuti on väga uhked ja väga lagunenud majad ja piirkonnad. 

Kaunase raekoja platsil oli pool-tehislik jõulukuusk, kõige veidram, mida ma elus näinud. Vilniuse valgus-ime kõrval siiski tagasihoidlik. 

Kaunas on hall, kui ikkagi huvitav!!!

Poistele oli see kõik ilmselt alla keskmise huvitav. Nende kiituseks tuleb öelda, et nad kõmbivad meiega leebelt pikki kilomeetreid ilma virisemata. Ka siis, kui siht on ähmane "vaatame Kaunase modernistlikku arhitektuuri". Nad kuulavad meie selgitusi ja vähemalt teevad näo, et saavad aru ka. 

Vastutasuks saavad nad süüa pmst kõike mida tahavad. Ja lõbus on neil omavahel lihtsalt niisama. Ning igavus paneb aju tööle. Näiteks tegid nad pool tundi järjest "sakutisest" luuletusi. ("Väljas vihma sajab, laps sakutist väga vajab.") Mugavad reisikaaslased, aga lubasime neile, et järgmisel reisil teeme lapsikuma-lõbusama programmi.

Elasime Pranciskonu / frantsiskaanide tänaval, kloostri vastas. Super asukoht: täiesti vaikne tänav, aga lähed kangi alt läbi ja oled keset melu! Vilniuse suurt ja põneva vanalinna nägime ja kogesime kõik need päevad.

Vilniuse õllekad:
Alaus Biblioteka / Beer Library, http://beerlibrary.lt/
Beerhouse, https://www.beer-house.lt/
Leedu õllekad on kuidagi mõnusamad kui Eesti / Tallinna omad. Tallinna uued rajoonid ja nende kõrtsid rõhuvad elitaarsusele. Leedu omad olid toredad ja kodused. Aga ehk teeme Tallinnale liiga? - igatahes otsustasime, et tuleb kodulinna vähem peenemad kõrtsid uue hooga ette võtta.

Vilniuse söögikohad:
- Veranda, http://veranda.lt/en/ , umbes nagu Vilniuse NOP vanas puumajas
- Kitchen, https://www.facebook.com/kitchenvilnius, super mõnus koht otse Raekoja platsil.

- Cili pizza, itaalia keti-sööklat

- Casa della pasta, itaalia keti-restoran

Väljas söömine on Leedus ootamatult odav, kõik arved neljale olid alla 40 euro. 

Hommikud ja õhtud sõime kodus - puder ja kanasupp. 

Tagasi sõitsime läbi Riia. Et 1. jaanuar, siis oli linn tühi ja sõit kiire.

Halb oli see, et oli jube külm. Me kõik olime riides kui kubujussid ja ikka oli külm. Mul ei ole Tallinnas iial külm, käin talvel t-särgiga, aga seal lõdisesin ka mina. Kati oli pool aega külmast krampis. Järgmisel aastavahetusel ronime kuhugi soojemasse, ausõna!

Läheme Vilniusse kindlasti veel!!!

Järgmiseks korraks:
https://50vilnius.wordpress.com/ - Vilniusest ja ümbrusest, hästi kirjutatud ja tuleviku jaoks abiks.

https://visit.kaunas.lt/en/maps-and-guides/ - Kaunase infomaterjalid

Fotosid kah.

Kuused või asjad.

Vilnius, Nerise jõgi ja pilvelõhkujad

Vilnius, vanalinn seestpoolt

Tuletorn - teletorn

Kaunas. Kindlus on ära narritud

Kaunas. Otse kesklinnas!

Kaunas, tuletõrjetorn või tehas või mis...?
Jeesuse ülestõusmise kirik, mäe otsas veel pealegi.

Kaunas, kesklinn, Putvinskio g. 38 kõrval

Rabasaare tondiküla

Rabasaare on mahajäetud töölisasula Soodla jõe ääres, paar km Lehtsest põhja pool. Asula on tehislik, rajatud 1936. aastal turba tootmiseks. Kui turvas otsa sai, suri asula välja. Midagi muud seal soos teha ju ei ole.

Headel suvedel elas-töötas seal 800 inimest!!! Siin oli rahvamaja, lasteaed, park, medpunkt... Nüüd - ei kedagi ega midagi. 

Talvise pööripäeva matk pidi Rabasaarest läbi käima, aga jõudnud sinna. Võtsin siis jõululaupäeval ratta ja sõitsin Kõrvemaa keskusest sinna ja tagasi. Otsetee oleks 13 km üks ots, ma tegin veidi ringe ka ja sain kokku 36 km.

Kõigepealt kaar üleeilset matkateed pidi. Üle Lõuniku mäe ja Katkumäe Juudissaarele, Koolma juures üle Mustjõe, Mandumäest mööda.

Käin ära Villemihansu hiiekivi juures, kuid sõidan otse mööda Kaldamäe rändrahnust. Üks on Maa-ameti kaardil ühes, teine teises "kihis"... 

Kusto talu juurest viib väike tee üle põllu ja läbi metsa Rabasaarele. Tee on jalgsi / jalgrattaga hästi läbitav, aga sõiduautoga siit läbi ei saaks - liiga soine. Metsa-alune on sigade tuhnimise jälgi täis. 

Jõuan Rabasaarde...

ja kuulen inimese häält.

Raadio mängib!

Aga hoone, vana garaaž, on täiesti kinni. Ustel on tabad ja latid ees, ühki hinge siin pole. Koputan igaks juhuks, ei kedagi. 

Miks mängib tühjas asulas tühjas hoones raadio? Jaam on eestikeelne, käib mingi intervjuu. 

Sürr.

Asula on kompaktne. Võsasel soosaarel on suured korterelamud, üks eriti uhke keskus, mõned üsna värsked telliskivi-majad. Ühel korteril on kardinad ees, aga korstnas suitsu ega aknas tuld ei ole. 

Käin Soodla jõe sillal. See on heas korras ja tugev. Teisel pool jõge pole aga teed ega midagi, ainult soo. 

Teen külale ringi peale.

Kirjade järgi elab siin keegi, aga mina teda ei kohta. 

Sõidan kummitus-raadiost taas mööda ja veeren tagasi Kõrvemaa keskusesse. 

Kodus loen Rabasaarest läbi kõik mis netis on. 

Võtab mõtlikuks. 

Teised kirjutised Rabasaarest:

Kena pildirohke blogi aastast 2017: http://ritassilla.blogspot.com/2017/10/rabasaare.html

Virumaa teataja: Külas külas: Rabade keskel unustatud kunagikülas

Bioneer: Rabasaare: küla, mis sündis ja hääbus koos Lehtse turbatööstusega

EKA muinsuskaitsjad, pikk ja põhjalik - https://register.muinas.ee/file/architecture/1181.pdf

Matkajuht OÜ video 2019 detsembrist: https://www.facebook.com/matkajuht/...

Neil on plaan märtsis sinna matk teha: Avastusretk hüljatud Rabasaarde

Kõikjale jõudev Aet: https://minurajad.wordpress.com/2019/10/19/rabasaare-kula-ja-lehtse/

ERR kirjutab Rabasaare raamatust.

Raamat ise: "Lehtse turbatööstusest Rabasaareni"

Kummitusraadio kodu

Selles sõnumis on kaheldud ka varem.

Vähemalt värv on hästi säilinud!

Mingi koloss - vist jõujaam

Soodla jõgi ja sild eikuhugi

Kiviaed üritab maskeeruda, kuid on detsembrikuu looduses hästi eristuv

Mu Endomondo otsustas jonnida ja ei salvestanud rada, seepärast käsitsi joonistatud kaardid:

Kõrvemaa keskus - Rabasaare ja tagasi

Viimane lõik, Patika - Rabasaare

Pööripäeva matk Aegviidu - Lehtse

Kui lühike ja kui pime see aasta lühim päev siis on?
Läheme vaatame!
KK korraldas 12 inimest päikesetõusuks Aegviitu ja sealt õhtuks Lehtsesse.

Algne idee oli liikuda võimalikult lähedal Harjumaa ja Lääne-Viru maakondade piirile. Ehk liikuda piki Mustjõge ja teha ringi läbi Rebase raba ja Rabasaare. Aga kohe alguses Treimani oja ületusel saime jalad soos märjaks ja kulutasime kõvasti aega. Nii et lõpuks lidusime piki teid, et üldse rongi peale jõuda.

Aegviidu raudteejaam
Treimani oja ja kõrgepingeliini sihi veerohke kohtumine
Juudissaar Mustjõe ääres
Koolma-Kõrtsi / Uue-Koolma
Ristimäe
Mustjõe ületus
Mandumägi
Patika küla
Läste küla ja allikad
Kurge küla ja endine viinatööstus
Lehtse jäätisepood
Kokku umbes 20 km.

Võpsik on praegu kena, rohelise sambla ja kännuseentega.
Hea seltskond ja tore matk :)

Päev tuli aga ootamatult pikk!

Eesti kaardid ja info

Küsisin FB Matkajate grupist "kust teie matkapiirkonna huviväärsuste kohta infot saate?".
Mõned vastused olid ootamatud.
Panen siis minu arust kasulikud Eesti kaardid ja andmete allikad siia koos märkustega kirja.
Vaatan vaid veebirakendusi, mitte äppe ega paberkaarte.

Tavakaardid

Maa-ameti maainfo - https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html
Maa-ametil on kaks "rakendust" - HTML-5 ja X-GIS 2 - ja sada "alamrakendust".
Põhiline maainfo rakendus töötab mõlemas variandist hästi, kaart on täpne jne.
Ma ise kasutan palju reljeefi vaadet, seal näeb huvitavad pinnavormid kõige paremini ära.
Mobiilis kasutan ma seda RMK 2019. aasta rakenduse kaudu.

Eesti Orienteerumiskaart - https://okaart.osport.ee/

1:10000, autor Tarmo Klaar. 

Orienteerumis-märgistusega ja -suunitlusega kaart. 

Liikumiseks võib see olla kõige parem variant - o-kaardil on hästi näha rajad, reljeef, metsa läbitavus ja muu kulgemiseks vajalik info. 

Kahjuks on seal ära varjatud keelualad, näiteks sõjaväe alad. Kogu Soodla veehoidla ümbrus on ära peidetud. Liikuda tohib ja tahaks seal aga ikka! 

Lisaks on tunne, et tahaks saada suuremat suurendust / lahutust. 

Regio kaart - https://kaart.delfi.ee/
On muidu hea, kuid lahutus jääb maa-ameti kaardile kõvasti alla.

EOMapi kaart - http://kaart.postimees.ee/
Kunagi oli EOMapi kaart Eesti parim.
Nüüd on ajale jalgu jäänud. Raske lugeda, objektide infot pole üldse.

OpenStreetMap - https://www.openstreetmap.org
Õilis idee, aga ei tööta kahjuks. Infot on matkamiseks liiga vähe, väiksemad rajad on kõik puudu.
Pluss - OSM kaardid saab "alla" tõmmata ja ilma netiühenduseta kasutada.
Nii et metsast välja nendega saab, kuid parimat teed pidi naaberkülla ei saa.

Google - https://www.google.com/maps.
Aitab su metsast välja. Hädaga saab matkata ka.
Google pluss on inimtekkeline sisu. Seal on ootamatuid loodusobjekte, mida muudel kaartidel pole. Näiteks Hansumäe rahnud leidsin sealt ja ainult sealt. Lisaks raudteejaamad (mida maa-ametil peab kusagilt eraldi kihina sisse lülima) ja kõik muud teenused.

Bing - https://www.bing.com/maps.
Absoluutselt kasutu. Nelijärve järvi pole peal - mitte ühtegi.

Spetsiaalkaardid

Maa-ameti kultuurimälestiste rakendus
HTML5: https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id=MA22H5
XGIS2: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kultuurimalestised
XGIS2 kaardile tasub vaatamisel ise käsitsi lisada kaks kihti:
"Pärandkultuuri objektid" ja "Kaitstav looduse üksikobjekt"
Selleks on minu kihid => lisa => ja otsingusse "pärand" / "kaitstav".
Väga abiks!!!!

Hiiepaikade rakendus - http://hiiepaik.ee/vaata/kaardirakendus/
Ahto Kaasiku veetav pühapaikade hoidmise algatus.
Nende kaardil on hiied, pühapuud, kivid, allikad.
Neid objekte pole mujal üldse kirjas või on neid raske märgata.

Wikishootme - https://tools.wmflabs.org/wikishootme

Häkk Wikipedia tiimilt. Näitab kaardil kohti, mille kohta on Wikis kas foto või foto puudu. Rakenduse mõte on neid puuduvaid fotosid siis kergesti lisada. (Haha, Wikipedias pole miski kerge.) Wikipedia, Wikimedia, Wikidata ja Wikimapia suhted on jube pusa. 

Aga huvitavaid objekte leiab Wikishootme abil küll.

Militaar-ajaloo objektide kaart - https://www.militarist.ee/kaart

Väga hea ülevaade Eesti sõja-ajaloo arhitektuurist. Siin on objekte, mida ei ole Googles, maa-ametis ega mujal.

Wikimapia - https://wikimapia.org

Kõige veidram kaart üldse.

Wikimapia kaardil on Wikidata objektid, millel on küljes GPS koordinaadid.
Tundub tore. Aga kesse viitsib neid koordinaate Wikidatasse panna! Nii on valim väga veider. Üle-esindatud on venekeelsed sõjaväe objektid. Iga vana kasarmu ja sillakese kohta on kirje. (Samas on osad alad täiesti puudu, tohutut Türisalu raketibaasi pole üldse olemas.) 

Vaatasin - ka Soomes on palju väikeseid venekeelseid objekte. Venelased on distsiplineeritud luuret teinud või mis???

Wikimapia ekraan tundub "tühi", aga hiirega liikudes selgub, et iga ala on "klikitav". Enamikul pole lihtsalt teksti. Sisse suurendades tekib objekte rohkelt juurde.
Tühjust aitab täita ülevalt kategooria valimine, objektid muutuvad kohe nähtavaks.

Kuhugi minnes tasub Wikimapia igal juhul läbi vaadata / klikkida. 

Peeter Suure merekindluse objektide kaart Googles:

https://www.google.com/maps/d/u/0/viewer?mid=1rGr...
Vootele Aer (ja ilmselt sõbrad, üksi ei jõuaks)
Põhja-Eestis matkamisel väga hea.

Satelliidikaardid: https://www.sentinel-hub.com/explore
Igapäevased ESA Sentinel satelliidi ülelennud, taust: https://en.wikipedia.org/wiki/Sentinel-2
Kasutamiseks tuleb leida pilvevaba päev :)
Seal on eraldi "browser" ja "playground".
Sobib lumeolude jälgimiseks, asjatundjale kindlasti ka muuks.

Muud allikad

On olemas ka paberist raamatud. :) "Kas tunned maad", koduloo-uurimused, monograafiad. Moodne inimene neid ei loe, kuid vähem moodne sirvib  www.vanaraamat.ee 50 lehekülge Eesti ajalugu / kodulugu läbi.

Matkafoorumi teema kaartidest:
https://matkafoorum.net/viewtopic.php?f=18&t=203

Geopeituse aareded on huvitavates kohtades. Aga ei http://www.geopeitus.ee/ ega https://www.geocaching.com/ peal pole avalikku kaarti. (.com peal olla hiljuti olnud.)

Wikipedias on palju objektide nimekirju.
"Eesti rändrahnud", "Eesti kindlused" jne.
Näiteks looduskaitse üksik-objektide nimestik:
https://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Kaitstavad_looduse_%C3%BCksikobjektid?fbclid=IwAR3P799sqfJvnhLZnJb8GTyFFFzfg5-5luWgwcd7KNR094qCvOHOczkTjJs

Kaardirakenduste kuvad

Bing, kasutu roheline plönn.

Google, ainult grammi võrra parem

Regio / Delfi

EOMap / Postimees

O-kaart okaart.osport.ee/

Maa-ameti pärimus, HTML variant

Maa-ameti pärimus, XGIS 2

Wikimapia Juminda poolsaarega

Wikimapia ja vene keel

Wikishootme mummud