Jooksuhooaeg - start!

On aeg suusatamisele muid asju peale teha.

Käisin Lasnamäel ja jooksin 7 km ja olin pärast täiesti surnd.

1.5 km soojendust, sh 1 km @ 6:30 ja umbes 140 bpm (halb)
15 min seinal rippumist (märg-pesu stiilis)
1 km @ 4.40
4 x 500 m @ 4 min/km (st 2 ringi alla 2 min või vähem), 172 bpm
4 x 250 m @ 3:20 min/km (st 1 ring 50 sekundit või vähem), 180+ bpm

Võimelda pärast seda enam ei jaksanud.
Tegin kummagile jalale 10 kükki ja sörkisin 500 m lõdvestuseks ja läksin pesema ära.

Uisu- vs klassika-stiil

Käisin Kõrvemaal ja sõitsin kaks ringi ja ei saa nüüd kohe üldse aru.

Esimene ring. Uisku. Hea libisemine, hea rada, laskumistel jälg ees. Uisutan reipalt, tõuse võtan mõnuga, laskumistel on hirm nahas. Lõpus olen päris väsinud. Ringi aeg 1:28, keskmine pulss 162 (st palju).

Teine ring. Võtan klassika-suusad, plaanin lihtsalt mõned kilomeetrid sõita. Ei libise, sest suusad on Pirita jää-raja jaoks täiesti kinni määritud. Peab küll nagu kännu taga :) Teen harjutusi - sõidan keppideta. Tõuse kõnnin. Laskumised on väga rahulikud, pean kätega kaasa töötama. Aga siis libisemine paraneb - veidi - ja väsimus taandub ja teen ikkagi terve ringi. Ringi aeg 1:33, keskmine pulss 158.

Et siis mida??
5 minutit vahet, 19 km peale???
Teine ring peaks olema juba puhtalt väsimuse pärast raskem ja aeglasem kui esimene.
Libisemise vahe uisu- ja klassika-suusa vahel oli OLULINE.

Kas ma lihtsalt uisutan nii aeglaselt? 19 km & 1:30 = 4:45 min / km.
Või on minu rahulik klassika-minek lihtsalt kiireks läinud?

Seebiooper "Boheem"

SSK kultuurigrupp käis ooperis.
Siht - "Boheem".
Aga ei olnud ooper, oli seebiooper.

Opera.ee on ametlikud arvustused kenasti kokku võtnud.

Lubatakse: romantilist, lõbusat, tundeküllast, elujanust lugu. No polnud. Polnud justnimelt - lugu. Sisu kokkuvõte on kui mehhiko seriaali ühe osa kirjeldus. Ainult et veel vähem usutav. Ja esitajaks keskealised veidi kõhukad mehed.
Aga polnud ka lõbu. Ammugi mitte boheemlust. Paar stseeni, kus raha tuulde lastakse / selle üle nalja heidetakse, pole veel boheemielu.

Mis tegelt on, on ilmselt, et ma ei mõista ooperi helikeelt. Mu jaoks ei kujuta muusika ei karaktereid, ei kohti, ei tundeid. Ei ava ta Pariisi lustielu, ega peategelaste hinge, ei anna usutavust armumistele ega sügavust teistele tunnetele. Olen muusikaliselt pime.
Kuidas saab üldse ooperi, klassikalise ooperi abil edasi anda lõbu? Ma ei kujuta ette ega saa aru. Aga ülejäänud maailm ilmselt kujutab - ja saab - "Boheemi" ju mängitakse kõikjal ja palju. Seega on asi minus ja mu isiklikus küündimatuses. Kurb, päriselt ka.

Muu:
- lavakujundus (moodne, video-projekteeritud) ja selle kasutus (siluetid) meeldis väga!
- mõlemad nais-pea-tegelased laulsid hästi, kaunilt ja usutavalt. Heli Veskuse Mimi oli kogu kambast ainus, kelle kohta oskan "päris tegelane" öelda. Janne Ševtšenko Musetta mõjus ka, aga vaid kohati.
- Estonia hankigu endale nooremaid ja kenamaid mehi.
- koori kasutus tänava-stseenides oli väga hea.
- 4. vaatuse algus (mahajäetud mehed naistenäljas) meeldis ka.
- lavastaja / kava viitavad 1940+ aastatele ja see ei jõudnud mulle vähimalgi määral kohale. Ka päris-arvustajad libisevad sellest teemast vaikselt üle.

Aga üldiselt jäi mulje, et "möh?" ja "see polnud suurem asi lugu" ja "telekast näeb sama asja iga päev, aga palju paremini" ja "miks peaks sellest ooperi tegema?" ja "miks peaks seda Estonias mängima?".

Suusahooaja kokkuvõte

Ennäe, juba jaanuari lõpp!
Suusahooaega saab minu jaoks kohe läbi.
Ühelegi võistlusele ei lähe.
Kõrvemaale sõitma korra siiski sain.
Päris-suusatamist tuleb alla 200 km.

Suusatrennid
Üldiselt, viilisin nigu jõudsin. Detsembris käisin trenni asemel laulmas. Jaanuaris (lumega) jõudsin trenni vaid kolm korda. Nii et mul on vaid ähmane aim, mis seal tegelt tehti. Aga panen sellegi kirja.


Mustal maal:- jooksu, jõuvõimlemist, venitusi
- mäest üles hüppamist mitmel viisil: ühel jalal, kahel, vahelduvalt, veel vahelduvamalt, uisu-stiilis
- klassika-imitatsiooni, eeskätt mäest üles kõndimist. Tõuge täistallalt, tõus puusale, käte töö
- uisu-imitatsiooni, eeskätt mäest üles hüppamist, keppidega tõugates

Uisu-harjutused lumel:

- keppideta, käed kõhul, suusa asetus kogu põhjale või isegi väliskandile.
- keppideta, käed hoogu andmas, rõhk pikal libisemisel.
- keppideta, kaks (kolm) käteplaksu ees ja üks (kaks) taga. Pikk libin, keha suusa kohal, käed ees.
- keppideta, üks jalg klassika-soones, teisega tõuked küljele. Keha libiseval suusal "tõstetud". Õõk! - Üks jalg soones, teisega lükkad ja keppidega ka.
- Mitu kätetõuget järjest, nii et ise libised samal suusal.
Asümmeetrilisi harjutusi tuleb muidugi teha mõlemale jalale.

Klassika-harjutused lumel:
- keppideta vahelduvtõuge- keppideta vahelduvtõuge ainult ühe jalaga - no nagu soome kelk
- keppideta vahelduvtõuge, iga kolmas samm libised nii pikalt kui saad
- vahelduvtõuge ühe kepiga
- paaristõuge
- paaristõuge ühe kepiga - õõk!!!

Klassika-asjad tulevad mul enam-vähem välja ka, aga uisu-harjutused üldse mitte.

Tegelt olen kahe suusa-trenni-kuuga hullult rahul. Ehkki ma trenni jõudnud eriti ju pole. Enesetunne on täiesti vastupidine sellele, mis ta oli sügise lõpus. Xdreami lumes-müramine näitas, et liikumine on vähemalt hea, kui mitte väga hea. Esimest korda elus tunne, et ma suudangi mäest üles sõita, mitte kõndida. (No muidugi ainult natukene.) Pärast viimast trenni - 2h- jäin Ambrose mäe peal korraks seisma ja keegi küsis sõbralikult "toss väljas?" - naerma ajas...

Asjade ostmise vallast:
Super rahul olen uute uisusuuskadega. Kandilt on tõuge palju konkreetsem kui kombi- või klassika-suusa oma. Libisevad nagu kuradid, kerged. Pole kunagi muret "tahaks uisutada, aga suusal on pidamine all".
Aga uued kepid ostsin liiga lühikesed. Vist. Hmm.

Kõrvemaa Xdream / Rogain

Läks nii ja naa:
28 punkti -- jätsime 3 KP-d võtmata
aeg 4:43 -- kontrolliaeg oli 6 tundi - olime 1:17 enne lõppu finišis
jooksin end täiesti rihmaks ja jalad tulivalusaks.
55. koht 141 lõpetaja seast tundub enneaegset finišit arvestades müstiliselt kõrge.

Võistkond "Mudamülka": Sander, Tõnis, mina.
Sander sibab must lihtsalt paremini, aga Tõnis on täiesti teiselt planeedilt.

Maastik: Kõrvemaa, keskmiselt künklik, palju teid, aga hirmus lumine. Lumi oli paks, värske ja pehme ja vajus ka teedel / suusaradadel vastikult läbi.
Rada: piki Kõrvemaa pikka suusarada, punktid olid selle lähedal. Rajal oli 30 KP-d ja finišis lihtne lisaülesanne - tõukekelk.
Ilm: pehme - paar kraadi külma, aga all oli puhas sula, sood-rabad täiesti lahti.

Võistlus:
Panime (minu jaoks) võrdlemisi tempokalt minema.
Esimese tunniga võtsime - 6 KP, teine tund - 7 KP, kolmas tund - 5 KP.
Poole ajaga saime joostud 2/3 rajast. Teha olid kaks raba-KP-d loodeotsas, 1 KP keset kaarti ja tihe lihtne punktipilv teel finišisse.
Aga mina olin päris küpse, jaks oli otsas (st tahtsin aina rohkem sörkimise asemel kõndida) ja jalad valusad. Ning ka Tõnisel oli jalgadega mingi häda. Nii tuli ideele jätta ülemised rabakad #32 ja #33 võtmata. Ja kaardi keskel olev "märg" KP #43 ka. Seega - koju.
Tegime 38 ja 36 vahel veel tülika vea. Lisaülesanne oli piin, kuid õnneks väga lühike. Finišis ma enamasti spurdin, seekord mitte - no ei jaksand. Kell läks kinni 04:42:53.

Pudipadi:
Seljas: spordipesu särk, õhuke dressipluus, liibuvad dressipüksid, õhuke sokk, toss. Oli täpselt paras.
Saime aeg-ajalt pahkluuni märjaks, paar korda ka poole sääreni. Külm ei hakanud isegi siis.
Sõin 3 geeli - piisas vist. Kaasa võetud liiter spordijooki jäi osalt järele.

Rahva tase on meeletult tõusnud. Ka 3-4 tundi pärast starti liikus enamik võiskondi joostes. "Varem" liikusid sellise hooga vaid tipud, tava-sportlased väsisid ja kõndisid. Täna oli kõndijaid väga vähe.

Kas oleks jaksanud kõik punktid võtta? - ei tea. Meil jäi üle tunni aega üle, läbima oleks pidanud linnulennult 4 km rohkem. Võistluse lõpus - kahtlane. Jalad oleks pärast seda pingutust mitte valusad nagu praegu, vaid täiesti vigased. Ja KP 43 kohta öeldi, et seal sai kaelani märjaks. Nii et vist hea, et me nii otsustasime.

Suusarajal uisutamas

Lasin Stopperil suusad ära määrida ja läksin Nõmmele ringe tegema.
Eesmärk oli sõita 32 km, rahulikult.
Rajale kell 22:22.
Aeg koos pausidega 2:36, puhast liikumist sellest 2:25 või vähem.

1) Super libisemine oli. Pmst oleks võinud raja paaristõugetega läbi sõita. Päeval sula, öösel 0, rajapõhi kõva ja sile. Klassikajälg oli eriti libe, aga ebaühtlane (ise sõidetud, mitte sisse aetud) ja põhi väljas.

2) Usutada ma endiselt ei oska. Suusk läheb maha "kandiga", puusale püsti ei tõuse. Ja kui püüan korrigeerida, siis teen seda üle ja koperdan. Eile käisin sedasi katsetades kolm korda rajale pikali, päris valus oli...

3) Aga tehnika läheb tasapisi paremaks. Aasta tagasi ei suutnud ma üldse rahulikult uisutada, kogu aeg rahmeldasin ja puhata ei osanud. Nüüd - natuke juba oskan. Vahe on seesama libisemisfaasis "puusale tõusmine", varem tegi jalg kogu aeg tööd, nüüd natuke puhkab ka.

4) Ringiajad tulid müstilised, ehkki ma tõesti eriti ei pingutanud: 38, 36, 36, 38 minutit. See on eeskätt hea libisemise teene. Ringide vahel tegin paariminutised pausid.

5) Ära ei väsinudki. Ma sõitsin kogu aeg rahulikult, ainult tõuse võtsin kiiresti. Jalad andsid viimasel paaril kilomeetril valusalt tunda, aga üldfüüsilist kurnatust ei tekkinud. Aasta tagasi oleks ma 2.5 tunni uisu järel lihtsalt ära surnud!!! Ägeda trenniga kaasnevat kustutamatu nälja ega janu tunnet ka ei tekkinud.

6) Järgmisel päeval on jalad veidi hellad, aga ei midagi hullu.

Koju sõites - kell 01.30 öösel - hääletasid auto peale neli lätlast. Udupurjus. Tahtsid Kosmose kino juurest Riia vanalinna ("staroe Riga"). Panin nad suuskade vahele istuma ja viisin Hollywoodi ette, see sobis ka. Mind tituleeriti selle lühikese otsa käigus "maailma kõige paremaks eestlaseks", "inimkonna briljandiks" ja veel sajal meelitaval kombel, ja pakuti tööd nende ehitusfirmas. Raha pakkusid ka. Ise vabandasid ette ja taha, et nemad on lätlased, Riiast, ja lihtsalt puhkavad siin. Ära minnes lahkus üks minu Selveri kotiga, milles olid higised suusariided - mitte paha pärast, ta lihtsalt tõstis selle istudes sülle ja unustas käe otsa. Palusin tagasi, sain veel vabandusi kuulda. Lõbus on see suusatamine, lõbus!

Uued uisusuusad: Atomic RS:11

Uued uisusuusad: Atomic RS:11

Suusafoorumis oli: "Müüa ATOMIC RS11 võistlussuusad 190cm kaalule 80-95kg."
Ma olen ammu oodanud, et keegi minu kaalule sobivat uisu-suuska pakuks - kasutatud suuski müüvad enamasti sportlased, kes kaalus 70-80 kg. Nüüd siis tuli müüki paar, kus nii pikkus kui kaal sobivad. Kiire google andis RS:11 kohta kiitust. Vana mudel, aga hea. Järgmisel hommikul olid suusad minu ja paar tundi hiljem läksid rajale.

Veidi enne ostsin uued klassikakepid, Yoko miskiasi. Hästi kerged ja piisavalt tugevad.

Nüüd tuleb vaid sõitmiseks aega leida :)

Suusatrenni näidis

Eilese suusatrenni veetsime Ambrose mäel.
Oli lumine ja mudane ja libe.
Kava:
- 10 min soojendus-jooksu, minu jaoks liiga kiires tempos ja ilma järgneva võimluseta
- hüpped: 1 jala peal, vahelduvalt, ainult mäe alguseosa
- uisutehnika hüpped: koos käte liikumisega, 2 tehnikat
- "klassika" kõnd mäest üles / sörk mäest alla, keppidega, 45 minutit
- sörk jõulinnakusse
- lühike jõu-harjutuste seeria: tagurpidi kätekõverdused (2 x 25), palgi tõstmine (10x), kükist hüpped jalavahetusega (2 x 25). Mul jõudsid kõik harjutused väsimuse piiri peale
- venitus.
1:45.

Pulss lendas tõusudel julgelt üle 180, keskmine lõpuks (koos venituste ja värkidega) 155.

Rahvaloetud

Tahtsin tigedalt halada sellest, kuidas Stat-amet on loll ja mismoodi nende Veebrakendus imeb igast asendist.

Tegelikult läks kõik üsna libedalt. 5 inimest, 35 minutit, valmis.

Loenduse sisu: 
Küsimused olid suht mõistlikud. Liiga palju ei uuritud. Ma kartsin, et jooksen oma maa-kruntide kohal kinni, aga neist ei tahetud midagi teada. Normaalne ka, need pole ju ei elanikud ega eluruumid. 

Kasutajaliides:
Hindele 4. Vigu oli, aga vähem kui ma kartsin. Aadressiotsing neil tõesti ei tööta, ja väljade vahel salvestamine tundus veider, ja muud imelikku nipet-näpet oli veel. Aga üldiselt ühekordse rakenduse kohta - täitsa toimiv tükk.
Ma muidugi proovisin kell 23:30 ja otse pärast serveri restarti, kui kõik oli kiire.

Olen oma riigiga ja tema statistika-ametiga täitsa rahul!

Spordi-ostud 2011

Pulleritsu blogi kommentaaris kirjutab üks heal järjel onu, mis varustust ta 2011 aastal ostnud on.
Hea mõte!
Panen ka kirja.

Aasta ost - pikad õhukesed jooksupüksid. Nike. Uskumatult hingavad! Nendega jooksen, suusatan ja olen kodus teleka all. Odavad ka - paarkümmend €.
Järgmisel kohal on oranž lukuga dressikas. Suusatamiseks ja külma-ilma-jooksuks ideaalne.

Riided
- jooksupüksid, lühikesed, ostetud Newarkist Kalifornias.
- jooksupüksid, pikad, mitte-liibuvad, 2 paari, Nike, Rocca-al-Mare Sportland
- jooksusärke
- jooksu-särk, pikkade varrukatega, erekollane. Et mind pimedas näha oleks!
- jooksu-särk, Skype logoga, toreduse pärast
- sokid, poolõhukesi, 2 paari
- sokid, paksud / mäkke, NG pood Londonis
- dressipluus, oranž, Saucony, Jooksuekspert
- buff, õhuke
- rattakindad, soojad
- tossud, Saucony, Jooksuekspert

Tehnika
- suusakepid, Yoko, klassika / 155 cm, Hawaii
- pulsikell / äratuskell, Polar F6, kasutatuna 40€ eest
- rattarehvid - "universaalid", enne triatloni - väga head!
- vöökott - odav, suusatamiseks - hukkus väga kiiresti
- seljakott - "jooksukott", 18l, rogainidele, Salomon
(ratta-varustust ostsin kindlasti veel, aga enam ei mäleta.)

Mäevarustus
- saapad, La Sportiva Tibet, Matkasport
- käimiskepid, Fizan, Üllarilt
- paksud mäe-labakud, Üllarilt
- tipukott, Tatonka 18 liitrit, 200g, Üllarilt
- ronimis-kola (karabiinid, slingid, repsud)
- kassikott, kassinupud, kirkaotsad - Chamonix'st

Hukka sai ka hulk asju:
- särgid - lähevad higist haisema ja prügikasti ära
- Polari kell - kadus kevadel ära ja ilmus sügisel välja
- Garmini kell - lakkas töötamast
- vöökott - nii vana Halti kui uus no-name läksid hingusele
- isetäituv magamismatt - lekib mitmest kohast

Esimene suusatiir

2010 lõpus jõudsin suuska sõita 200 km.
2011 lõpus suusatasin 200 meetrit (ilma kilota) ja seda ka nutuga pooleks.
Aga eile tuli lõpuks lumi maha - vähemalt korraks. Harku metsas oli rada täies ulatuses valge. Pehme, klassika-jäljeta, kohati vesine, ja kohati õhuke, aga väga sõidetav.

Võtsin oma igivanad Visud ja tegin kaks ringi - 16 km - uisku.
Öösel (rajale 0:07), lambiga, ja muidugi ihuüksi.

Esimene ring: alustasin rahulikult, siis tegin 4 km kiiresti. Lõpus käisin ninali (ja enne oli mitu napikat). Koordinatsioon on täiesti olemata, aga sõita jaksan. 40 min, 5 min/km.

Teine ring: häääästi rahulikult. Tuletasin meelde trennis tehtud "jalalt jalale" harjutusi. Tulemus oli huvitav: ma mitte ei sõitnud, vaid pigem seisin suuskadel. Seni pole ma osanud uisku rahulikult sõita, alati rahmeldan ja väsitan ennast. Aga nüüd - ei mingit pingutust, pulssi polnud vist ollagi, lihtsalt seisad ja tasapisi kulged edasi kah. Ringile 50 min, 6 min/km.

Järeldused :)))
- tulebki rahulikult sõita ja uisu-koordinatsiooni tekitada
- uisu-suuska on vaja. Või vähemalt -saabast. Mu Visu peale pandud klamber + Salomoni saabas on hirmus ebamugavad. Saabas kinnitub suusale ninast kaugel eespool, suuska tuleb tõsta kuidagi imelikult päkaga, tulemuseks krambid sääres (siiamaani on tunda).
- üldiselt - pole viga!

Sport 2011

Eesmärke oli neli:
Tartu Maraton - hindele 5+. Aeg alla 5:30, enesetunne läbivalt hea.
Mont Blanc - hindele 5. Tipus käidud, aga jõudu / vastupidavust oleks võinud rohkem olla.
Tallinna Maraton - hindele 4. Läbitud, aga aeg üle 4 tunni ja enesetunne halb.
Karepa rogain - hindele 3. Olin nõrk ja aeglane.

Blanc muidugi kõige tähtsam, teisel kohal TM kui ikkagi "elu esimene läbitud suusavõistus". Jooksu-maraton ja rogain olid pigem esimese kahe viljad.

Mina, mudilaskoori solist

1977. Läksin esimesse klassi ja sattusin mudilaskoori. Aga mulle ei meeldind seal - ei mäletagi, miks. Niisiis valetasin emale, et mudilaskoor pandi kinni. Vaevalt ta mind uskus, aga ega mina seda ei teadnud!!! Nii sain koorist tulema ja jäin elama hirmus, et äkki ema ikkagi avastab, et. Elasin selle õudsa süü painega kogu kooliaja.

2010. Kati paneb mind kirja Ellerheina mudilaskoori "laulvate lapsevanemate" nimekirja.

2011. Dirigent M teatab, et lähebki laulmiseks. Veel hullem - mind on pandud solistiks, et me Iidaga duetti laulaks. Ellerheina mudilaskoori jõulukontserdil. Mustpeade majas. Brr!!!!!

Õpime. Viisi saame selgeks ja sõnad pähe, aga koos laulmine ei tule ega tule. Eriti hulluks läheb, kui peab koos koori ja klaveriga laulma - O.E. teeb "tempot", kogu koori ees lähevad sõnad sassi ja hääl väriseb, ja mina ei võta madalaid noote välja.

Kontsert Mustpeade majas. Kõigepealt laulavad mudilased ise (hästi) ja ansambel. Selle ajaga hakkab saalis tittedel igav, nad hakkavad kärama ja ringi tormama. Saab selgeks, et pisemad vead lihtsalt ei jõua publikuni.

Kui meie Iidaga lavale saame, hakkab seni vaikne Ove kärama (ta polnd rahul, et talt fotokas käest ära võeti) ja Kati punub temaga ukse poole. See ajab naerma. Samal ajal värisevad mul nii hääl kui jalg. Aga lauldud saame - vist hästi. "Puhtalt", kiidab ämm, ja "ei värisenud sul miski", ütlevad teised. Iida on aga ekstra tubli: proovide-aegne arglikkus on kadund, hääleke kannab ja pilk ei käi piki kinganinasid.


Siis tuleb veel lapsevanemate + laste ühiskoor, kaks laulu. Pärast kurdetakse, et ma olla koorist üle kisanud.

Üldiselt - meeldiv kogemus. Iidaga on aga kokkulepe, et kui mina tulen temaga laulma, siis laseb tema oma hambad ära parandada. Hamba-arsti aeg on kirjas, 3. jaanuaril, siis näeme :)

Adobe Photoshop Elements 10

Vaatasin natuke ringi tasuta foto-töötlus programmide seas.
Seejärel sõitsin õudusest pead raputades Photopointi ja ostsin Adobe PSE 10.

Tasuta foto-töötlus tarkvaral on - alates Gimpi ja Irfanview tekkest - piisavalt võimekust. Aga kasutajamugavus...!!!

Kui sa teed mingit softijuppi, siis mõtle selle kõige lihtsamate, kõige tavalisemate, kõige esimeste kasutus-lugude peale ja optimeeri need ära. Siis on lootus, et inimesed vaatavad ja neile meeldib. Aga kui ma pean kõige lihtsama liigutuse jaoks googlet kasutama... ja siis selgubki, et lihtsat võimalust ei ole ja tuleb kombineerida... nooo kuuulge!!

Lisaks PSE-le tuli koju ka Premiere. Mängimiseks.

Raamat: "Norra mets", Jaapani nohikute obsessiivsest elust

Läks aeglaselt. Tegevust on vähe, aga enamik sellest on arusaamatu ja vajab süvenemist. Tihti jäin kahtlema, et ehk segab mind mu kultuuriline harimatus. Äkki ongi Jaapanis seks nii mittetabu, et esimesel kohtamisel pornokinos S&M filmi vaadata on OK? Ehk nõuabki sealne etikett küsimusele "kas armastad mind?" vastust "ma ei saa sellest praegu rääkida"? Sest mõttes on hea raamat, et pani iseenda nooruse peale mõtlema. Kui jäle nohik peategelane ka poleks - ma ise olin sada korda hullem. Teiseks pani mõtlema, et kuidas areneks tüüpide suhted nüüd, neti-ajal. Nohiklust, obsessioon ja sula lollust on muidugi igal ajal - aga suhtlus on muutunud palju suvalisemaks. Mida see muudaks / muutnuks? Ma olen Murakamilt lugenud vaid ühte raamatut veel - "What I Talk About When I Talk About Running" - see oli samasugune, aeglase vooluga ja endassevaatav.

Suusatrennis, kellaga

Olen nüüd ligi kolm nädalat uuesti trennis käinud. Enne seda oli kaks kuud pausi, sept - nov. Istusin kodus ja sõin peput laiaks.

Kaks kuud on kole pikk aeg ja selle käigus jõuab jääda hullult nõrgaks. Täiesti masendav! Nov alguses võttis paar astet treppi mu ähkima. Kõht hakkas varbaid varjama, ehkki kaal ütles, et numbrid pole eriti kasvanud.

Esimesed korrad sörkida oli tõsine piin. Nüüd on juba hea.

Suusatrenni esimesed paar korda jätsid mulje, et kõik hakkab normi jõudma. Eilne tõi taas maa peale:

Hüppasime Ambrose mäest üles. Uisusammu, keppidega. Teised, nii mehed kui naised, nagu lendasid mäest üles. Kergelt, pingutamata, kiiresti. Mina - ähkisin - ka väga rahulikult liikudes. Kell ütleb, et pulss oli "üleval" 180, 185 ja rohkemgi. See on sama mis mu suvine max pulss! Ehkki Ambrose mägi (see lauge osa ilma ülemise parempoolse tõusuta) on ju päris lühike nukk. Ja hüpete vahel puhkasime. Tegelt pärast viimaseid tõuse (kokku 14x) ei puhanud ma enam midagi...

Mis ikka! Olen alles 3 nädalat uuesti liikunud, terve pikk talv on ees.

Muidu on suusatrenn super abiks: 1) regulaarsus - ma tean ja kodused teavad, et 2x nädalas on mul trenn 2) paras koormus - 1.5 .. 2 tundi rahulikku tegemist 3) võimlemine ja ÜKE, mida ise teha ei viitsiks 4) koos venitamine

Järgmisel päeval: ... olid jalad täiesti värsked - hüppamist poleks nagu olnudki. Hmm? Otsustasin siis veidi sörkida, ja see omakorda läks üle jooksuks: Nõmme keskus - Kadriorg, läbi öise linna, 9.5 km. Joostes tundus, et üldse ei jaksa ja hing on kinni ja mis veel. Aga lõpuks tuli kiiruseks täpselt 5 min/km, bruto, koos valgusfooride ja raudtee-ületuste ja pimedate tänavate ja autode ees sik-sakitamiste ja mõningate ekslemistega Juurdeveo tänava kandis... Ja ka pärast seda, järgmisel päeval, polnud jalgades tunnet, et oleks trenni saanud!

Londonis - Occupy LSX, Primrose Hill

Käisin vaatasin ära Occupy London Stock Exchange laagri.
http://occupylsx.org/

Käisin hommikul jooksmas.
Väljusin puha pimedas. Primrose Hill'i jõudsin ammu enne päikese tõusu. Ilus!

Pöff: Animated Dreams

Pöff'i anima-festivali osa - Animated Dreams - sai läbi.

Nägin ära:

"Coraline ja salajane uks." Iidaga. Laste fantasy/horror. Kena, mõjuv, hirmus, aga kokkuvõttes kuidagi - mõttetu. Pärast filmi sai nukke näppida ja Laika stuudio asjapulka küsitleda. Lastele meeldis.
http://www.imdb.com/title/tt0327597/ ja http://en.wikipedia.org/wiki/Coraline_(film)

Jaapani p-anime läbilõige. Täiesti arusaamatu.

Võitnud filmide programm. Ka arusaamatu. Kunst pole ikka mulle.

Suusatrennis

Sattusin CFC suusatrenni.
Esimene kord oli selline - natuke kõike:
- pool tundi jooksu
- veidi hüppamist - mäest üles - ühel jalal, kahel, külg ees
- paarteist minutit võimlemist
- kiire venitus
Kokku 1:45.

Eks näis, mis edasi saab ja kas ma saan seal käima hakata.
Tahaks küll.

Facebooki alatud kavala listid

Vihastasin täiega Facebooki peale.
Põhjus: "Smart groups" meelitab mu sõpradelt minu andmeid välja.
See on kuratlikult kaval ja alatu ja sellest ei ole mingit mõistlikku pääsu.

Algas nii:
FB ütles, et neiu K on mu kodulinnaks pannud Tallinna.
Vihastasin.
Kust võtab K jultumuse FB-le minu andmeid anda!
Ja panin neiu K blokki (isegi topelt; unfriendisin, ja nüüd kirjutan tast siin blogis).

Sain muidugi aru, et pahandan vales suunas. Süüdi pole K. Süüdi on Facebook ise, mis KÜSIB mu sõpradelt minu kohta. Aga mis viisil? Ma polnud seni märganud.
Veidi Googlet ja selgus:
1) Facebooki on tekkind featuur "smart lists". See grupeerib su sõpru asukoha, töö, kooli ja pere järgi.
2) Smart = automaatne. Võtab profiilist andmed ja koostab sellekohased grupid.
3) Kuna K kodulinn on Tallinn, on tal grupp "Tallinna ümbrus", kus sees sama kodulinnaga sõbrad.
4) Gruppi saab sõpru lisada ka käsitsi. K võttis ja lisas mind "enda Tallinna sõprade" listi.
5) Sellega õppis Facebook ära, et ka minu kodulinn on Tallinn.
6) Facebook küsis mu käest kinnitust, et kas ta tõesti elab Tallinnas. Ja seda ma siis nägingi.

Tundub mõistlik, eks.

Miks ma siis arvan, et see funktsioon on geniaalselt kaval ja alatu?

Sest see paneb MINU sisestama andmeid MINU SÕPRADE kohta.

Ma tegelikult ei häbene ennast. Mu kodune aadress, telefon, e-mail, laste nimed, mini-CV on kõik netis väljas. Aga ma tahan, et see info oleks MINU kontrolli all. Tahan - kirjutan (ja lasen Googlel indekseerida), ei taha - ei kirjuta.

Facebook toimis seni samal põhimõttel.
Aga enam mitte.
Nüüd on mu sõpradel huvi minu profiili ise muuta.
See on väga põhimõtteline vahe.

Ei aita ka see, kui ma sõprade muutusi ei kinnita - mis öeldud, see öeldud, isegi kui profiilis välja ei paista.

FB võidab sellega mitmel viisil:
- sõprade grupeerimine on kasulik, aga väga tüütu. Automaagia on siin abiks.
- FB saab kätte profiili-info ka nende kasutajate kohta, kes seda ise sisestada ei taha.
- FB saab kasutajate graafi palju täpsemaks. 
Ja kasutajale endale tundub, et see kõik on tema mugavuse huvides!
Tõesti, nupukas.

Ma ei teagi, mida teha. Mul tegelt tõesti poleks probleeme Facebooki kogu oma avalik info sisse kirjutada. Olekski nagu teema läbi. Aga ma ei taha. Sest ma olen tige. Sest Facebook on pannud mu tuttavad mu privaatsust rikkuma. Ja nii kavalalt, et nad ei saa ise arugi.

Mida siis teha?
Variandid:
- kustutan konto - oli esialgne reaktsioon, aga seda vist ei tee
- kirjutangi, et elan Talinnas, töötan Skypes, õppisin TÜ-s
- täidan profiili valeandmetega.

Neiu K ees tuleks vist vabandada...
Või siis ikka ei tuleks!!!
Ise on süüdi, et sellist värdjalikku sotsvõrku kasutab!

Palju pulsikelli

Mu aprillikuu spordi-logi lehel on kirjas:
"E 11 - sörk - 6 km, 45 min, 7 min/km, 145 bpm. Nõmmel. Esimest korda Garmini pulsokaga"

Garminiga seepärast, et vana Polar F11 kadus veidral kombel ära.

Täna - leidsin üles.
Õigemini, oli tagasi toodud.

Nüüd on mul kolm pulsikella:
- Polar F6, ostsin enne Alpe
- Polar F11, see vana
- Garmin Forerunner 405

Karepa rogain

Kogu järgnev tehniline kribu "KP siin, kilomeeter seal" on tegelt hülge möla. Oluline on hoopis, et 

OLI SUPER ILUS SÜGISPÄEV
KAUNIS PÕHJA-EESTI MAASTIKUS
TOREDAS SELTSKONNAS
JA KÕIK MUU ON VAID NUMBRINÄRIMINE!
AITÄH KÕIGILE!!!

Karepa rogain,
Veiko & mina,
84 punkti, 24 KP-d,
aeg 7:59:07 :)

Tulemus - nõrk, a no ei jaksand rohkem. Vt ka "raja planeering";
Maastik - vastik. Joostavat metsa pmst polnud. Raiesmikud, tormimurd, tihnik. Ka ranna ääres oli männiku asemel vaid võsa ja kole. Samas sihid ja kraaviääred olid enamjaolt OK ja üsna kuiv oli ka.
Ilm: super!!! Soe, tuuletu, vist päikseline...
Raja plaan: "liblikas" läänest itta. Alustuseks mereäär, siis Vainupea & Selja jõe punktid, päris lõunasse ei trügi. Üle silla tagasi. Siis liblika teine tiib - Toolse-tagune kallis punkti-pilv. Ja kui jõuab, kaardi keskosa. 40km linnulennult, alla 100 punkti.
Päriselt: väsisime ära, jäime ajahätta ja Toolse punktid jäid võtmata.
Mis läks nässu: 
1) tegime liiga optimistliku plaani,
2) olime lihtsalt nõrgemad kui arvasime,
3) oleks pidanud jõe ületuse sisse planeerima.
Jooksime: Alla 50 km. Linnulennult 125 cm = 37 km. Koefitsient 1.25 .. 1.3 annab 48 .. 49 km.
GPS: jäi koju, laadima...

Rajast läbimisest pole palju rääkida.
Oli valesid teevalikuid ja kohatist puterdamist, aga ei ühtegi suurt viga. 
Starti jäime paar minutit hiljaks.
KP 30 kaotasime kompassi ära (aga leidsime kohe üles),
KP 25 otsustasime rajal välja jätta ja see oli oli meist rumal,
KP 40 - KP 20 kartsime suksusid segada ja ronisime ringiga ümber kopli,
KP 48 otsisime punkti vale sälkoru kaldalt,
KP 59 kandis eksitas meid libalagendik ja kaotasime mitu kallist minutit, nii et
KP 29 ei leidnud üles!!! - puhtalt ajapuudusest!, ja
finišisse lidusime 2 km täiest jõust, jalad tulivalusad.
Pärast finišit lihtsalt kukkusime pikalt, töts, siruli, sest viimane laks oli ikka tõesti valus.

Mina väsisin ära väga alguses, juba teisel tunnil hakkas raske. Kohe algusest oli selge, et V-l on täna parem minek. 2:30 ja 4:30 vahel ei jõudnud ma üldse joosta, pidime kõndima, tõeliselt piinlik oli... Aga pärast topelt-joogipunkti KP 54 juures hakkas parem, ja siis väsis ära hoopis V, lõpus liikusime taas täiesti kenasti.

Sõin 2 suur võileiba ja 3 geeli, oli täpselt paras.

Pärast kodus puurisin kaarti pikalt ja mõtlesin, mis plaanimisel valesti läks ja kas üldse läks. Panin kaardi nööpnõelu täis ja vedasin niidiga erinevaid meie joostud vahemaale vastavaid radu.

Arvestasime, et peame saama u 2.5 punkti kilomeetrile, ehk kaardil 1.5 cm / punkt.

On vist nii, et "liblikat" tehes kaardi mõlemasse otsa - läände ja itta - meie jaksuga ei saanudki jõuda. (Teised leidsid sama.)
Läänes midagi väga ära jätta ei saanud, ring oli loogiline ja selle lühendamine oleks olnud kas kasutu või väga valus.
Idast alustades oleks me võinud rogaini lõpuks "kallis, aga hõredas" lääneosas, finišist kaugel, väga aja-hätta jääda.
Suurima võidu oleks andnud jõe ületamine. Oleks jäänud ära pikk tagasijooks sillani JA oleks saanud kätte punktid kaardi keskel. Aga - otsuse oleks pidanud tegema enne starti. Selleks peaks jõge / maastikku kas tundma (ujuda me ei tahtnud) või enne starti kontrollima...
Ilma jõge ületamata ei suutnudki ma paremat rada teha. Mõne punkti ju pigistaks, aga hinnaks riskid - kas rogaini lõpuks lääneosas ajahätta jäämine, või o-tehniliselt keerukad KP-d, või vastikud pikalt-läbi-kuusevõsa etapid...

Järgmiseks korraks:
Raja planeerimise vidinad - niit ja märkenõelad ja tahvel - kaasa!
Vett ei karda!
Trenni!

Maraton 4:03

Aeg 4:03:30.
S.t. läks täiega nihu.

Olin kindel, et olgu mis on, alla 4 tunni jooksen ikka. 
Aga viimased 10 km oli täielik piin. Pulss ei läinud enam üles (= väsimus), käed surid ära, jalalihased olid tulivalusad.

Aga miks? Suvise vormi pealt pidanuks ma jooksma 3:40..3:45, või isegi alla selle.
Kuhu need 20 minutit kadusid?

Suvi enne maratoni:
Jooksen juuli algul 21km 1:47 - täiesti üksi, ainult käekell motivatsiooniks.
Pärast seda ronin Mont Blanci otsa, võtan mitu kilo maha, saan kõvasti jõudu, aklimatt ka lisaks.
Mu augusti alguse spekulatiivne poolmaratoni aeg on 1:40, augusti lõpu oma (kui aklimati mõju läinud) alla 1:45.
Nende pealt võiks maratoniks arvestada 3:35 .. 3:45 - vt Running Race Time Calculator.
Testjooks veidi enne maratoni - 28 km tempoga 5:30/min (+ soojendus ja lõdvestus, kokku üle 30 km), üsna madala pulsiga - kinnitab, et kõik on hästi. Lõpus jõuan mitte vaid kiirendada, vaid ka pikalt kiiresti joosta, ja pulss on täiesti normaalne.

Nädal enne maraton:
Kati on ära, hoian üksi lapsi.
Magan vähe.
Öö enne maraton - magan 3 tundi - sest Ove otsustas üleval olla...
Hommikul on olemine väga vilets, puhkepulss on 80+ (2 nädalat tagasi oli alla 50), "üldse ei taha täna joosta" tunne.

Maraton ise:
Alustan 300-500 grupist, üsna eest.

Hoian end 3:45 ja 4:00 tempomeeste vahel.
Võtan rahulikult - kõik lähevad järjest mööda, aga ma ei võta järele, vaid tiksun omal kiirusel.
Söön-joon veidi igas TP-s.
Tunne on hea, kuid pulss on ebanormaalselt kõrge. Vähemalt 15-20 bpm rohkem kui selle tempoga peaks.
Algus läheb plaanitud tempos (5.30 min/km): 10 km 0:54, 21km 1:55, 30km 2:47.
Ja siis tuleb haamer.
Käed surevad ära, pulss kukub alla, jalad on valusad - ja joosta ei jaksa.
Tempo kukub 6, 7, 8 min/km peale.

Ma poleks uskunudki, et võin puhtalt joostes nii ära kukkuda!
Paar km enne lõppu möödub must 4:00 grupp, aga kaasa joosta pole lihtsalt jõudu.

Tagantjärele:

Oleks pidanud enne starti taipama, et mul on tõesti vilets päev.
Ja selle järgi plaane kohandama.
End 4 tunni gruppi haakima ja nendega lõpuni jooksma.

Ja enne järgmist võistlust (TAOK rogain Rutjal, 8 tundi võsas sörkimist) - puhkan!

Sport, september

N 1 - sörk - 5 km. lapsed sõitsid ratast, mina sibasin kõrval
L 3 - jooks - 30 km - kodust Paati ja tagasi, lisaringiga Lillepi pargis.

L 3 - jooks - 30 km
~ 5:45 min/km, keskmine pulss 158
Eesmärgid testida:
- testida, kas jaksan järjest joosta - jah
- testida, kas jaksan hoida tempot alla 6 min/km - jah
- leida pikaks jooksuks mõnus pulss - tundub, et 155..160
- leida üles pika jooksu peal hellaks minevad kohad - leitud

Võistlused, sügis

Olen kirjas:
Sügisjooksul, 11. septembril
TAOK rogainil, 1. oktoobril

Nuputan veel, kas minna ka TRM-ile. Rattaga sõitnud ma sel aastal peaaegu ei ole, võistlema minna ei ole sinna mõtet, aga hea pika trenni saaks ja Tartus oleks ka tore näha, eks.

Saksa seks Noblessneri valukojas

Käisime ooperis.
Kõige paremini annab üldmuljet edasi võtmestseen. Neiu (*) veab (**) noormeest (***) voodisse (****). Mesijutu asemel laterdab tüdruk poisile tolle ammusurnud emast. Poiss saab ahastusest krambid, lõtvub lavale pikali ja voodistseen katkeb. Ülejäänd maailm väärmõistab kuti motiive über-moraalsuse pähe. Seks aga jääb ära.

Muusikaliselt oli üritus minu jaoks null, no mul lihtsalt pole kõrvu ega haridust sellise musa jaoks. Kuula kuidas tahad, ikka tundub lihtsalt kui tapeet.

A muidu meeldis:
Setting - äge! - tulid meelde ajad, kui sai Ravenlofti (D&D saksa-gooti horrori maailm) mängitud.
Noblessneri valukoda - vana vabrik ja mereäär - oli huvitav ja sobilik.
Publik - palju noori ooperihuvilisi - oli tore, kuni lavastuse lõpuni, kus pool rahvast kummardamise ajal saalist välja trügis.
Laul & hääled - kandsid hästi välja kogu etenduse (5 1/2 tundi).
Akustika - toimis, ka tagaotsa kostus hästi.
Saksa keel - kole nagu alati, no eks proovi laulda "ritttteeerrrrschhhaffft...".
Lavakujundus ja kostüümid - jätsid esimeses vaatuses mulje "eelarve sai otsa", teises juba meeldisid, ja 3 vaatuse zombirüütlid olid ekstra head.

(*) - mitte päris neiu, vaid maagiliselt preserveeritud elukutseline lits
(**) - mitte ei vea omast tahtest, vaid lihtsalt töö mõttes
(***) - mowgli-laadne looduslaps, olematu hügieeni ja voodipraktikaga
(****) - Noblessneri (muidu super) setting lisab sellele stseenile nõukaliku vabrikuromantika mõõtme

Linke:
Ravenloft
Parsifal, ooper
Noblessneri valukoda
ParsifalEstonia blogi
Parsifali veeb - monsalvat.no, väga hariv
Tekst .de ja .com keeltes, ja kommentaarid

Arvustused:
Alvar Loog
Alaküla ja Laasik
kõik (opera.ee koond)

Mini-rogain Keila-Joal

Tegime K-J päevaku asemel rogaini.
Vaba raja kaart + tund aega.

Jooksin nagu ikka: esimesed pool tundi väga hästi (st liikusin kiiresti ja o-vead olid ajaliselt väikesed). Siis väsisin ära, kaart hakkas silme ees ringi käima, tegin 50m etapil 5 min viga ja jätkasin samas vaimus. Nii jäid viimased 2 punni võtmata.

Aiguille du Lauri

Lisasime Alpidesse uusi vorme.
Aiguille du Midi nõlvake, ~3700m.
Teostus: Lauri ja Meelis,
pilt: Lauri ja tema tark telefon.

Androidi originaal-arusaam mägede värvidest on sihuke punane:

Sama koht pildistatuna natuke hiljem:

Kaks kella

Käisin nädal tagasi jooksmas.
Lidusin kõigest väest ja uskusin, et kellalt loetud pulss - 186 - on minu maksimum. Või väga lähedal.
Käisin eile jooksmas. Kell näitas max pulsiks 203.

- jooksin sama rada (Kadrioru ülemist ovaali), samal ajal, samades tingimustes
- mõlemal korral sama kiiresti, s.t. nii nagu jaksasin
- mõlemal korral olin ise samas konditsioonis (puhanud, polnud mitu tundi söönud-joonud)
- ainus vahe: ühel korral oli käe peal Garmin, teisel Polar.

Järgmisel korral panen mõlemad kellad - ja rihmad - korraga peale.
Vaielge siis, kummal on õigus!

Reisifoto märkmeid

1) Praagi protsent on 0. Kõik korrad, kus mul tuli pähe pildistada, olen ka pildi kätte saanud. Ei ole viltuseid, äralõigatud, haige kadreeringuga või muidu p-ss-s fotosid.

2) Muidugi EI taibanud ma alati pildistada. Aiguille peale ei võtnud kaameratki kaasa, ***tsenseeritud***.

Tiputõusust on 0 pilti. Oleks võind end rahulikult köide lasta - Lauri vedas nii kõvasti, et ta poleks tähelegi pannud, et ma kõndimise asemel järel lohisen.

Õhtul enne tippu vaatasin ma ainukesena päikese loojumist Alpides, täispuhta taeva ja kauni ilmaga. Teised narrid passisid telgis. Seda ma ka muidugi pildistada ei taibanud.

Matterhorn on mul kõikide piltide peal udune, sest tipp oli paljas ainult öösel / õhtul.

3) Uus seebikas - Canon Ixus 220 - on reisil super. Lainurk, töötav IS, väike, jube mugav. Opereerub vabalt kindaga.

4) Järgmisel korral kaasa rohkem akusid!