Muusika???

Kõik minusugused vulgaar-materialistid tuleks regulaarselt kontserdile suunata. Võib ka kunstinäitusele või teatrisse, kuid kontsert on kõige lihtsam. Sest päris inimeste tehtud ja ette kantud muusika (või kujutav kunst või teatritükk) lööb vulgaristi kuplialuse sajaga sassi. Kõige paremini on tekkiva küsimuse "miks see meile antud on ja kesse andis?" kokku võtnud härrad Liiv ja Uusberg, kuulatagu siit ja sealt:
https://soundcloud.com/p-rt-uusberg/muusika
https://arhiiv.err.ee/guid/20161006141717501000300112290E2BA238B440000004380B00000D0F015383

Sõnad ka:
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
Täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda saanud ta –
muusika?

Ehk siis, kaks kontserti.
Estonian Voices.
Heikko Remmeli kvartett.
Maailm, mida kvantelektrodünaamika ja googeldamine mõista ei aita.

EV puhul pelgasin, et nad on ohtra menu käes muutunud hingetuks muusikamasinaks.
Ei ole nii!
Värsked lood, värsked hääled.
Ja minu kiusamiseks jätsid nad "jahtund südame" suisa laulmata.

Remmel korraldab muusikat, millest ma üldseee aru ei saa, nii et seda kummastavam oli. Me istusime täiega ees. (Mu ees oli üks tädi kogu aeg ninapidi telefonis, aga vähemalt tema härra abikaasa kuulas hoolega. Pärast tegin juttu, selgus, et ta suisa mäletas mind sellest suurepärasest drägonilaagrist...) No ja siis see trompetist sihtis oma toruga pmst kogu aeg otse mind. Nii et ma vahtisin tema pilli mustavast august otse vastu-sisse. Tundus natuke... rõve. Muusika tuli ju sealt selsamal hetkel välja, eks? Nagu vahiks sünnitaja jalge vahele... Aga tema selja tagant naeratas herr Remmel oma helendavat habemikku naeratust ja no ikkagi, nagu, mis värk see kõik selline on????

Digitaalse rajaplaneerimise koolitus

Tipikate rattamatka-klubi tegi.

Garmin Basecamp
Garmini soft radade joonistamiseks.
Täiesti iganend ja imelik UI. Elab mingis ulmas, kus inimestel on spets GPS seadmed ja nad kasutavad ainult neid. Igal sammul peab teadma trikke, ilma nendeta on elu väga valus. Siiras rahus joonistab ekraanile kaks IDENTSET ikooni, mis teevad eri asja. Kasutaja, nuputa, mis mida teeb!
Aga kui käe sisse harjutada, siis ilmselt töötab küll.

OruxMaps
Mobla kaardi-rakendus.
Minu jaoks kaugelt liiga kirju, aga hea teada, kui on mingit "võimsamat" riista vaja.

Online radade plaanimise ja joonistamise vahendid:
Facilmap, https://facilmap.org
Umap, http://umap.openstreetmap.fr/en/

Video-kaardistuse vahendid, millega saab korraga kaarti ja rada vaadata.
Garmin, GoPro.

Mulle kui matkajale oli see hariv, aga mitte eriti kasulik.
Ma arvan, et ka järgmised aastad matkan ma paber-, mitte digi-kaartidega.
Samas - eks näeb, mida suvi toob.

Kuid tarkvara-tööstuse vaatest oli ekstra põnev:

1) Kogu soft, ja tõesti KOGU soft, on puhtalt lipp lipi peal. Mitte miski ei tööta korralikult, igal pool on sada bugi või jaburust, millest ümber saamiseks tuleb teada mingeid nippe. ("Salvesta fail formaadis X, lae samasse programmi uuesti sisse ja vot kus siis hakkab tööle.")

2) Ka suured hiiud (loe: Garmin) ei suuda normaalset tarkvara teha. BaseCamp nägi välja nagu eelmine sajand. Sinna kaartide lugemine oli häkk häki otsas.

3) Online teenused tulevad ja võidavad varem või hiljem. Ka neil on puudusi, aga nende vahel on kergem vahetada ja nad kompenseerivad üksteise vigu paremini.

Kokkuvõttes super koolitus. Sai ühe õhtuga näha sama töö mitut / kõiki külgi. Ja räägiti kogemuse pealt. Teised kuulajad olid samuti asjalikud ja digi-kaartidega ilmselgelt palju tööd teinud.

Aitäh tipikatele ja Jaanusele!

Suusahooaeg

2018 talv tuli hilja, aga see-eest pikalt ja mõnuga.
Meil sai kogu pere suuskadele.
Sõideti murdmaad, mäge ja käidi mitmel matkal.

Mina sain lumele 25. jaanuaril, enne oma sünnipäeva.
Esimesed korrad oli sõita võõras ja vastik ja raske.
Viimane murdmaa-ring oli Kõrvemaal, 40 km, ja tuli mõnuga.
Kokku - paarsada km.

Kati sõitis Harku ja Kõrvemaa radu päris palju.
Lisaks sai endale uued klassikasuusad.

Iida sai samuti klassikasuusad. Nühkis Kati sabas Harku ringi ja siis Kõrvemaa 19 km-d.

Alo ja Ove said suusarajale. Tänu Katile.
Neil on mõlemal veel lastesuusad, küll õigete saabastega, aga mingit konkreetset "sammu" nad ei sõida.

Tegime kaks lühikest suusamatka:
Kolga-Aabla rabas Juminda poolsaarel,
Vabariigi aastapäeval Võhma rabas Kõrvemaal.

Käisin lastega kokku neli korda Kiviõli Tuhamäel. Kõige fännim on Alo, kes lisaks mäesuusale õppis ära ka lumelauaga sõitmise. Vajab muidugi veel trenni, praegu oskab ta vaid tagumist kanti ja ettevaatlikult, aga tubli ikka!!! Iida sõidab suurt mäge, aga talle eriti ei meeldi. Ja Ove püsib kenasti suuskadel ja saab hästi hakkama.

Kõige krooniks - kaks suusamatka Põhja-Rootsis.
Mina + viis sõpra, 8 päeva, 7 ööd.
Kati + Iida + kolm sõpra, 6 päeva, 5 ööd.
Mõlemad saime imeilusa puhkuse.
Iidale ekstra kiitus!

Matkatoitude kogused

Lühidalt

Mõistlikud kogused on:
- Makaronid - 100 g inimese & söögikorra kohta
- Tatar, riis - 80 g
- Läätsed - 60 g
- Kartulipuder - 50-60 g
- Hommikusöögihelbed - 60-70 g

6 inimese grupile piisab õhtusöögi sisse 1 suur konserv; 2 on juba luksus.
6x6 matka-inim-päeva peale kulus
- 1 kg suhkrut
- 100 g soola
- 50 pakki teed
400g moosipudelist piisas (laialt laristades) kaheks hommikuks.
40g vorsti (250g latt 6 peale) on päevaks ok.
Teed kulus 1.5 pakki päevas inimese kohta.

Moraal: norm 700g sööki / inimesele / päevas on ka talimatkal liiast.
Meil oli vähem - ja ikka jäi üle.

Pikalt

Esimest korda elus pidin kogu matka menüü tatrast tikkudeni ise läbi mõtlema ja ära ostma.
Ma põhimõtteliselt ju oskan ja eelmiste matkade menüüd on mul olemas, aga igaks juhuks küsisin ikkagi netist nõu. Ja oh imet - inimesed on eri meelel!
Nii siis kirjutan, mis kaasa sai ja mida kui palju kulus.

Matk: 6 inimest, 4 meest + 2 naist, 8 päeva.
Suusamatk, talv, süüa teeme Rootsi mägimajades, osalt ka omal priimusel-potil-gaasil.
Esimene päev on poolik ja viimane restorani-toidul, seega plaanin 7 õhtut, 6 hommikut, lõuna-võileivad. Lisaks väike varu juhuks, kui peaks viimasel päeval ikka oma leivakoti peale jääma. Kokku 6 x 6.5 = 40 inim-päeva.
Arvestuslik toidu kogus on 700g inimese kohta päevas, kokku  27 kg.

Kokku sai toitu veidi liiga palju. Üle jäi helbeid, konserve, suhkrut, teed...
Ilmselt loeb see, et rahval oli üksjagu "oma" süüa kaasas ja natuke osteti majadest ka veel.

Sai ja leib - oli liiga palju. See oli mõeldud eeskätt lõunapausiks, natuke ka hommiku või õhtu juurde. Aga lõunal praktiliselt ei söödud. Esimestel päevadel oli tuisk ja keegi ei tahtnud pausi; viimased kaks päeva olid liiga lühikesed. Õhtul tee kõrvale söödi kuivikuid küll, kuid vähem kui arvestasin.
Seega söödi juust-vorst paljalt ära, kuivikud & näkileivad jäid järgi, pasteet samuti.

Kohvi ja teed jäi mõlemat üle. Teed kulus 1.5 pakki inimesele päevas. Kuigi jõime nii õhtul, lõunal kui hommikul.

Kuivained pakkisime suletavatesse kottidesse.
Päeva põhitoidud said kõik ühte köidetud (1. päev, 2. päev jne) ja sildid peale. See on väga hea süsteem.

Matka edenedes kasvas ka isu. Alguses jäi päevasest toidunormist üle ("mis? veel üks konserv? las ta jääb"), hiljem pandi vähemalt liha kõik nahka.

Gaasi kasutasime vaid ühe 1 õhtu + 1 hommiku. Kulus umbes 400g, ehk 80 g inimesele päevas.

Grupi arvates jäi puudu piprakaste. Ja pudruvalik oli kesine. Muu tundus okei.

Grupitoidu hind oli u 200 eurot, ehk umbes 5 eurot inimese kohta päevas.

Mõned varasemad menüüd

2015 suvise matka toidunimekiri.
8 päeva, 6 inimest.
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1GA2_P97UtF7qIkdkmk2ahYeR7MoYezmq0DQ7nLhZ2mo/edit#gid=936168785

2016 suvine matk.
14 päeva, 6 inimest.
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1WGZOGQ0aVfLInfLCu-b4JT6FQLWUCZ54gio9ikKvm_s/edit#gid=1548985921

Hendriku Uurali suusamatka menüü
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1odG8brFabUQilfuwy08rJ3-miExTb0G0oQV9VYLDIQg/edit#gid=1574458756
Hendrikul on kogused märksa suuremaid kui meil.

Hendrikult veel head nõu:
http://matkafoorum.net/viewtopic.php?f=27&t=3091&start=25

Kogu meie menüü, märkustega

Toidu nii toiduainete kui päevade kaupa.

Suhkur	kaks 0.5 L pudelit, 1200 g	osa jäi üle
Sool	100 g	ok
Maitseained - pipar, ürdisegu	kokku 100 g	pipar jäi üle, ürdisegu oli hea leid
Puljongikuubikud	150 g	jäid kasutamata
Tomatisupp	100 g	ok
Teepakid	100 tk, 300 g	pooled jäid üle
Kohvipulber lahustuv	300 g	pool jäi üle
Koorepulber kohvi peale ja pudrule	200 g	jäi puudu, võinuks olla poole rohkem
Moos	2 x 400g pytsikut	ok, hiljem kasutasime suhkrut
Kissellipulber, 160g pakid, 1 liiter / pakk	6 pakki, 1 kg	osa jäi üle
Või (margariin)	1 pakk, 450 g	hea, kasutasime kiiresti ära
Küüslauk	2 tükki	ok
Sibulad	6 väikest mugulat, 600 g	ok
Saia - lapi polaarleivad, kuivikud		liiga palju
Leiba - eesti koorikleivad ja näkileib		ok
Suitsuvorsti, hommikuks ja lõunaks	8 latti, kokku 2100 g	ok
Juust, mitmesugust - viilutatud, tavalist	kokku 2300 g	ok
5-vilja helbeid	2 x 500 g	kõiki hommiku-helbeid oli liiga palju
Kaerahelbeid	2 x 500 g
4-vilja helbeid	2 x 500 g
Riis	1 x 500 g	ok
Tatar	2 x 500 g	ok
Kartulipuder	1 x 400 g	jäi kõvasti üle
Makaronid	2 x 600 g	ok
Läätsed, punased	350 g	ok
Kartulipudru peale chorizo	2 pakki, 300 g	ühest pakist oleks piisanud
Läätseroa jaoks kookos ja tomatisupp	100 g	ok
Konservid, kala	6 tk, 1800 g	ok
Konservid, liha	14 tk, 5000 g	ok
Kalapasteeti, lõunaks	3 suurt tuubi, 500 g	2 tk jäid üle
Pajaroad makaronile: bolognese, carbonara	2 pakki, 200 g	ok
Pakkekotte kuivainetele, 1L ja 2L	20 tk
Varu toiduained	paar konservi jne	jäidki üle
Õhtusöögid päevade kaupa	Hommikusöögid
Tatar	--
2 konservi, liha
Makaronid	5-vilja helbed
2 konservi, liha	1 konserv
Kaste (bolognese)
Kartulipuder	Kaerahelbed
1 konserv, liha	1 konserv
Chorizo 150g viilutatud x 2
Läätsed 350g	4-vilja helbed
1 pakk tomatisuppi v 50g tomatipulbrit	1 konserv, kala
Kookoskoore pulbrit
Riis	5-vilja helbed
2 konserv, kala	1 konserv
Tomatipulber / guljašipulber
Makaronid	Kaerahelbed
2 konserv, kala	1 konserv
Kaste (carbonara)
Tatar	4-vilja helbed
2 konservi, liha	1 konserv, kala
Kebnekajse mäejaama brunch	Nikkaluoktas / rongis

Teatris: "Väljaheitmine"

Keerukatel asjaoludel sattusin Draamateatrisse.

"Väljaheitmine".

Palagan immigratsioonist ja paljust muust.

Mulle ausalt meeldis!!!! 

Arvustusi leiab siit: http://www.draamateater.ee/vaeljaheitmine

Sai naerda, sai mõelda ja saab ilmselt veel.

Kristo Viiding - peaosaline - oli kogu aeg laval, kandis sisuliselt kodu etenduse ja oli üldse supper hea.

Muusika - Andre Pichen - meeldis ka.

Teismelisele väga hariv tükk, ja mulle hea meelelahutus. 

Kõrvemaa / suusatamas

38 km, uisku, 1:28 ja 1:45.

Täielik surm.

Kohe esimesel tõusul tundsin, et reiepealsed lihased on väsinud. 

Mõni ime: eelmise päeva olin Kiviõli Tuhamäel, ja päev enne seda M-ga Nõmmel-Harkus, ja üldse olin pmst iga päev suusatanud.

Lisaks ei libisenud suusk eriti - värske valge lumi noh, mitte Harku või Pirita klaasiks sõidetud rada.

See-eest olid laskumised rahulikud; hea libisemisega on need ohtlikud, nüüd oli kõik paras.

Esimene pool läks reipalt, aga teise poole tõusudel kollitasid krambid.

Tegin korralikult ära ka Kõrvemaa keskuse 500m pauna ja lõin kella lukku: 1:28.

Mida teha krambiohus jalgadega?

Muidugi teine 19km ring otsa!

Seekord ei hoolinud kiirusest, tahtsin vaid raja läbi sõita.

Jalad valutasid igal tõusul.

Poole pealt tuli ka täielik väsimus - haamer.

Muidugi, olin ju sõitnud üle 2 tunni kiire pulsiga, ja 2:15-2:30 ongi inimese "kiire" energiavaru piir!

Edasi tiksusin - tõuse kõndisin, tõusude lõpus puhkasin.

Aeg vastav, 1:46.

Teise ringi keskel nägin Katit-Iidat, kes tegid 18 km ringi. 

Tublid!

Kirss spordil saabus pärast sauna.

Keegi härra oli võtnud minu jaki, auto võtmed ja telefoni ja nendega Tallinna sõitnud.

Mis nüüd?

Keskus raputas pead - neil on öömaja täis.

Õnneks nägin naabrimeest (nagu päriselt, elab meist ümber nurga), kel autos kolm vaba kohta.

Saime linna.

Auto ja suusad aga ootavad Kõrvemaal kevadet.

Päev hiljem: auto käes, telefon käes, üldse kõik hästi.

Järgmine kord:
40 km.
19 km ringid, mõlemad uisku, 1:35 ja 1:40.
Esimene ring oli räme raske, sest pehme värske sula lumi. Kõik tegid uisurajal ränka tööd.
Kahe ringi vahel tuli puhkus, püüdsin klassikasuuska pidama saada, ei saanud.
Teine ringi oli palju lõbusam, sest rada oli "kinni" sõidetud ja libises normaalselt. Ise olin väsinum.
Aga mingit täielikku haamrit ei tulnud.
Ja liigesed-lihased ei valuta!

EV100 Võhma rabas

24. veebruaril kinkis ilmataat Eestile imelise ilma.
Talvise, lumise, külma, nii nagu peab.
Jane-Tobias-Kati-mina käisime sel puhul suuskadega Võhma rabas.

Kiviõli Tuhamäel

Käisin, seekord vaid Aloga.
Hommikul vara mäele, õhtul pimedas mäelt ära.

Seal on kõik SUPER tore.

Esimene asi, mida täna nägin, oli see, kuis mingi jõmpsikas tite-lifti peal kukkus. Laksust oli lift seismas ja üks töötaja jooksis lapsele appi. Tõesti jooksis, täie auruga! Pärast jooksis lifti käima panema.

Laenutus on tore, kohvik on tore, mägi-lumi-rada super meeldivad.
Kõik, kellega liftil kõrvuti sõites rääkisin, olid mega rahul.
Eesti oludes on Tuhamägi ikka superluks!!!

Ja täna polnud ka järjekordi - ei tõstukile, et laenutuses ega kohvikus.

Küberõppest

Enne kõike muud:
Birgy veab seda ja ja paljut muud ja teeb seda super usinalt.
Tuhat tänu talle ühiskonna nimel.
(Teistele vedajatele ka, eks).

Küberõppe seminar:
1) petskrati ülesanded ja harjutuste saidid. Põhiliselt püüdsime Hansapanka ja Playtechi tööle saada.
2) paneel.

Ülesanded läksid nirult. Mitte kõigil muidugi, aga enamikul ja minul ka. Roostes. Chromes on.. eee... inspektor? Mis nupuga see lahti tuleb? Kus ma midagi muuta saan? Ups, näe mis juhtus! Jne. Aga no erinevalt paljudest teadsin ma vähemalt, mis on substitution cipher ja ROT13.

Paneel kirjeldas, mida küberõppes tehakse ja peaks tehtama, alates algklassidest läbi kesk- ja kutsehariduse kuni ülikoolini välja.

Seda kõike sai / on üsna palju.
Kuid päriselt arvan ma, et küberharidusele peaks panema rõhku pigem vähem.
Ja et rohkem peaks tegelema IT enda õppega.

Lugesin nimelt eilse õhtu meie IT õppekavasid ja seotud materjale (õpieesmärgid, viited, ainekavad vms).
Sajad leheküljed materjali.
Nende kõigi eesmärk on üks: õpetada lapsed arvutit KASUTAMA.
Et nad oskaks luua esitlust või korrektset referaati.
Et nad oskaks infot otsida, eristada, esitada.
Teaks hea käitumise tavasid, oleks korralikud neti-kodanikud.
Ja taas ja taas, et nad oskaks arvutit kasutada teiste õppeainete jaoks.

Kusagilt, õigemini eikusagilt astub sisse programmeerimine.

Mitte üks kava ei taha, et noored arvutite või interneti maailmast ARU SAAKS:
- mis on minu arvuti ja mis on server teises ilma otsas,
- mismoodi need masinad omavahel suhtlevad ja üksteist leiavad,
- mis andmed või asjad on "siin" ja mis on "seal",
- mismoodi mu telefon teab, kus ta on,
- mismoodi töötavad Facebook, Google, Pokemon Go, Tinder, ...
- kuidas saavad tekst, pilt, heli, video teise ilma otsa.
- kuidas töötab digifotokas, nutikell, isejuhtiv auto, ...
Ammugi ei räägita midagi keeltest (html), protokollidest, teekidest ega muust.

Kas seda on vaja õpetada?
Ehk piisabki Wordi control-B control-I klahvide teadmisest?

Aga miks me siis õpetame kõikidele lastele keemias aatomi ehitust, ioonilist ja kovalentset sidet, elektronkihtide koostist ja omadusi?
Miks on füüsikas sees kõik need valemid ja võrrandid ja lained ja keerulised reeglid?
Keemias piisaks ju, kui laps teeb vahet vedelikul ja tahkel ainel.
Morsi tegemiseks pole vee valemit vaja, eks?
Ajalugu, bioloogia, geograafia - lapsed õpivad neid kõiki DETAILSELT, palju rohkem kui igapäevaeluks vaja. Miskipärast peetakse seda vajalikuks. Ehkki süüa saab teha ilma raku ehitust tundmata ja Prantsusmaal käia ilma Normandia dessandi osalisi teadmata.

Miks riik arvab, et arvutiõpetuses piisab vaid lihtsast, "lõppkasutaja" tasemest?
Ehkki moodsal tööturul aitab arvuti vähegi sügavam taipamine noore karjäärile MEELETULT kaasa.

Ja siis see programmeerimine.
Programmeerimist õpetavad matemaatikud, ja nad tahavad seda õpetada teistele matemaatikutele.
Teeme nüüd Pythonis ruutvõrrandi lahendamise ... eee... asja, või leiame algarve.
Selleks pole palju vaja: IDLE käima või Python online ette.

Aga vähegi "reaalsema" ülesanne puhul selgub, et enne on vaja maailmast aru saada.
Kas kood käib minu arvutis või teisel pool merd?
Kas vajalikud ressursid on siin või seal?
Mis on API, teek, protokoll?
Ehk - vähegi asjalikuma programmi jaoks on vaja arvuti-asjandust MÕISTA, ja kiht sügavamalt kui Google kasutus.
Seda aga kool ei paku ja õpieesmärgid ei sisalda...

Kas arvutit saaks lastele õpetada nii, et see neid huvitaks?
(Kovalentset vs ioonilist sidet minu arust ei saa.)
Kuna lapsed ELAVAD arvutites, siis ehk saab seda huvi ära kasutada?
Kui täna on popp Minecraft ja homme Pokemon Go või GTA, siis ehk õpetaks arvutit läbi nende?
Või läbi Snapchati või Youtube või mistahes asja, mida lapsed KASUTAVAD?


Aktuaalsete teemade kasutamise kohta raputati igatahes pead.
Ainekavad tehakse 12 aasta peale ette, mingit sellesuvist mängu sinna sisse juba ei kirjuta.
Jääb ära.

Ja siis küber.
Mis ulbib täiesti eikusagil, õhus.
Turve on IT pealiskiht, juurde-ehitus.
Ei ole võimalik kaitsta ega rünnata asja, mida sa ei mõista.
Petskrati harjutused näitasid seda hästi.

Seega.
Vähem küberit ja rohkem päris arvutiõpetust, paluks!

Virmalised

Ajalugu astus sisse ja hammustas.

Ma... uhh. 

Klassik

Ma võin ulpida suusamäel ja see tundub täiesti mõnus.
Ma võin pusida uisusammu ja natuke isegi liigun edasi ja see on ka mõnus.
Aga päris, päris kaif on ikka tavaline klassikastiil.
Lükkad korra jalakesega, siis käekesega - ja siis libised, libised, libised...
Ja kuna kogu aeg saab puhata, võib seda teha lõpmatuseni...

Nüüd on lund nii palju, et klassika-sooned on igal pool sees.
Elagu talv!

500 km saapad

Matkafoorum.net teab, et Keeni saapad kestavad 500 km.
Saab näha!
Käisin Matkaspordi ja Nõmme poed läbi, proovisin üht ja teist ja ostsin lõpuks need.

Kevadel annan teada, kas vett peavad ja kas on mugavad.

Edit:
Esimene päev on nendega käidud, sh tükk aega -10C lumes sumatud.
Tunduvad väga head olema.

Prantsuse haigus

Niisiis - Pariis.

SOG-IS MC kohtumine ehk Euroopa andmeturbe sertifitseerimis-skeemide vastastikuse tunnustamise lepingu juhtkomitee omavaheline arutelu. Erinevalt Brüsseli bürokraatide jaurudest on seal kohal riikide tipp-spetsialistid, jutt on konkreetne ja pädev, igal arutelul ja sõnavõtul on selge eesmärk. Eesti on consuming member (sest sertifitseerimis-võimekust meil pole ja niipea ei tule), kuid meid võetakse tõsiselt - nagu turbega seotud valdkondades tavaks. Eesti riigi heaks on seetõttu rõõm töötada.

Kolmapäeva õhtul - sinna. Meid võõrustav asutus on Grenelle kail Marsi väljaku lähedal. Mu  putka  hotell on samas ümber nurga. Teen öise ringi ümber Eiffeli torni.
Neljapäev - töö kuni kümneni õhtul. Teen pärast seda öise ringi linnas. Siksakki läbi Ladina kvartali Jumalaema kiriku ette, teispoolt jõge Louvre õuest läbi ja tagasi.
Reede õhtu peaks olema vaba. Jee! Saab valges linna näha. Montmartre, Montparnasse, Punane Tuulik ootavad mind!

Aga... Päeva venides tunnen, kuidas olemine läheb ebamugavaks. Lõuna jätan söömata, õhtu ka. Hotellis saades on selge, et ma ei lähe kuhugi. Kukun lõdisedes voodisse, tõmban teki peale ja suigun pool-unes hommikuni. Kell kuus ärkan, võtan natuke hotelli hommikulauast ja ajan end lennukile.

Ongi kogu Pariis.

Kalamaja lahtised

.. toimusid tegelikult 1. jaanuaril 01 öösel, ehk tund aega pärast aastavahetust.

Meie, pehmod, tegime selle alles täna.
Meid oli üheka (neli täiskasvanut + viis last), jagasime end kaheks.
Ja et lapsed, siis jätsime viis lõunapoolset KP-d võtmata.

Pilt: internetist

Oli jube äge!
KP-d olid Patareist Balti jaamani.
Küsimused - ägedad.
"Maja kolmanda korruse kõrgus kahe komakoha täpsusega."
"Kui selle ristküli kukujulise kunsti kunstigalerii üks külg oleks 3m, siis mitu jooksvat meetrit seinapinda galeriis oleks kokku."
Tuli kokku lugeda uksi ja aknaid, sõnu ja tähti, puid ja maju.
Ja kõige ägedam
"Üksikult võttes päevakohased numbrid kivil."

Viimase hammustas läbi Alo.
Aplaus!

Kalamaja ise on äge!
Nägime uusarendusi ja vanu artefakte, ootamatuid läbipääse ja ajast puutumata jäänud nurgataguseid.
Aitäh ürituse korraldajatele, kaardi- ja rajameistrile - ja sõpradele, kes meid täna kutsusid!

Kõrvemaal / Püüsaare rabas / kuri kana

Metsast kostis veider röhatus.
Kati märkas puu otsas tumedat mütakat.
Jäime seisma.
Mütakas potsas maha, ajas saba laiaks ja kaela sirgu ja röhkis uuesti.
METSIS!

Algul seisime hiirvaikselt, et linnukest mitte hirmutada.
Kuid tibu seadis sammud otse meie poole.
Viis meetrit, kolm, kaks...
Saba lehvikus, tiivad õieli, kael turris. Ja hääl , nagu luiskaks vikatit.
Ja siis hakkas ründama.

Enam polnud põhjust vait olla.
Kati püüdis linnukest hea sõnaga ära rääkida.
Aga kus sa!
Keeras külje ette, lohistas tiibadega piki lund, kihutas meie poole.
Õnneks olid meil matkakepid :)

Taandusime, selg ees, lind järel.
Me oleks võinud teda igal hetkel kepiga susata.
Aga ei see teda hirmutand.
Kuri elukas jälitas meid hea mitukümmend meetrit, ikka röhkides ja aeg-ajalt rünnates.

Metsisekuked mängivad tegelt varahommikul.
Pärastlõunane etendus oli ainult meie jaoks.
Kas pidas ta meid konkurentideks, tegi lihtsalt trenni või on kevadised kuked nii äksi täis, et neil ükskõik, kellega kakelda?

Aga tegelt tegime me ringi ümber Püüsaare raba.
Algus-lõpp Kõrvemaa keskusest.
Tuli paras matk: 15 km, neli tundi.
Ragistasime tuulemurrus, käisime üle pool-jäätnud raba, sõime jõhvikaid, sumasime vesises lumes.
Põhiosas aga jäisel metsateel.
Aitäh Katile!

Inglise keele teadmisi:
Metsis on inglise keeles "capercaille".
Ja metsiste parve jaoks on eraldi sõna - "tok".
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_English_terms_of_venery,_by_animal 

Suusarõõm

Umbes kaheks päevaks tuli lumi maha.

Lippasin esimesel Trummi kunstlumele.
Rahvast nagu laulupeol!
Ei meeldind.

Teisel päeval olin targem ja käisin Harku ringil.
Nägin kahte suusatajat!
Rajal oli veidi tuulest murtud oksakesi, aga muidu - lai, sile, lippas hästi.
Aasta esimene suusakord on alati ebamugav. Saapad on jalas imelikud, midagi läheb krampi või väsib ära. Nii ka nüüd. Aga 8km ringi teiseks pooleks olid kõik vaevused üle.

Uisusuusad on spordivahend, millest mul (jalgrataste kõrval) üleüldse kõige rohkem rõõmu on olnud. 

Paljassaare ring

Tegin kepikõnni / imitatsiooni trenni Paljassaares.
Algus ja lõpp Katariina kail.
Suur ja Väike Paljassaare tipp, vana sõjaväetammi pidi tagasi.
8.5 km, sellest päris palju roo peal pusimist ja kaldakividel kalpsamist.
Korra libisesin ka (sest jää), õnneks jäin püsti.

Äge oli, sest kahe "saare" vaheline roostik on peaaegu jääs.
Päris merepiiri pidi minna ei saanud, aga suvega võrreldes ikka täiesti teine rada.

Ilm oli imeline.
Külm, kuiv, päiksega.

Blogroll

Blogroll?
Vt mu eelmise aasta oma.

Raamatute kontekstis:
Alusta Kittyst.
Loe ülalolevat Marcat. Tema arvustused on alati ägedalt isiklikud: ta ei kirjuta "see raamat on", vaid "see raamat on MINU JAOKS". See mõjub.
Priimula, ritsik, nodsu, -aalane, siil, vvn.
Pahnakal on koolistress ja tema ei jõua blogida.
Mõnikord jõuan: mantlisiil (valdab sõna), koduperenaine (esindab minust diametraalselt erinevat maailmavaadet), kristallkuul ja ebapärlikarp (vihastavad mind alati), printsess (lihtsalt veider). No ja muud raamatu- või kultuuriblogijad, kui ma mingit taiest otsin ja neil on.

Ei ole mõtet korrata, et blogivaid mehi pole enam olemas. Ja blogivad tehnika-inimesed on institutsionaliseerunud mingitesse ajakirjadesse vms ära.

Raamatutest

Mu blogrollis on järel ainult minuealised humanitaarid. No mõni on veidi noorem ja mõni veidi vanem, aga kõik on küpsed inimesed, naised, haridusega, seavad sõnu ritta hästi. Ja nad kõik loevad. Nii et viimane nädal on kulgend teiste inimeste lugemiselamuste lugemise rütmis. Ja see on ütlemata tore ja samas ka imelik. Sest.

Kõikide lemmikud on niiiii erinevad. OK, see ütleb, et maitseid on palju ja raamatuid on palju ja uusi raamatuid on ka palju. Aga siiski. Kui on järjest top-10 listid, millest ma mitte midagi ei tea, tundub ju naljakas?

Põhjused, MIKS raamatud meeldivad, on nii erinevad. Inimesed nagu päriselt leiavad, et raamatud v tegelased on nende elu v nende moodi? Identifitseeruvad? Ja see meeldib? Ma tean, et kirjanike (ja veel rohkem stsenaristide) eesmärk on leida lugejale-vaatajale vastav identiteet, aga et see tegelikult töötab kah? Ee. Ää. Mmm. Ei saa ometi olla!!

Siis leidub inimesi, kes loevad kümneid tuhandeid lehekülgi aastas. See on, nagu, 100 lk päevas. Hei! Kas teil elu pole? Aga ei, nende ülejäänud blogi ütleb, et neil selgelt ON elu!! Kuidas nii saab? Äkki ei ole neil facebooki kontot? (judin)

Rõõm on näha, et mõnedel on samad hädad mis mul. Kas Goodreadsis hinnata obje- või subjektiivselt? Mida teha pooleli jäänud raamatutega?

Mu oma kaks 2017 "tippu" on mõlemad samast teemast: II Maailmasõja koledused järelvaates.
"Jaht Eichmannile", Neal Bascomb
"Õhtuste udude aed", Tan Twan Eng
Esimene on dok-põnevik. Iisraeli salateenistus leiab ja püüab holokausti peamise korraldaja.
Teine on tagasivaade Jaapani okupatsioonile Kagu-Aasias.

Lugesin kokku 10000-11000 lehekülge. Enamik kirjandust oli üsna kerge. Hulk "Minu xxx" raamatuid, mõned Iida kõrvalt napsatud noortekad, natuke Varraku "Moodne aeg" sarja. Enamik loetust on pärit Kadrioru raamatukogust - aitäh neile!

Andris Feldmanis, "Viimased tuhat aastat"

"Feldmanise tugevus, teose intelligentsuse märk on tema rõhk hedonismi abitusel. Tihti pakub sarnane spekulatsioon nägemust, kus lõviosa inimkonnast rahuldub ajaviitega, igapäevase jalgpalli, jalgrattasõidu, toidu, seksi ja videomängudega. Niko maailmas ei rahuldu sellega keegi. Ja tegelikult mõjub see väga veenvalt. "

Sisuliselt on see Eesti oma Houellebecq. Sama teema, sama stiil, veidi kergem ja lühem, intensiivsem.

https://www.goodreads.com/book/show/32705605-viimased-tuhat-aastat

5/5

Hiljem: 
Iida luges ka läbi ja talle ka meeldis.
On üsna... veider.. oma lapsega sama raamatut lugeda.

Brüssel vol sada

11-12-13 detsember 2017.
Siin on lumi. Suisa tuisk!
Taksosaba oli pool tundi.
10 km sõitmisele kulus tund.
Liiklus venis nagu tigu. Maanteel max 20-30 kmh.
Ristmikud täiesti kinni.
Korra hüppas taksist välja ja lükkas ristmikul eelmise auto liikuma.
Küngastest üles ei saanud keegi, autod olid tänaval risti.
Takso ise ka ujus nagu lehm libedal jääl...

Lennujaam pandi kinni, enamik lende tühistati, vastu võeti vaid pikki Aasia ja Ameerika lende.

Muu...
Usk demokraatiasse kaob siinlinnas kiiresti.
Samas on võimalik, et õnnestub maailma veidi sirgemaks kirjutada.

Lenovo 520S Ideapad

Ostsime arvuti. 

Tavaline W10 läpakas. OS installisin ise üle.

Ootus, et see lambist tööle hakkaks, osutus aga asjatuks. 

Wifi imeb nagu.. maiteamis. Speedtest.net näitab download = 0.1 Mbps. Otse wifi ruuteri kõrval.

Lahendus: google, ideapad blah wifi slow. 

Probleem on levinud, eri arvutite ja sama chipsetiga. 

Lahendusi pakutakse palju ja erinevaid. 

Konfigureerisin järjest igasugu asju küll UI-st, küll käsurealt.

Päriselt aitas vist wifi ruuterist WMM=OFF seadmine. 

Nüüd töötab - vähemalt koduvõrgus. 

Mis saab suva välises võrgus, kus mind ruuterit seadma ei lubata? Ei tea.

Miks ei või inimene osta arvutit ja nõuda, et see lihtsalt töötaks?

Miks peab maailm olema nii keeruline?

Kas me ikka tahtsime sellist?

Sest ise me teda selliseks ju ei teinud, egaju???

Film: "Saami veri"

Lihtne täiskasvanuks saamise draama 30. aastate Lapimaalt.
Tütarlapsel saab põtradest küllalt ja ta läheb Uppsalasse õppima.

Uskumatult.. sisendusjõuline.
Kui võimalus on, minge vaatama!

Laiksaare - Ikla

A. ja tema õde, Kati, mina.
Novembri vihmas, 18. ja 19.
Öö külalislahkes Kabli majas.

A jaoks oli see viimane etapp.
Ta on nüüd Eesti oma jala peal ühest äärest teiseni läbi kõndinud.
Kodumaa mõõt on talle teada.
Respekt!

Raamat. "Jaht Eichmannile"

"Jaht Eichmannile" on dok holokausti CEO Adolf Eichmanni kinni püüdmisest.
Eichmann oli SS ohvitser. Juutide "lõplik lahendus" ehk kinnipüüdmine ja laagritesse saatmine oli tema vastutada ja korraldada. Pärast sõda lasi ta Argentiinasse jalga. Elas seal 15 aastat, aga läks seal liiga hooletuks. Iisraeli salateenistus Mossad leidis ta üles, röövis ja viis salaja Iisraeli.

Raamat on dokumentaal-põnevik. Veidi detailirohke, aga tõesti haarav.

II Maailmasõda oli tohutu tapatalg ja tal oli palju, palju aspekte. Pearl Harborist Sinimägedeni, kalašnikovist aatomipommini. Aga kui oleks üks raamat, mis sõja kõige eredamal, jõledamal viisil kokku võtab - siis - see on see raamat.

https://en.wikipedia.org/wiki/Hunting_Eichmann
https://www.goodreads.com/book/show/4778436-hunting-eichmann

Lugege.

Internet Identity Workshop 2017

USA, California, Mountain View, 17. - 19. oktoober.
Unconference.
Suht kaootiline.
Aga huvitav!

Kõik sessioonid:
http://iiw.idcommons.net/IIW_25_Session_Notes

Meie esitlus (pdf):
https://drive.google.com/file/d/0B_luqCyRPBXjQlZRMlVPWUtPX3RMal9FZWNHUzNkU0RzN3NF/view

LimeBike

Avastasin (enda jaoks) uued ratta-jagamis teenused.
Konkreetselt sõitsin LimeBike-ga, aga nad on kõik sarnased:
- ratastel on GPS ja mobiil-kontroll
- rattad on kõikjal laiali, mitte mingites "punktides", ja neil on lukud
- ratta leiad ja avad äpiga
- sõit maksab 1$ / 30min (ja kõigil on esimene sõit tasuta)
- ratta jätad kuhu tahad
Rattad on lihtsad, hooldusvabad (täiskummist rehvid), vargusi ei kardeta.

Turistile erakordselt mugav.
Eeldusel, et rattaid on.
Dallases - on. Kõikjal. Eredad vidinad on linnas hästi nähtavad.
Ja nendega sõidetakse ka!

Globaalsest vaatest on tegu revolutsiooniga.
Suurematel "dockless" firmadel on kümneid miljoneid aktiivseid kliente.
LimeBike, ofo, v-bike, spin.pm ja mis veel.
Nimekiri wikipedias.
Mis pole muidugi ainult positiivne.
Rendirattad on uus prügi liik: Dockless Bikes and the Tragedy of the Commons

Dallas Bike Ride

Tulin reede öösel rattaga sõitmast. Öösel, sest päeval on liiga palav (33C!) ja rohkem liiklust. Vaatasin kaardilt oma käidud rada ja nägin seal mingit punast joont. Mis see on? Klikk ütles, et tegu on "Dallas Bike Ride" rajaga. Ja et see Ride on Dallase esimene suur avalik ratta-ürr. Ja et see laupäeval, 4. novembril kell 8 ehk siis umbes 6 tunni pärast. Ja et regada enam ei saa. Kurvastasin veidi, sest mul oleks hommikul enne lendu aega olnud küll, ja läksin magama.

Ärkasin hilja. Aknast avanes pilt: hotelli eest voorivad läbi rattad.

P--sss see regamine! Kargasin välja, võtsin tänavanurgalt limebike (mille ise sinna öösel jätsin) ja hakkasin sõitma. Kartsin, et mind võetakse maha - mul polnd numbrit ega kiivrit, ja valvureid oli iga paarikümne meetri pealt. Aga sõita küll.

Sillal Trammel Crow pargi kohal tulid paljud rattalt maha ja tegid pilti.
Mina ka!

8-9 miili järel tulin rajalt maha - et jõuda õigeks ajaks check-outi. Pärast läksin finišialale tagasi. Käis selline aeglane chill, inimesed sõid burksi ja istusid rauge räpimuusika saatel. Oli räme palav.

Mul on mingi ebaterve huvi võõrast kohas rattaga sõitmise vastu. Dallases sõitsin rendiratastega iga päev ja olen seetõttu endaga hirmus rahul!!!

Ennustused

Pea 20 aastat tagasi läksin mina Hansapanka tööle.
Jaan andis mulle esimeseks lugemiseks Ross Andersoni "Why Cryptosystems Fail".
Ja teiseks ISO 7816.

Jaan oli ja on geenius.
Sest esimene töö kirjeldab, kuidas süsteemid lähevad katki, kuna disaini ja selle vigu varjatakse. Ja et üksikute komponentide eraldi sertifitseerimine ei tööta.
Teine on kiipkaartide alus-standard.
Ja siin me nüüd oleme.

Common Criteria, mille vastu SLE78 sertifitseeritud on, on Rossi artiklis mainitud ITSEC-i edasiarendus. RSA (ettevõtte) arvamus sellest IFX ja ROCA kontekstis on siin.

Anderson, 1999:
Our work also shows that component-level certification, as embodied in both the ITSEC and TCSEC programs, is unlikely to achieve its stated goals. [...] We would recommend that the next versions of these standards take much more account of the environments in which the components are to be used, and especially the system and human factors.

RSA, 2017:
This should serve as a stark reminder that certification stamps, such as Common Criteria, FIPS and so on, do not mean the product is secure. Nor does it mean that installation of a certified product equals a secure deployment.

Infineon, 2017:

Oleks me 10 aastat tagasi Fast Prime kohta artikli kirjutanud, oleks meil olnud korraks häbi, aga praegune olukord oleks olemata.

"Olukorra" all mõtlen ma IFX selle aasta tööd. Ma oskan vaid uduselt ette kujutada, millises põrgus nad viimased 10 kuud elanud on. SLE78 / javacard platform on nimelt nohu. Enamik kaarte ei ole onboard keygen režiimis. Vähesed auklikud kaardid  on väga lihtsasti asendavad. (Kes arvab, et Eesti ID-projekt võttis kaua või läks halvasti, on lihtsalt vähe elu näinud.) Aga TPM-id on peavalu. Õudus! Seal segunevad Aasia tootjate ja Microsofti töövood. Saada kõikide suuremate arvutitootjate firmware uuendused ja Microsoft Win update samal ajal nii välja, et a) kõik töötab b) midagi enne ei leki - on - imetegu. Müts maha nii IFX kui MSFT ees. 

Müts muidugi maha ka masuurikute ees, kes hakkasid otsima viga süsteemist, mis on pikalt ja põhjalikult läbi lammutatud. 

Tasub tähele panna, et teine võitnud töö - WPA nonce reuse aga KRACK - on TÄPSELT SAMASUGUNE:

- on vana, väärikas, tõestatult turvaline protokoll (WPA2)

- rebel krüptograaf toksib protokolli rakendatuse aspektist 

- pauk! kogu maailma WIFI on korraga katki.

Sest tõestati, et WPA2 sessioonivõtmed on turvaliselt tuletatud. Aga standard ei öelnud, mida nende turvavõtmetega teha tuleb. Õigemini - mida nendega teha ei tohi. Oih!

Lõppu paar pilti.

Hiljem:
Perekoolis vilksatas lühend PKCS. Nagu Public Key Cryptography Standard noh. Sellega, et Lasnamäe bussis arutatakse küberrünnete üle, võib harjuda. Aga... aga... aga!!!

Dallas

Dallas on kole.
Ausalt.

Kesklinn on ports pilvelõhkujaid.
Igaüks on nagu.. kast.
Hiiglaslik, kandiline, ilmetu, inetu.
Uuematel on rohkem klaasi, vanematel vähem, muud vahet pole.
Värv - läbiv kakapruun.
Mõnele on pandud LED ääred. 200+ maja LED äärtega - see on ju ometi kaunis, eks? Aga ei ole.

Kesklinnast eemal on Trinity jõgi. Käisin selle ääres. Ee... Neil on projekt selle ümbrus ilusaks teha, aga sinna on pikk maa minna. Alustuseks on nad paar ägedat silda ehitanud. Ühe kohta kirjutas tahvel "... bridge shared by cars, pedestrians and bikes". Ma püüdsin sellest rattaga üle saada - ei õnnestunud. Ei leidnud kohta, kus sõita julgeks. Ja ma sõidan rattaga üldiselt igal pool rabast kiirteenu! Aga seal ei julgenud!

Linn on tühi. Inimesi pole, autosid ka eriti pole.
Tänaval kõnnivad elu hammakate vahele jäänud tudisevad neegrid.
Alul ma arvasin, et rahva hulk sõltub ajast.
Aga ei! Inimesi pole hommikul, lõunal ega õhtul. Äri- ega puhkepäeval...
Pilvelõhkujad on ärihooned. Ma ootaks vähemalt pangahärrasid või -prouasid tänavale kõndima ja lõunale minema. Aga ei ole neid...
Linnas pole poode. (Toidpoed on, 7-11 ja CVS.)

Muidugi on siin kodutuid.
Magavad kus juhtub.
On ju soe: eile, novembri alguses, oli päeval 33C.

Linnas on ka paar vana maja: mõni nuku-suurune kirik või muuseum.
Kirikud on kenad, aga pilvelõhkujate kõrval mõjuvad nad... narrilt.

Kohati on linn pingutanud. On kunsti. Natuke rohelust. Kuid see kõik on sihuke... imelik. Kunst on mastaapne. Üldse kõik on mastaapne. Rohelus on täis karjuvaid linde.

Käisin poes.
NorthPark Mall Center Mall on kesklinnast 10 km eemal.
185 000 ruutmeetrit poepinda! (Eesti suurim Ülemiste on poole väiksem.)
Vot seal on elu!
Rahvas sagib, on pered lastega, valged inimesed...
Kui peaks valima kesklinna ja mall'i vahel, siis linn on tuuline ja kõle, mall - soe, valge, rahvarohke ja sõbralik.

Linnast poodi saab muide rongiga - DART - kiire ja mugav.
Rongiga sõidavad aga samuti enamjaolt neegrid...

Dallas on USA kõige suletum linn:
http://keranews.org/post/dallas-worst-outdoor-city-america-outside-magazine-declares

Pilvelõhkujate loetelu:
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_tallest_buildings_in_Dallas

Üks sümpaatne asi aga on: ratta-jagamis-skeemid.
Limebike, ofo, v-bike, spin.pm.
Rattaid on kõikjal. Haara ja sõida! 1 USD kord.
Kasutan seda võimalust palju.