Lohakus ja lodevus maksavat kätte

Olen laisk ja käin saabastega nagu sussidega - lahtiselt, paelu kinni sidumata.
Paelad on kuidagi saapa põhjas krussis või nii.

Täna saabus karistus.
Üks pael tuli välja ja jäi teise saapa taha kinni.
Käisin keset teed käpuli.
Käed verised, põlved katki.

Paras!!!

Enne seda:
Käisime Kuutsemäel ja mini-Munamäel suusatamas. Ainus kukkumine - Otepää Coopi ees. Porilompi. Jää oli all ja nii ma sinna sisse lendasin. Täesti pikali. Sain läbimärjaks - trussikuteni. Saabas voolas vett täis. Ja üks külg oli mitu päeva valus.

Veebruarikuumus Kõrvemaal

Add caption

Ilmajaam lubas täna 5 kraadi sooja.
Aga tuli üle 8!
Päikese käes ja tuuleta kohas oli nagu suvi.

Kutsusin sõpru Kõrvemaale suusatama. Targemad tulid, aremad passisid. Et mis sa selles vees ikka plätserdad...

Kõrvemaa aga üllatas. Lund on endiselt palju. Maapinnal temperatuur miinuses. Rada seetõttu jääs. Uisurada värskest freesist hoolimata nii kõva, et minu uisu-tõuge ei leidnud sellelt tuge. (Uisus peaks suusa maha panema välisele kandile, aga ma ei suuda, seega tõukan sisemise kandi pealt ja see libiseb jää peal ära.)

Klassikarada oli aga nagu raudtee! Natuke okkane ja mõni käbi ka sees, aga muidu - lükka ja kihuta!
Esimese 12 km keskmine tempo tuli 3:50 min / km. Pingutama ei pidanud - lihtsalt libises nii hästi.

Aga jääs olid ka laskumised. Pidurdasin nagu oskasin, kuid see ei aidanud. 12 km peal sõitsin rajalt välja. Pehmelt hange, aga ikkagi. 14 km peal kukkusin uuesti. Mispeale otsustasin, et ei riski ja viimase 5 km mägedele ei lähe. Rekka oja laskumine - millega muidu pole vähimatki häda - ei aitäh. Keerasin suusrajalt ära ja tulin metsavahelisi autoteid pidi keskusse. (Teed muidugi lumised, sai kenasti sõita.)

Pärast tegin 5 km veel. Rada oli seks ajaks pehmem. Ei libisenud nii, see-eest sai uisus jalaga tõugata.

19 km (tänu lõikele 18 km) raja peal ei näinud ma mitte üht inimest. Enne mind rajale läind Jane oli ära eksind ja kedagi teist polnud. Mitte kedagi!!! Totakad linlased arvavad, et kui on plusskraad, siis ei saa suusatada. 

32 minuti piir

tldr: suusatasin 8 km 31 minutiga, alla 4 min/km.

Ma olen monotoonsuse kummardaja ja harjumuste ori. Suustan kõige üksluisemal võimalikul viisil. Harku tagumist 8 km ringi. See on lauge, pea reljeefita, alati sama. Mingi õhtu nühkisin seda 33 km, ühtlases tempos, sama sammuga (Mogren), halva libisemisega rajal. Pmst kordasin ligi kolm tundi täpselt sama liigutust nii käe kui jalaga.

See-eest on kerge eri päevi ja aastaid võrrelda.

Ja kuna rada on täpselt 8 km, saab kiirust ja aega kergelt siduda.
Kiiruse muutus 15 sekundit minutile muudab ringi aega 15 x 8 = 120 sekundi ehk 2 minuti võrra:

5 min / km == 40 minuti

4:45 min / km = 38 minutit

4:30 min / km == 36 minutit
...
4 min / km = 32 minutit.

Kas ma olen iial sõitnud Harku ringi 32 minutiga?
Blogi ajalugu ütleb, et ei ole.
Veebruaris 2011 sõitsin ringi 32:30, ja seda veel klassikat.

Üleeile tuli jube libedal rajal uisku sõites täpselt 32 minutit. Tegelikult sõitsin käte jõul, jalatõuget ma nii jäisel rajal teha peaaegu et ei suutnud. Ja see oli kolmas ring. Esimesed kaks olin proovinud klassikat ja samuti käte abil edasi liikunud.

Täna aga sõitsin värskel lumel, täiesti määrimata suusaga 31 minutit.
Uisku.
Pärast väikest pausi tegin teise ringi järgi, alguses hästi-hästi rahulikult, ja see tuli 33 minutit.

Teisel ringil mõõtsin oma sammu sagedust.
See on normaalselt sõites täpselt 1 jalatõuge sekundis ja paaris-kepitõuge 2-sekundise tsükliga.

Konrad Mägi ja Eero Epner

Käisime Iidaga Kati mahitusel KUMUs.
Konrad Mägi näitus ja Eero Epneri kuraatori-ekskursioon.

Oli erakordselt hea.
Esimest korda elus sain ma mingi - aimduse, nuusutuse - maalikunstist.

Pikk intervjuu:
https://kultuur.postimees.ee/4258907/moistatuslik-konrad-magi-eero-epneri-luubi-all

"Professor, siin te juba olite." ehk Keilas suusatamas

Käisin Keilas suusatamas.
Arusaamatu sasipusa.
Rada läheb mäe otsa... ja siis vist jälle sellesama mäe otsa... ja siis juba päris kindlasti sellesama mäe otsa!!!
12 km, rohkem ei viitsinud.

Sõnad siit: http://web.zone.ee/stemugram/failid/mehedeinuta.htm

Suusatalv

On inimesi, kes julgevad avalikult öelda, et neile ei meeldi lumi. Või talv. Või suusatamine. Ma ei saa neist aru. Ma näen suvi läbi unes, et mu jalge all on valge sillerdav pind ja ma liigun siuh! säuh! selle peal edasi. Kergelt, kiirelt, mõnuga.

Päris elu nii ilus ei ole.
Suusk ei libise. Või libiseb ainult tagasi.
"Kergelt" asemel lendab higi kahte lehte.
Iga tõus võtab hinge kinni.
Ja lund... ei ole. Või on vaid korraks. Ja suusapeded peavad kiimlema Trummi või Kuuse ringil.

Kuid sel nädalavahetusel oli lund, oli paar kraadi külma ja oli vaba aega.
(Sest üks laps Soomes võistlemas ja teine Laulasmaal laagris.)
Käisime kaks päeva Kõrvemaal ja nautisime.

Suusarajad - super head!
Mets - lumine ja imeline!
Saun - korralik!
Kohalik söök pärast sõitu - imemaitsev!

Laupäev: kell 9 kodust minema.
Tegin kaks 19 km ringi, mõlemad uisku, ajad 1:29 ja 1:42, kiirused 4:40 ja 5:20 min/km.
Teisel ringil olin juba üsna kustunud, tõuse kõndisin.

Pühapäev: kell 7:40 kodust minema, et saaks päikesetõusu ajaks metsas olla.
Täiesti lollid eksju?
Tegin 20 km klassikat ja 5 km uisku.
Klassika-ring tuli tempoga 5:20 min/km, uisk 4:20 min/km.

Tuli meelde, miks on klassikastiil nii mõnus. Kui suusk libiseb ja peab, ja kui rada on "õige", siis on see tõesti... pingutusevaba. Lükkad jalakesega, libised. Lükkad keppidega, libised-libised-libised. Väga kiiresti edasi ei liigu, aga pingutus pea puudub, sest enamuse aega sa ju puhkad :)

Kati aga taas-kohtus meie tuttava metsisega!
https://kurinurm.blogspot.com/2018/01/korvemaal-puusaare-rabas-kuri-kana.html

Kolm raamatut

"Eleanor Oliphant is Completely Fine" - 2/5
"Päeva riismed" - 2/5
"Teenijanna lugu" - 5/5

"Teenijanna lugu" on täiesti vapustav. Super. Soovitan... kõigile. Lastele võib-olla mitte.

Aga...

Kaks esimest raamatut saaks sisu eest null punkti. NULL. Kuna kirjutatud ja keskkonda kirjeldatud on hästi, siis okei, 0+1+1=2.
Aga:

Mõlemal raaamatul on peategelane, keda ei saa olemas olla.
Eleanor on isehakanud autist; päriselt ei ole, aga tema iseloom ja käitumine on täiesti selgusetud ja ei, tema ajalugu ei selgita neid mitte kuidagi.
Stevens on... suhtlemis- ja mõtlemis- ja empaatiapuudega. Mis pmst oleks võimalik. Aga tema ametikoht ei võimalda. Team lead ei peab lugema oma alluvate ja ülemate tundeid. Ta ei saa joosta igalt, IGALT kohtumiselt minema end ametikohustega vabandades. Ta ei saa käituda nagu... üliviisakas mats. Aga Stevens käitub. Raamatu algusest lõpuni. Tema kinnisideede küüsis mõistust ma usun; aga tema psühhopaatset käitumist ma ei saa.

Mõlemal raamatul sisu, mida ei saa olla.
Eleanor kasvab täiesti arusaamatul viisil ühiskonda tagasi.
Päeva riismetes tõusetub poliitika. Tõusetub täiesti... küündimatult. Mul jääb mulje, et jaapani kirjanik lihtsalt ei mõista lääne ühiskonda, lääne ajalugu, lääne inimesi ega iseloome. Muidu ei saaks ta niisugust naiivset jampsi kirja panna. Kui mina läheks kirjutaks midagi Jaapani ajaloost, oleks see ka ju täiesti mööda? Aga inimene on nobelist, ta ei saa olla loll, nii et ma ei saa aru.

Lugesin arvustusi, nii rahva kui kriitikute omi. Ei saanud targemaks.

Nii et jätke need esimesed kaks ja lugege Atwoodi.
Mina sain sealt elamuse, ehk saate teiegi.

Kadrioru lahtised 2019

Üritus: https://zazibea.blogspot.com/2019/01/kadrioru-lahtised-2019.html

Valmistusin selleks võistluseks ligi viiskümmend aastat. Kolisin kaks korda - 1972 ja 2000. Käisin Narva kohviku kõrval lastesõimes. Harisin end Raua koolis ja pesin end Raua saunas. Panin kolm last siia lasteaeda ja kooli. Olen rüganud Hundikuristiku nõgestikus, teinud Kadrioru pargis Pokemon God mängides miljon tiiru Adamsoni ja Koorti ausammaste vahel, kuulanud käsitiivalisi, istunud Kadrioru lossis presidendi laua taga presidendi toolis.. Olen lugenud vanu kaarte, mäletan Kiievi poe ehitamist (vaiade vesiliiva tampimise hääl kõlab siiani kõrvus), olen vaadanud Youtubest Vesivärava tänava raudtee videot (see on nüüdseks maha võetud ja mul pole isegi viidet filmile, kust see pärit), mäletan Tšehhi lõbuparki ja Liivaoja laevavrakki ja Tombi tänavat ja üldse.

Ettevalmistus, seega, põhjalik.

Startisime ühel aasta alguse õhtul kell üheksa.
Teatud paanika tõttu sain mina liituda siis, kui paar KP-d oli juba võetud.

Liikumise aeg üle 3 tunni, distants üle 10 km.
Leidsime lumepuruses linnas kõik KPd kenasti üles.
Ühe koha / küsimusega jäime päris jänni ja mõnes jäime kahtlema.
Muudega saime omast arust hakkama.
Sõbralikud olendid, vana sild, valemid ja näitlejad - kõike teadsime või leidsime!

Hea ja hariv harjutus, aitäh korraldajatele!!!

Ja - nii ütlemata hea meel on inimeste üle. Nii nende üle, kes asju välja mõtlevad; kui nende, kes neid ette ja korraldada võtavad; kui nende, kes kaasa kutsuvad ja olemas on!

Robotexil

Käisin Robotexil.
Oli huvitav ja raske.
Rahvast - murdu.
Laupäeva hommikupoolik, vist kõige rahvarohkem aeg.
Mingid asjad ei tööta, miski teine on muul viisil sandisti...
Kogemusena - äge.

Meie putka väljast...

... ja seestpoolt vaadates

Rõngad

1) Uisusamm on meeles
2) Tasakaalu pole, aga tuleb
3) Võhma pole, teen ringide vahele pause, ka laugeid tõuse pigem jalutan
4) Käed töötavad hästi, ujumine ja paar kepikõnni / immi korda on mõjunud
5) Normaalsetest inimestest olen endiselt kiirem

Nõmme - 5 km
Valgehobusemäe - 11 km
Nõmme - 11 km
Nõmme - 15 km
2. jaanuar Pirita - 10 km, õhtul, üksi :), okkasel rajal uisku alla 5 min / km
5. jaanuar Kõrvemaa - 24 km
6. jaanuar Kõrvema - 14 km, Iidaga
10. jaanuar Harku - 24 km, tagumine ring x 3. Ringide (neto) kiirused 4:15, 4:30, 4:30 min/km.
12. jaanuar Kõrvemaa - 2 x 19 km
13. jaanuar Kõrvemaa - 20 + 5 km

Nõmme rada on sajaga nõme, päevasel ajal rahvast täis, kunstlumi on pudruks sõidetud.
Aga ikka parem kui üldse ilma!!!

Edit: 
Õhtul Nõmmel. Linnas +3, sulab ja sajab. Rada aga väga heas korras ja kiiiiiire! Nagu lendaks. Lõpuks olin rajal ihuüksi. Inimesed ei usu, et plusskraadiga on metsas hea..

Jaanuari lõpp:
Nõmme 8 km ring 33:20, ehk 4:10 min/km.
Natuke tuleb veel pingutada, siis saab uisu kiiruse üle 15 kmh :)

ID kaart

Tuleb teha ülekanne ja PIN-kalkulaator on kodus.
ID-kaart appi!

0) ID utikas käima. ID kaart on arvutis, korras, kehtib, utikas loeb-näitab andmeid.

1) Firefox, swedbank.ee ette. Sisselogimine ei õnnestu. "Kasutaja tuvastamine ebaõnnestus! Veenduge, et ID-kaardi lugeja on arvutiga ühendatud ning ID-kaart oleks kaardilugejas blablabla".

2) Chrome, swedbank.ee. Sisse saab logida. Edu!!! Makse allkirjastamine ei tööta.

3) Mul on aktiveerimata mobiil-ID. Aktiveeriks ära?
Google leiab https://www.id.ee/index.php?id=36820, see suunab https://taotlus.politsei.ee/. Politsei leht karjub - insecure connection, SSL issuer unknown. Ilmselt vana leht.

4) Avaks https://taotlus.politsei.ee/ teises brauseris? Leht avaneb. Kinnituseks tuleb anda digiallkiri. See aga ei õnnestu, mingi obskuurse veaga.

5) ID abileht ütleb, et tuleb brauseris extensionid üle kontrollida. Kontrollin. Kõik nagu oleks.

6) Uuendame ID utiliidi ära. Arvutile ka reboot. Ehk see aitab?

7) Firefox - kõik on sama, panka sisse ei saa.

8) Chrome - oo, veateade on muutunud! Annab lootust.

9) Pärast mitut katset õnnestub Chromes makse allkirjastada.
Ma ei tee midagi teisiti kui varem (sest mis seal teha? sisestad andmed ja vajudad "allkirjasta"), aga ühel hetkel küsib arvuti PIN2 koodi ja makse ongi tehtud!

Õnn!

Ajakulu: pool tundi.

Advent of Code

Progemis-võistlus.
Olen täiega võlutud.

Iga päev algab uue ülesandega. Proge ära, leia vastus. Probleemid on suhteliselt kerged ja lahenduvad umbes ühe-kahe ekraanitäie koodiga. Vaja on loogikat + oma keele tundmist.

Ässad võistlevad kiiruses. Lahendused tulevad mõne minutiga. Ma ei loe ülesannet selle ajaga isegi läbi, ammugi ei lahenda / proge / testi.
Ässade tööd saab jälgida kogukonna Redditis: https://www.reddit.com/r/adventofcode/
Kes paneb sinna lahendusi (koodi), kes videoid, kes kirjeldab mõttekäike.

Mõni kirjutab eriti obskuurses või ebamugavas keeles.
Vi makrod, COBOL, Minecraft (!!!), Brainfuck, Whitespace - see on teie tähetund!
Kes soovib proovida, siis siin on hea nimekiri.

Mõni võtab iga päev eri keele, näiteks see hull või siis too.

Mis selle siis minu jaoks huvitavaks teeb?

1) Ülesannete lahendamine on lahe! Mõistus töötab (vähemalt mulle tundub, et).
2) Iga ülesandega õpib midagi. Leksikoloogiline topoloogiline sortimine ftw! Counter class!
3) Huvitav on vaadata, kuidas "need teised" on sama probleemi lahendanud. Mõnikord mõtleb kogukond minuga samamoodi - kõik teevad rekursiooni ja mina ka, mina ka! Mõnikord on mul täiesti ainulaadne lahendus ja selle üle on ka hea meel. Day 6 Part 1 - mulle tundub, et mul on seniloetuist kõige kiirem algoritm. Tegelt kindlasti ei ole, aga ikkagi!
4) Kõige popim keel on Python. See on nii mugav, et selle kasutamine on natuke sohi tegemise moodi. Ma oskan sellest täpselt kolme asja - list, set, dict. Aga seni on piisanud.
5) Ässade koodi on huvitav lugeda.
6) On tore näha, kuidas keegi küsib nõu ja on mõtlemisega umbe jooksnud kohas, mis mulle üldse keerukas ei olnud :)

AoC ümber on elav kogukond.
Inimesed visualiseerivad ülesandeid ja lahendusi.
Ehitavad graafikuid.
Otsivad läbi ajaloo keerukamaid ülesandeid.

Tehke ka!

Edit:
Jõudsin juba rõõmustada, et see pole Project Euler ja saab hakkama ka ilma arvuteooriata, kui nägin esimest viidet Mersenne'i täisarvudele.

Päev 9, marmorkuulid: 
Ei saanud hakkama ja spikerdasin.
1. osa tuli lihtsalt, aga 2. jäi kiiruse taha kinni (runtime oleks olnud tundides, vähemalt.)
Matemaatilist lahendust ei leidnud.
pypy'd installida ei tahtnud (see oleks võib-olla aidanud).
Vihje kasutada kiiremat andmehoidlat viis deque'ni, selle sain küll tööle, aga sama ebaefektiivselt.
Lõpuks lugesin seda lõime ja võtsin selle koodi, st tegin puhtalt maha.

Päev 13, kärud ja rajad: 
Pidanuks panema kirja, mida ma iga päevaga õpin.
Täna vaevlesin pikalt selle käes, kuidas listist mitut elementi korraga eemaldada (vastus: ehita uus list, [x for x in previous_list if condition]) ja kuidas korraga itereerida nii listi kui selle järjekorranumbrit (vastus: i, item = enumerate(list)) ja püüdsin liiga optimeeritud lahendust ehitada. Lisaks harjutasin klasside ja dict'ide kasutamist. Lisaks üks raskesti debugitav loogikaviga - lahendus töötas test-sisendi peal, aga mitte päris-. Lõpuks tuli Alo ja aitas :)

Basseinis

Ujusin täna 1 km 29 minutiga.
Võimas tulemus!!!!!
Olen nüüd kaks kuud käinud basseinis umbes 2 x nädalas. Ja ongi 1 km ajast minut maas!
Kui nii jätkan, ujun 5 aasta pärast valguse kiirusel.

Ehk:
- konna kiirus ei ole muutunud. Mulle TUNDUB, et on, ma ujun hoopis teisiti kui 2 kuud tagasi. Aga päriselt ikka ei uju küll;
- krooli vastupidavus ei ole muutunud;
- üldse mitte miski ei ole muutunud.

Welcome to, ma ei tea, vanadus ilmselt.

Variandid:
- vähem süüa, et ümarujuk keha keskosas kiirust maha ei võtaks?
- veel rohkem trenni (Tümpat mäletate jah)?
- mingeid veel süsteemsemaid harjutusi, nt täiskasvanute trenni minna?
- jätta lootus?

Harkus jalutamas

Harku järvest edelas, Paldiski maanteest põhjas on tükk igikoledat tööstusmaastikku. Seal on lahmakas karjäär, killustikutehas, aherainemäed, mingid tiigid, paetolmused teed... Lisaks pank ja paepaljandid - Balti klindi lõik Astangu ja Tabasalu vahel. Seal toimusid 2015 Tallinna Xdream ja 2008 drytoolingu võistlus.

Tegime seal täna tiiru.

- Kalda all on Tallinna kõige.. õudsam aiamajade rajoon. Nagu vana Lennujaama Pilpaküla, aga rohkem võssa kasvanud ja veel rohkem prahti täis.
- Killustikutehase kant on nõukogude aeg. Kõige stiilsem on valvuriputka - ilmselt üle tee naistevanglast pihta pandud kanajalgadel kuut. Aga putkas oli lahke vene onu, lubas meid tehase alale kolama.
- Tehase taga on aherainemäed. Need paistavad Paldiski maanteele ära. Kõrged paesõelmete künkad, üsna samasugused (ja sama kõrged) nagu Rummu järve ääres.
- Panga pealt paistab kenasti ära Harku järv ja läänepoolne Tallinn.
- Pangast voolab alla väike mägioja - Lepiku kraav.
- Paar sammu edasi algab kapitalism. Tabasalu - Tiskre - Harkujärve vahe on üks katkematu äärelinn.

Pärast tegime veel ringi ümber Harku järve, võsas ja pokustikus.
11-12 km kõndimist, sellest umbes 4 km tee peal ja ülejäänu üsna tülikal maastikul.

Kahjuks jäid pildistamata kaljud.
Seepärast panen lõppu ühe 2008 pildi ka.

Endomondo track.

Mäest üles! Mõni aga ei julgenud.

Harku järv ja Õismäe

Eputab maailma serval

Mägioja ja plekist kuudid

Harku järv

Rada. Tegime päripäeva ringi

2008 - Kaisa paneb konna

Astangul jalutamas

Astangu on Tallinna lähiümbruse kõige looduskoledam, samas väga äge maastik. Seal on koos tsaari- ja nõuka-aegne militaar, kaljupank keset metsa, tunnelid mäe sees, suured karstilaadsed augud, kõrged muldvallid, tiblalikud prügihunnikud.

Et seda kole-ilu näha, tuleb minna siis, kui puud raagus. Muidu varjab võsa kõik ära ja jätab sündsa, täiesti vale mulje.

Kuu aega tagasi käisin seal rattaga, täna - Elo ja Kaaruga.
7 km, sellest enamik lihtsalt võsas või võpsikus.
Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1230481960

Ja linn tungib peale. Igast küljest - Paldiski maanteelt, Kadaka autoturu poolt, Tähetorni tänava suunast. Kus 10a tagasi vaid võsa, on uhke elurajoon. Ka keset alumist metsa on raiesmik.

Lisainfot:
http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1145_1123.html

Gonsiori tänav jalgrattale

Taust:
Tallinn ehitas kogu Gonsiori tänava ümber; eesmärk eelistada ühistransporti ja kergliiklust.
Kulus 7M eurot, aga tulemus sai jabur. 
MKM tellis projektile Taanist ekspertiisi, mille linn lihtsalt allavett lasi.
Marii Karell ja Hans Lõugas kirjutavad ja Facebooki rattagrupid kajavad.
Tasub lugeda ka Rüütelmaa toredat intervjuud.

Ma sõitsin tänaval juba enne avamist ja märkasin samu asju ise ka.
Täna tegin Gonsiorile edasi-tagasi ringi peale, et üldine mulje saada.

Arvamus: jama.
Lühidalt:
1) rattad on lihtsalt kõnniteel, koos jalakäijatega
2) keset teed on super tüütu konar riba,
3) rattarajal on täiesti totrad takistused - postid ja bussiputka,
4) Maneežist kesklinna poole pole rattaga sõitmiseks mingit võimalust.

Kõnnitee on vaheribaga jagatud kaheks: veerejad ja kõndijad.
Aga ühele poolele on ette pandud post.
Miks, ometigi???

1) Ratturid on pandud lihtsalt kõnniteele. Seal ei ole märgitud selget rattarada, aga piki teed läheb imelik kivist... konarus. Mis vist peaks eraldama rattaid ja inimesi. Aga see ei hakka tööle. Meil lihtsalt pole ratta- ja kõnnitee eristamise kommet ka siis, kui see tänaval piktogrammidega märgitud on. Ja märgid kuluvad kiiresti.. Ja mõlemad (ratta- ja jalgsi-rajad) on nii kitsad, et tegelikult tuleb niikuinii kogu tänavat jagada.

Jalgrattad ja jalakäijad on saavad seega olema täiesti segamini.
Võib-olla pole see üldse probleem? Gonsioris kõnnib inimesi ju nii vähe.

2) Piki teed jooksev kivist konarlik riba on väga halb lahendus. Täna pidin paar korda inimesest mööda põikama (lapsevanker, tõukerattal lapsed jne). Väga ebamugav oli. Tõukeratast ja rula ja rulluisku segab see aga palju rohkem!!! Ideaalis on vist rattad ühel ja kõndijad teisel pool seda, aga see ei hakka tööle, ausalt.
Ma tõesti ei saa aru, miks nii loll lahendus valiti.

Lisaks on kõnniteel üsna ebamugavad vihmaveerennid. Mis taas on tõukeratta jaoks veel tülikamad.

3) Kõige jaburam on bussipeatus Raadiomaja vastas. Sellest EI SAA jalgrattaga mööda, sest inimesed ja jube kitsas. Ainus võimalus on sõiduteele minna. Kogu kvartali ulatuses. Aga see on vastu kogu kontseptsiooni, mis uuel tänaval on!!!!

Väiksem narrus on postid keset teed. Üks kannab näiteks silti "rattatee". Wtf?? Raske oli need meeter maad mujale panna? Aga postidest saab vähemalt kuidagi mööda.

4) Maneeži tänavast kesklinna poole kaob rattasõidu ruum ära. Kõnniteel seal sõita ei saa, bussipeatused ja inimesed. Sõiduteel rattarada pole. Mida ma teen? Hajun õhku?

Kõik see illustreerib hästi linna suhtumist. Tallinn teeb rattateid "linnukese" pärast. Gonsiori tänava remont maksis 7 miljonit eurot, suurem osa neist Euroopa raha. Ju lubasime Brüsselile kergliikluse olude parandamist. Aga kust need ratturid tulevad, kuhu lähevad - selle peale me ei mõtle. Mingi imelik väntav mass on. Ja miks nad ometi autoga ei või sõita?!?!

Kokkuvõtteks:
Kulutasime raha, tegime tööd.
Oleks võinud saada mõnusa keskkonna.
Niiii natukene jäi puudu!!!
Aga tulemuseks saime käki.
Sest linnal on ükskõik...

Film: Tuulte tahutud maa

Väga meeldis!
Tund aega puhast ilu.

Tekkis tahtmine minna ja kõik filmis nähtud kohad ise üle vaadata.

Viied!

Lastel (Iida, Alo) on e-koolis järjest mituteist viit!
Ma ei imestaks, kui viied oleks Alol matemaatikas ja Iidal muusikas.
Aga seal on rasked ained!
Vene keel, kirjandus, Iida mata kontrolltöö ja muu selline.

Õppimine on raske.
Nende viite taga on nii laste kui meie enda töö.
Palju õnne meile!

Film: Seltsimees laps

BMF-i kinos.
Saal puupüsti täis, igal trepiastmel kaks inimest, osa läksid uksel ära.
Moonika Siimets oli kohal ja jutustas natuke.

Film oli... kunstipärane.
See ei olnud lugu ise, vaid illustratsioon loole, mida iga vaataja pidi ise teadma ja mõistma.
Ja eks me ju teame ka.

Kuid siiski on Eesti film pigem teater kinolinal. Ilus, aga mitte ehe. Iga stseen, fraas, dialoog on üle mängitud, mingitpidi võlts. Päris inimesed selles olukorras ei käituks nii, ei ütleks selliseid asju, ega sellise intonatsiooniga.

Mõjuv oli ta siiski.
Ja igav ei hakanud.
Piinlik oli küll, tihti, kuid sellega peab Eesti filmi vaadates juba ette leppima.

"Võlurid", Lev Grossman

tldr: mulle hullult meeldib. Parim fantasy, mida ma viimase 10 aasta jooksul olen lugenud.

"Võlurid" on Harry Potteri + Narnia fanfic. Täiskasvanutele. Kooli asemel on kolledž. Tegelased 17-22, joovad kepivad petavad (kui saavad, alguses üsna harva, pärast kogu aeg). On Inglise erakooli moodi kool, tüütu tuupimine, vastikud professorid - aga see on sada korda hoogsam ja reaalsem kui HP.

Raamat ongi hea, kuna tegelased on nii päris. Ja kuna autoril on kogu aeg keel põses ja ei saa aru, kus või kas ta üldse tõsine on. Nii et vaheldumisi on kurb (sest tegelased on üldiselt jobud, nagu teismelised ikka on), naljakas, põnev, huvitav. Dialoogid, naljad, mõttekäigud tunduvad realistlikud. Tegelased on parasjagu detailselt välja joonistatud, aga mitte ülearu - ei ole kümneid lehekülge sisemonolooge või jauramist ühe mõttelõnga ümber. Põhikooli teemadele (majadevaheline võistlus, lendluupalli analoog, salajased käigud õppejõudude pilgu alt välja) on meeldivalt vähe ruumi antud.

Kõige huvitavam on vist LG küsimus võlukunsti järele.
Kas seda on vaja?
Kellele?
Miks?
Ma kujutasin kogu aeg ette, et võlu-akadeemia asemel on, näiteks, maalikunsti oma. Või avaliku halduse. Kas seal võiks olla samad küsimused? MIDA me oma õpitud tarkustega peale hakkama? Valdame perfektselt perspektiivi või eelarvestamist või koolieelse hariduse korraldust kohaliku vallavalitsuse tasemel. Nüüd mis? Kas maailm oleks vaesem, kui meid ei oleks, koos meie perspektiivi või mudilaste muusikaringi skillidega?

Poole raamatu pealt saab kool otsa. Tegelased ei oska midagi ette võtta ja autor ka mitte. Siin tulnuks panna punkt, aga ei. Action jätkub mingis teises ilmas, nüüd on see pigem Narnia-laadne ehk lapsik. Ehkki helgeid hetki on ka siin küllaga. Näiteks dialoog, mida kavatsen edaspidi palju kasutada:
- Kaur, kuidas elu läheb ka?
- Üsna tüsilikult, tänan küsimast, üsna tüsilikult!

Ma naudin raamatutes eeskätt ehitamist. Maailma kirjeldamist, selle mehhanismide avamist, tegelaste loomist. See, kuidas loodud ilmal või tüüpidel pärast läheb - kes kellega, miks, mis järjekorras - see mind üldiselt ei huvita. Kas võidab Bond või dr Kurjus, kas hr Poirot saab mõrvari kätte, kas peategelane valib blondiini või brüneti - phähh. Valigu keda tahab, nkn on see vaid väljamõeldud kest, autori fantaasia. Aga huvitavaks tehtud ja huvitavalt avatud maailm - vot see on äge!

Ehk, jube hea raamat.
Ma olen fantasy kui žanri enda jaoks pooleldi maha kandnud, sest kõik viimased raamatud on olnud lapsikud. (Ka siis, kui teised raamatu-arvustajad on neid hullult laiknud-haipinud.) See siin aga... oli äga. Ammu pole lugenud teost, mida tõesti ÜLDSE ei taha käest panna!
(See ei kehti viimase kolmandiku ehk narnia-2 kohta.)

Veel arvustusi:
Mairi Laurik, https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-lev-grossman-volurid
Kitty, https://roger.pri.ee/2018/08/02/sudant-kinkida-pole-mul-sudant/
Goodreads: https://www.goodreads.com/book/show/33520797-v-lurid

Goodreads on täis sõimavaid arvustusi.
Enamik neist kas:
1) arvustab peategelast, mitte raamatut;
2) ootas midagi lõbusat ja lustilist, aga ei saanud mitte;
3) võtab seda kirjanduse-asja lihtsalt liiga tõsiselt.
Häh.

Iseküsimus on, kas hea raamatu halb lõpp muudab raamatu nõrgemaks.
Ütleme et te olete poole pealt ja illllgelt rahul ja tahaks panna viis tärni viiest.
Ja siis teine pool on täielik pahn ja üks tärn.
Mis tuleb lõpphinne?
Minu arust viis, sest no ma ju nautisin seda, ja see teine pool ei muuda oldut olematuks?
Aga nagu Kahneman veenvalt kirjeldab, mõtlevad inimesed teisiti ja panevad - isegi mitte (5+1)/2, vaid pigem lihtsalt 1, sest viimane mälestus trumpab varasema lihtsalt üle.

Mina pole sellise lolli loogikaveaga nõus, seega, *****.

Lugege teie ka!

Surm silme ees

Jah, minul. Päris surm.

Õhtu. Sõidan autoga kitsal, hämaral, tühjal tänaval. Kõnniteed pole. Kiirus on madal - usun, et 30 kanti. Kavatsen kohe seisma jääda. Kogu tähelepanu on teel ja juhtimisel. Ei ole telefoni, kaasreisijat, isegi raadiot mitte. Piirkond on tuttav, satun sellele tänavale mõned korrad aastas.

Ja siis on mu ees must kogu.
Sõiduteel.
Siluett.
Otse auto ees.

Sekundi murdosaga suudan teha põike, saan inimesest mööda.

Jään seisma.

Vaatan tagasi. Inimene jalutab edasi. Kas ta sai aru, KUI napilt ma tast praegu mööda sain? Või mõtleb ta, et ülbikust autojuht tegi meelega ohtliku manöövri? Ma ei tea. Mida ma ise mõtleks? Ilmselt seda teist.

Aga tegelikult inimest lihtsalt EI OLNUD NÄHA. Must mantel, tume müts. Mitte ühtegi heledat detaili - niipalju kui ma muidugi üldse märgata jõudsin. Nägin ju vaid siluetti. Tumeda tänava ja fooni taustal - täiesti siiralt nähtamatu.

Kas ta oleks ise eest ära saanud?
Pole päris võimatu - kiirus oli tõesti madal. Aga vahemaa oli ka väga väga väike.

Kas ma oleks ta tapnud?
Ehk ei? (Kiirus...)
Aga ma oleks inimesele täiesti otse peale sõitnud.
Nurga või küljega riivates oleks ma ta tee äärede pikali virutanud, mitte tapnud.
Aga kaks tonni rauda otse sirgelt peale?
See ju ei jäta ellu?

Veel üks asi.
Autot ostes olin ma muu lisavarustusega kitsi, aga tuled ostsin aboluutselt parimad, mida Volkswagen 4 aastat tagasi üldse müüs. Seda just selleks, et pimedas jalakäijaid näha. Nii et mul on ka lähituledega auto ees 180 kraadi raadiuses kõik nii valge kui Euroopa normid üldse lubavad.

See ei aita.
Musta asja mustal taustal ei näita mingi tuli.

Igatahes läks meil eile hästi.
Nii jalakäijal kui mul.
Surm oli lähedal, otse meie vahel, aga jättis seekord lõikamata.

Mis edasi?

Mina (autojuht) väga, väga püüan edaspidi sõita ettevaatlikumalt.
Ma ei ole huligaan, aga... ma pole kindlasti ka korralik liikleja.
Püüan end muuta.
Vähemalt seal, kus on jalakäijad.

Aga teie, armsad, kandke palun helkurit.

Rebase rogain - Läti, Ligatne

Rogain Līgatnes, Põhja-Lätis.
Võistkond "Morss" - Ave, Kati, mina.
Kuus tundi.
20 km.
Rebase-, sest lapsu on rebane. Kaardil oli kaks rebast!
Tulemused: rogaining.lv lehel.

Gauja / Koiva jõgi

TAOK rogain reklaamis Läti üritust. Haarasime Katiga sel kohe sarvist. Ligatne on Gauja rahvuspargis. Gauja jõe ürgorg on aga "Läti Šveits". Seal on kaljud! (liivakivipaljandid noh) ja orud! (sügavad ürgse metsaga kanjonid, mille põhjas hädine nire) ja mäed! Veeta seal üks novembrikuu laupäev - mis saaks olla parem! Meiega tuli kaasa Gajua rahvuspargi ekspert ja o-äss Ave.

Plaan oli kõndida ja vaadata Läti loodust. Ja no punkte ka võtta, kui üles leiab või ette juhtub.

Läksime eelmisel õhtul Ligatnesse kohale ja puhkasime hästi välja, v.a. o-äss, kes tegeles suurema osa ööst mingi idamaise kunstiga.

Rebane üleval vasakus nurgas!
Keskel kahe keeluala vahel meie kõige ürgsem etapp.

Raja tegime piki Gauja jõge, sest selleks me siia ju tulime. Kaardi lamedad osad jätsime kohalikele, ise pusisime esimesest KP-st viimaseni mägedes ja kanjonites.

Start. Küll on palju toredaid Läti orienteerujaid :) Ja kui kiired nad on :) Esimeses KP-s tegime nende järel tormates kohe minuti viga. Õnneks taipasime eksitust kohe.
Teine KP šokeeris meid kanjoniga. Kaardilt vaatas vastu oja. Maastikul oli sügav kanjoni, savine, mudane, märg ja väga vastik ronida.
Kolmas KP oli jälle sügavas orus, neljas - megasuure mäe otsas, viies - megasuure mäe otsas, kuues - nina keskel, aga see nina oli sihuke Himaalaaja mõõtu nina.
Igatahes olime aeglasemad kui plaanil ja hakkasime kohe punkte "ära" jätma.

Kaardil nire, maastikul saviporine sügavik

Orienteerumine oli kogu võistluse järel väga lihtne. Reljeef oli suur ja kergesti loetav. Mäe otsas olev KP oli tõesti MÄE otsas. Mets oli hilissügiseselt hõre ja KP-d paistsid kaugele ära.

Liivakivi oli kõikjal

Taevatrepp eikusagil kahe eimillegi vahel

Maasikaks oli eelviimane etapp, 60-30. Sumasime kahe keeluala vahel orus. Asukohast ei olnud aimugi (sest keelualadel varjas viirutus reljeefi), kõikal oli traataiad, KP jäigi leidmata, aga milline loodus!!!!

Maastiku vaatamine sai igatahes sajaga tehtud. Gauja jõgi, liivakivipaljandid, sügav-samblased ürgpuud, järskude servadega orud - kõik said nähtud.
Ilm oli soe, kuiv ja tuuletu, kohati anti ka päikest.
Kokkuvõtteks ideaalne matkapäev!!!

Piknik üsna raja alguses

Minul tekkis soov naasta siia kanuu või süstaga.
Teised aga hakkasid Leedu rogainide kohta infot otsima.

Mari Jürjens - KUMU kontsert

MJ on minu jaoks kõige sümpaatsem Eesti laulja. Temas saavad kokku muusikaline talent, luuletaja, näitleja, kena naine. Tal on uskumatult ilus, sügav hääl. Eesti lauljatest parim diktsioon. Ja ta ei häbene laulda isiklikest asjadest. 

Kontsert KUMU saalis oli just nii hea nagu lootsin. Mõtlik, aga mitte arglik. Ilus, aga mitte imal. Noore naise hääl võtab judisema, laulude sõnad... mõtlema.

Palun võtke mu mõranend armastus vastu
see on üksinda taluda natuke liig
laske vihm peseb puhtaks mu unenäovärvid
las see vikerkaar kõiki meid ära siit viib

Klaveril saatis Aivar Surva. Imeilusasti, delikaatselt. Kena oli näha klaveri, inimese hääle ja kitarri õrna koosmängu. 

Ujumisest

Koolis olid meil ujula ja ujumise tunnid, aga ujuma ma lapsena ei õppinud.
Õppisin ülikoolis. Esimest korda ujusin üle Külitse järve, olin 20+ ja väga rahul.

1990 keskel hakkasin käima Tallinnas Pirita / TOP ujulas.
Jube ebamugav oli, sest mul olid alguses prillid ja siis läätsed. Läätsega ei saa pead vee alla panna.
Kvalitatiivne muutus juhtus 2008.
Esiteks, hankisin sõber J utsitusel ujumisprillid.
Teiseks, laenasin kolleeg RR käest ujumise õpiku. See on vist kõige rabavam sporditeemaline teos mu elus. Sain šokeeriva!! teadmise, et oma liikumist ja kehakuju juhtides võib oma energiakulu mõjutada, ja palju muud.

Sellest hetkest sai ujumisest mõnu.
Ma ei karda üle pea vett, ka (Eesti) meres mitte.
Olen mitu korda käinud Purtse "hülgekivil" - 350 m kaldast, sellest pool üle pea vees.
Aga päriselt ujuda ei oska ma endiselt.

Aga mu ujumise _kiirus_ on kogu aeg olnud sama. Sõltumata sellest, kas olen kõhn või kõhukas, kas jaksu on palju või vähe. Muutub tunne (mõnus-mitte või kerge-raske), aga mitte kiirus.

Niisiis hetkel ja üldse:
25m konna - 45 sekundit mõnuga. Hirmsalt rabeledes tuleb paar sekundit vähem.
1 km konna - 30 minutit.
See on, khm, TÄPSELT SAMA.
(25 m @ 3/4 minutit = 100 m @ 3 minutit = 1000 m @ 30 minutit.)
Ehk, ma ei suuda ka väga pingutades oma ujumise tempot tõsta. See lihtsalt ON selline ja kiiremini ma ei saa!

Kroolis saab mul aga hapnik otsa.
Ükskõik kui rahulikult ma ka ei sulistaks.
25 m - 25..27 sekundit.
Ma võin selle otsa ka kordagi hingamata ära ujuda. Aga pärast jään hingeldades basseini äärde seisma (või ujun konna edasi, sellega pole probleeme.)
50 m - 65..70 sekundit. Rahulikumalt ujudes suudan basseinis edasi-tagasi ujuda.
100 m - 150 sekundit.

Pikemalt järjest kroolida pole ma elus kordagi suutnud.
Ma tunnen kroolis, et mu jalad ei tee üldse tööd (ehkki harjutan seda ekstra!), ma ei hinga ei välja ega sisse, millalgi tekib hapnikupuudus ja paanika, keha vingerdab,
Ehk, jama.

Selili ujuda ei oska ma üldse. Pinnal muidugi püsin, aga edasi ei liigu.
Liblikat ja muid stiile - samuti ei oska.

Aga oluline on, et vähemalt ühes stiilis võin ma ujuda kuitahes pikalt.
Ja et mulle meeldib!

Sel suvel ujusin rohkemates kohtades kui eales varem. Pärnu jõgi. Mingid rabajärved. Rõõsal, näiteks. Kaunissaare veehoidla. Linnamäe. (Sealt saadud külmetus ja seljavalu vaevavad mind siiani.)
Basseinis näeme, eks. Või saunas. 

Jussi järved, Võhma raba

Kirjeldus siin:
http://iiida.blogspot.com/2018/10/jussi-jarved-vohma-raba.html

Harkus jonnimas

Tohtrid ütlevad, et joosta ei tohi. Ma ei ole aru saanud, kas nad mõtlevad sellega, et mina oma punnkõhuga ei tohi, või ei jooks on põhimõtteliselt liigeste lõhkumine ja saatanast. Igatahes hakkasin täna ettekirjutuste vastu jonnima ja läksin jooksin ühe Harku ringi. Kaalusin ka kepikõndi (s.t. suusa-imitatsiooni, mis on trennina väga efektiivne ja liigestele palju leebem), aga jooksuhimu lõi üle.

8 km, 45 minutit.
Kiiremini poleks jaksanud.

Kaheksa km jooksmiseks kulub tempost sõltuvalt:
5 min/km - 40 min
5:30 min/km - 44 min
6 min/km - 48 min
45 min on seega veidi aeglasem kui 5:30.

Pulss oli lõpus muidugi täiesti punases, sest kiirendasin, aga väsimust tegelikult polnud.
Ilmselt jaksanuks ma sama tempoga paar km veel joosta.
Nii et mu "keskmise" pikkusega jooksu tempo ongi hetkel kusagil 5:30 .. 5:40.

Näis, mis jalad homme ütlevad. Lihased on kindlasti valusad, sest pole üldse jooksnud ju. Olulised on aga liigesed. Kas need on tohtrite poolt ja annavad teada, et ära jama? Või annavad andeks? Homme saan teada.

Aga Harku mets iseenesest on... mõnus. Nagu kunagine teine kodu. Iga kurvi tead peast. Ja kohad! Siin nägin kunagi rästikut - siin tegin päevakul vea - siin ehitasid mu lapsed oja peale silda - siin on hea koht paaristõugete harjutamiseks. 

Faktipõhised reaalained

Kuulasin haridus-saadet õpetajate nappusest.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:

Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked. 
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine... 
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...

======================

Aga reaalainetega on see häda, et nende õpetamiseks vajalik mõtlemine sobib jube hästi ka IT-sse. Ehk, füssa õps võib igal hetkel minna talle sobivale tööle paar korda suurema palga peale. Noor inimene "lõikab" ja õpib siis kohe itikaks, mitte füssa õpsiks...
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.

Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?

======================

Minu arust tuleb reaalainete õpetamine täiesti nullist ümber ehitada.
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?

======================

Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!

Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?

======================

Haridusmin, -amet, Innove, õpikute autorid võtavad reaalained kui midagi, kus tuleb palju asju pähe õppida. Sellise mõtteviisi juures ei tahaks ka mina midagi õpetada, makstagu siis hästi või ei.

======================

9. klassi füüsika õpik meeldib mulle muide väga.
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine. 

Libahundi jälg, Harju-Risti, rattaga

Käisime rogainil, aga jooksmise asemel (sest ei jaksa) sõitsime rattaga.
Libahunt, Harju-Risti, 5 tundi.
Ilus kuldne sügis, soe ilm, kuiv.
http://www.libahunt.eu/harju-risti-13-10

Pilk kaardile tegi selgeks, et jooksust ei pääse. Punktid puha võsas.

Libahundil on plaani teha jube raske, sest punkte on nii pagana palju. Ja meil pole ju aimugi, kui kiirelt me sõidame. Ja need lisaülesanded!! Tegime umbropsu vastupäeva kaare - lääneosa enne ja idaosa pärast ja kõige punktirohkem põhi "kui aega jääb". Plaan tuli tegelikult üsna hea, ainult et tiheda põhjaosa kallid punktid oleks tulnud kohe ära võtta.

Joosta ma tõesti ei jaksanud. Veel vähem joostes orienteeruda. Nii et punkte otsis Veiko ja mina vaid püsisin sabas. Rattas kippusin ma see-eest eest ära sõitma. Mõne korra maksis see kätte ka - läksin valesti ja Veiko ei saanud parandada. Aga o-vigu tegime tegelikult väga vähe.

... mis on imelugu, sest võpsik oli korralik. Kõige jäledam oli vist KP50. Aga tihedat peenikest lehtpuuvõsa oli maastik TÄIS. Kummaline, eks, sest kaardil vaatab vastu kultuurmaastik, põllud ja keelualad. See-eest oli kuiv. Ja praktiliselt lame. Loode-Eesti noh...

Kõige helgem hetk kogu üritusel oli Hash House ehk KP 92.
Esiteks sai siin süüa. Banaan! Kohv!!! Kuum puljong!!!!!!!!!!
Teiseks arvasin ma siin huupi ära sudoku vastuse. Lahendada me seda ei viitsinud, aga noormees helkurvestis soovitas midagi ikka pakkuda. Põmm! Pihta! "Kõige kiirem võistkond", kommenteeriti.

Muid lisaülesandeid.
Pallid - tore.
Leida Peips - samuti tore, kahjuks saime siit -2 punkti.
Annika Laats - tore, ja see trepp!!!
Golf - feilisime. (Alo tegi teises võistkonna selle muuseas ära!!!)
Stardiülesande jätsime tegemata.

Sooritus tuli kokkuvõttes meile õiglane. Paar lõpu KP-d jäid kripeldama, aga see käib asja juurde. Vigu tegime suht vähe.
Finišis olime täpselt.
201 punkti jättis meid ratta-tiimide keskele.
Tuska teeb muidugi see, et paljud tiimid said jalgsi meist parema tulemuse. Aga - ju siis nii on.

Tulemusi vahtides selgus, et jalgsi võitjad said rohkem punkte kui ratta võitjad.
???
321 vs 316.
Ja ratturid pole teps mitte amatöörid - Tõnis Erm on mitmekordne rattaorienteerumise MM-hõbe. Ka teised rattatiimid on tegijad. Kas oligi nii, et ratas ei andnud selles võsas olulist eelist?

Samal ajal tegid Kati & lapsed rajal imesid ja olid supertublid :)

Film: Vello Salo. Igapäevaelu müstika.

Meeldis.
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/jaan-tootsen-vello-salo-on-naide-kuidas-void-elada-taiega-90-eluaastani-ja-panna-sealt-edasi-ka?id=83557539

Tuli ära

Kõigepealt tahetakse mind tasuta sisse lasta - "me arvasin, et te olete hotelli külastaja."

Siis pakutakse pensionäri piletit.

Ma teadsin, et millalgi see tuleb, aga et nii vara?

Tuleb habe ära ajada.