Sunday, October 18, 2020

Mulgimaa rattasõit


Loodi põrgu ehk koopad Viraski oja paljandis

Veetsin eile imeilusa päeva Viljandi lähedal. 

Ma ei tea Mulgimaast mitte midagi. Eelmisel kevadel käisin Mulgi rattamaratonil ja kunagi ammu Karksi-Nuia öisel Xdreamil, kuid kes siis võistlusel maastikku vaatab. Nüüd otsisin lihtsalt paar matkarada ja joonistasin kaardile neid pidi ringi. Kuid päriselt polnud mul aimugi, mida oodata. Loodi, Õisu, Polli - need olid minu jaoks vaid nimed. Seetõttu sain jälle ja jälle üllatuda. 

Ilm oli hea ja loodus sügiseselt kaunis. Mulgimaa kultuur-maastik on väga kaunis, looklev ja avara vaatega. Siin oleks ka maantee-rattaga tore sõita! Harjumaa lameduses on MNT pealt avanev vaade lihtsalt olematu. 

Kõige ägedam koht oli "Loodi põrgu". See on kõrge koobastega liivakivi-paljand Viraski ojal. Oja ennast pole ollagi, aga paljand on 15-18 meetri kõrgune! Ja oja voolab _läbi_ liivakivis oleva värava. Šeff! Väiksemaid paljandeid on samas orus veel palju.

Loodi koobas, Varstu / Viraski oja

Õisu matkarada oli sarnases sügavas orus ja samuti väga ilus. Ürgmets, kivide vahel voolav oja ja järsud nõlvad. 

Vidva jõgi, Õisu matkarada

Õisu rändrahnud olid ootamatud. Ma arvasin, et Lõuna-Eestis rändrahne eriti pole. Eh...!! Õisu omad on väga pirakad, ainult et suur osa neist on suuremas osas mulla / maapinna all. Põhja-Eesti rahnud vedelevad enamasti otse pinnal. 

Kuid äge ja huvitav oli kogu päev. Maastikurattaga on ka ühest puntktist teise sõita tore. Ma eelistan alati võimalikult rajakesi või kruusateid. Maa-ameti kaart on siin väga abiks, sellel on iga kitserada peal. Jalgratta jaoks tähendab see tihti "tehnilist singlit", mida pidi tuleb nikerdada, vingerdada ja hoolikalt tasakaalu hoides sõita. See on lõbus, ehkki muidugi väga aeglane. 

Sinialliku allikas / allikajärv

Rajake

Tõllamäe hiietamm

Igal pikemal sõidul leian ma mõne koha, kus teed pole üldse või on maaomanik selle kinni pannud. Siis tuleb kas ringi minna või läbi võsa trügida. Eilne kõige teravam lõik oli Paistust Polli mägede suusarajale, seal oleks küll tahtnud jalgratta maha jätta, no ei mahu ta läbi võsa :) Ehkki nii Regio kui Maa-ameti kaardi peal on seal tee mis tee. 

Tee Paistust Polli mägedele

Kogu rada siis selline:

  • Sinialliku matkarada, linnamägi ja allikas ise
  • Loodi lehisepuistu
  • Loodi mõis
  • Loodi matkarada / Paistu ürgorg Viraski ojal, liivakivipaljandid, "Loodi põrgu"
  • Tõllamäe hiietamm
  • Jaanikildi rändrahn
  • Õisu vana raudtee-tamm
  • Õisu järv ja vaatetorn
  • Õisu mõisa kompleks ja allee
  • Õisu matkarada Vidva oja orus, liivakivipaljandid, "Õisu põrguorg"
  • Õisu kivikülv ja rändrahnud
  • Paistu kirik (ja külapood selle vastas)
  • Polli mäed
  • Holstre-Polli vaatetorn
  • uuesti Sinialliku matkarada ja Sinialliku järv
  • Lisaks mitu vesiveskit, mõisa karjalaudad ja muud majandus-hooned
Algus-lõpp Ramsis Sinialliku matkaraja alguses.
6 tundi. 
65 km rattasõitu + 3 km jalgsi. 

Ma väga kiidan ja tänan inimesi, kes teevad matkaradade info-tahvleid. Uued tahvlid on väga head. Tekst on huvitav, parasjagu pikk, suure selge kirjaga, fotod on ilusad, kaardid on selged. Ma loen alati kõik läbi ja see annab matkamisele minu jaoks palju juurde. Aitäh!


Raja skeem. Kui huvi, kliki suuremaks.

Sunday, October 11, 2020

Karepa Bike Xdream

Xdream ise on seiklusvõistlus, aga nende sügisene ratta-etapp on lihtne jalgrattaga orienteerumine. Ei pea solgitorus roomama ega maleülesandeid lahendama. 4 tundi, rogaini kohta veidi lühike. Aga üldiselt mõnus formaat. Nii et kui Karepa võistlus välja hõigati, panin end kohe kirja. 

Käisin septembris sealkandis sõitmas ja mõtlesin, et kuidas mina rajameistrina punkte paneksin. Keset kaarti laiutab Selja jõgi. Sellest saab üle vaid kahes kohas, Karepa ja Varangu sildu pidi. Hädaga saaks jõest ka otse läbi, kuid Selja org on väga sügav ja korraliku padrikuga - jalgsirogainil mõeldav, rattarogainil vaevalt. Seega tuleb rada ilmselt ring Karepa ja Varangu sildu pidi. Maastikul on veel Rutja lennuväli - sürreaalne 3 km pikkune betoonplats keset metsa, Nõukogude sõjaväe jäänuk, Tapal baseerunud hävitajate varu-lennuväli. Mere ääres on Toolse lossi varemed ja väga palju piirivalve-ehitisi. Idast läände läbib kaarti Balti klindi astang, mis on siinkandis lauge ja metsast lage.

Rajameister lahendas ülesande 1:45000 kaardiga ja pani punkte üle poole Põhja-Eesti, Kundast Vainupeani. Võistlus oli suuri teid pidi uhamine paari maastiku-jupiga. Orienteerumist sisuliselt polnud, tuli vaid kaardil püsida ja KP-dest hooga mitte mööda sõita. Rutja lennuväli oli kahjuks keeluala, sest Kaitseliit.

Päev enne võistlust väänan lastega jalgpalli mängides jala välja. Käies lonkan, joosta ei saa sammugi, sõita on valus. Oh needust... Õnneks võistluse adrekas maskeerib valu ära (mingit rohtu ei võitnud). Ja joosta pole vaja, puhas sõidu-rada.

Raja planeeris meile Kadi. Hästi planeeris, tegime enda võimete jaoks maksimumi. Käisime kõigepealt jõest ida pool, Toolses ja Kundas. Siis sõitsime Varangu kaudu läände, läbi metsa üles Eismale ja rannikut kaudu Karepasse tagasi. Väikeseid rajavaliku-vigu oli, aga 45k kaardi pealt ei loegi kõiki detaile välja. Ühest suurest jamast (väike "tee" KP 41 juures) päästsime end kiire ümber-otsustamisega.

Ilm oli hurmav - selge, päikseline, kerge tuulega. Kuldne mets ja sügise värvid. 

Finišis 3 minutit enne kontrollaega.
Saime 20 punkti 30 võimalikust.
Sõitsime umbes 70 kilomeetrit.
Tulemustes 59 / 118 (lõpetanud võistkonda), esimeses pooles!!!

Rutja lennuväli, seekord sinna ei sattunud

Rutja piirivalve tehnilise vaatluse post, ka sinna me seekord ei jõudnud

Thursday, October 8, 2020

Sõidan rattaga

Sõidan rattaga. Ma tahaks igast korrast kirjutada väikese lühijutu, sest iga sõit on mingitpidi huvitav. Kas on põnev maastik, või kultuurilugu, või tekivad mingid keerulised mõtted. Kuid kes neid viitsiks lugeda? Isegi ma ise mitte. Seega vaid kokkuvõte.

Vargamäe oos ja Venejärv. Kõrvemaal Piibe maantee lähedal. Kui tahad oma maastikuratta-oskusi testida, siis matkarajad piki ooside harju on selleks hea koht! Venejärvele ujusin ringi peale. Oli augusti lõpp ja vesi enam-vähem soe. Pärast Kõrvemaa keskuses boršil & majakoogil. 


Venejärv ja minu armas ratas

Hatu mõis ja Tänavjärv. Seal käisin oktoobris ja asja pärast. Mõisa südame ümber on kultuurmaastik, teisel pool Vihterpalu jõge mets ja raba. Ülimalt lame kant. Palju mõtlemist, natuke jõhvikaid. Tänavjärve ääres oli hirmus rahvarohke. Pilte pole, sest äkki mõni spikerdab.

Suurupi militaar-retk. Super äge ekskursioon, giidiks Heinart Puhkim, korraldaja Waypoint Tallinn. Käisime Türisalu raketibaasis, Humala PSM varjendites ja kõndisime maa-alust tunnelit pidi ühest varjendist teise. See viimane oli täielik maasikas. Nägime nahkhiiri (sügisest kevadeni on see üldse keeluala, et nahkhiired saaks talvituda). Tunnelite mastaap ja jaburus on uskumatu. Ning maa peale ulatuvad šahtid - ohtlikud ja šokeerivad. Kogu see Peeter Suure merekindlus hämmastab mind iga päevaga aina rohkem. 

Auk ülevalt piilutuna. Sisse kukkuda ei tasu.

Auk altvaates

Tunnel, aastast 1916, umbes 500 m pikkune ja maantee alt läbi

Maa alt üles. Teed õue tuleb alles otsida - oleme varjendis sees

Humala ekskursiooni kohaliku osa tegi meile kohalik kaitseliidu äss ja see oli niiiii vastuoluline üritus. Ühelt poolt - tüüp rääkis väga huvitavalt, oli samuti hea giid, kogu KL on seal väga tubli ja isamaaline ja värki. Teiselt poolt - me vahime siin tsaari-vene ja nõukogude-vene rajatisi, mis olid narrus kuubis. Ei tehtud siinsetest kahuritest pauku ega hoidnud nad ära ilmasõda, ei lastud Türisalult üles rakette ega hoidnud need ära NL lagunemist. (Muidugi parem on, et ei tehtud ega lastud.) Kas praegune sõjavägi on kuidagi teistsugune? Ma pole patsifist, aga kui vaadata hetktarite kaupa betooni valatud maad, siis mõjuvad KÕIK sõjamängud tülgastavalt, ükskõik kui heas esitluses neid mulle ka ei müüda. 

Harku - Tiskre - Tabasalu - Astangu. Viisin Ove Õismäele sünnipäevale ja tegin ise paaritunnise ringi rattaga. Sõitsin Kallaste panga all ja peal. Otsisin mitut rändrahnu, aga ei leinud. Tiskre kant on kruntideks nii ära jagatud, et sealt ei saagi enam midagi leida, igal pool on kellegi maja või aed ees. See-eest leidsin ürgse tamme (Rabakivi tamm) ja huvitava kaevandusmaastiku. Lisaks sõitsin Tabasalu loodusraja ülemise osa läbi. 

Harku paekaevanduse miski kraav

Tipikate rattamatk Lagedile. Oktoobris, öine. Jälle huvitav retk, sest JS leiab ka mulle tuttavates kohtades täiesti uued rajad ja vaatamisväärsused. Aga see öine sõitmine on ikka üks imelik tegevus. 

Vestlus sillal

wtf see pilt siin on? Aga rattamatkal näeb ootamatusi...

Saku mets ja raba. Seal on Saku 100 rattamaratoni rajad. Osad singlid on väga vastikud ja ma olen nende jaoks selgelt liiga äpu. Mõned on aga üsna okeid. Singlitel on kaunid luulelised nimed :) Lisaks on seal olnud sõjaväeosa. Mitte kusagilt ei selgu, milline, kuid suurtükkide alused keset metsa on väga selge märk. 

Saku rappa kukkus vene sõjalennuk. Kukkumise auk olla rabas näha (ma ei leidnud), küll aga leidsin vastava mälestuskivi (Maa-ameti kaardi link). 1978 on ilmselt õnnetuse aasta. Tegin ta veidi puhtamaks ja võtsin risu ümbert ära. 


See on ju kahurialus? Öelge keegi, kui ei ole.

Mälestuskivi metsas
Detail. Ikkagi major...

Veel üks singlike, sihuke leebeke
Kus teie rattaga sõidate?
Kas te pilte teete?
Kas teile meeldib?

Sunday, October 4, 2020

Suurupi rajad ja militaarpärand

Tallinna ümbruse kõige ägedam matkarada läheb Vääna-Jõesuust Suurupisse. Siin on koos imeilus loodus ja täiesti jabur militaristlik kodulugu. Olen seal sel aastal käinud kolm korda ja lähen veel :) 


Pangaserv, vaade Ninamaa poolsaarelt lõuna poole

Raja esimene, Vääna-Jõesuu pool kulgeb Suurupi looduskaitsealal ja selle ümber. Maastik on  madal, merega tasa. Ürgmets, kivikülvid, tuhat rändrahnu, merelinnud, väikesed metsajärved, lodu, pilliroost seinad. Meri kohiseb otse kõrva ääres. Vaid paar sammu suvilatest eemal on tunne, nagu asuks Vilsandil...

Raja teine, Suurupi pool käib Suurupi panga serval. Avar vaade kaugele merele, männimets, liivakivist formatsioonid, väikesed varjulised rannad panga all. Saab ujuda. Saab pangast alla-üles ronida.

Kuid kõige põnevam on inimese kätega loodu. Harku vald ja eriti Suurupi poolsaar on sõja-ajaloo paradiis. Mets on täis betoonist jaburusi. Tehtud nii teise inimese tapmiseks kui enda elu kaitsmiseks. Vaatad - ühelt poolt on huvitav, teiselt poolt täiesti jube... 

Kõigepealt ehitas siia tsaaririik. Venemaa sai Vene-Jaapani sõjas peksa (1905), ehmatas ja rajas Loode-Eestisse tohutu süsteemi Peterburgi kaitseks ja Soome lahe blokeerimiseks. (Sama süsteemi teine osa on Edela-Soomes.) Nimeks sai see Imperaator Peeter Suure nimeline merekindlus. Valmis ehitati vähe, sest I Maailmasõda tuli peale - ja hea ongi, muidu oleks pool Harjumaad betooni valatud. Aga ka see väike osa on väga muljetavaldav. Tallinna ümbrus on PSM objekte täis. Enamikku neist me ei märka, aga näiteks mitmed Harku valla teed on ehitatud merekindluse raudtee tammidele. Paljud Tallinna hooned olid algselt merekindluse omad ja Harku metsad on täis punkreid, tunneleid, pae sisse raiutud kaevikuid ja suurtükkide jaoks kaevatud tohutud tiike. Täis on ka Naissaar, Aegna, Paljassaar, Kakumäe, eelpositsioonid olid saartel kuni Hiiumaa Tahkuna neemeni välja.

Paljud merekindluse ehitised lasti kohe pärast valmimist õhku, sest sõda käis, Saksa armee tuli maa poolt peale ja ei saanud ju toimivat kindlustust vaenlasele jätta. Maastikule jäid tohutud betoonist rusud - mitme meetri paksused kolakad. Ühed sellised on näiteks Viimsis.

Eesti Vabariik I võttis terveks jäänud ehitused kasutusele, laiendas ja ehitas juurde.

Nõukogude piirivalve ehitas kogu Põhja-Eesti ranniku punkreid ja vaatlusposte täis. Nõukogude ehitisi on kõikjal, aga nad ei ole eriti huvitavad, tellistest uberikud. Huvitavad on aga raketibaasid ja radarijaamad. Raketibaase oli Eestis 55-60 tükki!! Suurupi lähedal on kaks raketibaasi: Türisalu (tohutu kompleks, säilinud) ja Muraste raketibaas (väike, praegu maastikult kadunud, Muraste vaateplatvormi juures).

Kergesti leitavad sõja-ajaloo objektid, Vääna-Jõesuu poolt alates. 
  • PSM helgiheitja ja generaatori varjend. Terve. Tohutu betoonist risttahukas keset võsa, matkarajast 50m. Aastaringselt avatud. (Sarnased Humala varjendid on septembrist aprillini lukus, sest Keskkonnaamet hoiustab seal nahkhiiri.)

  • NSVL sideväeosade linnak. Varemeis. Tellistest hooned, antenni-mastid, garaažid, graffiti jne. Asus praeguse Soontevahe tee ja põiktänava ümber. Vene-aegsetel kaartidel oli siin "pioneerilaager". (Päris pioneerilaager oli veidi ida pool männimetsa all.)

  • PSM rannakaitsepatarei nr 2. Terve. Veidra kujuga mürakas Meresidekeskuse kõrval. Sinna saab sisse, aga kõik on vett täis. Lõbusam on ehitise otsa ronida.

  • PSM suurtükipositsioonid eelmise lähedal. Õhitud. Siin on vaheldumisi tsaariaeg (massiivne betoon) ja Nõukogude ehituskunst (telliskivi).

  • PSM helgiheitja varjend ja rööbastee kraav kuni mereni. Õhitud. Jabur kogus betooni keset metsa, munakivitee ja sügav kraav, mille põhjas jooksid kunagi rööpad.

  • Nõukogude piirivalve vaatlustorn ja selle maa-alune hoone. Terve. Kõige lollakama kujuga ehitis siinkandis. Me käisime üle hoone ja keegi ei saanud aru, et oleme maja katusel :) Aga torn on äge.

  • PSM suurtükipositsioon nr 3 ja selle tunnelite süsteem. Terve. Suurupi külaselts on siin kõik ära puhastanud - metsa maha võtnu, maa-alused ruumid puhtaks ja ohutuks teinud. Asub otse autode parkla kõrval. Jälle tohutu kogus betooni maa all ja maa peal.

  • Kogu poolsaar on täis endist kitsarööpmelist kindlus-raudteed. See tuli Nõmmelt praegust Tähetorni tänavat pidi Sõrve jaama. Sõrves hargnesid liinid Väänasse-Humalasse, Suurupisse ja Rannamõisa / Tilgu sadamasse (Tilgu tee ongi vana raudteetamm). Kuidagi tuli ju laskemoon ja muu ju kohale toimetada.

  • Ninamaa poolsaarel on "Suurupi lehm" ehk udusireen eraldi hoonega.

  • Kaks tuletorni - "ülemine" kivist ja "alumine" puust. Sellest aastast on ka alumine külastajatele avatud. Käisime - imearmas!!!
Väiksemaid punkreid, abihooneid (nt ohvitseride kasiino, pääslad, kempsud...) ja kaevikuid on kogu maa täis.

Teed juhib ranniku matkaraja sini-valge märgistus. Seda järgides pole muret, et ei saa ojast üle või eramaast mööda. Kuid päris huvitavad kohad tuleb ise üles otsida - matkarada nendeni ei vii.

See jutt siin sai väga sõjanduse poole kaldu. Aga ka siis, kui ajaloost on täiesti ükskõik, on see rada väga ilus!

Viiteid. 
Fotod on mitmest eri käigust ja ajast.



Suurtükipatarei nr 2

See foto on tehtud eelmise obekti katusel

Ilmselt õhkides mere äärde lennanud punker


Suurtükialus, mastaabi võrdluseks minu jalgratas.
Selliseid rõngaid on seal palju.

Maa all on asju

Meresuurtükk on SUUR!
See on küll Naissaarelt, aga muidu sarnane.

Meretuulega oli rada selline



Thursday, September 24, 2020

Orienteerumas

Sügis on päevakud kaugetest metsades tagasi linna serva kolinud. Suvel ma neil käia ei viitsinud: tund sinna ja tund tagasi sõita tundub liiast. Aga nüüd on kolm päevakut kenasti töö lähedal olnud.


Harku neljapäevak, jalgsi. Mu elu esimene kord M50 klassis orienteeruda. Keerutan stardis kaarti nii- ja naapidi - paber ei taha maastikuga kuidagi kokku minna.
Esimene KP on stardist ~120 meetrit võsas. Püüan minna otse, kõndides. Aga EKSIN ÄRA. Nii põhjalikult, et ei saa ÜLDSE aru, kus või mis. Igal pool on ühtlane võserik. Toon end telefoni ja RMK rakenduse abil starti tagasi. Sealt orienteerun (ilma telefonita) teed mööda punkti. Esimese KP kiirus on 99 min/km. Minusugustel amatööridel on üldiselt nii, et 10 min/km on aeglane ja alla selle okei. Aga nüüd olen ma liikunud sellest veel KÜMME KORDA aeglasemalt. Eeh õõh!!!
Kuid nüüd on mul kaardi mõõt ja suund olemas. Ülejäänud päevak möödub normaalselt. Teen väikseid vigu, kuid mitte midagi hullu. Tulemustes olen M50 klassi viimane, kuid üks M45 tuttav on minust samal rajal veel aeglasem. Käis lapsega ehk? 

Harku päevaku maastik, rattaga. Sõidan järgmisel päeval neljapäevaku raja rattaga läbi. See ei ole nõrkadele, sest juurikatel on ratas aeglasem vahend kui jalad. Esimest võsa-KP-d ei oska ma endiselt leida. No ma nüüd muidugi tean, kus ta on, aga kuidas peaks temani orienteeruma? Pole aimugi.

Raudalu teisipäevak, rattaga. Tuttav maastik. Alustan hästi. Näen rajal konkurente, kes on kõik minust kiiremad. Aga nad ei ole 2x kiiremad, vaid ütleme 10%. Kuid enne lõppu saab hapnik otsa. Raku järve äärses metsas lööb kaart vastu vahtimist. Ma ei saa aru, kus ma olen, kuhu lähen, mispidi asun, kontrollpunktide punased rõngad virvendavad silme ees. Kaotan ligi kümme minutit otse finiši lähedal. Ratta-orienteerumises on selline "haamer" kergem tulema kui jalgsi-orienteerumises. Jalgsi on kaart sul kogu aeg käes ja ees; rattas käib tähelepanu sõitmise ja kaardi lugemise vahelt - ja siis juhtub.
Profid muidugi loevad ka rattal kaarti lakkamatult, ka mistahes võsas sõites. Mina ei oska ja nägemine ka ei luba. 
Tulemustes olen tagaotsas, aga mitte päris lõpus, okei.

Kolmapäeval jooksen Kadrioru 4 km ringi täiel tempol ehk 20 minutiga. See on hea efektiivne trenn, jalad teeb hellaks. 

Männiku neljapäevak, jalgsi. Lihtne maastik, hea nähtavusega männimets, punktid on ka hästi kõrgele riputatud ja kaugele näha.
Männiku eripära, kõigile tuntud pinnavorm on kõrge kandiline vall, Nõukogude sõjaväe pärand. Need olid vist hoonete ümber, et võimalik plahvatus maastikku puhtaks ei pühiks. Maastikul on need vallid suurelt ja kaugele näha. Esimene KP oli stardist 200 m eemal sellise valli peal - lidu kohale ja võta ära! Mina aga ei osanud kaardilt tingmärke lugeda ja ei saanud aru, mida ma otsima pean. Läksin kuhugi, imestasin, vaatasin ringi... ja tulin tagasi starti. Hakkasin uuesti ja _hästi aeglaselt_ kõndima ja siis sain aru, mida otsin. Oli loll tunne küll! Õnneks tuli viga vaid 3 minutit.
Ülejäänud päevak läks enam-vähem, jooksin end oimetuks, ühtegi KP-d otsima ei pidanud, mõne rajavaliku vea ikka tegin. M50 tulemustes koht 15. / 22. 

Järgmine nädal siis Pae park - lastega - ja Mustamäe. 

Mu kompass on kutu - suur mull sees. Kevadel tuleb uus osta, praegu ei müüda.

Ostsin uued orienteerumis-jalatsid. Kõik mu jooksutossud on täiesti laibad, kumm alt ära jne. Need on siis esimesed spets o-jalatsid mu elus. Näis. Tald tundub õhuke, aga pidamine on muidugi super hea. 

Järgmine pikem võistlus on Bike Xdream.
Ja võib-olla Firni rogain, kui ma sinna kohale saan.
TAOK rogaini sel sügisel ei tule, ja Libahunt ajab mingit Gruusia asja, aga muid võistlusi on lademes, ole vaid mees ja mine metsa.
Tulge teie ka!

Monday, September 7, 2020

Ratas: Vainupea ja Rutja

Põikasin maale minnes läbi Bike Xdreami maastikult. Või noh, oodatavalt maastikult - tegelikult üllatab rajameister ikka ja alati. Meenutuseks 2011. aasta TAOK Karepa rogaini rajameistri mõtteid. 

Tegin sellise ringi:

  • Vainupea nina ja tulepaak. Tulepaagi torni ronida ei tohi - kahju, imeilus vaade oleks. Aga no ilus oli kaldal ka, luiged ja miljon kivi ja värk. 
  • Vainupea kabel / kirik
  • Vainupea Kaarnakivi ehk Pruudikivi, huvitava kujuga 4m kõrgune rändrahn ranna lähedal
  • Pajuveski paisjärv Vainupea jõel
  • Andi küla
  • Rutja lennuväli. Endine Tapa varulennuväli, 2.5 km pikk betoonist lahmakas keset metsa. Nüüd Kaitseliidu käes.
  • Selja jõe sügav org ja kõrged kaldad
  • Rutja küla 
  • Karepa rahvamaja ja Karepa rand
  • Härgli kivid - asuvad meres Rutja neeme lähedal. Kivikülve ja väiksemaid rahne on kogu rannaäär täis.
  • Rutja piirivalve vaatluspost ja punkrid
  • Eisma küla ja sadam
Pärast käisin veel autoga Toolse linnuse juures.


Maastik on seal vahelduv, raja planeerimine ja orienteerumine üleliia kerged ei ole. Selja orus on tõeline padrik. 

Pilte kah.

Vaade Vainupealt

Kaitseliitlaste kummist mänguasjad

Sellised värvid ongi meie metsas

Militaar-graffitit

Härgli kivid

Kaarnakivi


Sunday, September 6, 2020

UFO?

 Ei ole UFO, sest ei lenda ju, vist...?


Sunday, August 30, 2020

Tallinna Xdream - Lasnamäe raudteed ja Pirita ürgorg

Lubati lühikest etappi algusega pärastlõunal. Noh et jääb kergelt hämara peale või nii? Tegelikult tuli puhas öine võistlus, kus määravaks sai viletsas valguses kaardilt kribu väljanägemise võime. 

Start Ülemiste Tehnopoli parkla katuselt oli väga lahe :) Virgad sõitsid, mina tulin trepist. Oli kindlasti kiirem :), kuigi need sekundid ei lugenud lõpuks midagi. 

Läbi Dvigateli ala, üle Vesse silla, Smuuli silla alt läbi, Väo karjäärist läbi, piki Pirita jõge Iru sillani, selle alt Pirita-Kosele. Seal oli jalgsi minirogain Pirita ürgorus. Lahendasime selle üsna kenasti - mina sattusin segadusse, aga Anti tundis maastikku ja leidis punkte. Käisime sügavas ürgoru nõlva rajatud punkris - äge! Kahlasime kaks korda läbi Pirita jõe, see oli madal ja soe. 

Aga nüüd oli juba pime. Ja taas leidsin, et minu orienteerumist segab kõige rohkem vilets nägemine. Kogu edasine ratta-kaart oli mu jaoks roheline udu rohelisel taustal. Ma tegelikult tahtsin katkestada, sest mida sa pimesi orienteerud? Kuid kaaslased tahtsid edasi teha ja A laenas mulle oma pealambi. Mis siis ikka... veereme. 

Pirita KP-d võtsime kenasti ära, sai uuesti läbi jõe käia ja rattad mudast puhtaks pesta. :) Velotreki loogikaülesande tegime õigesti, kuid Suhkrumäe silla KP oli räme ikaldus. Mulle tundus, et punkt on nõlva all, ja seal oli mitu tiimi ootamas-minemas. Libedast nõlvast üles-alla ronimine oli ohtlik ja võttis jaburalt palju aega. Ülevalt lähenemine olnuks palju ohutum ja ligi pool tundi kiirem... 

Ma ju tunnen seda kuramuse kohta hästi! Oleks ma vaid taibanud vaadata, KUS on punkt!!! Kui mul poleks olnud minnalaskmise meeleolu; kui me oleks võtnud minut aega tiimiga koos kaardi lugemise peale; kui nõlva all poleks olnud konkurente - kas me siis oleks teinud õige rajavaliku? Ei tea. Õppimise koht igatahes... 

Mina tahtsin käega lüüa ja koju sõita, aga kaaslased õnneks ei mõelnud nii. Väike rattarogain Kadriorus, paadisõit Pae järvel ja ekslemine Lasnamäel. Keeruline oli aru saada, kus tohib sõita - kõik suured teed olid keelatud ja ülemineku kohti oli kaardilt väga raske välja lugeda. Lasin Antil orienteeruda, häbilugu, oma kodus oleks võinud ikka ise teed valida... 

Pugesime kitsast pilust vanale raudteele. Ja siis tuli rong!!! Olime mitme tiimiga ja kõik jäid hämmeldunult seisma. Olukord: ligi kesköö, kottpime, sajab. Pehkinud, rööbasteta raudteel seisab hulk helkurvestides ja lampidega ratturit. Ja siis sõidab udust sinu poole vedur... aeglaselt nagu kummitus. Lummav! 

Vedur sõitis meile kõrvale ja tagurdas teist rööpapaari pidi minema. Meie läksime raudteesilla alt läbi (ma olin seal käinud - lapsena, umbes aastal 1980, kui siin mahajäetud vagunites elasid mustlased), üle Vesse silla tagasi Dvigateli. Sise-O ülesannete jaoks polnud enam aega, sest kesköö ja kontrollaeg. 

Finiš parkla katusel, supp, sõbrad ja kojuminek.

Kodus kaarti vaadates tuleb öelda, et rajameistri töö on olnud raske ja lahendused geniaalsed. Kuidas viia inimesed Ülemistelt mere äärde ja tagasi ilma suurte teedeta? Ma vaid kujutan ette, milliste ametkondlike lohedega tuli selle võistluse jaoks rinda pista... Aitäh ja aplaus!

Monday, August 24, 2020

Läti rattamatk - Kura poolsaar

Käisime sõpradega Kura poolsaarel rattamatkal. 

Üldist:
- 18. - 23. august 2020
- neli päeva matka, enne matka pool päeva Kuldigas
- sõitsime ligi 300 km, 85 + 80 + 50 + 75 km
- üheksakesi, üks meist (super tubli) teismeline
- ööd kämpingutes / võõrastemajades
- kõige ägedam elamus: Irbene raadioteleskoopide keskus
- neljast päevast kaks olid väga suvised, üks vihmane ja üks vahelduv

Kura poolsaar on Läti kõige hõredamalt asustatud piirkond. Siin on palju metsa ja liivaranda, vahel mõni raba ja jõgi. Kultuuri ja inimesi aga napib. Ka meie matk tuli selline - palju maanteel uhamist, vähe väärsusi. Õlut ja jäätist ja suitsukala oli õnneks siiski küllalt :)

Rada: Usma järv - Ventspils - poolsaare läänerannik - Mazirbe liivi küla - Kolka poolsaar - idarannik - Roja - Talsi - Usma. 

Päev enne matka:
Käime Kuldiga linnas. Asub poolsaare keskel Venta jõe kõrgel kaldal. Tuntud kui "Kuramaa pärl". Turistilinnana väga lahe, nagu muuseum. Siin on Euroopa kõige laiem kosk ja ilus sild. Saime väga hästi süüa-juua, nägime igasugu vanu rajatisi ja kõndisime otse kose kohalt läbi jõe. (See oli populaarne lõbustus ja väga tore.)
Lõuna sõime Kuldigas jõeäärses kohvikus, imehea ja kena koht ka.
Ööbime Mežmalas kämpingus Usma järve ääres.
Ujumas käisime sessamas Usma järves.

Esimene päev, 85 km:
- Usma küla naljakas uus puust kirik 
- Dzirnava vana veski (või tulevane kõrts?)
- Ugale küla luteri kirik. Igas külas on siin mitu eri sorti kirikut.
- Ventspilsi sadamalinn - kõrts, jõeäär, kontserdimaja, vanalinn ja kindluse-ekskursioon
- Raske liivane teelõik mereäärses männimetsas

Ventspils tähendab "kindlust võndlaste jõel". (Pils = kindlus, venta = Venta jõgi võndi rahva järgi.) Siin oli Liivi ordu ja Kuramaa hertsogi pesa. Ventspilsi ordulinnus on Kuressaarega sarnane kastell. Mäletan oma Hansapanga aegadest (199x), et Ventspilsi peeti riigiks riigis, kus võim oli vene-juudi transpordikunnide käes. Praegu tundub igati tore ja mõnus sadamalinn.

Lõuna / õlle saime Ventspilsis "Mazais Džordzijs" kebabi-restoranis. 
Ööbisime kämpingus Liepenes, 15 km Ventspilsist põhja pool.
Ujumas käisime hilisõhtul Liepene rannas. Väga meeleolukas, sest üle mere ja läbi pilvede välkus tugev äike.

Teine päev, 80 km:
- Oviši tuletorn ja liivarand
- Irbene raadioteleskoobid, praegune raadioastronoomia ja endine luure keskus
- Mikelbaka majakas ("baka" ongi majakas)
- Mazirbe liivi kultuuri keskus / liivi kõrts
- Liivi külad Mazirbe ja Kolka vahel mere ääres
- Kolka asula
Lõuna / õlle sõime Mazirbe liivi keskus kõrtsis ja oli jälle väga hea. 
Õhtuks sõime Mazirbest pärit suitsukala õllega.
Ujumas käisime Ovišis. 
Ööbisime võõrastemajas Kolkas.

Kolmas päev, 50 km:
- Kolka poolsaare tipp ja vaatetorn
- Evažu liivapank / kõrge rand
- Melnspilsi kämping ja liivipärane õllekas
- Valge rada, "Balta kapa", liivadüünide jalutusrada Gipka lähedal
- Roja linnake ja rand
Pool lõunat saime Melnspilsis (oli tore), pool tegime ise kämpingus.
Õhtu sõime Roja kalarestoranis "Otra puse" ja oli väga hea. 
Ööbisime võõrastemajas Rojas.
Ujumas ei käinud, sest vihma sadas ja meres oli vesi külm.

Neljas päev, 35 / 70 km:
- Valdemarpilsi asula, hiiepärn, mõis ja pood
- Talsi linn - vanalinn ja järveäärne jazz-kõrts
(ja siis pikk sõit tagasi Eestisse)
Lõunat sõime Talsis, oli väga hea. 
Ujumas käisime tuttavas Usma järves. 

Liivi kultuur ja keel:
Kuramaa on Liivi kultuuri... haud? Süda? Endine ala? Liivi asjast saime aimu Mazirbe ja Roja liivi keskustes. Liivi keel on hirmus eesti keele moodi, sõnad puha tuttavad. Kõnest kindlasti aru ei saa, aga lugedes on kõik nii tuttav ja loogiline - vaata siia ja loe. Leidsime liivi hümni sõnad (Eesti ja Soome omaga samal viisil) ja "Puhu tuul & tõuka paati" liivi versiooni - kõik üsna selged.
"Liivi maju" ja liivi lippu nägime Mazirbe ja Kolka vahel.
Aga üldiselt on see üks nukker värk.

Loodus:
Liivarand ja mets ja liivadüünid.
Eestlase silma jaoks midagi väga imelist ei ole - või ei leidnud me seda üles. 
Kuldigas oli lai, madal kosk.
Läti männimetsad on altpoolt lillad - kanarbik! Marju on aga vähe, hõredad mustikad ja pohlad. 
Ainus loom: rebane Roja linna-rannal, noor ja lollilt julge.
Positiivne: sääski ega muid putukaid ei olnud üldse. 

Olme ja värk:
Läti öömajad on odavad ja head. Ma ei tahtnud uskuda, et alla 100 euro saab 9 inimese jaoks viisaka öömaja - aga sai.
Teenindus oli kohati tuttavalt euroopalik, kohati nõmedalt nõukalik.
Vaja oli sularaha ja vene keelt.
Süüa saime aga iga kord väga väga hästi.
Ja läti õlu on maailma parim! Ja odav!

Tagasivaates:
Meie eesmärk oli kolme-ja-poole päevaga ära näha Ventspils, Kolka neem, ida- ja läänerannik. Seda sai. Nägemata jäid aga Slitere kõrge majakas (ja sealt paistev Saaremaa), Slitere matkarajad, Dundaga linn. Ehk oleks võinud Roja + Talsi asemel käia rohkem "sisemaal"? Nüüd uhasime piki mereäärset asfalt-teed, kust merd tegelikult ei näinud. Teiselt poolt - kruusateed olid uskumatult treppis ja vastikud sõita. 

Kõige:
- ägedam koht - Irbene teleskoopide / luure keskuse ekskursioon
- mõnusam linn - Kuldiga
- raskem hetk - liivane rada enne Liepene kämpingut
- parem söök - heeringas Roja restoranis

Matka raja skeem, ring käib päripäeva:


Väärsused:


Friday, August 14, 2020

Järlepa järv ja ümbrus

Olen suvel rattaga sõitnud väga vähe. Nii palju muud on teha! Täna paigutasin lapsed külla ära ja hiilisin ise sõitma. Ja miskipärast oli kinnisidee käia Järlepa järves ujumas.

Halb mõte!!! Järves on vett pool meetrit või vähem. Otse veepinna all on mitmemeetrine kiht hõredat järvemuda (sapropeeli). Ujudes käivad käed sellest läbi ja ajavad muda üles, kõik on sogane ja tunne on imelik. Lisaks kasvavad selles mingid võrsed. Ujusin kaldast eemale - sama jama, kogu järv on selline. Supelda saab, sest paadisilla ümbrus on sügav ja kõva põhjaga, aga ujuda ei kannata. Kahju, sest muidu on väga ilus järv, sopilised kaldad ja palju linde.

Järve äärde saamine oli keeruline. Tee peal on mõis. Sellest läheb mööda avalik tee (kontrollisin Maanteeametist), mis tegelikult on kõrge raudaiaga kinni. Pähh. 

Muud nähtud asjad kohad lisaks järvele:

  • Järlepa mõis, tuulik ja küla
  • Härgla mõis - ilus valge sammastega hoone
  • Pirgu mõis
  • Männiku Suurkivi (rändrahn). Kõrgust 3.4 meetrit, hästi sammaldunud. Metsas. Miskpärast on rahnu kõrval piknikulaud. 

Otsisin ka Salutaguse mõisa, aga ei leidnud. Põhjus lihtne - peahoone varemed lammutati 2012. Regio kaart aga ütleb, et "peahoone varemeis..."

Rattaga sõitsin üle 40 km, ujusin paarsada meetrit. 


Härgla mõisa peahoone

Männiku suurkivi



Tuesday, August 11, 2020

Kõik kaob ehk sauruste raskest elust

Mul on oma "koduleht" olnud aastast 1995 või 1996. Alates aastast 2001 olen sinna pannud ka kõik matkapäevikud. Tekstid olid alguses Tartu Tähetorni obs.ee/~kaur all, siis Tradeneti no.spam.ee/~kaur serveris (aitäh!) ja viimased sada aastat Google sites lehel. Fotod on olnud isehallatud Gallery (php soft) sees, Renee album.rumba.ee serveris, nagi.ee serveris ja SmugMug-is.

Kõik, kõik need lahendused on netist kadunud.
Nüüd ja viimasena läks manalasse Google Sites. 

Sites oli hästi lihtne asi. Selle eellane oli veel lihtsam Google Pages. Mulle sobis hästi, sest mul ongi vaja väga vähe - et oleks matkade tabel, iga matka kohta lehekülg juttu ja mõned fotod. Oluline oli just ajaline järjepidevus, et 2010 matka kirjeldus oleks loetav ka aastal 2020. 

Nüüd lasi Google oma Sites lahenduse õhku.

Päris kinni teda ei pandud: Googlel on "new Sites". Selles on tehtud mu ajutiste asjade leht (kurinurm2). Aga uus rakendus on nagu... lapse lelu. Ümar ja armas, aga tegelikult ei tööta.

Migrasin oma vana lehe uue lahenduse alla ja oh imet - ei töötagi. Mul on matkade _tabel_, eks? Uues sites'is aga pole tabeleid. Ja ei tule ka. Tabelid on eelmine sajand, mobiilid ei näita neid hästi ja kes üldse tahab sellist raamatupidajate jama näha??? Kasutajad halavad, aga keda kotib eks. Lisaks on fotodega mingi jama (mõned on ok, enamik mitte). Lisaks on kogu navigatsioon on p-s. Mul oli klikitav matkade nimekiri, sellist asja pole enam olemas, on "menüü", mis on ilmselt moblasõbralikum, aga arvutis nähtamatu.

Saan aru, et olen saurus. Moodne veeb on KOHE tarbimiseks. Insta, tiktok, twitter - me tahame teada, mida me sõbrad teevad nüüd ja praegu. Keda huvitavad eilsed fotod või mullune lumi... Ja siis mina soovin, et keegi näeks või loeks aasta 2000 päevikut! 

Ma ei tea, mida teha. Äkki polegi vaja neid vanu päevikuid? Kes neid loeb? Ma ise - mõnikord. Fotod on niikuinii mujal - ehk teeks hoopis need korda?

Matkapäevikutega on üldse raske, sest saab kirjutada KAS endale VÕI teistele. Lugesin just ühe Läti matka blogi, mis on kirjutatud iseendale. Kes mis nalja tegi, mille otsa komistas või kellele külge lõi. Osalejatele huvitav, mulle mitte, sest mina otsisin infot Läti, mitte matkajate kohta. Kellele mina kirjutan? Kas üldse kellelegi? Ei tea... 

Monday, August 10, 2020

Põhja-Jäämere lähedal ja Lapimaal

1) Karhunkierrose matkarada, telkimine + väike matk Kiutaköngäse kandis

2) Neljapäevane matk Urho Kekkoneni rahvuspargis, "Tuiskukurun kierros" + Kiilopää tipp
3) Põhja-Jäämere äär, varbad vette!
4) Kirkenesi linnake. Olime Venemaa piirist vähem kui 5 km kaugusel. 
5) Bugøynesi küla küla ja imeline laagripaik - kaljud, meri, murakad, kotkas ja päikeseloojang
6) Tee Tanast Altasse piki fjorde, reisi põhjapunkt - 70° 29' põhjalaiust
7) Alta kaljujooniste muuseum / väljanäitus
8) Lampivaara ametüstikaevandus
Lisaks saime suure annuse saami kultuuri - Inari Saami keskuses, Altas ja mujal. 

Oli keskmiselt meeleolukas. Üheksa päeva on sellise reisi jaoks muidugi liiga lühike aeg ja autosõitu sai suhteliselt liiga palju, aga rohkem meil laste eri laagrite vahele aega ei jäänud. Lapsed olid väga tublid. 

Kes soovitusi tahab, siis:
Lampivaara kaevandus on väga lahe koht, kõigile meeldis. Rovaniemist 100 km põhjas. Kes sealtkandist läbi sõidab - minge külastage!

Alta kaljujoonised on huvitavad, minge külastage.

Bugøynes oli reisi kõige ägedam kuu-maastik. Murakad kasvavad suvaliselt otse Jäämere ääres, isegi mingit sood ega raba pole neil vaja. Olemine meenutas väga Islandit. 
Lisaks on Bugøynes kultuuriliselt huvitav. Sakslased põletasid 1944 kogu Põhja-Norra maani maha, saksa põhjalikkusega, nii et iga paadikuur ja -sild läks tuleroaks. (See laks sisuliselt hävitas rannasaami kultuuri.) Bugøynesi küla jäi imekombel alles. 

Me ööbime Soomest läbi sõites alati Merihelmi kämpingus Oulu ja Kemi vahel. Suurepärane koht, mere ääres, rannaga, soovitan. 

Soome on suvel matkamiseks liiga sääserohke. Karhunkierros on suvel sama igav kui talvel. 

Kui aega oleks rohkem olnud, siis oleks käinud Varangerhalvøya poolsaarel / rahvuspargis.

Friday, July 31, 2020

Mäluauk

Unustasin ära oma pangakaardi PIN koodi.

Käisin järjest mitmes poes, maksin kaardiga (ja PIN-iga), ja siis ühes järjekordses poes... ei tööta. Sõrmed ja mälu nagu teaks koodi küll, aga terminal ei usu mind. Ja nii jäigi. Kaart läks proovimise peale lõpuks lukku ja ATM sõi ta ära. 

Jama lahendus oli väga lihtne, aga võttis ikkagi kaks tundi minu niigi kiirest päevast. Põhiline aeg läks mõtlemisele, et kas ma tõesti olen NII loll. 

Edaspidi ei riski. 
PIN = sünniaasta ja nii jääb!

Saturday, July 25, 2020

Uljus, jalgratas ja murakad

Jäsemetel on kergeid kahjustusi, paranevad paari päevaga. Pea on aga täitsa terve. Aitäh, mu vahtplastist sõber, meil oli koos palju toredaid hetki ja retki.


Kasvav põlvkond. 


Tänane korje. Karbid on 1.5 liitrised.


Vaated ja niisama silmailu.


Lisaks muule ujusin Järvi pikkjärve pikuti läbi, edasi-tagasi. 
Oli mitmes mõttes hea päev. 
Kandke siis teie samuti kiivrit või mistahes turvavarustust teie hobid eeldavad, eks.