Friday, September 17, 2021

Birtvisi kanjonis ronimas

Tuleme, tähendab, Kazbegi otsast alla ja Tbilisisse tagasi. Isand Lokk võtab meid hellalt oma hoolde. Kõigepealt saadab meid sauna. Number viis, mis tähendab muide seda, et saunad üks kuni neli hävisid 19xx aasta tulvavees (seli), koos klientidega seejuures. Mis teha, ikkagi mäed. Järgmisel päeval käime Sveri kanjoni seintel ronimas ja matkamas. Ja siis läheme Birtvisi kanjonisse. 

Birtvisi kanjon on vertikaalne pilu maapinnas. Seinad on umbes 50 meetrit kõrged ja enam-vähem vertikaalsed. Kui kusagilt sisse lähed, siis välja enne ei saa kui tükk maad allpool. Põhjas voolab ojake, selline väike. Kivim on konglomeraatne lubjakivi, kare. Ojake on selle sisse uuristanud kitsa, käänulise ja sopilise tee. Aeg-ajalt tõkestavad tee majasuurused kivid, kanjoni põhjas on mitme meetri sügavused "vannid" ja lihtsalt sügavamad kohad. 

Edasi liikumine on vaheldusrikas. Tuleb kivilt alla "vannidesse" hüpata. Tuleb ujuda. Vahepeal lihtsalt vees kõndida. Kui on kitsas vett täis pilu, siis võib jalgadega kahele seinale toetudes ukerdad. Osad laskumised saab võtta end kivi pidi alla libistades. Osades saab lõhesid pidi alla nihkuda, jalad ühel seinal ja pepu/keha teisel. Kuid mitmes-mitmes kohas tuleb köie abil laskuda. Kas klassikaliselt, laskumisvahendiga, või köiest lihtsalt kinni hoides. Laskumised ei ole pikad, ütleme 5-7 meetrit, umbes nagu maja katuselt. 

Kõigepealt otsib Vahur üles väljatuleku koha - juba see võtab pool tundi aega. Siis matkame ülesvoolu kohani, kust saab sisse. Ja siis läheme. Oleme neljakesi. Meil on kaasas üks köis (vist 30 meetrit), ronimisvööd, kiivrid, karabiinid ja laskumisvahendid, söök-jook. Ainus fotokas on minu telefon, kolme veekindla koti sees.

Kohe alguses on hüpe kaljult alla vette. Selge - tagasi me enam ei saa. Tuleb lõpuni välja minna.

Kogu harjutust juhub-juhendabki Vahur. Tema paneb üles laskumisköied - see on kriitiline tegevus, sest köis tuleb pärast laskumist järele tõmmata ja kui see ei õnnestu, on suht halb. Ta juhendab meid laskumisel. Vajadusel läheb ise ilma köieta ees ja on tugisammas, millele astuda. Ühesõnaga - juhib gruppi.

Kogu harjutus võtab viis tundi. Tunnet, et nüüd enam edasi ei saa, ei teki kordagi. Jalg päris võdisema ka ei võta. Kuid adrekas on sees kogu aeg. Laskuda kaljult alla nii, et jääd õhku rippuma - ja siis maandud sügavasse vette - no on äge?

Kohati on külm, sest on juba sügis, vesi on külm ja kanjoni põhjas pole päikest. Aga saame hakkama.

Lõpuks jõuame väikese tammini, mis tähistab järsu kanjoni lõppu ja auto kohta. Siin on kohalikud ja väike mootorpump. 

Näeme kilpkonna, krabi (???), miljonit sisalikku. Õnneks ei ole madusid. Või no küllap on, aga meie ei näe neid. 

Lõpuks on super tunne. Tegime ära, jäime ellu ja kogu aeg oli üliäge! (Välja arvatud paar korda, kus tekkis mingi paus, sest köis jäi kinni või nii.)

Fotosid tegin ülivähe ja ei filminud üldse, sest need kolm veekindlat kotti. Tagantjärele - loll. Seal oli muuseas imeilus. Kui me just parasjagu teo kombel kivipraost alla ei nühkinud. Või kivist tunnelis ei ujunud või nööri otsas ei rippunud. Esimest korda elus tunnen puudust kiivrikaamerast. 

Maastik ja mina.

Laskumine. All on vesi, umbes rinnuni.

Vahur

Puhkehetk. Siin paistab kanjoni põhja päike.

Video - ei ole minu tehtud, kuid on samast kanjoni lõigust, kus meiegi käisime. 

Super äge päev!!!

Kui Gruusiasse asja on, siis minge ka! Asukoha saab minu käest, usutavasti on ka Vahur nõus aitama. Midagi üli-inimlikku pole vaja. Tavaline ronimisvarustus, oskus laskuda, oskus ankrule või kivi ümber julgestuspunkt teha. Võimekus köit pidi tagasi üles tõusta (haaravad või haarats abiks), et kinni jäänud köis lahti saada. Vett ei tohi karta. Üksi minna ei tasu. Varustuse saab Mplusist laenata. Sõit võtab Tbilisist umbes tunni. Ongi kõik.

Birtvisis on veel kindlus ja super-äge maastik - lubjakivist sambad ja sakid. Vesi ja hästi lahustuv kivim noh. Kes ei taha ronida, saab ka niisama matkata ja olla äge. Aga kanjon on ikka kindlasti lahedam :)))

Tuesday, August 31, 2021

August

Kuu alguses ütlen tööl lõplikult, et lahkun. LV, AH, PK, D. Ja siis kõigile. Tunded - keerulised. Imelik on olla. Kolleegid on nagu sõbrad, kuigi ettevõte on ju suur. Kuidas ma saan siit minna! Lohutan, keda vaja, ise ebakindlusest värisedes. 

1. august - Salevere Salumäe matkarada. Ootamatult äge! Ja ainult poolteist km, ka väga väikesed lapsed jaksasid.

1 & 2 - Purtses. Korjasime natuke marju, sest palju neid lihtsalt ei olnud. Taga-aia põõsad võiks välja juurida (arvan ma igal augustil). Oleme saanud kaevule uued rakked, nüüd on järgmine töö kaev puhtaks tõsta. Lapsed said mere ääres mängida ja üldse oli tore. 

4. - 8. - Soomes. Edela-Soome ringsõit kogu perega. Hanko, Turku, Rauma, Naantali, Tampere, Hämeenlinna. Teijo rahvuspark ja mõned pisemad rajad peale. Iida sai Naantalis 18! Pikem jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2021-edela-soome

9. august - Jussi oosidel ja järvedes. Ilmajaam lubas vihma, aga kui ka pärastlõunal päike kangekaelselt säras, läksin Kõrvemaale. Panin auto Piibe maanteele, sõitsin jalgrattaga metsateid pidi Jussile, ukerdasin ooside harjadel-nõlvadel. Ujusin Jussi Suurjärvele ringi peale - 1.5 km. Ja Pikkjärves ka natuke, aga seal vesi haiseb surnud räime järele (miks?) ja pikalt ei tahtnud. Tagasi tegin veel ringi ümber Venejärve ja sain autoni üsna pimedas.

10 - Iida maleva kokkutulekule Saaremaal. Poistega Harku rabas päevakul. Lasin nad koos ilma telefonita metsa ja nad olid seal jube kaua. Neil endal oli hästi, aga mina olin juba finišis paanikat teha. 

Käisin tööl ja kirjutasin iseenda asemiku palkamise-kuulutust. Huvitav tunne. "Mida see Kaur siis oskabki, või vähemalt oleks pidanud oskama."

Käisin mustikal, ujumas ja sõitsin pärast rattaga.

Sain maal herilaselt nõelata. 24 tundi hiljem on ikka veel valus.

15 - Sõmerus, Letipeal Ehalkivi ja tuletorni vaatamas, Uljastes ujumas. Ühtlasi, et Vetiku järvedes ei saa ujuda isegi siis, kui väga tahaks. 

Samas Sõmerus tagurdan teisele autole otsa. Hakkan liikuma, ümber on sada last ja tähelepanu neil ja lihtsalt läheb meelest, et mu taga pargib keegi. Number on kergelt kõver, muud midagi, aga ikkagi - tola tunne on. :(

19 - 22 august - Vooremaa ja Peipsiääre rattamatk. 4 päeva, 270 km, 11 inimest, palju kultuuri ja kodulugu, natuke loodust ja väga palju head süüa, sest on toidufestival - Peipsi Toidu Tänav. Jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2021-vooremaa-ja-peipsi-rattamatk, fotod facebookis. 

Käin paaril kergel päevakul - Pääsküla, Kadrioru. Joosta ei jaksa ja orienteeruda ei oska. 

23 august - Jazzkaarel. Naïssam Jalal, flöödimängija ja vokalist, süüria-prantsuse. Kuidagi demoonilise olekuga daam korraga häälitseb, laulab ja mängib flööti. Pluss klaver ja kontrabass. Kohati unelev-uimane, kohati äge, ja kuidagi hirmutav. 

28 august - mägimatka tehnika trenn / meeldetuletus. Sõlmed, laskumine Astangu seinalt alla, köiega kohmitsemine. Ma ei oska UIAA sõlme ("pool seasõrge") ja panen laskumivahendi tagurpidi köiele ja unustan kogu aeg muhvid lahti. Ähh. 

28 august - laenan Citybikest maanteeratta (tegelikult gravel, a vahe on väike) ja proovin sõita. Jube ebamugav. Ehkki päeva lõpuks on olemine sellel juba palju kindlam. Ma ei tea, kas ebamugavus tuleb kitsast sadulast või sellest, et ma ei leia head sõiduasendit või mulle lihtsalt ei sobi. A edasi veereb see ratas muidugi jube kergelt. 75 km, Keila - Kersalu - Pakri poolsaar - Paldiski - Padise - Keila. Umbes 15 km sõidan kruusal / mudasel metsateel. Ratas saab ootamatult hästi hakkama, kuid külgsuunaline pidamine on ikkagi hirmus õrn.

29 august - lastega Neeme poolsaarel / Utria säärel. See on tore poolsaareke Jägala jõe suudmest edasi ida poole. Kiviklibudest rand, väike majakas (1938), õhkulastud rändrahn ja väga sürrid Nõukogude piirivalve rajatised.

Õhtul käisin jooksmas. 4 km ring keskmise pingutusega ja 5.30 min/km tempos, väga mõnus oli. 

30 august - jälle jooksmas. Harku ring 46 minutit, veidi kiirem kui 6 min/km. Kuid üldiselt on see suht max, mida ma joosta jaksan. 

31 august - päevakul. Tulemustes esinen D nime all. Nii nunnu, kui inimene on vaimustuses, sest sai kaks tundi Harku rabas jalutada. Mustikad on lõpuks ometi valmis ja suured ja magusad.

Kaotan ära oma vöökoti koos ID-kaardiga. Veedan 3.5 tundi PPA kontoris sabas. Ja siis järgmisel päeval jälle. Paanika-jaanika. 

Monday, August 30, 2021

Pahandamistest

Ma arvan, et pooled blogi-ilma tülid tulevad sellest, et kirjutajad ootavad lugejatelt süvenemist. Kursis olemist. Mäletamist ja järjepidevust. Oma elus sees olemist.

"Ma kirjutasin sellest ju juba aastal 2020, 2018 (teise nime alt), 2016, 2009."
"Kolm sissekannet tagasi oli selge vihje, et."
"Kas te siis ei tea, et."

Ei, me ei tea. Lugeja elab hetkes. Talle söötis mingi algoritm ette sinu sissekande. Ta luges selle läbi, kuid tal ei ole aimugi kontekstist. Kirjutaja pere-elu, seisukohad, rõõmud ja mured on talle tõenäoliselt - võõrad. Ja seda ka siis, kui ta luges sinu eelmist ja üle-eelmist sissekannet. Sest moodne maailm lihtsalt on selline.

On muidugi erandeid. Inimesi, kes süvenevad ja mäletavad. Aga need on erandid. Targem on oletada, et lugeja just laskus langevarjuga taevast sinu tähtsasse blogisappa, andis ühe kommentaari ja kaob kohe igaveseks. Ja kui see kommentaar on siis täiesti teemast välja - noh - siis tema on.

Veebpäevik on natuke vastuoluline koht. Isiklik ja avalik korraga. Kehtib mitu komplekti vastukäivad eeldusi ja reegleid. Mõni päevikupidaja paneb oma reeglid küll selgelt kirja, aga ma usun, et enamik külalisi ei loe neid ikkagi.

Ma mäletan selleteemalisi draamasid kümne aasta tagusest ajast. Siis oli probleem isegi teravam, sest blog.tr.ee söötis sissekandeid ette eriti suvaliselt. Kuid teiselt poolt on tähelepanu-defitsiit praegu veel üldisem häda kui "vanasti".

Arvutiasjanduses on selline printsiip nagu "robustness": "be conservative in what you send, be liberal in what you accept". See kehtib liideste ehituses ja süsteemi-integratsioonis. Kuid sama hästi ka avaliku sõna kasutuses.

Muide, sama süvenemise eeldus kummitab ka mõnda täiesti mitte-blogivat kirjameest. Üks avalike suhete tüüp ütles ise ausalt välja, et ta kirjutab oma asutuse uudislugusid hästi vihjamisi, et insaideril oleks võimalikult huvitav lugeda. Et no kes teab, see teab ja naudib, ja kes ei tea, see noh.. noh. Vaidlesin temaga sel teemal mitu korda, ei suut veenda mina teda ega tema mind.

Ja muidugi räägin ma siin (ka) iseendast ja vaatan peeglist oma kõverat pilti.

Lisaks ja illustratsiooniks. Vvn pikaspikas sabas on n. ja vvn vahel sama teema: kas Mallukas eeldab või ei, et lugejad tema hädasid juba tunnevad. 

Wednesday, August 25, 2021

Edela-Soomes

Sõitsime viis päeva Soomes autoga, käisime linnades ja looduses.
Tegime ringi Helsinki - Hanko - Turku & Naantali - Rauma - Tampere - Hämeenlinna - Helsinki.
Edela-Soomes on vahemaad suhteliselt lühikesed, nii et autosõidule läks aega vähe.

Päevane rütm oli "jalutuskäik - pizza - kultuur - jalutuskäik - öömaja". 
Käisime ühes päris rahvuspargis (Teijo) ja mitmel linnaäärsel matkarajal. Naantalis ja Tamperes on kaljud otse linnas sees, äge! Käisime sees kahes kindluses (Raasipori ja Häme) ja ühes lahedas muuseumis (Vapriikki Tamperes). 

Pikem jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2021-edela-soome

Soome on tore. Sealne graniidine loodus on meist nii erinev, ehkki nii lähedal. Ja sinna on nii lihtne ja odav minna. Edasi-tagasi piletid viiele koos autoga maksid 99 eurot. Söögi eest hoolitses Itaalia köök ja öömajade eest AirBnB / kämpingud. 

Minge ka!

Raasipori kindlus kivisaarel

Högholmeni matkarada lõunarannikul

Graniit, meri, saared

Teijo rahvuspark

Kivimuuseum - Vapriikki, Tampere

Soomlased narrivad oma tööstuspärandit

spartalik, kuid jube romantiline AirBnB

Thursday, August 12, 2021

Mustika triatlon

Retsept on lihtne:
100 grammi mustikaid
1.9 km ujumist
115 km rattasõitu

Sõbrad kirjutavad Tallinna Ironmani kogemusest. Kes tegi terve, kes tegi pool. Juuksuris mu kõrval istund härra ei läinud starti, sest öösel enne sündis talle laps. Teises toolis oigas noorhärra "kuidas on üldse võimalik ujuda 3.8 km järjest!!!". Sportliku olemisega juuksuripreili lohutas teda leebelt...

Ma tahan ka! Päris triatloni ma ei tee, sest ma ei taha (ega jaksa) joosta. Aga prooviks siis vähemalt ujuda? Kuidas siis on 3.8 kilomeetrit? Või no vähemalt pool-ironmani distants, 1.9? Kui kaua läheb ja mis tunne on? 

Vaatan kaarti. Viitna Pikkjärv tundub ideaalne. Edasi-tagasi umbes 1.85 km. Rand on liivane ja läheb kohe sügavaks. Poole järve peal on saar. Suunda hoida on lihtne, sest järv on piklik ja "otsad" on üle järve näha. Lähen proovin!

Kohapeal selgub, et vesi on soe, puhas ja läbipaistev. Hea valik! 

Ujun siis. Ülekäe krool (sest tavalist ma ei suuda), vahele veidi konna. Saare juures teen pausi, ja "teises otsas" kah.

Muidu on kõik tore, kuid aeg kurvastab. Lootsin ujuda alla tunni. Kuid ei - 1:04. Sõbrad ujuvad sama maad täpselt poole kiiremini, pealt poole tunni. Nõrk :( :( :( Aga noh, vähemalt ma nüüd siis tean. 

Pärast sõidan veidi rattaga. Viitna - Tapa - Jäneda - Perila - Jüri - kodu. 115 km. Lehtses ostan juua ja Jänedal kohvi. Jüris saab 100 km täis ja energia on nii otsas, et turgutan end pirukaga. Ratas jaurab  mitmel viisil ja velg käib vastu pidurit; esimesed 25 km ehk Viitna-Tapa on räme vastutuul; Lehtmetsa-Alavere lõigu sajab ja pärast veel ja teise poole sõidust olen läbimärg. Tiksun aeglaselt, maastikuratas ikkagi. Kuid muidu on tore. Kogu aeg on tee kõrval järved ja tahaks uuesti ujuma. 

Mägede külast leian kaks põdra lõualuud, värsked ja hammastega - päris pirakad. 

Põder või kaks.

Tallinn paistab! Keskel Peetri tuuliku labad.

Tapa - Viitna, kerge lookega

Tegelikult läksin ma aga üldse hoopis perega mustikale. Proovisime Suru kandis korjata, kuid esiteks on mustikaid siga vähe (see polnud uudis muidugi) ja teiseks peletas vihm meid metsast välja. Topsi põhja ma mõne marja siiski sain. Nii et ikkagi triatlon, kolm ala - mustikad, ujumine ja ratas :)

Enesetunne õhtul kodus on okei. Kuid kui kujutlen end veel poolmaraton jooksmas, siis tekib tõrge. Järelikult tuleb uuesti proovida ja lõpuks vähemalt natukene joosta ka. Ja no oleks tore, kui keegi teeks kaasa, vähemalt ratta osa. 

Mu varasem triatloni kogemus on kirjas siin ja siis veel siin.

Järgmisel päeval:
Rattaga sõita on veidi tüütu - hõõrub. Lihased ei anna end tunda mingil määral. Kutsun poisid jooksma ja teen 2 km. 

Monday, July 26, 2021

Kanuu ja poistega Võhandul

Paidra - Leevi - Süvvahavva - Reo, 
23 km ja 7 tundi.
Meie ja sõbrad - kuus täiskasvanut, kuus 10..14 aastast poissi. 

Hea päev sai. Alguses oli mitutsugu muresid, kuid need leevenesid. Mõni noormees oli küll seda meelt, et veesõidukeid on sel suvel liiast saanud, aga no las siis on.

Küsisin õhtul, mis kellelegi meeldis. Kõigil oli midagi teistest erinevat:

"Ägedad ja ilusad liivakivikaljud!!!"

"Õppisin päriselt kanuud juhtima. Distants oli nii pikk, et jõudis õppida, proovida, harjutada ja lõpuks tuligi välja."

"Kärestikud ja veskite paisukohad."

"Nii ilus ilm oli!"

"Jõgi oli ise ilus. Hästi palju puhast loodust, ja väga vaheldusrikas."

Minu lemmikud olid hoopis pardid. Jäime Ovega teisi järgi ootama ja pardid tulid meie paati uudistama. Tulid lähedale, tegid ringe ümber, sõid ja häälitsesid otse meie kõrval. Ove hakkas neile nalja pärast veepritsiga vett pritsima - mitte pihta, vaid niisama. Pardid arvasid "hmm ehk on söök" ja tormasid hulgi vaatama. Ma ei tahtnud neid narrida ja andsin siis natuke saia neile. Tükk aega olime keset pardiparve :) Väga nunnu!

"Lähme blokeerime vannil tee ära."

"Oli asja ka või?"

Vähem lemmik oli Viira pais. Läksime ümber (mina ja kaks poissi). Välja saamine oli keeruline, sest üle pea vesi ja vool ei lasknud mul kanuud kaldale ujutada. Ujusin siis üle järvekese vastaskaldale. Kuid minu zip kilekotti pakitud telefon sai vett ja suri ära. :( Õnneks on mul mingi kindlustus. 

Poisid olid aga ümberminekul super tublid. Ujusid oma aerudele järele (üle pea vees), said kaldale ja üldse. Vesi ja ilm olid soojad, mingit häda kellelegi ei tulnud. Kuid järgmises Süvvahavva kohas läksid nad siis välja, ülejäänud panid Reo suunas edasi.

Kanuud ja transpordi tegi Vesipapp, kiidan ja soovitan. 

Monday, July 12, 2021

Valgerannas ja Pärnus

Käisime Valgerannas. Räpane - ranna peldik pilgeni täis, kohviku tasulisel kempsul ei käinud uks kinni (mitte lukku, vaid üldse kinni), klaasikillud maas.Vees on seal betoonikamakad, veristasin end korraga kuuest! eri kohast ära. Vees nähtavus null. Kuidagi kuri raiuv laine oli.

Näe, artikkel: https://parnu.postimees.ee/295349/valgerannas-suplejail-tasub-hoiatussilte-uskuda
Oleks seda enne minekut lugenud, siis poleks läinud või oleks teadnud end betoonist eemale hoida. Praegu on seal randa minnes silt, kuid mis sest kasu. 

Kolisime siis Pärnusse ümber ja seal oli kõik tore. Eriti kiidan Sweet Rosie kõrtsi (kesklinnas), kus saime hästi ja ootamatult kiiresti süüa. Pühapäeva õhtulpoolik, tipphooaeg, restoran täis ja kogu linnas söögi ooteajad "umbes tund", kuid nii teenindaja kui köök tegid imet. 

Edaspidi võtan aga teadmiseks, et enne randa minemist tuleb netti lugeda...

Sunday, July 11, 2021

Murakalt koju

Murakaid oli. Parme oli ka, kuid saime hakkama. Kuus liitrit korjatud, tulime linna ära. Kati -- autoga, mina -- rattaga. Põhja-Kõrvemaalt Kadriorgu on mingi pealt 50 km, asi see siis sõita. Mis sest, et ilm üle 30C ja vastutuul. 

  • Algus - Kemba, Peterburi maantee ääres
  • Kalmeoja kandi metsateed
  • Kolga mõis, tegin tiiru ümber / läbi
  • Kolga pood, tankisin vedelikke (murakal polnud meil tilkagi juua kaasas)
  • Kahala järv, kuid ei ligi ega ujuma ei saanud. See vist suht madal mudane lomp ka.
  • Kupukivi Kupu / Kuusalu juures. Viljapõld ümberringi, juurde ei saanud.
  • Pork, lõunasöök. Soovitan, tore koht on. 
  • Lauritsakivi, samas Kuusalus, otse suure tee ääres. 
  • Nelja kuninga kivi samas Kuusalus, otse tee ääres.
  • Kiiu kindlus-torn ja Kiiu mõis.
  • Rummu järv. Sama mis Kahala järv: päris lähedale ei saanud (märgala), ujuda vist ka niikuinii ei saaks.
  • Rummu mõisa varemed.
  • Kodasoo mõis.
  • Suletud tee Kodasoo ja Ruu külade vahel. Oi ma vihastasin! Nii Maa-ameti kui Regio kaardi järgi on see korralik ja suur tee. Teeregistri andmetel on see avalik tee. Kuid mõlemas otsas on keelumärgid ja sildid "edasiminek keelatud". Värdjad.
  • Linnamäe paisjärv, käisin ujumas. Suur sopane auk, ei soovita.
  • Suletud tee üle Jägala jõe tammi, selles kohas. Varem on see alati avatud olnud, täna - tõesti kinni. Miks??? See on kergliiklustee osa! Mõlemalt poolt jõge viib selle tammini ekstra ehitatud rattatee... Ühel pool on veel lambid ja pingid, täisvärk. Ja siis lõpeb see kinnise taraga!!!!
  • Koogi - Jõelähtme - Võerdla - Maardu - Lasnamäe.
  • Kodu.
Lõpuks olin palavusest täiesti kutu. Tahtsin vaadata Ussimäe kive, sõitsin neist lähedalt mööda, kuid no ei olnud tahtmist. Tee peal jõin 3 liitrit vedelikku, kodus veel - pool ämbritäit. 

Kokku tuli ratast ligi 70 km. See ei tohiks olla raske, ma sõitsin rahuliku tempoga ja enamasti asfaldil. Kuid - jube raske oli. 

Mustikad ei ole veel valmis - on "küljes" ja õiget värvi, kuid magusat maitset ei ole.
Maasikad on väga kribud. 
Vaarikaid veel ei saa. 
Murakate järele peaks aga uuesti minema, väga palju oli tooreid marju.
Täna korjatud saak läks enamasti viina alla, likööriks. 

Wednesday, July 7, 2021

Rootsi mäed ja meie lapsed

Kesk-Rootsi mäed, Helags ja Sylarna.
9 päeva reisi, 5 päeva matka.
Kolm täiskasvanut + kolm teismelist.
Lumi, sääsed, vahvlid, põhjapõdrad.
80 km.
Kõrgeim koht - Helagsi tipp, 1797m.

Päevik:
https://sites.google.com/site/kurinurm/muud-matkad/2021-kesk-rootsi-m%C3%A4gede-lastematk




Monday, June 7, 2021

Mulgimaa rattatuur, Viljandi - Ruhijärv - Viljandi

Eelmisel aastal käisin rattaga Viljandist lõunas.
Nüüd uuesti, aga pikemalt. Kaks päeva, öö telgis. Einar korraldas. Olime kaheksakesi.

Õisu org, Vidva oja

Teised saabusid juba reedel, käisid Ramsi Siniallikul ja järvel ja linnamäel.

Laupäevane rada sai selline, 75 km:

  • Viljandi raudteejaam
  • Heimtali muuseum ja rahvamaja, võeti väga lahkesti vastu
  • Rimmu mõis Saksakülas, huvitav laastudest voodriga maja
  • Uue-Karise: Mulgi külamuuseum (suletud) ja mõisasüda
  • Halliste. Pood, kirik, kirikumõis ja mälestusmärk. Kirikus saime jälle lahke ja toreda vastuvõtu. 
  • Raudteesild Halliste jõel, Abja kalmistu lähedal. Huvitav. Rauast karkassi on metallivargad osaliselt läbi lõiganud ja ära viinud. Julgemad kõndisid üle, mina mitte.
  • Abja-Paluoja, kõrts ja pood.
  • Penuja mõis - ei saanud ligi, tee läbi eramaa
  • Ööversti jalakas. Tal on mitu nime - Saate, Öövesti, Ööversti jalakas. Tegelikult pole see jalakas, vaid künnapuu. 
  • Läti piiriäär - olime vaid kilomeetri kaugusel koroona tõttu "lukus" Lätist
  • Ruhijärv - RMK laagriplats. Siin pidime ööbima, kuid suur ja lärmakas seltskond oli ees. Proovisime teisest kohast järveni minna, kuid seal oli vaid võpsik ja roostik. Lõpuks ööbisime RMK platsi parklas. Seal oli paadislipp ja laud, sai süüa teha ja olla küll. Väike lõke, pikk ujumine ja üldse mõnus.
Pühapäev, 60 km:
  • Ujumine Ruhijärves ja pannkoogid - aitäh tegijale!
  • Karksi-Nuia. Asula, pood, järveäär
  • Karksi-Nuia ordulinnuse vared ja viltuse torniga kirik.
  • Karksi asula ja mõisasüda. Lugesime Vabadussõja "Karksi lahingust"
  • Morna mõisasüda
  • Õisu mõis
  • Õisu matkarada Vidva ojal ja "Õisu põrgu". Jättis lahjema mulje kui eelmine kord käies, kuid kivine ojasäng ja ürgmets on ikkagi väga ägedad.
  • Veskejärv sealsamas Õisus, suplesime
  • Loodi mõis
  • Maailma Kõige Üksildasem Lambipood sealsamas. Lahedad puust treitud õhukesed lambid.
  • Loodi matkarada ja "Loodi põrgu", kõrge paljand Viraski ojal. Õisus pole paljandeid hästi näha, kuid Loodi oma on väga kena.
  • Loodi Püstimäe lehisepuistu
  • Viljandi
Ilm oli suurepärane - päikseline ja soe, kuid mitte liiga palav. Ruhijärve laagris oli sääski talutavalt. Vesi oli järvedes soe. Sõitsime minu arust just parajalt, rohkem oleks läinud rabistamiseks. Ratastega oli üksjagu probleeme, kuid minu Merida töötas seekord hästi. Pildistada ma ei viitsinud. A.O. tegi aga hiilgava fototöö. 

Käisime Abja-Paluojas ja Viljandis söömas. Mõlemas ootasime toitu ligi tund aega. Mulgid ilmselt elavad metsa müügist niigi hästi ja toitlustus pole äri, mida tõsiselt võtta. 

Mai

Sõrves on metssead on maa üles pööranud, parandame. Hiljem niidame. Kas ei saaks paluda metssigu, kes sööks heina nagu lambad? 

Mõlemad jalgrattad käivad hoolduses, Canyon saab uued tubeless rehvid. Ostan palju lisavarustust - uus kiiver, rattalukud, telefonihoidja, uued rehvid, muud kraami. Tahame Iidale uut ratast osta, aga lootusetu. Katsetuste käigus selgub aga, et Alo saab minu väiksema rattaga sõita.

Ostan pulsikella - Garmin 45S, väike lihtne spordikell. 

1. mai - sõidan rattaga 115 km. Käin Aespas (alev Raplamaal) Tamme Suurkivi juures ja Sõrves. Vastutuules sõitmisest on jalad mitu päeva hellad.

8 & 9 mai - Väike-Maarja rattamatk. Ilm muutub selle ajal talvest (lumi lörts rahe) kevadiseks. Sõbrad ja värk, väga hea sai. 

11. mai - käime Iidaga Pirita jõel süstaga sõitmas. Hea koolitus! Hiljem käin veelkord, ilma Alota.

15. ja 16. mai - rattaga sõitmas, Iidaga Jõelähtmel ja Iida & Janega Kostivere kandis. Huvitav ilm, täielikust udust või pilvest maheda õhtupäikeseni.

22 ja 23 - nädalavahetus Purtses ja Jõhvis. Niidan kaks päeva. Draamat - keskmiselt.

27. mai - süstaga Pirita - Haabneeme. Merel päikeseloojangut oodates lähen süstaga ümber.

26. ja 28. mai - Ove sünnipäevad. Kodus sugulastele ja Nõmmel Glehni pargis sõpradele.

29. mai - õhtune Viimsi ring, Pille ja Elinaga. Lubja majakas ja Röövlikoobas, Pärnamäe pank, Kelvingi, Rohuneeme tipp (niipalju kui võimalik), Viimsi idakalda juurikane metsarada, luiged ja haigrud.

Kuu viimane nädal ja nädalavahe läksid laste õppimise nahka. Õigemini mitte-õppimise nahka. Super närvesööv. Süü on suuresti meil endal. Kogu koolivärk on käinud üle kivide ja kändude, ja meil pole selle jaoks tähelepanu jagunud. 

Kokku - paras segu rattasõidust, kanuu- ja süstasõidust, muust füüsilisest. 
Liiga vähe tähelepanu tööle, perele ja eriti lastele.


Friday, May 28, 2021

Süstaga ujuma

Olen nüüd kolm korda käinud süstaga Pirital. Korraldajaks on olnud Rändajad, https://randajad.ee/.

Esimene kord - Iidaga. Pirita jõge pidi merest Lükati sillani ja tagasi, pärast ümber muuli merele ja liivaranda.

Teine kord - üksi (sest oli vihmane ja Alo ei tulnud). Sama marsruut. 

Kolmas kord ehk eile - Iidaga. Pirita jõesuust Haabneeme randa OKO restorani juurde. 

Pirita jõgi on kena. Paarsada meetrit suurest sillast ülesvoolu on linna kära kuuldamatu, asemel on vaikus ja veelinnud. Sõit on kerge - jõgi, aga leebe vooluga, süstaga pole alla- ja ülesvoolu minekul erilist vahet. Kuid Lükati silla eel on kitsam tugeva vooluga koht. Esimene kord ma sealt üles ei saanudki, teine kord oli aga vool niipalju aeglasem, et tuli vaid paar korda tugevamalt tõmmata. Igatahes on see Pirita jõe sõit imehea võimalus süsta proovida - kerge, ohutu, parajalt pikk. Sobib ka lastele alates paarteist ja üles. 

Sõit merel võiks olla keerulisem, aga eilne ilm oli väga leebe - tuuletu, rauge madala lainega. Tiksusime tasapisi Piritalt Meriväljani ja Miidurannani ja edasi. Haabneemes päikeseloojangut oodates hakkas mul igav ja jahe, tegin paar kiiremat liigutust. Ja siis ühe pöörde ajal läks süst kummuli. Ma ei saanudki aru, kuidas. Olin klõmm vee all ja kõik! Kaldast eemal, avavees. 

Hetk ehmatust, siis olin taas vee peal. Põll tuli õnneks ise lahti. Korraldaja tuli appi, tõmbas minu süsta enda oma peale ja kallas tühjaks. Nüüd selgus, et iga retke alguses õpetatud süsta peale ronimine ei olnud asjata. Sain kenasti peale ja uuesti istuma. Sõites hakkas kohe uuesti soe. Uhasin kaldale, sikutasin ka teised kaldale (sest madal liivarand ja mina olin ju niikuinii märg). Sain ka kuivad riided nii kärmelt selga, et külm ei hakanudki.

Karistus tuli uljuse eest - selge. 

Kogemus kokkuvõttes veidi piinlik, kuid üldjoones õpetlik. Kogenud päästjaga on ka sügavas vees süsta tagasi saamine ootamatult lihtne. Ja kui siis kohe uuesti tööle hakata, ei ole ka külm. Täiskomplekt kuivi riideid oli abiks, käterätik ka. Telefoni päästis hoolikus - oli pärast pildistamist kilekoti alati hoolega sulgenud. 

Mingitele üla- ega alatugedele mõelda ei jõudnud. See vajab ilmselt refelekse, mida mul muidugi pole. 

Järgmine kord on juuni alguses, kui Alo trenn teeb hooaja lõpuürituseks väikese sõidu Pirita jõel. 

Vihm luurab

Vihm jäi Tallinna kummitama, meie aga oleme Meriväljal :)

Friday, May 21, 2021

Ratas: Astangu sõjaväli ja Harku karjäär

Käisime sõitmas. Tahtsin Astangu üle vaadata ja siis läbi Harku karjääri Tabasallu sõita. Kuid ei õnnestunud! Piki panga serva enam läbi ei saa - eramajad ja aiad on ees. Otsisime pikalt läbipääsu ja ei leidnudki. Ilusama ilmaga oleks saanud kas läbi metsa või panga nõlvast alla, kuid nüüd oli libe ja märg ja halb. Läksime lihtsalt tagasi. Olen nördinud ja lähen proovin uuesti.

  • Kadaka puiestee Suurkivi. Ma pole iial teadnud, et selline rändrahn olemas on.
  • Astangu militaar-ala. Selle imetlemiseks on veidi hilja, rohelus matab.
  • Astangu panga-alune rajake
  • Lapsepõlve kaljuronimis-koht, nüüd üsna hüljatud
  • Harku karjääri tööstusmaastik. Kole ja ilus korraga. Vaated pilpakülale ja Tallinnale, järsud raiutud paeseinad, platood, kõige peal ereroheline sammal ja lilled. Anemoon õitseb, Sosnovski karuputk on kaunilt kollane.
  • Lepiku kraav (voolab karjäärist alla Tiskresse)
  • Astangu pangapealne ja sissevajunud käigud
  • Järveotsa oja (voolab Astangu pangast alla)
  • Astangu angaar, kus purjus vene nolgid omavahel maid jagasid, tulime kärmelt tulema

Tore sõit, hoolimata vihmast ja porist!

Fotosid tegin vähe, sest vihm ja kole, kogu Astangu allosa ja Harku karjäär jäid pildistamata. 

Kadaka puiestee Suurkivi



    Lepiku kraavi on hea inimene kummist silla paigaldanud



    Kunagi julgesin ma siit nii alla kui üles ronida...

    Järveotsa oja Astangul

    Nii kakerdasime karjääris läbipääsu otsides :(

    Eurovisioonist

    See on fännipostitus ja kaasanoogutus rentsile, kes ütles, et Eurovisiooni võib ära jätta ja Itaalia võitjaks kuulutada.

    Sellist puhast, jõulist talenti pole ammu kohanud. 

    Jutt siin: https://wiwibloggs.com/2021/03/02/lyrics-zitti-e-buoni-maneskin-italy-eurovision-2021/262605/



    Ühtegi teist lugu pole ma seni kuulanud, Eesti oma ka mitte. 

    Muidu kuulan ma viimasel ajal vaheldumisi Ariana Grandet ja Twisted Sister'it. AG on see tibi, kelle kontserdi asjus Manchestersis 22 inimest surnuks plahvatati. TS on armastus minu lapsepõlvest, USA "karvased ja karjuvad" stiilis rokkbänd. Ka nemad on mõlemad geeniused. 

    Mis sorti muusikat sina kuulad?
    Kas sul on üks stiil või segu?

    Monday, May 17, 2021

    Nurmenukune ja toomingaõiene ja elektrikarjusene

    Kaks päeva rattaga Jõelähtme lähedal.

    Laupäeval Iidaga maanteest põhja pool. Olerex - Jägala juga - veehoidla tammi pidi üle Jägala - Linnamäe hüdroelektrjaam - Jõesuu liivarand - Jõesuu rippsild - golfiküla - Ülgase pank nii alt- kui pealtpoolt - Ülgase fosforiidkaevandus - Jõelähtme kirik - Olerex.

    Pühapäeval Jane ja Iidaga maanteest lõuna pool. Kostivere - Kostivere / Jõelähtme karstiala - Raasiku Harju-Jaani kirik - Raasiku mõis - Aruküla ja sellenimelised mõis, hiidrahn, laululava - Kostivere mõis. 

    Pühapäevase sõidu järel suundus Jane oma kiriku kempsu unustatud prille ära tooma ja mina oma Olerexi unustatud jakki ära tooma. Eakohasus...  

    Oli imeilus. Pühapäeval oli lauspäike. Laupäeval oli ilm kahtlane, ähvardas vihmaga, aga tegelikult sõitsime esimese poole pilve sees. See ei olnud udu, vaid merelt tulnud pilvelaadne toode. Väga romantiline! Õhtuks läks see üle ja sõidu lõpetasime madal-mahedas õhtupäikeses. Ülgase panga ääres on teerada, maa-ameti kaardil märkimata (ortofotol näha), kuid isegi meie linnaratastega hästi sõidetav. Selle ääres oli lõputu nurmenuku-väli. Igal pool õitsevad & lõhnavad toomingad. 

    Nägime kulli, sookurgi (Ülgasel), luiki, ronki (vist?, Ülgase panga all lodumetsas), surmasime suurel hulgal tigusid.

    Loodusturismi mõttes soovitan ma kõigil, kes veel pole, minna Kostivere karsti vaatama. See on niiiiii lähedal - otse Peterburi maantee ääres. Ja nii lahe. Ja enamik inimesi pole seal käinud.

    Aga ka Aruküla ja Ülgase on külastust väärt. Aruküla rahn on Eesti suuruselt kuues hiidrahn (vt Eesti hiidrahnude loend). Suurest teest alla saja meetri, lagedal platsil. Võiks ju ära vaadata? Ülgase pank on esiteks ootamatu pirakas - üle 30 meetri kõrge ja ligi 2 km pikk klindi-jäänuk. Teiseks on siin Eesti vanim fosforiidi-kaevandus, millel kunagi oli oma raudtee ja oma sadam (Koljunuki sadam).

    Natuke tõrva kah.
    Kostivere karsti vaatamine oli üsna keerukas, sest eramaa ja elektrikarjused. Ma olen üsna kindel, et viimati seal käies neid (nii palju) ei olnud. 
    Arukülast Raasikule sõitsime mööda vana küladevahelist teed. Keset teed on eramaa ja õu. Küsisime viisakalt luba ja saime läbi. Kuid siiski! Arukülas oleval ümbruse kaardil - mis on üsna uus - on seal igatahes tavaline läbiv tee. 
    Ülgase koopasuude ümber on keskkonna-ameri tara. Kaitsevad nahkhiiri. 
    Maa-ameti kaardil on kogu Ülgase pank punane keeluala. Kuigi liikuda ei tohi vaid koobastes sees.

    Ma saan aru, et igal piirangul on põhjus. Minu maa! Nahkhiired! Erastasin maa ära ja valla-ametnik ei märganud tee peale servituuti seada! Kuid tulemuseks on ikkagi Eestimaa, kus igal sammul on keelumärk, eramaa silt või valvekaamera. Nukraks teeb. 

    Fotosid ka. Lilli ja mõisu pildistagu keegi teine.

    Surnud pterodaktülose detail

    Jõesuu rippsild

    Jägala jõgi

    Ülgase pank. Valge täpp on looduskaitseala silt 

    Aruküla hiidrahn

    Monday, May 10, 2021

    Väike-Maarja rattamatk

    Rattamatkasime Väike-Maarja ümber.
    Kaks päeva, paarteist inimest, hulk lapsi. 

    Nähtud asjad:

    • Väike-Maarja
    • Äntu järved ja matkarada - Sinijärv, Vahejärv, Valgejärv. Tegime juurikarohkest rajast vaid lühike osa järvede ümber.
    • Äntu Punamägi - vana linnamägi
    • Kiltsi mõis / loss
    • Kiltsi külalislahke pood
    • Sünnitav hobune Vao külas (kellele K. kohe inimesed appi kutsus)
    • Vao tornlinnus / kindluselamu
    • Porkuni loss, paemuuseum, järv, park
    • Valgejõe algus Porkuni järve väljavoolu juures - mürisev koseke
    • Põltsamaa jõe algus sealsamas. No seda me päriselt ei näinud, sõitsime mööda. Aga Porkuni ja Tamsalu-Väike-Maarja maanteede vahel, Vao ürgorus on veelahe. Põhja pool voolab Valgejõgi Lahemaa ja Soome lahe suunas. Maantee lõunaküljel on allikad, millest algab Võrtsjärve voolav Põltsamaa jõgi. 
    • Võivere tuulik
    • Struve kaare punkt tuuliku kõrval
    • Simuna Katkuallikas ja Pedja jõe algus
    • Mällo vesiveski ja paisjärv Pedja jõel
    Teine päev:
    • Käru vesiveski Pedja jõel, kalatiigid
    • Emumägi - mägi ise, vaatetorn, puukujud ja puust rajatised
    • Lasinurme mõis ja park
    • Mõisamaa mõis, eriti selle Eesti suurim (vist) mantelkorsten
    • Rakke linnamägi, suusalift ja suusanõlv, Rakke lauluväljak
      https://et.wikipedia.org/wiki/Rakke_linnus
    • Rakke uus ja vana lubjatehas - Nordkalk ja "Kadaka korsten"
      "Karl Kadak jõudis Eesti 20 rikkaima inimese hulka, olles ilmselt kõigi aegade madalaima haridusega miljonär Eestimaal. Paar talve koolis käinud, kuid seal ei lugema ega kirjutama õppinud karjapoisist, kes alles oma elu lõpuaastatel allkirja kirjutamise selgeks õppis, sai lubjakuningas."
    • Liigvalla mõis - Rein Kilgile kuuluv suur ja lagunev barokk-mõis. Käisime sees. Kurb pilt.
    • Varangu mõis - peahoone, viinavabriku vare 
      Varangu vesiveski-elektrijaam on kõige koledam vesiveski, mida ma elus näinud olen.
      Varangul on veel allikad, kuhu me päriselt ei jõudnud.
    • Aavere rüütlimõis
      See on kõige veidram mõis, mida ma elus näinud olen. Keset võsa on vapustava fassaadiga lagunev koloss. Sees ja katusel kasvavad suured puud. Mõned mõisakompleksi hooned on heas korras. Kuid peahoone on super sürr!!!
    • Liiduri lubjaahi - jälle täiesti sürr ehitis metsas
    Kaugelt nägime veel:

    Mõisu ja seotud hooneid on siin MILJON. Möödaminnes nägime ära hulga mõisa-asemeid (Raigu, Ilmandu, Käru, Emumäe), meiereisid, viinavabrikud, valitsejamaju, magasiaitu. Võrdlesin Delfi kaardi mõisa-kihi abil, et Väike-Maarja ümbruses on mõisu kaks-kolm korda tihedamalt kui Tallinna lähedal. Lisaks kõik viinavabrikud ja tuuleveskid ja mõisakoolid ja muu. Siin saab aimu, kui tihe oli see Eesti maa-elu ülal hoidev võrk. 

    Kui sellest virvarrist midagi esile tõsta, siis Rakke linnamäe, Aavere ime-mõisa ja Liiduri lubjaahju. Need olid kõige ootamatumad. Äntusse ja Porkunisse lähen ma kindlasti veel. Kuid igast ülal mainitud kohast annaks oma päeviku-sissekande teha, nad kõik on lahedad.

    Matka kõige ilusam osa oli minu jaoks õhtune sõit Väike-Maarjast läbi Simuna Imukverre. Madala päikese mahe valgus, põllul jooksev rebane ja raiesmikul hüppav kits, hea tee ja taganttuul. 

    Varakevad on üldse suurepärane aeg. Metsade all on rohetav vaip valgete, kollaste ja siniste lilledega. Ilus noh. Loodus paistab läbi. Rakke mäe vormid on suveks kõik kadunud, Aavere mõisa asemel on roheline müür. Aga nüüd on kõik näha, ehkki nagu läbi tärkavate pungade kerge loori.

    Öö olime Kõrvelaane turismitalus - soovitan väga!!!

    Sõitsime umbes 80 ja 60 km. 

    Esimesel päeval saime lund, rahet, vihma ja külma tuult. Kuid õhtuks tuli päike välja! Teine päev oli aga päikseline, kuigi tuuline. 

    Raja mõtles välja ja giidiks oli Jaak, söögi ja tehnilise toe korraldas Liina - super tänud mõlemale!!

    Eraldi tuleks kiita kaasa sõitnud lapsi / noori. 

    Fotod.. kunagi hiljem :)
    Seniks vaadake edevamate sõprade Facebooki albumeid.

    Monday, May 3, 2021

    Lisame Wikipediasse artikli

    Kirjutasin Wikipediasse esimese päris uue artikli.
    https://et.wikipedia.org/wiki/Tamme_Suurkivi
    Kulus kaks tundi.
    Panen kirja, mida ja kuidas teha - ehk läheb teil siis vähem.

    Eeldused: sul on konto, oled sisse logitud nii Wikipediasse kui Wikimediasse, oskad markup'iga ringi käia.

    1. Loo uus artikkel, juhend siin.
    2. Klooni mõne sarnase artikli tekst ja saa aru, mida see teeb. Redigeeri ja kustuta nagu vaja.
    3. Uuri makrosid - need on {{ }} vahel olevad asjad.
    4. Koordinaatide lisamiseks artiklile on makro Mall:Artikli_koord_tekstis.
      Selle tulemusel tekib artikli ülaossa viit koordinaatide ja kaardiga.
    5. Looduskaitse-objektide lisamiseks on makro Mall:Keskkonnaregister.
      Tulemusel tekib viit Eesti Looduse Infosüsteemi / Keskkonnaregistrisse. (Seal valitseb kaos, lepi sellega.)
    6. Kasulik on ka viidete makro Mall:Viited.
    7. Kontrolli üle kategooriad, viited, välislingid, süntaks.
    8. Salvesta, kontrolli, avalda, kontrolli.
    Foto / video lisamine käib läbi Wikimedia Commonsi. Foto saab ka otse lehele lisada, aga nii ei peaks. Wikimedia lisab mitmekeelse info ja võimaldab fotot leida & kasutada ka teistel.  
    1. Mine https://commons.wikimedia.org/wiki/Main_Page ja logi sisse.
    2. Saa fail üles - "Upload", "Select media" jne.
    3. Lisa kirjeldus ja selgitus nii inglise kui eesti keeles.
    4. Lisa kategooriad. See oli minu jaoks kõige keerukam. Wikimedias ei ole Eesti kategooriaid ("Lasnamäe_mänguväljakud"). 
    5. Lisa, mis sorti asju foto sisaldab ("depicts") - "erratic_boulder", "cat", "car", ...
    6. Jõuad "Use this file" lehele. Kopeeri sealt õige lõik markup'i artikli algusesse või kuhu tahad.
    Kalad, mille otsa ma komistasin.
    • Fotode laadimine otse lehele ebaõnnestus arusaamatul põhjusel, mitu korda ja eri vigadega. (Sama jama juhtus aasta tagasi.) Oma fotod, otse telefonist, natuke töödeldud - ei teagi, mis kala.
    • Makrod. Wikipedia ütleb "lisa artiklile GPS koordinaadid", aga kusagilt ei selgu, kuidas. Tuleb lugeda neid Mall:makro_nimi lehekülgi. 
    • Meedia kategooriad on tume maa ja vist ei töötagi hästi.
    • Eksisin kümnendmurru eraldajaga, koma vs punkt. 
    • Ma ignosin täiega Wikipedia vs Wikidata vahekorda. Teoorias ei peaks lisama mitte "lehekülgi", vaid "objekte" koos meta-andmetega, ja siis lisama lehe lihtsalt kui viite Wikidata objektile.
      Ehk siis õige protsess on:
      - objekt Wikidatasse
      - fotod-videod Wikimedia Commonsisse
      - leht Wikipediasse, mis need kaks kokku seob
      - ... leht inglise, vene jne Wikipediasse
      Aga kesse viitsib.
    Kõige rohkem aega läks aga info leidmisele. Keskkonnaregister on segapuder. Sama objekti kohta mitu kirjet eri infoga jne.


    Paarirealise artikli kirjutamine võttis mul aega ligi kaks tundi.
    Ja ma sain jooksvalt kahe targa inimese käest abi.
    Aitäh!!!

    ... lisa.

    1) Maa-ameti rakenduses (xgis) saab muuta koordinaatide esitust, kui klikkida ekraani allosas olevale koordinaatide paneelile. Seal tuleb xx-lamberti süsteemist ("ristkoordinaadid") üle kolida geograafilistele (kraadid-minutid-sekundid). Nii saab kergesti leida objekti koordinaadid Wikipedia ja Wikimedia jaoks.

    Edit: oi kui raske see kõik on. Ütleme, et teil on loodusobjekt O, mis asub looduskaitsealal L, mis asub külas K vallas V maakonnas M. Objektil asus tehas T ja sellega seotud rajatis R.
    Millised artiklid millele viitavad?
    Kui kõik kõigile (ja tagasi ka), tekib selline segapuder, et keegi ei saa aru. 
    Sama küsimus on välisviidete kohta, ja kategooriate kohta.
    Oeh.

    Aprill aprill!

    2. aprill ehk Suur Reede - kanuuga Kasari jõel ja jalgsi Penijõe matkarajal. 

    3. aprill - vaktsineerimistalgud. Sõitsin Tondirappa, ajasin vanurid kahte lehte ja sain oma süsti. Pärast ei maganud mitu päeva, sest jälgisin meedias käivat tralli. Jube kurb on. Mitte poliitikute ega meedikute, vaid riigi üldise haldussuutmatuse ja bürokratiseerumise pärast. 

    10. aprill - kanuuga Loobu jõel. Lastest Alo, Ove, sõber. Väga tore oli. 

    17. aprill - Katrini sünnipäev. (K., mitte T.) Käisime Kõnnu järve ääres. 13-15 km eri mõõturite järgi. Keila jõgi, Mälivere veskikoht ja paisjärv, põdrad. Nägime ära Nõmme karstiala ehk kurisu - lagendik, mille servas kopra pesakuhil, millest algab väike järv ja oja. Väga nunnu. Arvestatav osa matkast läks otse läbi maastiku. Võsa sai täie eest. Leidsime tammesalu ja pärast veel ühe hiiemõõtu tamme. Kaardil märgitud "Kõnnu tammed" olid selle kõrval pigem könni-tammed. Seltskond oli pea 20 inimest. 

    Kasaris oli 13 inimest, Loobus 18, Kõnnus ligi 20. Tundub, et koroonat hakatakse ignoma. Arvestatav osa meie eagrupist on oma süsti kätte saanud. Rahvas kohtub küll õues, kuid maskideta. Õudus teise inimese lähedusest hakkab kaduma. 

    18. aprill - Purtses. V koos vennaga lõikasid meie õunapuud ära. Viis mees-päeva! Uhke värk. Ma ausalt ei lootnud, et meie väljakasvanud rauk-puudest asja võiks saada. Nüüd... ehk siiski? Lisaks läks maha hoovis laiuv vaher - see on suurim puu, mille ma ise saega maha olen nüsinud. Üksi poleks hakkama saanud. Väiksemaid puid ja oksi läks muidugi hulgem. Ei, raieluba ei olnud. 

    24. ja 25. aprill - kanuuga Ahja jõel. Poisid, T + K, muud sõbrad.

    Rattaga sõidan ka, aga vähem kui tahaks. 

    Kodune remont on "saba" faasis, tõstame asju ümber ja K värvib põrandaliiste. Kempsu tekkis kraanikauss. 

    Wednesday, April 28, 2021

    Remont

    Eellugu on pikk ja keeruline. Meil on korter väikeses Kadrioru puumajas. Kinnistul on kolm... majasarnast asja. Omandireform / erastamine läks kriminaalseks. Kinnistu vahetas omanikku ilmselgelt võltsitud dokumentide alusel. Väga täpsel hetkel ilmus välja Berliinis enne II Maailmasõda kahe saksa perekonna vahel sõlmitud eelleping. Eestikeelne! Pastakaga kirjutatud! Lihtkirjalik! See saadeti kohtulikku ekspertiisi, kuid dokument "jäi põlevasse majja ja hävis".  Kõik vanad elanikud kaotasid selle ühe võltsitud paber pärast oma kodud. Kurb ja sünge lugu jurist-pättide võidust tavalise kodaniku üle. Prooviti isegi Euroopa Inimõiguste Kohtus vaielda, kuid kohtu veskid ei ole ikkagi lihtinimese jaoks. (Pätt oli vahelpeal justiitsministriks saanud.) Omandireformil on minu jaoks seetõttu kibe maik juures. Millalgi käisime ka meie kohut (meid hageti), kuid see protsess rauges. Siis toimus majade üli-imelik erastamine, kus ametnikud ja kohtud ja seadused omavahel täiesti risti jooksid. Kui kõik lained olid ära loksunud, läks enamusosalus järgmiste kriminaalide kätte. Nood hakkasid maju renoveerima, kuid siis läksid kõik pankrotti - omanikke esindav firma, peatöövõtja, mõni inimene ka eraisikuna. Renoveerimise ninameest aeti väga avalikult interpoliga taga. Ajakirjandus kajastas seda pidevalt ja mõnuga. Kas sinu pilt on olnud Postimehe kaanel kirjaga "kus on PP? interpol tahaks teada!!!". Saadi Marbellast kätte, pandi vangi. Hiljem vahetas ta nime ja elab nüüd uhkelt edasi (ja on täitsa tore mees, lihtsalt erakordselt kirju ajalooga). Mitu korteriomanik-abielupaari läksid lahku. Renoveerimise järel said ühistus võimu järgmised kriminaalid, kes pumpasid ei kusagilt imeosavalt raha välja - vaata ja imesta ja mitte halligi teha ei saa. Osa kortereid läks Hansapanga "probleemse vara osakonna" Ektorneti kätte ja liikus sealt edasi hallidele aladele. 

    Kuid lõpuks said kõik võitlused võideldud. Järgi jäi enam-vähem toimiv maja ja ühistu. Keegi naabrile tere ei öelnud, kuigi polnud ka otsest vaenu - oli lihtsalt tüdimus. Õue ehitatud hiiglaslik liivakast ja mängumaa olid tühjad - kuigi lapsi oli palju, vältisid kõik omaenda kodu õue. Kuid vähemalt ei käinud keegi kellegagi kohut ja politsei ei käinud enam krundi peal elanikke püüdmas. 

    Meie ei läinud ei lahku ega pankrotti, kuid väljusime jamast korraliku finants-koormuse ja liiga suure korteriga. Hädavajalikud tööd said tehtud, kuid tehnoprojektid läksid täiesti ülejala (ja jäid dokumenteerimata). Ka meie soov oma korteri tööd ökomaterjalidega teha ja olemasolevaid osi ära kasutada ei olnud töökorralduse mõttes abiks. Meil on ainsana korteris originaaluksed alles, kuid... jah. 

    Edasi juhtusid veel kaks asja. Üks - me rajasime uued, mürakindlamad põrandad. Kaks - kogu maja puitkonstruktsioonid vajusid. Uued põrandad tähendasid uste tõstmist (sest lisandus 7 cm paksune heli-isolatsiooni kiht) ja hirmkoledaid ukseavasid. Vajumine aga lõi krohvitud seintesse suured praod, kust krohv tükkidena maha pudenes.

    Niisiis oli meil korter, mis on tehniliselt okei (normaalne köök ja vannituba), kuid esteetiliselt mitte eriti. Seintes on tohutud praod, siseuste ja akende servad on viimistlemata, igal pool on mingid elektrijuhtmed ("siia paneme lambi", aga siis ikka ei pannud) ja kogu teine korrus on üldse vaid karkass. Pmst ma häbenesin sõpru külla kutsuda. Ja kuna kõigest oli tüdimus, siis ei teinud me ka midagi, et korda saaks. 

    Nüüd lõpuks sai üht-teist neist asjadest korda.

    Kõiki tehtud töid ei mäleta. 
    Loetlen suvaliselt.

    Alustuseks lisasime korterile ühe toa:

    • Tekkis uus sein, mis siis tekitaski uue toa. (Selle koha peal oli ka varem sein ja tuba. Lõhkusin selle iseoma pisikeste kätega maha.) Sein - puitkarkass, lubikrohviga. Seina ja lae ühenduskoht on peegelvõlv. 
    • Uus uks koos lengidega. Kasutasime vana ust, lengid on uued. 
    • Uue toaga seotud elektritööd - laelamp, lüliti (uuele seinale), uued pistikud-juhtmed mitmesse kohta.
    • Toast voolab läbi totakas vertikaalne toru. See sai puidust kasti ümber, selle peale lubikrohv.
    • Toa üks savikrohvitud sein sai hulga parandusi. 
    Sellega sai selgeks, et meie meistrid oskavad lubikrohviga töötada küll. Looduslik lubikrohv on keeruline ja pirts materjal, sest kuivab mitu päeva ja seda peab selle aja jooksul 2x päevas täiesti märjaks kastma, muidu tulevad kohe uued praod susse. 

    Nüüd läks päris tööks kõikide seinte, lagede, uste ja akendega:

    • Kõikide krohvipragude parandamine nii laes kui seintes. Praod tuli lahti raiuda, mõnes kohas tuli kogu sein maha võtta ja uuesti teha. Täite, seinte ja lagede jaoks olid eri krohvifraktsioonid.
      Tulemus - täitsa okei. Uus krohv on teist värvi kui vana, natuke soojem toon. Nii et kohati on parandatud praod seintel näha kui kaljujoonised. 
    • Kahe ahjuava krohvimine. Me lõhkusime kunagi vanad ahjud välja, aga uusi ei teinud. Nende asemel on kipsplaat-karkass-sein. See sai krohvi alla.
    • Lagede värvimine. Lubiliimvärvi krunt + lubivärv. Proovisime ka struktuurse lubivärviga, aga see ei jäänud hea (ja tuli uuesti üle värvida). Mõni lagi sai neli kihti värvi. 
    • Seinte kruntimine enne ja pärast krohvimist. Enne, et krohv peaks. Pärast, et ei tolmaks ega maha ei pudeneks. (Natuke ikka pudeneb.) Tsellulooskrundiga.
    • Uste ja akende ümbruse remont. Seal olid põranda tõstmisest saati suured augud ja need tuli millegagi täita. Tiibukste lenge tuli seina / ukseava suhtes veidi nihutada.
    • Uued aknaliistud. Meil on 11 akent, enamik neist üsna suured. 
    • Uued ukseliistud. Meil on korteris 10 ust. Üks on veel, aga see on seina sees peidus. 
    • Uued põrandaliistud. Üle 100 meetri liistu tuli. Ma lugesin alguses 140 meetrit, aga uksed ja liistutamata köögi-osa võtsid palju maha.
    • Uued aknapaled.
    • Uued puust aknalauad - korralikud ja laiad.
    • Ava kahe esiku vahel sai lengid (ja ukseliistud).
    • Kemps sai uue lae. (Kuid lahendust ei saanud ventilatsioon, mis on kogu maja mõttes katki.)
    • Kempsu seinte krohvimine - teine, tavaline ja veekindel krohv. 
    • Kemps sai kraanikausi. Koht selleks oli kogu aeg olemas, kuid "pimedatega" kinni. 
    • Vannitoa seinte täielik pahteldamne + värvimine. Varem oli puhas krohv. Tulemus on meie jaoks ehmatavalt sile ja plass. "Tavaline."
    • Vannitoa kraanikauss ja selle alune ehitis nihkusid veidi (mis tähendas uusi torusid ja liitmikke). Tekkinud tühimikku nihkus pesumasin, mis varem oli tobedalt keset põrandat. Pesumasin sai ära tasakaalustatud.
    • Vannituppa said uued veekindlad elektripistikud. Lisaks on nad normaalse koha peal.
    • Mõni tuba sai uued elektrikontaktide read, eriti köök. 
    • Uued kardinapuud mitmesse tuppa. 
    • Esiku ja uue toa põrandad lihviti üle. (Uskumatult tolmune töö!) Alguses taheti seda teha ringlihvijaga, kuid see purustas tüki seina. Siis tehti taldlihvijaga. Tulemus - ilus.
    • Lihvitud põrandate esimene õlitus, kaks korda.
    • Kõikide muude põrandate hooldusõlitus. Jube keeruline - me elasime ju ise sees. Kogu mööbel ümbe kolida, jne. Õli kuivab umbes nädal aega. Ja lõhnab. 
    • Põrandaliistude värvimine. Liistud võiks muidugi värvida _enne_ paika panemist. Kuid vastav värv istus Suessi kanalis kinni ja noh. 
    • Uued lambid kööki ja elutuppa. Kati rottis kusagilt ära oma unistuste kroonlühtrid, mis olid just sel hetkel üle jäänud. 
    • Nõrkvoolu juhtmed koguti ühte kilpi. See on vaid butafooria. Kogu see juhtmestik on täiesti arusaamatu ja kasutu. Pmst oleks vaja eraldi projekti nende kaardistamiseks. Ja suurem osa nõrkvoolu on kasutu - no ei ole enam vaja koaksiaali... Aga vähemalt on nad nüüd kõik ühes kapis koos, mitte ei tolgenda juhtmete otsad suvaliselt segamini krohvitükkidega.
    Igasugu väiksemaid töid sai veel palju, kõik ei ole enam meeles, mõned:
    • Vannitoa veetööde käigus läks katki korteri peakraan. See sai uus. (Ja selleks vahetuseks tuli kogu maja vesi kinni keerata.)
    • Esimese välisukse ja selle luku parandus - käib nüüd palju paremini kui varem.
    • Osad tolgendavad elektrijuhtmed said liistude alla ära peidetud.
    • Kümme aastat katki olnud köögi laelambi lüliti sai uus...
    • ... ja siis veel uuem, sest kroonlühtritele said dimmeriga lülitid.
    • Praod põrandate ja akende äärtes said kivivilla täis topitud. 
    • Üks riidekapi uks sai uue, terve klaasi.
    • Esiku riidenagi lühendati, et ta uue lengi ja liistuga seinale ära mahuks. 

    Kogu aja elasime korteris sees. Muidu oleks me kolinud, aga koroona aeg - ei taha. Nii et käis pidev asjade tarimine ühe ja teise korteri poole vahel. Mis oli kokku ikkagi kergem kui ma arvasin. Ainult et raamatuid on meil jaburalt palju. 

    Remondi käigus ei juhtunud ühtegi suuremat avariid. Väiksem jama oli vee peakraan. Pikalt maas olnud maalriteip rikkus kahte põrandat (aga õlitatud põrand parandab igasugu vead ajaga ära).

    Remondiks läks vaja uskumatut kogust masinaid. Eriti puutööde ajal. Elutuba oli siis nagu tööriistalaenutus. Iga liigutuse jaoks oma saag või frees. Suurim saag oli vist viis meetrit pikk. Osavus ja kiirus, millega tekkisid akendele lauad ja paled ning ustele lengid, oli uskumatu. 

    Lõputu hulk asju EI saanud seekord lahendust.
    Aga neid ma siin üles lugema ei hakka. 

    Tööd tegid spetsialistid, mitte meie ise. Ainul mõne väiksemad ja lihtsamad asja - põrandate õlitus, kruntimine jne - tegime ise. 

    Aitäh tegijatele!

    Tuesday, April 27, 2021

    Kui juba matkata, siis kuhu minna? (ajutine)

    TT kommenteeris, et ise matkaraja kokkupanek on "paras väljakutse".

    Samal hetkel brauseri järgmises aknas:

    Monday, April 26, 2021

    Kus matkata?

    Tahaks minna matkama, aga ei tea, kuhu?
    Mul on see küsimus kogu aeg. Selgub, et teistel ka.
    Mõtleme siis koos.

    1) Hooajaline matk.
    Kas just nüüd on aeg mingiks matkavormiks, mida muul ajal enam ei saa? Siis tuleb teha just seda. Enamasti see piirab ära ka kohad. Aprill on jõgesid pidi sõitmise kuu. Ja kui endal paati pole, tuleb teenust osta. Seega uurid, kes mida kus korraldab. Neid jõgesid ei ole üldse palju - Põltsamaa, Ahja, Võhandu, Loobu, Keila, paar veel. Helistad ja ongi olemas. Suusamatka ajal leia kodulähedane lage raba. Külmal talvel vali mõni jäätunud laht või siseveekogu ja käi sellel. Suvel käi süstaga väikesaartel.

    2) Kus käivad kommerts-tegijad?
    Kulgejate klubi, Waypoint, HikingEstonia, SajaRajaRetked ja kohalikud matkaseltsid teevad lahedaid asju. Vaata, kus nad käivad. Kui tahad, mine liitu. Või ole laisk ja kopeeri marsruuti. 

    3) Kus käivad teised inimesed?
    Õigemini, kustkaudu neid leida?
    See on hea, kuid hea vastuseta küsimus. Mul on mitu sõpra, kes matkavad lakkamatult (palju palju rohkem kui mina) ja panevad pilte üles, aga mingit ülevaadet ega radu neilt ei saa.

    Paar allikat:

    4) Mida soovitab kohalik omavalitsus ja turismiäri?
    Üldiselt soovitab teenuseid, mitte matkaradu, aga mõnkord siiski.
    https://www.puhkaeestis.ee/ https://visitharku.com/ https://visitpeipsi.com/ http://www.visitpandivere.ee/ ja nii edasi. Tasub sirvida küll.

    5) Aga mis mind ennast üldse huvitab?
    Kõige parem on rada ise kokku panna. Mõtle paar asja, mida sa tahaks päriselt näha (karstiala? raketibaas? mõis?) ja siis vaata, mis nende vahel veel on. ALATI midagi on.

    6) Kui muu ei aita, vaata matkaradade kaarte ja otsingut.

    7) Muud ideed:

    • Võta suvaline jõgi või veekogu kallas ja kõnni piki seda, võimalikult vee lähedal. Elamus on garanteeritud. 
    • Tee rattaga ring millegi ümber, näiteks ümber raba või looduskaitseala või linna või järve.
    • Mine sõbrale külla, aga rattaga ja võimalusel asfalti vältides. 
    • Mine ühest rongipeatusest teise. Aegviidu - Lehtse oli täiesti super marsruut. 
    • Looduskaitsealad - eriti maastikukaitsealad - on seal mingil põhjusel. Mis see on? Mine vaata.

    8) Youtube ja TikToki jne matka-video-kanalid.
    Mulle ei meeldi ükski, aga kui sulle meeldib, siis palun lisa kommentaari!

    Ja lõpetuseks viit minu kogutud kaartidele:
    https://sites.google.com/site/kurinurm2/matka-asjad/eesti-kaardid

    Kanuuga Ahja jõel

    Käisime kahel päeval järjest Ahja jõel kanuuga sõitmas.

    Saesaare paisjärvel

    Esimene päev - kolmekesi, ainult täiskasvanud. Lõik Koorvere - Kiidjärve. Keskmise vooluga, käänuline, huvitav. Palju liivakivi-paljandeid. Meil läks kõik kenasti, kuid üks teine kanuu läks kärestikku läbides ümber. 11 km, 2.5 tundi. 

    Teine päev - Kiidjärvelt Taevaskodadeni ja sealt Porgandi veskini. Meid oli viis kanuutäit, pooled lapsed. Esimene osa oli Saesaare paisjärv, mille kaldal käib Kiidjärve - Taevaskoja matkarada. Ilus, sest paljandid. Ja üldse mitte nii raske, kui ma arvasin. Tiksusime 5.5 km paisjärve läbi üsna kärmelt. Saesaarel pidime kanuud ümber tassima - oli tükk tegemist õige jõeharu leidmisega. Siis sõitsime läbi Väikese ja Suure Taevaskoja. Lõpuks nikerdasime puutüvedel. Takistused jõel on huvitavad, panevad pingutama. 13 km, 5.5 tundi.

    Suur Taevaskoda

    Meie lapsed said hakkama... no ütleme hästi. Üks kaaslane oli puudu ja see muutis väga palju. Aga kokkuvõttes ikka kõik kena. Alo sõidab suisa väga hästi. Tal olid kanuus esimest korda elus jõele saanud T. ja K. ja kõik sujus. 

    Ilma ennustus oli jõle - null kraadi!!!!, sajab vihma ja lund. Nii ka läks! No sooja oli ehk +2 .. +4. Kuid jõe peal vehkides on ikka soe. Ja lumesaju vahele paistis päikest ka. 

    Loomadest nägime miljonit parti. Autost ka paari kitse. Kopra ehitusi - nagu vist igal Eesti jõel. Kuid eksootilisemad elukad olid peidus.

    Süngevõitu

    Ahja jõe kaart koos kirjeldusega, matkajuht.ee tehtud:
    https://www.google.com/maps/d/viewer?ie=UTF8&hl=en&t=h&msa=0&ll=58.22859600000001%2C27.11975099999999&spn=0.506159%2C1.167297&z=9&source=embed&mid=1qFz3iyoxX_cBvEnGe_8FP9vf5Dg

    Ahja kirjeldus: http://www.vesipapp.ee/ahja-jogi-2/

    Wednesday, April 21, 2021

    Peeter Suure merekindluse jutt

    Pidasin mini-loengu Peeter Suure merekindlusest.
    Jutu mõte: Eestis on palju huvitavat, mine ja avasta ja otsi üles!

    Minu esitlus:
    https://docs.google.com/presentation/d/1UmOn_Sj8pn9OxXqNnvCQayTCo7vQPwJNQse6h-tCt4A/edit?usp=sharing

    Kaart: https://www.google.com/maps/d/viewer?mid=1rGrxQYAZ2MkbiV_P3IOoDzB7ovI

    Põhjalik ülevaade (valitud peatükid Heino Gustavsoni raamatust):
    https://teejuht.esap.ee/peeter-suure-merekindlus/heino-gustavson-peeter-suure-merekindlusest/



    Monday, April 12, 2021

    Lastega kanuus

    Kaks aastat tagasi käisime poistega Jägala jõe kanuumatkal ja oli hirmus tore.
    Kõige rohkem jäi mulle meelde Alo töö kaptenina. 

    Eile sõitsime päeva Loobu jõe peal ja see kõik kordus. 
    Ainult Alo asemel oli Ove.

    Kanuu nina on juba puu peal, kuid ülejäänu tuleb ka üle saada.

    Kanuu tööjaotus - kes ei tea - jaguneb kolmeks. Kõige viimane on "tüür" - tema mõla suunab kanuud. Keskmine on "mootor". Ja esimene on kapten, ilma jutumärkideta. Kapten näeb jõge enda ees, näeb takistusi ja peab tegema otsuseid, kust kuidas minna. Laial ja lihtsal jõel pole see mingi töö. Kuid Eesti jõed pole ei laiad ega lihtsad. Seal on kukkunud puud, kivid, saarekesed, käänakud. Kõige rohkem aga ikkagi puud, mis on kas vees põiki üle jõe või jõe kohal. Mõnest saab ümbert, mõnest saab alt ja mõnest saab üle. Ning ainult kõige esimene - kapten - näeb täpselt, mis ees on. Nii et tema otsutab, jooksvalt ja kiirelt, mida teha. Ning ta peab tagumisi, eriti tüüri, kursis hoidma ja juhtima.

    Nii et keerukal jõel voolab kaptenilt taha pidev käskude jada:
    - natuke vasemale!
    - järsult paremale!
    - kivi ees, läheme vasakult mööda.
    - puu vees üle jõe, sõidame täie hooga peale.
    - hoida vasakule, siis kohe pidurdus ja järsult vasakule!

    See kõik peab käima kiiresti. Jõe peal uimerdada ei saa. Kanuu peab vee suhtes kogu aeg liikuma, muidu ei ole ta juhtiv. Mõned takistused nõuavad täie hooga ja õige nurga alt peal sõitmist -- eile Loobul oli selliseid üksjagu. Nii et kapten peab hindama, kas see puu on piisavalt sügaval, et tast üle sõita, või kõrgel, et alt läbi saab. Ja kui ei ole, et mis siis teha.

    Hoiatusi tuleb anda varakult - jõel on vool, kanuul on inerts, tüüril olev inimene reageerib viitega. Isegi otse sõites on hea, kui kapten ütleb "takistusi pole, läheme otse, sirge lõpus on lauge käänak paremale".

    Laste tagant näeb tüüril olev täiskasvanu jõge enam-vähem ise ka. Aga mitte täielikult. Väiksemad, kuid ikkagi ohtlikud takistused - üksikud tüvenotid ja kivid - on eessõitjate kehade varjus. Nii et kapteni töö on tähtis!

    Ja Ove tegi seda hästi ja mõnuga! 

    Alo sõitis teises kanuus (mis läks enne lõppu veel ümber), Kati kolmandas. 

    Suurepärane päev!

    Kõik, kel võimalik - kasutage ära kevadine kõrge vee aeg ja käige jõgedel! Kanuuga, süstaga, lastega, sõpradega! Koroona ajal täisteenust ei saa, sest ei tohi, kuid kanuude laenutajaid on palju - Nelson Matkad, mitu "Seiklus-" ja "Hiking-" nimelist ettevõtet.

    Saturday, April 3, 2021

    Kirikust sõjaväljale

    Hommikul käisin kirikus. Ei, kaasa tunda pole vaja, tänan - vähemalt mitte mulle. Lapsepõlvesõbra ema. Kuid põhjus on küll seesamunegi.

    Lõuna ajal osalesin edukalt tormijooksus Tondiraba jäähallile. 

    Tondiraba oli.. sürr. Medicumi masinavärk toimis kui kellavärk. Ja oli mõeldud masside teenindamiseks. Rahva juhtimine, registeerimine (kuus paralleelset töökohta), vaktsineerimiseelne nõustamine, vaktsineerimine ise, doosijärgne kohustuslik 15 min ootepaus - kõik oli hästi läbi mõeldud, hästi korraldatud, paralleliseeritud, efektiivne. 

    Ja siis... sekkus Riik. 

    Kui ma kohale jõudsin, oli saba väga pikk - õues kogu Tondiraba jäähalli pikkuses. Mökutasin veidi ja nägin, kuidas saba kasvab iga sekundiga. Pidasin liiga pikaks ja tahtsin Maardusse minna, mõtlesi ümber, tulin tagasi ja avastasin, et saba on poole võrra kahanenud. Mis ikka, läksin seisma. Selgus, et politsei oli käinud rahvast hirmutamas ja enamik olid lihtsalt ära läinud! 

    Politsei viibis seal endiselt, mitmekesi. Konflikt võimu ja mõistuse vahel lõppes sellega, et kui ma Tondirabast lahkusin, oli saba kadunud ja uued vaktsiini-fännid aeti koju. Registreeritud patsiente, 65+, paistis väga vähe. Vene keelt peaaegu ei kuulnud. Keset Lasnamäge! Kuulu järgi olid kõik vaktsineerimis-keskused hommikul ja õhtul olnud üsna tühjad, ja ka siis olid patiendid enamasti need 50+, kes vahepeal neti kaudu registreerud said. 

    Kui keegi pärast tänast veel usub, et riigil on mingi kaval plaan, või strateegia, või et keegi teeb kusagil otsustele strat kommunikatsiooni, siis - saage kaineks palun. 

    Ja kõik sõbrad, kellel on vanemad, äiad-ämmad, vanemad sugulased - palun jagage neile infot ja saatke või viige nad vaktsineerima!

    Friday, April 2, 2021

    Kasari ja Penijõe

    Aprill on käes, lumi ja jää on peaaegu läinud. See tähendab, et saab vee peale!


    Käisime Kasari jõel Matsalu lahe lähedal. Seal on looduskaitseala - liikuda tohib ainult jõe peal, kanuust maha minna ei tohi. On suurvee aeg ja täna oli veel mere poolt tuul ka. Luhad ja põllud on vee all. Sõitsime Kloostri linnuvaatlustornist Kasarit pidi ülesjõge, Aru ojasse sisse ja pärast mööda põldu. Väga lahe oli. Avar, igas suunas on mingit sorti vesi. Paned mõla vette - aga vett on paarkümmend sentimeetrit. Maa-ameti fotodel on kõik puhas heinamaa :) 

    Heinamaa noh
    Pärast jalutasime läbi Penijõe matkaraja. Muidu sihuke tobe tatsamine, aga Matsalu lahe ääres oli äge. Linnuparved ja lõputu kraaksumine. Pilv hanesid lendas üle - ma olen rändel hanesid näinud oi kui palju, aga see oli tõesti pilv. 

    Imetore päev.
    Minge kõik kanuu või süstaga sõitma, tore on!!!!




    Kõik fotod - Ü.