Sunday, September 4, 2016

Jüri Xdream

Koht: Jüri Tallinna külje all.
Jüris käisin suvel ratta-päevakul ja Xdream oli üsna sama maastiku peal.
Tihe kergliiklusteede võrk, täiesti lame maa, aga ootamatult jäle soo ja mets.

Võistkond: Mudamülka, ehk Lauri-Meelis-mina.
L&M tulid väga kõrgetelt mägedelt (Han-Tengri ja Pobeda), mina madalamalt (Terskei Ala-tau). Füüsiline vorm võiks olla enam-vähem. Aga tulemust - no ei tule.

Võistluse käik

1) Kõrgushüpped staadionil. Aeglaselt, aga puhtalt.

2) Valik-O 1:13000 kaardil staadioni taga metsas soos ja võsas. Esimene ohu märk ilmneb enne kolmandat punkti, kus L&M tahavad täiesti suva kohast metsa koju tagasi keerata. Veenan nad siiski punkti suunas edasi minema. Aga punktiga (KP66, kraavide rist soos) patserdame. Lauri soovitab edasi joosta ja väljajooksu loha leida, see oleks olnud hea taktika. Mina-Meelis aga tungime otse metsa. Ragistame soos ja ei leia õiget kraavi.
Ülejäänud KPd saame enam-vähem.
Ainult jube vesine on.
Tumeroheline värv ja sinised triibud on siin kaardil asja eest!!!

2) Ratas. Lihtne: sõida kaardi järgi mööda teed! A meie teeme kohe esimeses punktis 5 minutit viga. Püüame elurajoonist läbi tungida, no ei õnnestu, ei saagi õnnestuda.
Muidu on ratas sihuke lihtne. Mina satun paanikasse ja muutun ebaviisakaks KP11 järel, sest näen teel keeluala - tegelt on keeluala tee KÕRVAL ja Meelis näeb selle ära, aga meile ei ütle, paneb plagama.

3) Kalapüüdmise LÜ. Soovitan nööri lühikeseks siduda, Meelis püüab kalad. Saame siit kärmelt minema.

4) Mädajärve joon-O. Mööda laudteed on nauding joosta. Aga selle keskel tuleb

5) Seli soo valik-O. See on tänase Xdreami maasikas. "NL topokaart 1959". Joonorientiire peaaegu pole: teid ei leia liikudes üles. Sumame soos ja kasevõsas, nähtavust pole, kaugustest aimu pole. Õnneks on meiesuguseid seal veel ja palju :) Kollektiivse harjutusena saame oma punktid kätte. Lahe etapp!

6) Ratas Vaskjala veehoidlani (s.t. Jürisse tagasi).

7) Kanuuetapp. Me oleme kanuus imelikult aeglased. Seda nii sõites kui punkte võttes. Tuleme mõnda KP-sse teise võiskonnaga koos, võtame KP koos nendega, aga väljudes on nad meist minut maad eespool. Ma ei saa sest fenomenist aru.
Napilt oleks ühe KP valesti võtnud (A-raja oma), õnneks Lauri kontrollib numbrit ja suuremat sorti viga jääb saamata.
Foto-punktid ei meeldi mulle üldse. Võtame nad teiste sabas puhtalt ära, aga ülesandena nõmedapoolne.

8) Sõelaga vee kandmise LÜ. Huvitav sibamine, hea vaheldus lihtsalt uhamisele. Tulemustest arvestatakse see miskipärast välja.

9) Ratta-valik. Punktid on samas Vaskjala veehoidlas :)) Saame vööni mudases jões sumada. Siin on üübermudane ja hirmus libe rajalõik, kus minu slikiga linnaratas ei tööta: tagaratas läheb külje peale ära. Joosta ka ei saa, sest mu toss ei pea selles mudas! Õnneks on see suht lühike rajalõik.
Ratta-valiku teise poole Jüri asulas sees teeme ebakindlalt. Ma ei püsi hästi kaardil. Kaart on märg, kaardialus udune, kõik virvendab silme ees. Teistel pole ka parem.
Lõpus kaotame minuti või paar mingi linditeemaga. Näeme punkti, aga see on lintidega piiratud alal, loeme selle LÜ punktiks ja oleme segaduses.

10) Suund-O Jüri mudases tammikus.

11) Finiš!

Rajal 5:15.
Teiste tulemusi ja oma kohta veel ei tea.

Et füüsilist liiga vähe ei saaks, sõidan Kadriorg-Jüri-Kadriorg ka rattaga.
2 x 13 km.
Tagasi tulen lausvihmas.
Vähemalt ei pea kaarti lugema ja saab mõnuga kihutada!!!!

Kokkuvõte:
Klassikaline Xdream, millel me teeme klassikalisi vigu.
Ülejäänud tiimid on Xdreami algusaegadega väga väga palju tugevamaks saanud.
Ka raja lõpus jooksevad kõik - ja mitte ei sörgi, vaid tõesti jooksevad!

Hilisem analüüs:
Kalade lisaülesandes oleme oodatult osavad: 11. koht.
Joosta jaksame: viimane km jooksu enne finišit - 23. koht.
Seli soo valik-O tuli ka hästi: 26. koht.
Kuid rattaga orienteeruda me ei oska:
Esimene pikk rattaots - 92. koht.
Finišieelne ratta-valik - 75. koht.
Ning kanuu on täiesti untsus: kanuuetapp - 118. koht. 

Wednesday, August 10, 2016

Raamat: Minu Tokyo

Yabunai kirjutas raamatu. Mulle meeldib ta blogi kirjutamis-stiil ning ta kokkupuude Jaapaniga tundub sihuke... sügav. Ja natuke nerdilik. Niisiis võtsin järgmisele lennukile kaasa tema raamatu - "Minu Tokyo".

Ja oligi hea!

Raamat vaatab Jaapanit kõigepealt üliõpilase, siis salatöölise ja lõpuks pruudi vaatest. Maarjal on terav silm, aktiivne seltsielu, terav sotsiaalne närv ja lai kultuuritaust. Nii on kirjeldused laiad ja huvitavad. Piisavalt isiklikud ja kohati veidi ennastavavalt piinlikud, aga - rõhk on ikkagi Jaapanil ja väga konkreetselt Tokyol.

Hea lugemine, soovitan kõigile!

Autori nägemus raamatust: http://yabunai.blogspot.com.ee/2013/08/minu-tokyo.html
Goodreadsi oma: https://www.goodreads.com/book/show/18305581-minu-tokyo-n-htamatu-piiri-taga

Tuesday, August 9, 2016

Las Vegas, 2016

Ma arvan, või isegi loodan, et see oli mu viimane kord selles linnas.

Mulle ei meeldi siin (enam) mitte miski.
Kogu kasiino- või hasartmängu-äri tundub jäle. Läbinisti jäle.
Varem on mul selle vastu olnud natuke sümpaatiat, enam mitte. Meeletud majalahmakad täis tuima pilguga zombisid masinate taga - hommikul, päeval, õhtul ja öösel. Õnneks ütleb statistika, et õnnemängude käive on vähenemas.

Tänavatel ja kasiinodes voolab inimjõgi.. Kas neil on lõbus? Osadel kindlasti on.
Aga enamik käib ringi klaasistunud pilgul ja vaatab Stripi tulesid täiesti emotsioonita. Selles saginas on ka lapsed. Mida nad siit õpivad? Mida on neil siin teha?
Kõige rohkem panevad mind imestama aga moslemid. Nende jaoks peab see koht olema kõikide pattude tulipunkt. Miks on nad siin? Aga ilmselt peab Ameerika moslem niikuinii nii palju kohanema, et LV ei muuda enam midagi.

Proovin linnas sõitmiseks ratast laenata. Ei õnnestu.
Kõned poodi lõpevad automaatvastajas või sekretär-droonis, kes "ei tea midagi, aga me helistame teile kohe tagasi".
Kohe == mitte iialgi, ükski loll ei hakka miskile +372 numbrile tagasi helistama.

Stripi lähedal ei ole ühtegi rattalaenutust.
Siin käib 40 MILJONIT turisti aastas - aga rattalaenutust kui äri EI OLE!
Tegelikult on, aga see on suunatud puhtalt spordile: sõida autoga äärelinna, võta sealt velo ja kima Moabi kõrbes ringi.
Pulleritsud, noh.

Hiljem satun Defconi ühis-ratta-sõidule ja saan oma rattavajaduse rahuldet.

Sõbrad-eestlased jäävad USAs GPS-zombinduse tõppe.
Sõidavad sõjalise navisüsteemi juhatusel äärelinnades ringi ja otsivad sealt (Google arust) parimat põrsaribi või boršši. Ehkki hotellist 3 min jalutuse kaugusel on sadakond restorani.

Ma ise saan süüa ootamatult hästi.
California Pizza Kitchen annab väga head hernesuppi.
Ja maroko(pärast) salatit.
Stripi lähedal on miljon restorani, igale hinnale, igale maitsele - need tuleb vaid üles leida.
Pingutan teadlikult ja eiran "ameerika kööki" ning võileivakultuuri. Tulemus - esimene kord elus, kus ma ei võta USA reisi jooksul kaalus juurde.

Ööbin Flamingos. Mugav. Aga nagu öeldud, ka jäle.

Aktiivse puhkuse sihtkohana on Las Vegas muidugi jätkuvalt äge.

Siin on lihtsalt NII PALJU LOODUST nii lähedal.
Ja kes ise ei oska v ei söanda minna, siis kõik on olemas ka teenuse vormis.

Sõidan jalgrattaga Red Rock Canyonini - pikem kirjeldus SIIN.

Käin Black Canyonis päevasel süstamatkal / kuumaveeallikates - pikem kirjeldus SIIN.

Meelitan teisi eestlasi Charlestoni otsa. Keegi ei taha. (Lollid, ausalt.) Aga nad käivad vähemalt mujal - kes Grand Canyonis, kes kullakaevandustes.

Käin kolm korda hommikujooksmas, 5/10/5 km. Särk on iga korra järel märg kui kalts.

Ostlen. Fry's. Tahan Alole robotit, aga ei saa. Ja käin Fashion Show uues suuuuuures spordipoes.

Lend USA-sse on imekaunis! Olen akna all, põhja pool - ja me lendame diagonaalis üle kogu Gröönimaa! - ja ilm on kogu aeg selge. Gröönimaa on ilus!!!
Ka tagasilennul sudin end põhjapoolse akna alla, aga kuna on valge suveöö, pole midagi huvitavat näha. 

Monday, August 8, 2016

Süstamatk Black Canyonis

Käisin Colorado jõe peal süstaga sõitmas ja kuumaveeallikais ligunemas.

Kõik, kes käinud Las Vegases, teavad Hooveri tammi. See maailma esimene suur betoontamm blokib ära Colorado jõe ja loob Meadi paisjärve. Hooverist 70 miili allavoolu on Davise tamm. Colorado jõgi on nende kahe tammi vahel sisuliselt paisjärv. Jõe Hooveri tammi poolne lõik kannab Black Canyoni nime. Ja seal saab süstaga sõita. Kuna järv, siis on vesi vaga ja sõita võib ka täielik algaja.

Mind viis süstama Desert Adventures. Ise sinna ei saa. Esiteks on see kaitseala. Teiseks ei lubata suvalisi kaalikaid Hooveri tammi juurde - kriitiline infra ikkagi, äkki sa lähed keerad kraanid lahti ja uputad pool Kaliforniat ära? Niisiis - guided tour. Ja mu elu kõige ägedam giidiga retk!

DA võttis mu hotellist peale kell 5 hommikul. Vahepeatus Boulder Citys (kontrollitakse pääsulube, need on rangelt nimelised) ja kell 7 olime Hooveri tammi ALL. Meid oli neli turisti ja giid, kõik tavalistes ühestes süstades. Vened vette, kiire süsta-instruktaaž ja sõitma!

Ümbritsevas kõrbes on umbes 100F / 38C sooja. Lake Mead soojeneb suvel üles, aga Black Canyoni vesi on ühtlaselt külm - paarteist kraadi. Suur oli siis mu imestus, kui ma esimeses abajas jala vette pistsin ja see vesi oli.. soe. Või mis soe, kuum!

Olime maabunud termaalvee ojas!

Esimene pool päeva mööduski kuuma veega hullates. Kuumaveeallikaid on seal igal sammul. (Või tõmbel, kui süstas liikuda.) Sissevoolavad haru-ojad on kõike termaalsed. Mingit muud "tavalist" vett seal ei ole - kõrb! Sõitsime mitme külg-kanjonini, kõndisime neid pidi üles ja vaatasime kaljust voolavat, seinu pidi alla tilkuvat või ojana voolavat vett. Ühes külgorus oli kuuma vee koseke - just paras selleks, et selle all massaažis mõnuleda. Istusime viiekesi suures kuumas basseinis, lobisesime ja käisime kordamööda vesimassaažis.

Ausalt - see oli üks mõnusamaid hetki mu elus!

Lisaks kuumale veele käisime kahes veepiiril olevas koopas ja ühes kaljuses külg-kanjonis. Giid - noor sportlik kutt - jutustas lakkamatult küll kohalikest taimedest, küll piirkonna ajaloost ja geoloogiast, küll veepoliitika keerdkäikudest.

Enne lõunat sõitsime 8 miili, pärast veel 4. Voolu polnud ja tuul oli vastu. BC tagumine osa on mõnel päeval täis mootorpaate (kehtib mingi keerukas reeglistik) ja täna oli just see päev. Müra ja kiilulained olid päris tüütud. Lõpuks jõudsime Willow Beach Marinasse, mis tuletas meelde, KUI vastik on tsivilisatsioon ja milline õnn meil oli päev sellest eemal veeta.

Üks ilusamaid päevi mu elus!

Colorado jõgi on Nevada ja Arizona osariikide vaheline piir. Startisime Nevadast, lõpetasime üle jõe Arizonas.

Pilte ma ei teinud, aga internetist muidugi leiab:
https://www.google.com/search?q=black+canyon+colorado+kayak&tbm=isch

Saturday, August 6, 2016

Defcon Bike Ride

Defconi kavas hakkab esimese üritusena silma "2016 Defcon Bike Ride".
Las Vegasest Red Rock Canyoni väravani ja tagasi.
Hommikul vara, jahedaga, enne loengute algust. 
Tuleb minna!

Tellin endale McGhiesi rattapoest ratta ja olen hommikul kell 5:35 Ballys'e ukse ees valmis.

Kell 6 on viiskümmend sportlikku häkkerit Las Vegase lääneservas McGhiesi rattapoe tagaukse juures.
Poepoiss annab mulle 20" Trek 7.4 FX "hübriidi". See on linna- ja maanteeratta ristand: õhuke slick rehv, 5 AT rõhku, kõva kahvel, aga maastikuratta sõiduasend ja käiguvahetus. Teistel on (kiiremad) MNT rattad ja klipid. Üldiselt on seltskond nagu MAMILite salk ikka ja ma ei ole kaugeltki kõige kõhukam.

Meile loetakse sõnad peale. RRC-ni on paarteist miili lauget tõusu. Seal pööratakse ots ringi ja veeretakse tagasi. Eriti, ERITI hullud võivad aga ära sõita ka RRC Scenic Drive. See on ühesuunaline autotee, sellel on RÄMEDAD TÕUSUD, ilm saab olema kõrbekuum ja kõrbekuiv ja normaalsed inimesed ärgu üldse mõ-tel-gu-gii selle peale. Aga hulle keelama ka ei hakata.

Mis ikka. Rattaga sõitnud olen sel aastal vähe, pikim ots on vist 30 km, kuuma ei kannata ja mägedes sõidu kogemus jääb Balkani matkade aega sajandi alguses. Plaanin jääda pelotoni tahaotsa, küllap kellegi tuules ikka sõidetud saab, las need hullud oma maanteekatel kimavad ees.

Plaan lendab kildudeks kohe, esimestel meetritel.
Elu on õpetanud, et grupi-sõitudel ja matkadel on kõige huvitavam olla eesotsas, korraldaja sabas. Nii võtan end parklast väljudes etteotsa - taha vajumiseks on aega küll. Selgub aga, et püsin pingutuseta esimeste tempos. (On taganttuul ja tõus, tuules olemisest pole abi, igaüks sõidab ise.) W Sahara ristis lõpeb rattatee ära, teeme pausi ja vaatame taha - suur grupp on nii kaugel maas, et ei paista. Oleme vähem kui kümnekesi.

Mis ikka! Lõikame Charlestonile ja seda pidi RRC tee algusesse. Mul on raske, aga saan hakkama. Tagumisi oodata küll ei taha! Scenic Drive väravas võtan mõtelda, aga keegi teeb mulle paar komplimenti, keegi teine hangib kõigile piletit - ja olengi "hulludele" mõeldud lisa-ringil.

On jube palav, on tõus, on raske, aga seda kõike on jube vähe. Tõus pole järsk, vaid nii lauge, et isegi mina sõidan kogu maa. 35 minutiga olen ringi kõige kõrgemas punktis. Ootame kõik ära, teeme pilti, joome vett, patsutame üksteist verbaalselt õlale.

Siis veereme allamäge Las Vegasesse tagasi ja oleme endaga rahul.

Arvud:
Tee 55 km
Aeg 2:35 (bruto)
Tõusu ja laskumist 815 meetrit
Max kõrgus 1430m
Max kiirus veidi alla 60 kmh (kõik pidurdasid laskumistel hoolega)

Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/780102118
Alguse pilt: https://twitter.com/Cycle_OverRide/status/761564178913988608
Ürituse leht: http://cycleoverride.org/2016-6th-annual-defcon-bike-ride/

Seda ka, et Red Rock Canyon on väga ilus. Rattaga sõites näeb seda küll, aga pilti teha ei saa. Ma olen seal vist viis korda varem käinud - ja ühe korra nõmedalt matkates rajalt eksinud ja veehätta jäänud. Nii et maastikku imetleda ma enam ei viitsinud. Kes tahab pilte näha, siis Googlest saab. 

Thursday, July 28, 2016

Raamatud ja film

Matkal said läbi loetud:
Eeva Kaun - "Minu India"
Paša Matšinov - "Gogoli disko"
Woody Allen - "Side Effects"
Lennukis ära vaadatud:
"Zootopia"

"Minu India" oli väga väga hea. Lihtne, hoogne, lõbus. Riigist tekkist pärast seda tugev ettekujutus. Ma olen Indias käinud, aga olin seal vaid ühe õhtupoolikul. Juhtusin just Connaught Place lähedal ööbima :) Raamatut soovitan kõigile soojalt.

"Gogoli disko" - lahe lähi-ulme, soovitan samuti kõigile. Arvustusi leiab netist.

"Side Effects" - Woody Alleni lühi-huumori-jutu-kogu. Täitsa tore.


Mäed ja jooksmine

Käisin jooksmas.
Tulemus - hävitav.

Kevade jooksul käisin jooksmas umbes 10 korda, + paar lühirogaini ja O-päevakut. Võtan kuue kuuga 6-7 kilo juurde, tunnen ennast kui topispall, trepist üles kõndimine paneb ähkima. Joosta ei julgegi - äkki teen liigestele liiga? Matkale lähen ka kerge hirmuga, et äkki liigesed vms. Ikkagi raske kott ja värk. (Mul pole tegelikult mägedes kunagi ei liigeste ega lihastega jama olnud ja ka seekord ei ole.)

Tulen mäest tagasi, perfektne 3500m aklimatt käes.
Käin ujumas - mõnus!!, rattaga sõitmas - mõnus!!!
Läheks jookseks ka natuke?
Mis sest, et targemad ütlevad, et matk laseb jooksu-lihastel pigem atrofeeruda.

Lähen.
Lippan piki Pirita ja Merivälja teid - plaaniga joosta Kadriorust muulini ja tagasi. Mingi alla 20 km.

Sean tempoks 5:30 min/km. See on selline pooleldi jooks, pooleldi sörk.
Esimesed paar km. Tunnen, et ma ei jookse, vaid veeren, nii kerge on. Hingama pmst ei pea... õhk voolab must ise läbi. Pingutus puudub.
8-9-10 km. Ikka on kerge.
11 km. Jalgadel hakkab imelik.
12 km. Jalgadel hakkab valus. Valus!!!
13 km. Kõik. Lõpp. Lihased on krambis (või miskis sarnases.)

Edasi kõnnin või komberdan. Kui joosta proovin, siis saab vaid natukene, sest kohe hakkab uuesti valus. Ülejäänud keha laiskleb - ka joostes on hingamine rahulik, pulss madal.

Vot selline kogemus. 

Monday, June 20, 2016

Youtube!!!! :((

Moloko "Forever more" on Youtubest maha võetud.
Kõikide aegade kõige parem tantsulugu - on lihtsalt kadunud.
Läinud.
Raisk!!!

Ilmselt peab hakkama YT videotest endale koopiaid tegema.

Edit:
Akustiline variant on alles.
https://www.youtube.com/watch?v=LuS3KjWTLx4
See pole üleüldse see, ÜLDSE MITTE see, aga noh.

Sunday, June 5, 2016

Internet - see on ime

VVN linkis sellist laulukest:
Ievan polkka

Karjala rahvalaul, Wikipedia kirjutab pikemalt.


Satun vaimustusse.
Klikin "youtube" linki.
Selgub, et tegu on rahvusvaheliselt viraalse teosega.
Nagu Wikipedia kirjutab: https://en.wikipedia.org/wiki/Ievan_Polkka#Popularity

Tund aega hiljem olen läbi kuulanud / vaadanud variandid järgmiste interpreetide esituses:
Hatsune Miku, Jaapani tantsiv tehishääl
Hatsune Miku cosplay tšikk
1952. aasta metsatööliste trupp
Hitler
Nõukogude armee tantsutrupp
Vihmavarjuga jõehobu
Soome hevibänd

Loomulikult on olemas mixid igasse muusikastiili:
tehno (basshunter)
nightcore (*)
nightcore venekeelne variant
nightcore variant basshunteri variandist
ja miljon veel.

Eriline pärl on originaal "ameerika sõnadega", ehk siis karjala murre on inglise keele kirjaviisis ära lüüristatud. Tulemus on uskumatu soga ja palju kommentaare. Üldse on kõikide variantide all ohtralt lingvistilist loba - mis keel see küll on, kui raske oleks soome keelt õppida, kas see on saksa / läti / türgi keelest väga erinev...

No kas ei ole imeline?

(*) Nightcore kuulamine on mistahes pala puhul veidi ohtlik: originaal tundub pärast uimane ja lame. 

Friday, May 20, 2016

Rattaga Murastest Vääna-Jõesuhu

Madis väitis kunagi, et Ilmandust saab mere äärt pidi kergesti Vääna-Jõesuu randa.
(Ilmandu on Rannamõisa kiriku taga, seal, kus talviti jääd ronitakse.)
Täna oli asja SKA Muraste õpimajja, aega jäi üle ja otsustasin proovida.

Tulemus:
Jah, see on VÕIMALIK, aga pole nõrkadele.

Kolledži juurest metsaradu pidi mere äärde ja Suurupi alumise tuletornini on sõit lihtne.
Siis algab Suurupi poolsaar ja Suurupi LKA ja läheb huvitavaks.

Mida siis pakub Suurupi poolsaare serv rumalale ratturile?
Kohati on rada täiesti sõidetav metsatee.
Aga ülejäänu...!!!
- Singletrack panga äärel, juurikane & künklik.
- Rock garden ehk pikk kivikülv poolsaare lääneküljel.
- Muda ja soo!! Hüppan, ratas käes, mättalt mättale. Jalad sain märjaks.
- Võsa. Kohati kadus rada lihtsalt ära.
- Kraavid. Ja ojad ja sälkorud. Mõnest läbi ronimine (ratas hambus) oli täiesti tõsine katsumus.
- Liiv. Seal on mingi jäme fraktsioon, milles isegi minu ratas ei sõida.
- Nägin metsa- või soojärve... kaardil seda pole, aga järv oli. Partidega.
Pärast poolsaare põhjatippu sattusin võssa, kust enam edasi minna ei osanud. Ronisin pangast alla ja sumasin sulas liivas.
Loodetipul oli rauast aed ees, ei hakanud sellest läbi pugema.

Ratast lükata, tassida, mäest üles tirida ja võsast läbi peksta sai igatahes palju.
Aga kohale ma jõudsin!
~12 km peale kulus ~2 tundi.
Kes seda matka korrata tahab - jalgsi on ilmselt lihtsam.

Mere lähedal kulgeb sini-valge tähistusega matkarada, aga see on märgitud maha vist tsaariajal ja sest on abi vaid kohati.

Pärast sõitsin veidi Vääna-Jõesuu männimetsa juurikatel.
Siis teed pidi Muraste vaateplatvormini.
Treppi pidi alla (kes see laisk rattaga mäest alla sõidab, ikka trepist!) ja koju.

GPS (osaline): https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/729782797
Ja Madis on üks hirmus kõva rattasõitja!

Monday, May 16, 2016

Libahundi Jälg, Soome, Sipoonkorpi

Lugu sellest, kuidas ma Soomes rogainil käisin ja orienteeruda ei osanud.

"Libahundi jälg" on Kutimuti lastelaagrist pärit seiklus-rogain. Ta lühem ja "lapsikum" kui päris-rogainid. Punktid on lihtsates kohtades, vahepeal on lisaülesanded, seal käiakse perega ja palju on noortevõistkondi. Olen sel võistlusel aastaid käinud ja alati on väga tore.

Sellekevadine Libahunt tehti Soomes!!!
Helsingi külje all, Sipoonkorpi rahvuspargis.
Maastik on seal hästi liigendatud. Avatud kaljud, nende vahel künkad ja kuusevõsa. Orienteerumiseks hoopis keerulisem ja huvitavam kui lame Eesti. Oli selge, et mul saab raske olema. Päriselt orienteeruda ma ju ei oska. Reljeefi ei loe, kaugusi hindan umbropsu, suunda hoida ei suuda. Aga ma pole iial Soomes võistlenud, ja nüüd selline lemmik-võistlus otse Helsingi lähedal - tuli proovida!

Kaaslaseks saab Ergo. Ergo on noorem ja käbedam, aga orienteerub umbes samamoodi nagu mina (s.t. mitte eriti). Ja ka Kati tuleb kaasa - Tiinaga!!! Meie nimeks "Kivi taga" ja Katil-Tiinal kurjaendeline "Väljasõit rohelusse" (*).

Helsingisse
Laevale läheme kell 7, ärkame kell 6.
Et elu igav ei oleks, tulevad meile öösel kell 2 külalised.
Olen voodis, aga ei tudu ja kuulan heas tujus inimeste jutukõma.

Kaardid saame laevas.
Kaart on täis tundmatuid värve: lilla (keelualad) ja hall (avakalju).
Viking XPRS on täis tiime, kes niidiga rada plaanivad ja kaardile jutte tõmbavad.

Ma plaanin 30 km linnulennult.
No et 6 tundi, 5 km/h, 12 min/km - aeglasemalt ikka ei liigu ju??
Ergo ei vaidle vastu.
Teen kaardile uljalt niidiga ringi peale.
Käin ringi ja imestan konkurentide palju tagashoidlikumaid rõngaid.

Sõidame 25 km Sipoonkorpi rahvuspargi lõunapiirile.
Sajab, rsk!
(Nagu ilmateade lubas.)

Esimesed kolm KP-d
KP30 "Kaljujärsaku kaguots"
Sahmime koos ühe teise tiimiga metsas (wtf?, miks keegi kolmas siia ei tulnud?), kaljusid on siin ja seal, omast arust oleme õiges kohas, aga...? No pole punkti!!!
Jookseme ootamatult kõrgete kaljurüngaste peal ja vahel.
No ei leia!
Jätame võtmata!!
Teine tiim jäi metsa. Poole raja peal kohtame neid uuesti - ütlesid, et ei leidnudki.
Hilisem analüüs: Me polnud punkti lähedalgil. Eksisime suunaga JA kaugusega. Mõni ime, et me seda ei leidnud. Ainus õige tegu olnuks siin teele tagasi kõndida (200m, ~2 minutit) ja uuesti alustada.
Ja teine tiim võttis selle KP enne finišit uuesti ette ja ära!

KP45 "Kaljujärsak 3m all"
Kuna eelmine KP jäi leidmata, siis me ei teadnud, kust alustasime.
Aga meie sahmisime piki metsa, teadmata, kuhu ja kust.Jõudsime mingi teeni ja kulutasime 8 min, taipamaks, mis tee see on ja kus me sellel oleme.
Hiljem: Õigest kohast alustades oleks see KP olnud triviaalne. 

KP31
Ometi üks lihtne punkt: 10 meetrit teest eemal!
Aga mida teeme meie!
Ei hinda tee peal kaugusi täpselt, hakkama punkti otsima liiga vara ja siblime ringi KPst 100m põhja pool olevail kaljudel. Lisaks muule on jube raske, sest turnime järsul, risusel mäeküljel. Jookseme korduvalt tee peale välja, aga ei saa aru, MIS teeristis me oleme...
22 minutit läks selle sibli peale.


Esimese KOLME KP peale oleme kulutanud TUNNI. Kätte oleme neist saanud vaid KAKS. On selge, et me ei seo kaardil olevat kaljusid tähistavat musta-halli päris loodusega ÜLDSE.
Ja ka pruun reljeef on meie jaoks liiga kribu.
Ja vahemaid me ka ei hinda.
Ülesanne - tõestada, et me ei oska orienteeruda - on igal juhul hästi tehtud.

Ülejäänud võistlus

Sörgime veel viis tundi. Võistlusmeeleolu pole. Kohati orienteerume üsna normaalselt. Kaljudega oleme aga lõpuni pahuksis. Tehtud plaan lendab vastu taevast, uut teha me ei viitsi ja lõpuks jookseme end "kotti", kus kõik KPd on ümbert võetud. Lisaülesannetest teeme lendava taldriku ja sudoku. "Stardiülesande" ehk KP80 teeme lõpus, osaliselt, 6/8. Aega oleks vist ka 8/8 jaoks, aga ei viitsi.

Kõige kallim viga oli KP67, "kaljude (4m) vahel".
Läksime sinna üle Sipoonkorpi pargi lõunaotsas oleva Högbergeti mäestiku. Enamik sellest oli keeluala; lubatud oli vaid väike teerada; aga no püüa sa teed paljal kaljul! Kulutasime 15 min teerada "järgides" ja lõpuks ronisime ikka suvalisest kohast alla. Ka kõvemad tiimid olid seal sirgelt läbi keeluala pannud...
Vähemalt nägime ära pargi kõrgema koha ja ehk ka kaunimad vaated.
Högberget ületatud, saime end tee peale paika - ja siis ei leidnud punkti üles!
Kammisime 20 min rämedas mäestikus, kaljud siin ja kaljud seal, ja no mida pole, on KP!
Oleme siin ihuüksi, kellegi järgi rada seada ei ole.
No täitsa lootusetu!!!
Hiljem: Sumasime nõlval liiga "all" ja KP oli ilmselt mäe laugel "katusel".

Planeeritud rajast teeme ära umbes poole.
Läbime GPS arust 24 km.
Võrdlus - 3h linnarogainidel olen alati üle 20 km jooksnud, 8h maastiku-rogainidel üle 50 km.

Pärast
Aga tuju on metsast tulles ikkagi sigahea!
Joosta sai, mõne punkti võtsime ära, päris ära ei eksinud, kaljult alla ei kukkunud.
Sõbrad on tulemustes meist kõik eespool.
Ja Kati-Tiina on võtnud hulga selliseid punkte, millest meie õudusega keeldusime.

Laeval käib "Eurovisiooni" finaal.
Väga kohane mu elu esimesele välismaa rogainile!

Linke ja värki

Libahundi kodu: http://libahunt.eu/
Tulemused: http://libahunt.kutimuti.ee/result_2016_1/results.htm
Meie võistkond: http://libahunt.kutimuti.ee/result_2016_1/teamresult_162.htm
Raja GPS track: https://flow.polar.com/training/analysis/581712884

(*) "Väljasõit rohelisse" on Strugatskite ulmekas, Tarkovski "Stalkeri" alus. See kirjeldab Maal piknikku pidanud tulnukate jõledaid jälgi. Meie ekskurss Soome möödus loodetavasti ökomalt.
Wikipedia: "Пикник на обочине"
Arvustused: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=166

Monday, May 9, 2016

Spordiblogi

Keegi on mu blogide võistlusele "kaalulangetus- ja spordiblogide" alla kirja pannud.

Kuule naljahammas!
Ma olen 46 aastane paks kontorirott.
Kui mu blogi jätab "spordi-" mulje, siis vaid seepärast, et lastest kirjutan ma teises blogis ja muust eraelust ei kirjuta üldse. Aga see ei tee must sportlast. Ma ei ürita ka midagi langetada. Nii et... mäh?

Kui keegi tahab spordist lugeda, siis minu lemmik-spordi-blogid on:
Silver Eensaar - http://tpmv.blogspot.com/?view=snapshot
Eduard Pukkonen - http://spordilinn.blogspot.com/
Leivo Sepp - http://leivo.ekstreem.ee/

Need on kõik keskealised onud, tiinekate blogi-võistlusele neil asja ei ole. Aga nad kõik on mitmes alas tipptegijad. Ja nad oskavad kirjutada nii, et on huvitav lugeda ja tahaks järele teha.

Saturday, May 7, 2016

Põltsamaa jõe süstamatk

Aktiivsepuhkuse-Ain tegi Põltsamaa jõel süstamatka ja kutsus minugi.
Ma polnud Põltsamaa jõest suurt kuulnud.
Tegelt on see Eesti pikkuselt kolmas jõgi - 135 km. Voolab enamasti omaette mingis võpsikus.
Nii jõgi kui Põltsamaa linn olid mu jaoks tundmata maa, seega, tuli minna!
Fotod on kõik Raivo tehtud

Süstad sisse Piibel (Piibe mnt ääres),
ööbimine umbes Rutikveres,
kuivale maale Põltamaal.

Matk oli, ütleme ausalt, looduskole.
Endla suursoo on veest vaadates lihtsalt üks ilmetu võsa.
Esimest päeva jumestas puult lendu läind kotkapaar (konna- või kaljukotkad, eri allikad pakuvad seal pesitsema eri linde ja eristada ma neid ei oska).
Käisime ära Endla järve servas ja Sinijärvel, suuremat muljet ei jätnud needki.

Mina ja süstanaabrinna jõudehetkel
Mina ja kaaslanna tööhetkel. Ei paista eriti kontimurdev, eks?

Sõita oli kerge, vool aitas tublisti kaasa.
Risu ja muid tõkkeid oli aga ohtralt. Süstu sai tassida küll ja veel, eriti kitsas Räägu kanalis.
Ühes kohas ulatas Ain mulle õllepurgi just enne keerulist kohta. No ei saa aerutada, õlu käes! Sattusime tagurpidi ja ristivoolu ja sipsisime tükk aega.

Upitame süstu üle puu

Matka lõpus panime turisti.
Tegime ringi ümber Põltsamaa lossi ja šoppasime kohalikus veinikeldris.
Konservitehase muuseum on täitsa nunnu, soovitan!
Ja kohvik O on täiesti normaalne kohvik - ebapõltsamaine, kui soovite.

Süstamatka argipäev

Paar päeva pärast meid sõitsid sama raja läbi Kulgejate Klubi, aga teises suunas, vastuvoolu.
Tugevus ei anna häbeneda..!!!

Numbrid:
10 süsta, 19 inimest.
Süsta-proffidest päris algajaini (mummuliste trussikutega läti neiud).
Muidu sõideti kahekesi, ainult Ain ise uhas üksi ja nagu Figaro - kord siin, kord seal.
34 + 22 km (umbes, sest kes hunt ses siksakis ütleb, mis on õige vahemaa)
0 ümberminekut.

Kiitused & tänud:
Ain ja Antti, korraldajad;
Lea ja Pille, toitlustajad (aga kindlasti oli veel kellegi kulp mängus);
veelkord Pille, süstanaaber;
Heiki, kes pakkus ulualust.


http://kalakoht.ee/veekogu/poltsamaa-jogi/
http://www.aktiivnepuhkus.ee/
 

Friday, May 6, 2016

Hipsterivaatlus ratastel ehk Tour d'ÖÖ

Paarsada ratturit sõidavad koos linnas ja segavad liiklust.
Halb või hea?

Mulle meeldib.
Sisuliselt on tegemist väga leebes vormist streigiga.
"Me oleme olemas, meiega peab arvestama, ja selle tõestamiseks segame me natuke teie elusid.
Mitte palju, ainult natukene, aga nii, et annab korraks tunda."
Taust on Wikipedias - https://en.wikipedia.org/wiki/Critical_Mass_%28cycling%29

Seekordne ürr oli eriti mugav, kuna algas Kalevi staadionilt ja lõppes sisuliselt kodus, Kadrioru lossi aias.

Wednesday, May 4, 2016

O-päevakud 2016

21. aprill, Rebala. Jalgsi, Avega. Liigume koos. Sörgime-kõnnime ja võtame vaheldumisi punkte.

28. aprill, Keila-Joa. Jalgsi. Tulen kevadseminarilt (ja lähen sinna tagasi). Sörgin keskmise raja, suuri O-vigu ei tee, aga joosta on jube raske. Tulemustes olen täiesti lõpus.

3. mai, Kangru-Raudalu. Rattaga. Sõidan nõrgalt, aga ära ei eksi ja suurelt puusse ei pane. Kokkuvõttes võidan M18 RO klassi :) (Olles ainus võistleja.)

10. mai, Nõmme-Hiiu. Jooksukas. Ma olen Glehni pargi rajastikul varem korduvalt ära eksinud - seisad Tähetorni jalamil ja peas on ainult virvarr. Seekord läks pea puhtalt, ainult ühest punktist jooksin mööda. ARK kandi kanalites ukerdasin end tupikusse. Ja joosta ma ei jaksa. Füüsilise vormi kohta normaalne või isegi hea tulemus.

17. mai, Jõelähtme, rattaga.
Esimesed kaks KPd läksid üle kändude, edasi sõitsin normaalselt.
Pärast jäi aega üle, läksin metsa ja võtsin paar KP-d uuesti. Selle pealt sai aru, kui kiiresti ma normaalselt kaarti lugedes võiks sõita.
Võrdluseks eelmine ratta-O sealsamas kahe aasta eest:
http://kurinurm.blogspot.com.ee/2014/05/mtbo-feil-joelahtmel.html
Maastik on sama, aga mina olen kõvasti arenenud. Mitte orienteerumise, aga rattasõidu osas. Ma mäletan, kui hädas ma tol korral Jõelähtme singlitega olin. Nüüd sõidan neid... noh.. no igatahes sõidan.

24. mai, Pirita-Kose, rattaga.
Teen elus esimest korda pika RO raja!
Pirita - Kose - Maarjamäe maastik on mulle tuttav. Aga Pirita metsa radade sigrimigris olen alati segaduses. Seekord sõidan hästi ettevaatlikult (ja ebaefektiivselt, teen suuri ringe). Ei eksi kordagi päris ära, saan kõik KPd suurema jamata kätte. Tulemus kirjas! Aeg - alla kahe tunni - pole suurem asi, aga mitte ka kõige viiman! Võitja - mitmekordne MTBO maailmameister Tõnis Erm - sõitis 1:02.

Ma ei loe rattaga sõites kaarti. Ma pean kaardi vaatamiseks iga kord seisma jääma ja kõigepealt mõtlema, mis kaardi OSAS ma üldse olen: üleval, all, vasakul, paremal. See võtab tohutult aega. Jalgsi liikudes loen kaarti ka rabas või võsas sumades ja olen igal hetkel "kaardil paigas".

Ilmselgelt ei saa must selles elus head rattaorienteerujat, aga trennina on see täiesti super!!!

31. mai, Raku, jalgsi.
Teen pika raja. Lõpus olen läbi kui läti raha. Eelviimasel etapil komistan, kukun rajale ja veeren kraavi. Tervisesport :) Jooksen 8km rada 1.5 tundi, tulemustes olen eel-eel-viimane. Orienteerun normaalselt, lihtsalt joosta ei jõua.

7. juuni, Pääsküla / Harku raba, rattaga, lühike rada (9 km).
Sõidan koos ühe noormehega. Võtame koos punkte. Vahepeal teen pausi ja lasen ta eest, siis saan jälle kätte, siis teen meelega temast erineva rajavaliku - ja jõuan sellega ette ja jäängi.
Rõõmuga näen, et mu ratta-O oskus on paranend. Loen sõites kaarti, ei eksi Harku radade-rägastikus ära. Lapsikuid puudusi on mul veel küllaga, aga eelmise aasta sarnaseid rämedaid prohmakaid enam ei tee.

14. juuni, Mustamäe / Harku raba, rattaga, pikk rada (14 km)
Jätan ühe KP võtmata, sõidan aeglaselt, patserdan.
Tulemustes oleks olnud täitsa lõpus.


Thursday, April 28, 2016

Kreenholmi / Narva Xdream


Narva on nii eksootiline koht, et TULI minna.
Lubati tööstusmaastikku ja Kreenholmi sise-orienteerumist.
No kuidas sa jätad!

ETAPP OLIGI ÜLIÄGE!
Nägime lagunevat Kreenholmi manufaktuuri nii seest kui väljast.
Käisime neljas tehasehoones, nii maa all kui peal.
Sõitsime kanuudega Narva veehoidlal.
Läbisime Narva Veneetsia - kanalitega paadikuuride ja suvilate ala.
Ning nägime lagunevat, maha jäetud, kurba tööstusmaastikku...
Ja samasugust linna selle ümber.

VÕISTKOND
Pidasin end Mudamülka gasellide jaoks liiga aeglaseks. Seega tuli uus võistkond teha. Nii Ave kui Mare jaoks esimene Xdream. Mare jaksab joosta, Ave oskab vee peal sõita, mina sõidan ratast - pmst oli meil iga ala jaoks üks inimene. Suurt sporti me selt tiimilt ei oodanud, aga tegelikult läks hirmus hästi nii tulemuse kui muu mõttes. Rattaga ei kukkunud, kanuuga ei uppunud, väga tülli ei läinud (vähemalt minu arust), päris ära ei eksinud.

VÕISTLUS

Ratas. Esimene KP - kohe hajutus! Ja kohe ka viga! Me ei lepi kohtumise kohta selgelt kokku ja kaotame mitu minutit teises KPs üksteist "oodates".
Ülejäänud rattaralli läheb kuidagi loiult. Eksida pole kuhugi, sõidetakse jorus. Plikad ei taha tuules sõita ja laseme järjest konkurente mööda. (Imelik muidugi, et keegi meist üldse tagapool on, me alustasime ju kõige viimasest reast.)

Kreenholmi manufaktuur.
Jooksuetapp!

Jookseme Kreenholmi saarele ja kohe mõistuse sassi. Arvan miskipärast, et oleme vales kohas. Maja on valet pidi! Appi! Jaanika! Õnneks on siin rahvast palju (see on hea - me pole viimased) ja roniv summ juhib esimesse KP-sse. Seejärel väike mälu-O ja siis majja sisse.

Lisaülesanne - paberist lennuk. Kamp märgi sportlasi vanas tehases võidu paberlennukit lennutamas - äge!!! Ma teen Harrieri, aga see lendab nagu bumerang: keerab end õhus ringi ja tagasi. Iga viskega! Nutt on suul, aga lõbus on ju ka!!!

Järgmiseks lühike peegel-kaardiga sise-O. Mul jooksis siis juhe täiesti kokku, aga tüdrukud said punktid kenasti kätte.

Sörk ratta-alla ja rattaga Narva veehoidlale kanuuetapile. Mõlame verivärske paatkonna kohta väga nobedalt. Mina taga tüürimas / laisklemas, naised ees vedamas, Mare punkte võtmas. Leiame ideaalse kombinatsiooni jalgsi & kanuuga liikumisest - mõned tiimid läksid siin ikka väga alt. Kanuud tuli täitsa palju, legendi järgi 6+ km. Keeluala / piiritsoon oli kogu aeg käeulatuses.

Tagasi Kreenholmi.
Saame suure hoone sisekaardi ja läheb siseorienteerumiseks!
See on etapi võtmelõik. Tuleb kord koos, kord eraldi Kreenholmi kõige suuremas hoones punkte leida. Kaart ajab mõistuse täiesti sassi - no ei saa aru, mis uks lahti, mis kinni, mis trepikojast kuhu pääseb. (Ausalt öelda ei saa ma kaardist aru ka nüüd, kodus, rahulikult vaadates.) Kuidas me selle sise-O tehtud saime, ei taha meenutadagi. Hajutuse punkte pidi võtma iga tiimi liige, aga eri järjekorras; muidugi tuli siin omavahel marsruute jagada, aga me ei saanud sellegagi hakkama...
Plätserdamine plätserdamise otsa!!!
Aga O-tehnilist ja tiimitööd kõrvale jättes on supper äge! Tohutud ketrussaalid, pimedad trepikojad, vannid, kartoteegikappidega toad... Ja sajad segaduses sportlased ringi sibamas! Uhh!
Vahepeal saab veel tõukerattaga slaalomit sõita. (like)!
Ja vähemalt kaks kaardil kinnist ust leiame lahti murtutena.
Kas frustreerunud orienteeruja või abivalmis kohalik? Ei tea... 

Tunneme, nagu oleks megalt feilinud, aga... teiste võistkondade näod pole paremad.

Pärast suurt maja saarel sörgime väiksemasse & kõrgemasse majja kaldal. Siin saab võrku pidi ronida ja veel treppe joosta. Ühe KP tahan mina vaikselt ja valesti ära võtta, õnneks Mare kontrollib KP numbrit ja säästab meid 45 min trahvist.

Ronimis-nõmekas.
Võistlus on pea läbi. Tuleb vaid seinast laskuda ja finišisse joosta. Laskuda me oskame/julgeme. Aa ei saa! Sest saba! Külmetame ronimisvöö sabas POOL TUNDI. Kogu B rada seisab märja nahaga tuule käes ja lõdiseb. Moosin kohtuniku ära, et too saba maja seina äärde viiks, vähemalt pole seal tuult. (Kõik, kes põiepõletikku ei saand - võite mulle aitäh öelda).
Ronimisvöö käes, jookseme üles... ja seal on teine saba. Sama pikk. Õõõõkk!!! Vahime tornist Venemaad. Jätame Ave laskuma ja lamame all muru peal - saate aru - keset Xdreami LAMAD, mõnitad teisi laskujaid, külmetad ja MIDAGI POLE TEHA!

A vähemalt saab sabas sõpradega lobiseda. Mudamülka gasellid, näiteks, on kanuu ümber ajand ja majas ajukrambi saanud ja meist tüki tagapool. Ha!

Laskutud, lidume finišisse.
Kellegagi võidu joosta pole,
keegi meid finišis ei vaata ega oota,
võistlus-tunne on täiesti puudu.

TULEMUSED
Oleme julgelt esimeses pooles!!!
Soorituse järgi oleks me veelgi eespool, aga ronimisülesande aja-arvestuse jama tõttu on mõned meist hiljem finišeerinud tiimid meist tabeli-tulemustes ees.
Algaja, kokku mängimata tiimi kohta supertulemus!!!

Endomondo rada:
https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/712721178

PÄRAST
Läksime Mudamülkaga Sillamäele pizzat sööma.
Eksootika seegi!

Monday, April 18, 2016

Känguru 2016

Kohe ei teagi, kuidas olla nüüd.
120 oli ühtlasi ka max punktisumma.

koht - nimi - klass - kool - punktid.


1 Daniil Savin 2 Erakool Garant 120
1 Natasha Mi Lehis 2 Rõngu Keskkool 120
1 Alina Mišarina 2 Sakala Eragümnaasium 120
1 Alo Virunurm 2 Tallinna 21. Kool 120
1 Aleksander Maask 2 Viluste Põhikool 120

Vox Clamantis - Morning Star

Aeg-ajalt saab tekib mul tahtmine kultuurne olla või õigemini sellega eputada ja ma ütlen mõnele peenemale kontserdikutsele "jah". Nii sattusin täna Nigulistesse V.C. kontserdile. David Lang, Helena Tulve, Pärt ja veidi vanamuusikat.

Ausalt - nagu pärleid sigade ette.

VC mulle tegelikult meeldib.
Ja ma kuulan vabatahtlikult igast keskaegset pillimängu ja üldse.
Aga tänane oli liiast, ausalt.
Nii Tulve kui Lang kaugelt üle minu arusaamise (ja üldiselt ka nautimise) läve.

Kava (et ma saaks ise pärast netist järelkuulata):
Gregoriaani introitus - Resurrexi
Arvo Pärt - Morning Star
Gregoriaani graduale - Haec dies
Helena Tulve - I Am a River
Gregoriaani responsorium - Amo Christum
David Lang - again
David Lang - i want to live
Guillaume de Machaut - Ay mi! dame de valour
David Lang - for love is strong

(Kõik on netist kenasti leitav, isegi Tulve.)

Ja tsiteerime ka reklaami:
Helena Tulve ulatuslik kooriteos "I Am A River" XIII sajandi Pärsia müstiku Rûmî tekstile ning XIV sajandi prantsuse helilooja Guillaume de Machaut lüüriline virelai "Ay mi".

Virelai!!
Ma polnud sellist sõna kuulnudki.
Õige sõna oleks pigem "ving" - mingi onu nutab, et lemmikdaam talle üldse tähelepanu ei kingi.

Monday, April 11, 2016

Reidi tee

Käisin täna rahvakoosolekul.
Tallinn ehitab uusi tänavaid ja rahastus-skeemi nõuetes on sees rahva kaasamise punkt.
Nii sai täna Kultuurikatlas teoks transpordiametnike ja K-projekti ilmumine rahvale.
Teemaks "Reidi tee".
NB! Mitte tänav ega asi, vaid nimelt "tee".

Kohal oli kogu ökoprominentide koorekiht.
Minu kõrval turtsus ja puhises kurjalt Yoko A.
Tema ees istus Kõigi Eesti Arhitektide Ema K.K.
KK kõrval lehvitas kiharaid staararhitekt V.V.
Jalakäijaid esindas Marek R.,
Pelgulinn oli välja pannud Tallinna Kõige Karvasema Hipsteri J. Jussi,
ja nii edasi ja nii edasi.

Meedia vastas raskekahurväega - saal oli profi-filmikaameratega onusid täis.
Ootamatu!

Mina tulin rattaga, jäin veidi hiljaks, olin kergelt higine ja hiilisin tahaseina mängu jälgima.

Sain teada:
- Sadam nihkub tükk maad Kadrioru poole, sisse- ja väljasõidud samuti.
- 2+2 rada on miinimum, mis sinna teha. K-projekt soovitab 3+3, Tallinn aga ei anna alla ja jääb 2+2 juurde.
- 1 tasand.
- Russalka kandi pööretel on kohati 8-9 rada.
- Tulevad sinised LEDid, interaktiivsed infotahvlid ja muu moodsale linnaruumile omane.

Pmst võtab linn kesklinna rannajoonest tüki ja ehitab selle lennuväljaks ümber.


Oli ka küsimuste-vastuste või õigemini ettepanekute-ignoreerimise voor, mille kohta kirjutasin Facebooki nii:

1) Raha on, järelikult tuleb ka tee.
2) Kuna raha on täpselt nii palju, tuleb ka täpselt selline tee.
3) Kuna raha on praegu, tuleb ka tee praegu.
4) Tramm? Mis tramm?
5) K-projekt soovib 3+3 rada. Aga linn oma lõputus tarkuses nõustus vaid 2+2 lahendusega. Tänage ja näidake austust!
6) Näete joonisel 8 ja 9 kõrvutist rada? Meie ei näe.
7) Mudel ütleb, et 2 x rohkem liiklust mahub eikuhugi ära küll.
8) Mitte ehitamine on raha raiskamine, mitte säästmine.
9) Turist tahab samuti jalutada, pissida, bussiga parkida? Ahah.
Rõõm oli näha, et iganenud "pargi ja sõida" kontseptsioon on lõplikult maha kantud.


Kõige mõistlikum reaalne ettepanek tuli Juho Kalbergilt.
Ehitage see tee, kui te tõesti peate.
Aga ärge dimensioneerige seda nii rängalt üle!
Tehke tavalised ristmikud, ärge tehke kaheksat rada, ärge

K-projekti onu jättis üsna sümpaatse mulje.
Neile on linn andnud püstituselt lihtsa ülesande: meil on 30 M€ SF raha, palun projekteerige sellele vastav tänav ning põhjendage, et seda on vaja.
Inseneridena tahavad K-projekti omad parimat ja ongi joonistanud välja rajatise, mis vastab moodsa tee kõikidele nõudmistele. Suure raadiusega ristmikud ja pöörded, ribapark, sinised LEDid ja infotahvlid. Mooduvärk! Jonnivad ökonatsid said tänasest üritusest oma laksu kätte ja on edaspidi vait. Ja rahastaja on rahul.

Pmst win-win-win.
Ainult elada ei ole kusagil.

Monday, April 4, 2016

Tartu Linnarogain

Üllega.
Läks keskmiselt.

Plaan.
Tegin 15+ km niidi, tegime selle järgi raja ja jooksime TÄPSELT ära.
Tegelt oleks saanud lõpus ühe KP rohkem, aega oli, aga me ei jaksand.

Jooks.
Jooksime palju rohkem ja ühtlasemalt kui Tallinnas, aga GPS seda ei kinnita.
Umbes 22 km.
O-vigu pmst ei teinud.

KP 31 eel öeldi meile "seal jaam ei tööta, pole vaja minna".
Mõtlesime hetke ja ikkagi läksime.
No ei taha sohki teha!
Aga jaam oli tõesti katki.

Analüüs.
Oleks pidanud läbima KANUUGA jõeületuse ja mitte kartma Emajõe luhta Tartus lõunas - meie rada oli 2 km pikem kui mõne suurema punktisummaga tiimi oma.

Rada:
https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/697738557
Tulemused:
http://seiklushunt.ee/wp-content/uploads/2016/04/tul_rogain.htm

Üldist.
Need linnarogainid on toredad.
3 tundi sörki pooleldi tuttaval, pooleldi uuel maastikul.
Näed mingit kohta uue nurga alt.
Edaspidigi!!!

Wednesday, March 30, 2016

Kulgejate Klubiõhtu

Käisin Kulgejate Klubi üritusel.
Kultuuriköök 82.
Soome grupp + muud Kulgejatega seotud isikud.
Ainult õrnem sugu!
Toimus ka viktoriin!
Ja Margit õpetas meid šokolaadi tegema. Ise - seebist ja mitutsugu pulbritest. Tuli täitsa korralik, kange šokolaad.

Täitsa tore oli.
Aga mehed, miks te ometigi ei matka, ahhhh?

Raamat: Sillamäe passioon

Soome sõidul oli palju aega, nii sain läbi Hovostovi "Sillamäe passiooni".

1) Meeldis. Hvostov muudab ajaloo mõnusalt elavaks.
2) Kohati veniv ja punnitatud.
3) Kohati selgelt liialdatud.
4) Tihti niiii äratuntav. Eriti need "Kentauri" tsitaadid :)

Mu lapsepõlv juhtus Kadriorus (2a-8a vanuses) ja Lasnamäel (8+ kuni ülikool). Aga Tallinn on ikkagi hoopis teistsugune. Ja minu mälu on miljon korda nõrgem kui Hvostovil. Ma ei mäleta värvikaid kujusid, joodikuid ega joomist, jne. Samas - ka meil oli tööstuskeskkond. Kondasime pooleli ehitustel, pätsasime mingitest ladudest metalli, kogusime raudteelt väävlit ja tegime tossupomme. Ja Lasnamäe on samuti panga ääre peal, mere lähedal.

Igatahes oli tore lugemine, soovitan teilegi!

Sunday, March 27, 2016

Linnarogain Lasnamäel

"Mõru tõru", Katrin Marika mina.
SK100 linnarogain, 3 tundi.

 Kati on ära ja mina sahmin lastega. Sain nad napilt rogaini ajaks T. emme juurde viia (aitäh!!), nii jäi igatsugu planeerimisvärk must puutumata. Õnneks oli M träna ise kaasa võtnud ja niidigi valmis mõõtnud. Kahjuks on ta oma hinnangutes... eee.. tütarlapselikult tagasihoidlik. Arvestas, et jookseme linnulennult 10 km. 10 km niit ulatus Laagna koolist (Lasnamäe spordihoone juures) Ülemiste keskuseni ja piki raudteed tagasi. Üsna väike ring.

Kaart oli PÄRIS LASNAMÄEL. Minu kodus!!!! 1 KP oli konkreetselt mu kodumaja ees :) Nii sai joosta seal, kus ma lapsena bussi ootasin või poes käisin või teiste lastega mängisin. Silmale ja hingele tuttav maastik. Üht-teist on muutunud, mõni koolimaja maha lõhutud ja keldripoed kinni pandud ja autosid on rohkem, aga muidu on kõik tuttav, tuttav. Ainult et kui mu lapsepõlve-Lasnamäe oli kuidagi suur, siis nüüd tegime mu lapsepõlvele loetud minutitega ringi peale.

Kaardi teine maasikas oli PILPAKÜLA. Algsest planeeringust jäi see välja, aga sellest kohe.

Alguse sörk 1. ja 2. mikrorajooni majade vahel oli ootuspäraselt lihtne.
Pae pargist läbi, Ülemiste jaama tunnelist läbi.

Planeeritud poole maa peal vaatan kella.
45 minutit.
Saate aru?
Meil on 1/2 rada tehtud, aega on kulunud 1/4.
Oleme POOLE kiiremad kui peaks.
Polari kella track: https://flow.polar.com/training/analysis/482906579#

Kiire ridisain plaanile - läheme-jõuame ka Pilpakülla!
Kas see orienteerumistehniliselt õige otsus on, ei viitsi keegi mõelda.

Aga raudtee-äärsed punktid on aeglased. Ja Pilpaküla ise on veel aeglasem. Sumame poris ja võsas. Mina püüan veel Pilpaküla kõige lõunapoolsemat KPd ära teha, M&K panevad mulle mõistuse pähe: me ei jõua. Ja ei jõuagi!!! Sest Pilpakülast vudime OTSE FINIŠISSE ühtegi KP-d võtmata. Ja ikkagi jääme 2 minutit hiljaks.

Pilpakülas kaotasime veel K ära.
Oli otse KP ees ojja komistanud.
Ja me - vist! - pidasime KPs kedagi teist temaks ja järeldasime, et oleme kõik koos.
5 minutit sihitut sahmimist :(

Rogain arvudes:
- linnulennult 15 km
- GPS 20.72 km
(eelmisel aastal jooksime samal üritusel sama võistkonnaga 20.67 km - vahe on VIISKÜMMEND MEETRIT. Täpsus ennekõike!)
- 91 punkti miinus trahv

Hilisem analüüs:
Pmst oligi valida kaardi lääneosa punktipilve ja Pilpaküla vahel; meie jaksuga mõlemat ei jõudnud. Optimaalne plaan oleks olnud teha algset rada ja võtta kaardi keskelt punkte juurde.

Aga tegelikult olen ma hirmus rahul:
Sai käidud Pilpakülas. Maikuus lükatakse see kant kokku. See oli suhtkoht viimane võimalus seda asumit näha. Mul on ausalt öeldes kahju. See on heale hulgale rahvale rõõmu toonud - sest võimalus näpp mulda ajada on kahtlemata rõõm. Sai käidud oma lapsepõlve kodukandis. 
Sai näha sõpru ja tuttavaid.
Sokutasin rogainima esiteks T (õega) ja teiseks V (Neemega) ja mõlemad olid pärast ürri täitsa rihmad :)

Thursday, March 24, 2016

Ettevalmistus suusamatkaks

Suusamatkal on liikumise keskmine kiirus umbes 2 km/h.
Kuidas nii?, küsivad sõbrad päris-suusatajad.
Siin paar selgitavat harjutust.

1) Sõida läbi oma lemmik-suusaring. Ütleme Kõrvemaa 19 km.
2) Korda eelmist, aga püsi kogu aeg suusarajast 20 meetrit eemal metsa sees.
3) Korda eelmist, aga seljakotiga. Meestel 20, daamidel 15 kg.
4) Korda eelmist, aga võta kaasa viis sõpra. Sõpradel olgu kõigil mingi väiksemat sorti häda. Ühel võiks näiteks olla kõht lahti. Teisel jalg välja väänatud. Kolmas võiks iga puu taga pilti teha. Neljas nõuaks kogu aeg söögipeatust. Viies vaielgu, et minnakse vales suunas ning et tuleks kohe ots ringi keerata, muidu ootab eksimine ja surm.
5) Kui suusarada läbitud, pane püsti telk, tekita lõke, hangi lähimast jõest vett või sulata see lumest ning valmista õhtusöök.
6) Korda nädal aega järjest.

Ja saadki teada :)

Sunday, March 6, 2016

Suusamatk Võhma rabas

Võhma raba on rabake Põhja-Kõrvemaal, Juss järvedest idas.
Kulgejate klubi korraldas sinna lühikese suusamatka.
Käisin minagi ja oli väga mõnus.

Start Koersilla parklast.
Üle Soodla jõe Jussi nõmmele,
sealt läbi mõne metsakese rabasse,
rabast laugaste vahel vingerdades risti läbi,
metsasel rabaserval lõunapaus,
Jussi Suurjärveni,
ümber Suur- ja Väinjärve tagasi nõmmele,
koju.
4 tundi, 13 km.

Ilm soe, lumi paks ja pehme ja sula; kevadisest koorikust polnud jälgegi, kõigi suusad vajusid paksult lumme. Õnneks tegi virk grupijuht kogu töö ise ära ja tallas raja sisse, mina käisin kõige sabas ja nii oli mul kõige kergem. Järvedel oli vesi peal; otsetee üle Jussi Suurjärve jäi seetõttu ära. Ka laukaid vältisime.

Endomondo track: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/679062348
Kõik pildid: https://kaur.smugmug.com/Eestis/Võhma-raba-ja-Kulgejate-Klubi/ 
 

Saturday, March 5, 2016

Cabaret Rhizome, Kuningas Oidiopus

Kulturnik Kati pistis pileti nina alla ja käskis ära vaadata.
Seoses sellega teatan, et
1) Cabaret Rhizome on äge.
2) Erinevate Tubade Klubi on äge.
3) Kreeka tragöödiad kui kontseptsioon on äge.
4) Lavastuse idee - tegevus korraga laval ja ekraanidel - on äge.
5) Tehniline teostus ja näitlus olid igavesti tasemel.

Mindagu vaatama!!!!

Suusatalv 2016

Kõigepealt polnd lund.
Siis tuli lumi, aga mina sain Lumeilvese matkal selja haigeks ja ei suusatand.
Seejärel sain bronhiidi ja olin kuu aega sisuliselt liikumata.
Siis polnd jälle lund.
Nii on suusatamine sel talvel väga napp olnud.
Mõned korrad Pirital, üks ring Harkus, üks suusamatk Kõrvemaal.

Täna käisime Kõrvemaal rada sõitmas.
Seal on alati hea!
End suusarajal hästi tundmiseks peavad vorm ja stiil olema paremad kui mul praegu. Ähkisin ja rapsisin ja tundsin end nagu kogemata laudadele sattund karupoeg Puhh. Laskumistel pidurdasin, üks jalg soonest väljas. Osad tõusud jalutasin. AGA! 19 km ringi aeg tuli 1:25, mis on vaid 10 min rohkem kui mu elu kõige kiirem Kõrvemaa-19-km. Ja see kõige-kiirem oli tol toredal talvel, kus ma suusatasin kokku 1000 km.

Jama on aga sellega, et selg on jälle valus. Tunda andis juba poole maa pealt. Lõpus ei kannatanud enam laskumistel kükki lasta. Ja nüüd kodus on ka valus. Vanadus? Miski muu? Ei tea ega ei tahagi teada, aga midagi peab ilmselt tegema...

Sunday, February 21, 2016

Film: "The Revenant"

A revenant is a visible ghost or animated corpse that is believed to have returned from the grave to terrorize the living.

Lumi, veri, koledad habetunud mehed.
Sellised filmid pole üldse mulle.
Aga kui Mart FBs soovitas, siis leidsin, et lähen vaatan ära.
Ja sain elamuse!

Lugu on lihtne. USA Põhja-kesk-lääs 182x, "frontier", trapperid ja indiaanlased ja sõdurid. Üks mees saab karu käest kotti ja jäetakse surema, aga ta jääb kuidagi ellu ja roomab tagasi tsivilisatsiooni ja maksab kätte. Üle mägede, läbi indiaanlaste, talvel. Lisaks mingi värk ta indiaani pojaga. Kõlab jäle ja igav, eks.

Olekski igav, kui poleks:
Leonardo DiCapriot, peategelast, kes teeb imelise rolli. Tegevusi on tal vähe: roomab ja kähiseb. Aga ta on seejuures nii kuradi fotogeeniline!!! Ja kuna ta on 90% ajast ekraanil, siis see loeb.
Emmanuel Lubezkit, operaatorit, kes teeb uskumatu töö. Kui kinokunst huvitab, tuleb seda filmi vaadata puhtalt kaameratöö pärast. Natuke meenutab Martti Helde filmi "Ristuules". Läbi kaadrite liikuv kaamera, ülilainurgad ja huvitavad rakursid. Läbiva efekina on tunda kaamera KOHALOLU - küll on objektiiv täis DiCaprio hingeauru, küll lumehelbeid, küll verepritsmeid.
Kanada loodust. Filmi aluseks oleva raamatu aluseks olev päris-lugu toimus küll Montanas ja Lõuna-Dakotas ja Wyomingis (USA), aga filmiti Kanadas ja Argentiinas (kui Kanadas ootamatult lumi ära sulas). Loodusvaated on uskumatult kaunid ja tekitavad mus tahtmise minna ratsa-mägimatkale.
?
Mida veel?
  • Richard Rohul on jutustus nagu "Kass Otu".
    Kass jäätakse metsas omapäid ja ta peab seal ise hakkama saama.
    See jutuke tuli filmi jooksul mitu korda meelde.
  • Filmi võtted tehti "päriselt" - külmas, lumes, jões, metsas, looduslikus valguses.
  • Filmi võib võtta ka loodus-dokina.
    Aga matka-dokk ta kindlasti pole. Päriselt oleks peategelane külma kätte sada korda ära surnud. IMDB "goofs" ütleb selle ära ka. Aga no mis ikka, kunsti-tõde on ikka tähtsam kui realism.
  • Filmis olnud "pawnee" indiaanlased on eesti keeli "poniid" või "poonid".
    Kallis tõlk, kui eesti keeles on sõna olemas, siis ei ole vaja uut inglise toorlaenu!!!
    Vt https://et.wikipedia.org/wiki/Kado_keeled või siis raamat "Indiaanlased ilma tomahookideta", kus poniidest juttu.
  • Filmis oli saun!

Mis siis ikkagi elamuse lõi?
Lihtne lugu + head näitlejad + tipptasemel operaatoritöö.
Midagi pole teha, kinokunst lihtsalt töötab :)
See film on hetke kinematograafia tipp, sellisena väga nauditav ja vaatamist igati väärt.

Linke
Lubezki intervjuud
The Revenant @ Wikipedia
The Revenant user reviews @ IMDB
Arvustus - Sanda Hint

Saturday, February 20, 2016

Kas Tallinna mäed on getod?

See kirjatükk on vastuseks sissekandele Kruusatee blogis.
Kuna viidatud kommentaar oli minu oma, siis tuleb vastata.

Esiteks. Igasugune viide getole on Eesti kontekstis loomulikult liialdus, hüperbool. Getosid Eestis pole ega tule. (Lugesin "geto" definitsioon mitmest kohast üle, et ikka päris kindel olla.) Liialdusena oli ta ka kommentaaris mõeldud - kuna ma lugesin sissekandest välja soovi saada kirjanduslikke ideid, siis tundus liialdamine hetkel kohane. Tegelikult küsis Eliisabet vist hoopis seda, et kuidas me teema püstitust mõistame.

Teiseks. Mu taust on Lasnamäe, elasin seal 1978-1988 ja 1994-2000. Lisaks olin paari aasta eest mõnda aega Mustamäel. Mul ei ole ei ei Lasna- ega Mustamäele elukeskkonnana midagi ette heita, kõrghoonestus vaheldumisi haljastuse ja mänguväljakutega töötab hästi. Nii et mul ei ole mingit põlgust Tallinna "mäegede" vastu ei isiklikust kogemuse ega selle puudumise tõttu.

Aga seesama isiklik kogemus ütleb ikkagi järgmist.
- Eestlaste keskklass kolib mägedelt ära üldiselt kohe kui võimalik.
- Tänavapilt mägedel erineb oluliselt kesklinnast.
- Eriti teravalt paistab erinevus välja kohalikes poodides käies.
- Keelekeskkond mägedel on selgelt venekeelsem.

Aga kuna tõe kriteerium on ikkagi statistika, siis võtsin ja sirvisin läbi mõned ametlikud materjalid.

Kõige põhjalikum trükis on "Eesti piirkondlik areng", 2014.
http://www.stat.ee/72580 (info)
http://www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=36388 (.pdf).
Seal on peatükk "Tallinn".

Graafikud lk 115 - 123 on hästi tehtud ja kõnekad ja soovitan kõigil vaadata.

Lk 116 on rahvastikupüramiidid (vanuseline jagunemine) asumite lõikes. Võrrelge Mustamäed ja Tiskret! Või Paed ja Vanalinna!


Lk 118 on rahvuste jagunemine asumites 2011.

Lk 119 on aga eestlaste asukohaindeksid 2000 ja 2011. Selgelt on näha, et 11 aastaga on eestlaste osakaal Lasnamäel tugevalt vähenenud.

Stat-ametil on kaart Tallinna rahvastiku muutumise kohta 1989-2011.
Valglinnastumine on ilmselge ja kõige suuremad kaotajad on "mäed":
https://statistikaamet.files.wordpress.com/2015/06/tallinn_ruut_1989_2011.png



Lasnamäe arengukava 2015-2020
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4230/5201/5022/1110131033.attachment.pdf (.pdf)

Sealt saab kätte Lasnamäe soolise jaotuse.
Naised: mehed on 55:44.
Ja lk 7 ütleb, et eestlasi on 27%.

Lk 7 on Lasnamäe rahvastikupüramiid. Selle kuju on väga ebaloomulik ja arengukava märgib selle ära ka. Võrdluseks stat-ameti kogu Eesti püramiid http://www.stat.ee/public/rahvastikupyramiid. Kommentaar on siis, et kuigi vanureid on palju, on noorte ja laste arv viimasel ajal kasvamas. Aga sealt ei selgu, kas kasvab eesti või vene või mõlemast rahvusest laste arv...

Ehk.
Võib solvuda minu ebaviisaka sõnakasutuse üle, võib teha oma kodu ümbruses vaatlusi, võib emotsionaalseid väiteid loopida, aga demograafiat see ei muuda. Tallinn valglinnastub ägedalt ja see protsess töötab eelkõige lastega keskklassi perede peal. Kuna eestlaste majanduslik olukord on venelaste omast statistiliselt parem, siis tulemuseks jooksevad mäed noortest ja eriti eesti noortest tühjaks. Mulle valglinnastumine ei meeldi ja oleks väga tore, kui see kuidagi pidurduks, aga hetke seis on nagu on.

Saturday, January 30, 2016

Raamat: "Minu nimi on Punane"

Olen enda üle uhke.
Ma ei uskunud, et ma kunagi elus ühegi Pamuki raamatu LÄBI loetud saan.
Aga näe, sain!
Tõsi, korrata ei ole mul seda saavust plaanis.
Hr Pamuk, palun kirjuta edaspidi, ütleme, poole lühemalt.

Muidu on huvitav raamat.
Seob kired kunsti, usu, naiste (meeste) pihta kokku ustavuse ja reetmisega.Kirjeldab 1591. aasta Istanbuli nii nagu ... noh minu arust ei olegi võimalik nii hästi kirjeldada.
Mingis mõttes on ta nagu Kross, kes olla ajaloo-truuuduse nimel teinud meeletut tööd arhiivides.
Pamuk puistab detaile nagu käisest.
Ta levinuim stiililine võte on pikad ja täiesti ootamatud nimekirjad mingitest asjadest.

Pamuk mängib sõna ja keelega.
Lisaks lollitab ja vihastab ta lugejat lakkamatult, aga nauditavalt.

Tema Şeküre on kõige naiselikum kuju, keda ma kirjanduses üldse kohanud olen.

Hea raamat; soovitan väga; läbi lugema ei pea, 500 lk tihedat teksti on liiast, aga võta kätte ja hakka kusagilt peale!

Arvustusi on netis miljon:
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-poolsada-mind-istanbuli-taeva-all?id=65825324
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ida-on-ida-ja-laeaes-on-laeaes/
https://sehkendaja.wordpress.com/2013/04/20/11-orhan-pamuk-minu-nimi-on-punane/
http://opleht.ee/4617-minu-nimi-on-raamat/

Goodreads: http://www.goodreads.com/book/show/2517.My_Name_is_Red