Saturday, May 30, 2020

Ring ümber Endla raba

Endla rabal on veidi salapärane kuulsus. Seal käimist peavad matkajad kuidagi eriliseks. Keegi ei uhkusta, et olen käinud Mukris või Meenikunnos; aga Endlat peetakse saavutuseks. Eks ta on suur ja keeruline piirkond ka. Mitmel rabal ja järvel on täielikud liikumiskeelud, mõnda kohta saab ainult vett pidi. Ma ise olen ühe korra Endla piirkonnast süstaga risti läbi sõitnud, aga rohkem ma tast ei tea.

Otsustasin siis kogu "Endlale" rattaga ringi peale sõita. "Ring ümber" piiritleb ja määrab koha täpselt ära. Kus ta on? Kui pirakas ta on? Mis ta ümber on? Väikseid teid pidi tuli ring 60 km, just paras. Kaks sõpra tulid ka kaasa. Ja oli väga tore!

Võlingi oja
Mida nägime:
Allikad!!! Norra - Oostriku - Jõeküla lõik on Eesti kõige allikarohkem koht, sest sealtkaudu voolab välja Pandivere kõrgustiku põhjavesi. Allikaid on seal kümneid. Me vaatasime üle Oostriku, Sopa, Võlingi ja Vilbaste allikad, Norra allikajärve ja veel mõne allika-oja. Sopa on Eesti sügavaim allikas - sügav hele auk otse ürgse metsa sees. Aga kõige lahedamad olid Vilbaste allikad, jõgi oli põhjast helesinine ja vesi "kees" nagu katlas.
Männikjärve rabajärv ja matkarada. Panime varbad vette, vesi oli imesoe. Aga ujumiseks on Männikjärv liiga madal ja mudane.
Mõisad. Preedi, Vaimastvere, Piibe, Kärde mõisa kõrvalhooned ja varemed. Norra mõisa "avatud" hiigelmaja. Tapiku mõisa peahoone oli ainus, mis enam-vähem korras ja kasutuses.
Kärde mäe käisime ära.
Mälestustahvliga väike rändrahn Liusvere juures Norra / Koeru teede ristis.

Vilbaste allikad

Kõige ägedam oli aga Võlingi - Vilbaste matkarada piki Võlingi allikast algavat Võlingi oja. See on ametlik RMK rada, laudteega ja puha. Kohe päris alguses juures on jõgi madal ja lai, puid täis ja hirmus metsiku moega. Jõe peal nägime pardimammat pesakonnaga; emme oli hirmus ähmi täis, laperdas piki vett ja kutsus poegi meie juurest eemale. Pojad olid nagu hallid sulepallid mitmekesi koos :) Rada oli väga lahe ja kel vähegi sinnakanti asja, siis tehke ära!

Võililled ja meelespead Tapiku mõisa juures
Kogu tee koos matkaradadega tuli veidi alla 70 km.

Rattasõidu teine pool piki Piibe maanteed "üles tagasi" oli veidi nõme, sest hirmus palju liiklust.

Taas sai kinnitust, et ainus planeerimiseks sobiv kaart on maa-ameti oma. Tapiku ja Endla vahel on rada, rattaga väga sõidetav - ja seda näitab ainult maa-ameti kaart.

Selli mõisast sõitsime saja meetri kauguselt mööda, sest Regio mobla-äpp näitab selle asukohta valesti. Veebikaardil on õiges kohas. Ma imestasin mööda sõites, et mõis peaks olema seal üle põllu, aga näha küll ei ole. Veel kord: planeeri rada ja vali huvitavad kohad välja kodus arvutis, mitte kohapeal jooksvalt!

Igatahes oli jälle üks super tore päev. :)


Tuesday, May 26, 2020

4 km rada ja spikker


Meie Kadrioru lühike jooksuring.
4.0 km nii kaardilt kui GPS-iga mõõdetuna.
Iidaga 26 .. 28 minutit.
Üksi tahaks 20 minutiga hakkama saada.

Sunday, May 24, 2020

Jalgrattaga asfaldil

Lühidalt: laenasin maanteeratta ja sõitsin 100 km. Oli tore, aga mitte piisavalt, et korrata.

Pikem ja numbripedem mõtisklus:

Loen Facebookist, et maanteerattaga sõidetakse "40-50 kmh". Linnaliikluses, mitte sprindi MM-il. Sõbrad teevad rattasõite "200 km keskmise kiirusega 30 kmh". Clubbersis loetakse 30 kmh kiirust algajate alampiiriks. Ainus "nõrk" on isand Pullerits, kes sõidab lühikesi otsi kiirusega 30 kmh ja peab seda heaks tulemuseks.

Mina nii kiire ei ole. Kõige kiirem selle kevade sõit on 80 km keskmisena 24 kmh. Kui kruusalõigud, linnas pusimine ja telefonist kaardi vahtimine välja jätta, siis maantee keskmine tuli 25-26 kmh. Ja lõpus olin üsna kustund.

Aga kuidas oleks maanteerattaga?
Võtan Citybike-st edeva Bianchi ja proovin ära!

Esimene mulje on -- hirm. Ma ei näe! Ma ei leia pidureid üles! Ma kukun ümber! (Vene tänaval on munakivisillutis.) Kuid lasen sadula alla, asendan poe "klipid" lapiku pedaaliga ja sõitma.

0 - 5 km - uskumatult halb. Ma ei julgeeeee!!!! Tiksun tasakesi tühjal teel. Istuda on super vastik, sest sadul on noore sportlase pepu jaoks tehtud kitsas liistakas. Reie sisekülg läheb krampi. Valus ja vastik.

5 - 15 km - parem! Sadula tõstmine teeb istumise heaks. Kramp kaob ära. Tasapisi hakkab julgem ka.

15 - 100 km - mõnu! Veeremine on... kerge. Pingutuseta. Madal asend (käed all drop'idel) on mugav.  Isegi kitsas sadul on ok. (Mul on tavalised matkapüksid, mitte vateeritud ratta-retuusid.) Kilomeetrid lähevad vuhisedes.

Teen ringi Tallinn - Kiili - Tuhala - Pahkla - Seli ja Viljandi maanteed pidi tagasi. Prillimäe CircleK-s teen võiku-ja-vee pausi.

Kodus loen tibud kokku.

Sõita oli kahtlemata mõnus, nauditav. Kogu jõud läks edasi liikumisse. Tahan - kiirendan, tahan - tiksun null-koormusel. Ja kiiruse tunne on.. mõõõõnuuuus! Isegi vastutuul ei seganud eriti, "lõikasin" sellest läbi.
MTB-ga vastu tuult tempo hoidmine on räme rabelemine. Ja kiirendades hakkab MTB kõigepealt õõtsuma, siis kogub end veidi ja siis alles kiirendab. :)

Samas - sõitsin nagu pime. Ma ei näinud mitte midagi. Tee kõrval võis olla elevantide spaleer - ma ei oleks märganud. Vaatamisväärsustest jäid muidu tee peale Seli mõis (selle ees tegin tiiru), mingid rahnud (ei leidnud üles) ja Merkuur (planeet, tegin ta leidmiseks mitu pausi, ei kuid ei leidnud). Ehk siis puhas sport ja nauding iseendast ja kiirusest.
Kuid keskkonda ma ju ikka tajusin? Loojanguvalgust ja kevadist rohelust ja toomingate lõhna...? Ei? Kas tõesti ei? Hmm...

Ja lõpuks - numbrid.
Keskmine kiirus tuli ringi peale 24 kmh. Sama kui maastikurattaga sõites! Pääähhhh....
Ja tuuleta sirgetel oli kiirus 27-28-29 km. Mitte 35 ega 40 ega 50...

....

Kas mulle siis meeldib MNT või ei? Sest ega numbrid ei loe, emotsioon loeb. Ja sõita oli ju tore! Kuid ütlen endale ausalt - ei tea. Proovin millalgi veel... Ja panen klipid alla... (Mul on tutikad rattakingad, mida ma seekord lihtsalt ei julgenud kasutada...) Ja olen ise tugevam... ja... ja :))))

(Pärast järgmise kahe päeva MTB sõite. MNT tugev eelis on fotode puudumine. Lühike rattamatk mere äärde andis mingi 100 pilti ja tungiva vajaduse kõigile karjuda "teate kui ägedas kohas ma täna käisin! minge kaaaa!!!". Ma juba plaanin samasse kohta minna lastega, tuttavatega, ... Kuid elu näitab, et aktiivsus ei tasu ära. Kedagi ei huvita ja keegi ei lähe. Ja päris huvilised on igal pool nkn käinud. Tänase FB foto peale pani tuttav sama foto - samast kohast, parema rakursiga. Ehk siis maastiku-sõidu eel ja järel läheb tükk aega maastiku uurimisele, objektide ajaloo lugemisele, iseenda fotode vahtimisele. Aga ma ei lähe kellelegi ütlema "kuule laena Citybikest ratas ja sõida sellega Selile"...)

Ja nüüd on mul sel aastal rattaga sõidetud umbes 2000 km :)

Wednesday, May 20, 2020

Ratas: Ihasalu poolsaar ja Uitru säär


Kuu aja eest Jägala jõe ääres käies jäi meil nägemata Kuke-miku rändrahn. Otsisin ta täna siis võsa seest üles. Aga kuhu edasi? Kaberlas ja Kaberneemes olen sel aastal juba sõitnud, seega läksin Ihasalu / Neeme poolsaarele. Mulle täiesti võõras kant.

Kõigepealt otsisin tükk aega Tavaru kive / rändrahne. Ei leidnudki. Küsisin ühelt kohalikult ka - kivid pidanuks kaardi järgi tema maja taga olema - ei teadnud. Võimalik, et Regio kartograafid on need lihtsalt välja mõelnud. Kuue meetri kõrgune mürakas peaks ometi teada olema! Mingid väiksemad nässid seal küll olid, aga no selliseid on Põhja-Eesti neemedel igal pool.

Siis veeresin neeme tippu. Ees oli keelumärk. Hm? Miks eravaldus? Selgub, et Morrison Invest on poolsaare kaitseväelt üle ostnud. Seal on riigikaitsemaa ja ehituskeeluvöönd. Kuid Vene armee varemed lähevad "ehituse" alla kirja ning detailplaneeringuga osavalt skeemitades saab iga vene punkri koha peale uue häärberi ehitada. Kinnisvaraäri vajab nupukust, jultumust ja häid sõpru õigel kohal...

Neem ise on ülihuvitav. Seal oli NSVL piirivalve tehniline vaatluspost. Alles on vaatlustorn, varemed ja kaevikute süsteem. Kaevikud on kividega vooderdatud. Iga haru lõpus on väike betoonist maa-alune laskepesa. Nagu tillukesed punkrid... Täiesti sürr. Ja arusaamatu.



Läksin vaatama mingid rauast "toru". Selgus, et see on sisse / väljapääs. Maa all on mingid ruumid, võib-olla ka tunnelite süsteem... Imeasju on ikka ehitatud!

Kaldal on suur rändrahn, 4 meetrit kõrge. Sinna on praod sisse lõhatud. Jälle see armee. Tõsi, rändrahne lõhkusid usinalt ka "vanad eestlased". Selle rahnu küljel oli 2007. aasta TAOK rogaini üks kontrollpunkt.


Samal alal on 1938. ehitatud väike majakas - Ihasalu päevamärk.


Neeme tipust läände, Muuga suunas, ulatub pikk kivine riba - Uitru säär.

Tagasin sõitsin väikeseid sihte pidi läbi öise metsa. Maastikuratta rõõmud -  ei pea teed jälgima, ratas "sööb" konarused ja kivid ise ära. Nii saab ka üsna pimedas metsas ilma lambita sõita ja samal ajal ümbrust vahtida. Ühtegi metslooma täna kahjuks siiski ei näinud.

Kuke-Miku kivi ise ka:


Matkasin 35 km, sellest kolmandiku sõitsin asfaldil, ülejäänud kruusal / võsas / liivas.

Monday, May 18, 2020

Põder

Nägin põtra.
Otse linna servas.

Sõitsin Reinu teed pidi Kelvingist Leppneeme poole. Põder oli metsasihil, tänavast umbes 50 meetrit eemal. Jäin seisma, panin jalgratta posti najale. Põder vaatas mind, mina põtra. Tükk aega vaatasime. Lõpuks astus põder graatsilise sammuga üle kraavi ja läks metsa ära.

Kaks nädalat tagasi sõitsin jalgrattaga ise sama sihti pidi. Viimsi metsad on huvitavad - seal on tihedat võsa, kivikülve ja rändrahne, ootamatult palju "mägesid" või pinnavorme, Rohuneeme raketibaas, Mäealuse soo ja Soosepa raba. Kuid need metsad kaovad hoogsalt, sest elamuehitus ja lageraied. Aerofotolt vaadates on pilt päris kurb.

Olen sel kevadel päris palju loomi näinud:
- kotkast - Keila süstamatkal
- kitsi
- jäneseid
- rebast
- nugist
- palju kullilisi, mõni oli päris pirakas
- sookurgi
- nastikuid!!! (tnx Kaamos)
ja nüüd siis ka põtra.

Kõige rohkem kitsi nägime 1. jaanuaril Vilniusest tagasi sõites :) Aga ka Eesti metsades olen kohanud üsna mitut.

Sunday, May 17, 2020

Valgejõe kanuumatk, rahe ja lörts

Mina: "Tule laupäeval kanuumatkale!"
I. (mitte Iida, vaid üks teine samatäheline):
"See on see päev, kus lubati lörtsi? Ei aitäh, teen diivani kaunistamise päeva endale."

Laupäeva hommikul paistab päike ja on mõnus soe ilm.
"No küll see I. nüüd kahetseb oma diivanil!", mõtlen.

Jõuame kohale (Suru sillale), korraldame logistika ära, saame päästevestid.
Veidi enne starti tabab meid - rahehoog! Täitsa korralik, mitte et paar terakest.
Vahetan kampsuni paksema vastu ja mõtlen "hmm, et diivan."

Sõidame, tuleb öelda, mitte eriti edukalt.
Kolmeses kanuus on kolm kohta ja kolm rolli.
Esimene ütleb, kuhupoole hoida ja pöörata.
Keskmine imetleb loodust.
Tagumine juhib.
(Kõik kolm võivad ka aerutada, aga ei pea. Tehnilistes kohtades on vaja kanuu voolu suhtes liikuma panna ja selleks on kiireid tõmbeid vaja. A muul ajal on aerutamine üsna fakultatiivne.)
Alo soovis taga olla ja juhtida. Ma lasin sel sündida ja läksin ise keskele "imetlema". Sellest sai paras draama. Loodan, et oli kõigile õpetlik, mulle igatahes oli. Kuid ümber me ei läinud ja enamikust kohtadest saime esimesel katsel üle / läbi ja päris otse ühegi kivi pihta ka ei põrutanud.

Siis hakkas sadama.
Vihma.
Rahet.
Lörtsi.
Tihedamat rahet.
Rahet ja lörtsi korraga.
Vesi kanuu ümber "kees" raheteradest. See ei olnud üks lühike hoog, vaid sadas ja sadas. Maismaa kahel pool jõge muutus aina valgemaks. Rahe lõi nii, et isegi läbi matkapükste oli valus. Lörts leotas kõik läbi ja olemine oli erakordselt märg.
Pilti teha ei saanud - selles sajus telefoni / fotoka välja võtmine polnud mõeldav.
Sadu kestis sõidu lõpuni. Narva mnt silla alla jõudes olime märjad nagu kassid.

Jõge me täna ei näinudki. Alguses läks aur diskussioonile, teises pooles lörtsile-rahele.

Aga duh, tark naine see I.!!!
Ja aitäh Nelsoni klubile korralduse eest!

Saturday, May 16, 2020

Karu, savi ja kivi

Käisime vaatamas Purtse Hiiekallast nii alt- kui ülaltpoolt. Ülevalt Ukuallikas, vaade merele ja saartele. (Viktoriiniküsimus - mis on kõige kõrgem looduslik mägi või koht, mis Eesti rannikult paistab?) Aga ka all on palju huvitavat.


Kõrge kalda all paljandub pikalt ja paksu kihina sinisavi. See ulatub kohati merre, nii et mere põhi koosnebki savist. Niiskudes ja kuivades moodustab savi kummalisi viietahulisi tükke. Nagu vulkaanilised sambad (näiteks Must Rand Islandil ja Giants' Causeway Iirimaal), aga väiksem ja kuue tahu asemel viis. Kohati ulatuvad liivast välja sinised savist klombid. Savipaljandite juures voolavad merre "savist jõed". Ilus värvide mäng: sinine savi, kollakas-punakas liiv.




Ühes savises kohas olid karu jäljed. Ilmselt mitte värsked: liival neid näha ei olnud. (2017 nägime nii värskeid jälgi, et olid ka liival mitmesaja meetri ulatuses.) Kuid savis olid jäljed selged ja tugevad. Selles kohas ulatusid murdunud puud mereni, ju oli karu tulnud neist ümber ronima.



Hiiekallas on pank. Vertikaalne, kohati negatiivis. Ligi 50 meetrit kõrge. Panka ennast rannalt hästi ei näe - puud on ees. Kui ronida üks "tase" üles, siis saab aru, kui kõrge ta on. Panga alla on varisenud kividest pind: kivi kivi peal, sammal peal, sügavad augud vahel. Meenutab väga Islandi vulkaanilist, sammal-pehmet, taevast kukkunud kividest tehtud maastikku.


Kivid on aga põnevad. Need on ennemuistsete elukate kivistisi täis. Korallilised mustrid, merekarbid, labürindid. Kõige ägedamad on aga suured ja tervena tunduvad "kivistised". Neid ei pea ekstra otsima, pea igal suuremal kivil on midagi, mõni kivi ainult "sabadest ja sarvedest" koosnebki.




Kõige lõpuks siis Purtse / Jabara rändrahn.


Mustriliste või muidu ilusate kivide fotosid on mul sellelt ühelt käigult veel miljon tükki.

Seda kõike nägime umbes kilomeetrisel lõigul. Sealt vaid veidi edasi on majakas (Moldova tulepaak), mitu järsku sälkorgu, Ahermu juga. Mere peal on linnuparved - kohati oli meri ulpivatest hanedest täiesti halli värvi. Teisele poole minnes ootavad vana ja uus sadam, varemeis kalatsehh, rippsilla ase, Liimala liivarand...

See on uskumatu, kui palju on igal pool huvitavat, kui vaid vaadata!

Thursday, May 14, 2020

Õhtused rattasõidud

Mulle meeldib rattaga sõita õhtuti, päikeseloojangu eel ja järel. Kõik on siis kuidagi parem ja mõnusam kui päeval. Tööd ja mured on selja taga. Valgus on pehme ja loojang lisab sellele oma värve. Tuul on vaiksem kui päeval. Liiklust on vähe või pole üldse. Kõik on rahulik, rauge, sume. Ja sina veered selle keskel...

Täna läksin välja ilma mingi plaanita. Ma tavaliselt mõtlen mingi eesmärgi välja, näiteks eile käisime Merivälja rändrahne vaatamas. Aga täna lihtsalt sõitsin. Kadriorg, Järve, Männiku, Saku. Sealt läbi Kasemetsa Tõdvale. Tõdvalt viib väga mõnus ja vaikne tee üle Paekna ja Lähtse Kiilini. Ja sealt juba Kangru, Uuesalu, Peetri kaudu koju tagasi.

Päris midagi nägemata ikka ei saanud. Asjad ja kohad lihtsalt on tee ääres ja tahavad, et neid märgataks. Ma siis ei olnud ebaviisakas ja märkasin kah, kuidas muidu.

Peeter Suure Merekindluse betoonist varjendid Männiku liivakarjääri kõrval, eelmise sajandi algusest. PSM monstrumid on paksust betoonist ja peaaegu hävitamatud. Männikul oli / on neid ekstra tihedalt - vaata kaarti. Kolm tükki on otse kergliiklustee ääres. Kahjuks ma ei pildistanud neid, oleks võinud, valgus oli väga ilus.

Samas wakepargi taga varjendite ümber on discgolfi rada. Rahvast oli tihedalt. Kui on üks spordiala, mis leebest karantiinist võidab, siis see on just discgolf. :)

Veel nägin vanemat militaarpärandit:

Harivaid silte:

Ohvrikivi, rohkes kasutuses:

Lisaks nägin Läsna hiiepärna. See on teest veidi eemal, tuli ekstra kohale sõita.

Rada ka:


Eile aga sõitsime Meriväljal ja nägime nelja rändrahnu.
Pärnamäe hiidrahnu "Ecolandi risti" lähedal,  https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/-1cDR0o
Merivälja hiidrahnu Merivälja pansionaadi aias, https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/0MZ2V6Oc
Merivälja suurkivi Rändrahnu teel, https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/JhYjNSmx
Väina tee kivi Merivälja pargis, https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/b0a2XFbt
Lisaks imetlesime Pärnamäe panka ja imestasime, et miks me keegi seda varem näinud ei ole ometigi.

Pärnamäe rahn on tohutu, ligi kuus meetrit kõrge, ja seisab keset põldu. Kuid tal on paar puud ümber ja nii ma teda seni näinud polegi. Mööda sõitnud olen temast tuhat korda...

Rattasõit on tore :)

Tuesday, May 12, 2020

Purtse rändrahn

Purtse / Jabara rannas on rändrahn.
Hiiekalda all, otse veepiiril.
2.5 km Purtse jõe suudmest idas, 1 km Moldova majakast läänes.
Maa-ameti kaardi viit: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/CzN5p

Rahn on kõrge ja ilusa kujuga. Minu silm pakub kõrguseks 3.5 meetrit.

Kuid - sellel rahnul pole nime! Ja talle ei viita mitte miski! Maa-ameti kaardil on rändrahnu tingmärk. Muud - ei midagi. Kolmemeetrised rahnud on üldiselt mingi nimega, nad on Regio ja Maa-ameti kaartidel, kultuurimälestiste registris ja nii edasi. Samas lähedal on kaardile kantud 2.2, 2.4 ja 2.5 meetri kõrgused kivid, kõrgemaid on muidugi ka.





Monday, May 11, 2020

Võilill ja sõbrad

Kas võilillel on juuksed? Või midagi ebasündsat? Siin on teile täies elujõus õis. Beebijuuksed on läinud kelmikalt kikki.

Facebookis üks guru kahtles, et kas seda taime üldse tuntakse. Mina tunnen. Mu lapsepõlve Lasnamäe savikatel nõlvadel oli ta üks esimesi õitsejaid. See siin kasvab Purtse panga savipaljandil, ja neid oli seal väike väljatäis. 

Fraktal-taim. Lähedalt ja kaugelt vaadates samasuguse mustriga, ainult mõõtkava on erinev. 

Tundmatu sinine kobarik.

Orav ja lind

Orav ronis vana pärnapuu pealt alla, kalpsas läbi kirsisalu, lauda varemete eest mööda ja mändideni. Seal aga märkas teda lind, hallikirju harksaba. Ja hakkas taga ajama. Tgedalt ja pikalt. Orav põgenes - ühe puu otsa, sealt alla, teise puu otsa, lind kogu aeg ründamas. Lõpuks jõudis orav teise suure pärnani ja kadus selle laias võras ära.



Monday, May 4, 2020

Valingu hiidrahn

Sõitsin Sõrvest koju ja vaatasin tee peal ära Valingu hiidrahnu.
See kivi on väga konkreetselt ühe uue maja õue peal, maja taga.
Lahke peremees kutsus sisse ja vaatama.
Rahn oli tegelikult pettumus - selle kõrguseks ütleb Regio kaart 7.3 meetrit, aga päriselt on 4-5 m.
Suur kivi küll, aga mitte hiid-.

Humala kandis leidsin heinamaalt metsa äärest "kultusekivi". Päris suur, 2m kõrge. Maa-ameti kultuurimälestiste kaart on selles kohas aga puha sinine, kõik on "kultusekive" täis. Muinas-eestlased pidid täiesti usuhullud olema meie ajaloolaste arust.

Ja tegelikult on see sissekanne natuke eputamiseks kah, sest kuidas saab rattaga Sõrvest Kadriorgu sõites Valingul käia?

Thursday, April 30, 2020

Pahkla koroona-rogain

Mudamülka = Lauri + mina.
Rattaga = neli tundi.
Start Pahkla suurkivi ehk "Eestimaa kivide kuninga" otsast.

Kaarti vaadates tõmbasin nina norgu ja vingu üles, sest arvasin, et rattaga pole seal üldse midagi teha.Tegelikult sai aga vist täiesti okei planeering... Liikudes tegime ühe ja väga kalli rajavaliku vea, mis maksis meile paarkümmend minutit ajas ja palju punkte tulemustes. Rattaga orienteerudes loeb tee klass / kiirus, mitte teepikkus!!! Aga noh.

Sadas lund, selliseid toredaid valgeid pallikesi. Kõige suurema saju ootasime enne võistlust autos ära. Muidu oli ilus ilm, vähe tuult, pilvealune päike. Teed olid eelmise päeva vihmast alles väga mudased.

Muidu oli tore. Sai rattaga sõita, sai mudaseks, sai joosta / võsas sumada. Nägime sookurgi - lähedalt - lendasid paarina tükk aega meie ees. Ja piirkond on huvitav, Nõuka raketibaas ja palju rändrahne, tahan sinna rattaga kindlasti uuesti minna. 

Tuesday, April 28, 2020

Kõrinärimise aeg on tulekul

Räägime meditsiinist, mitte majandusest ega lastest põllul.

Meditsiiniline kriis raugeb tasapisi.
Kriisi järel peavad poliitikud Näitama, et nad Juhivad riiki ja teevad tähtsaid Otsuseid.
Otsustele on vaja aga alust või põhjendust.

Seega tellitakse kõigepealt Analüüs. Selleks luuakse "sõltumatu töögrupp" ja tehakse erasektori kaasamiseks riigihange. Riigihange + analüüs ise võtab umbes 9 kuud, nii et tulemuse saab jõuludeks.

Analüüs ütleb kahte asja:
1) valdkonna rahastust tuleb suurendada;
2) ametid A, B, C tuleb reorganiseerida.

Järeldus 1) meeldib kõigile, ehkki päriselt mingit raha muidugi juurde ei saa.
Järeldus 2) teeb aga kõik närviliseks. Mis siis, kui minu amet pannakse teisega kokku, osakond suletakse, minu sinekuur kaob??

Nii et järgmised pool aastat rabelevad kõik riigi ametid selle nimel, et nad sügistalvises aruandes rohelise linnukese külge saaks. Ole sa amet, haigla, ministeerim, omavalitsus või mõttekoda - sinu funktsioonid, personal ja rahakott on ohus. Ja ulatus on palju laiem kui meditsiin. Kriisi "juhtisid" korraga valitsus, Riigikantselei, Siseministeerium, mitu ametit. Iga KOV tegi oma otsuseid, kleepis mänguväljakutele silte ja avas-sulges koole. Need kõik võetakse nüüd luubi alla...

Mängu viimane vaatus on aga enne Vabariigi sünnipäeva. (Loodame, et aastal 2021.) Üsna suur seltskond saab Presidendilt uhke auraha.

Selleks tuleb aga ennast upitada ja naabrit uputada.

Tuleb põnev aeg, seltsimehed!

Monday, April 27, 2020

Verine lugu - kassiga maal

Kes kirjutas, et linnakass elab pidevas alastimulatsioonis? Meie oma kindlasti elab. Õue me teda siin ei lase - autod ja üldse.


Aga mõnikord viime maale. Maal on loomal hea. Ühtegi hiirt pole ta püüdnud juba mitu aastat, aga küti-instinktid on alles. Ronib igal pool, roomab maadligi, käib puu otsas ja volksab ringi. Tore loom!

Kassi tagasi tuues tegin aga selle vea, et tahtsin ta ilma puuri panemata autosse viia. Viga! Verd lahmas kümnest kohast. Autos aga vaatas kass korra ringi - ja läks siis ise puuri. Hea turvaline "koobas" noh. Istus seal kogu kodutee, ainult korra käis väljas ja lasi end kõrva tagant sügada. 

Loon ja hävitan

Tammevõsa.
Lepavõsa.
Kontpuude rägastik.
Kuused, kased, lepad, toomingad, lumemari ja sarapuu.
Teen igakevadist ringi me maakodude võsa kohitsemiseks. Võsa on palju, igast suunast ründab eri liik. Aga mul on sõbrad - kolm tükki - mootorsaag, võsakirves ja oksalõikur. Igaüks omal moel efektiivne. Oi kuidas mulle meeldib koos nendega töötada! Võrsed muudkui kukuvad krõks ja krõks. Lõpuks jääme igal kevadel viiki ja rahule.

Pihta saavad ka kultuurtaimed. Õunapuid me sel aastal süstemaatiliselt ei lõika, sest õige aeg on möödas ja ei ole tahtmist ka. Kuid mõne omatahtsi kasvanud võsu kaksan ikka maha. Põõsa- ja puhmarinne saavad aga sajaga sisse. Sõstarde ja tikrite vanad oksad, ülekasvanud tuhkpuuhekk, metsikuks läinud kirsid, üksik magesõstar, tundmatu - naks ja naps ja läinud nad ongi. Ning ebaküdoonia ei voha enam uljalt, vaid kasvab vaguralt ettenähtud suuruses.

Kui põllumajanduses rolle jagataks, siis mina paluks Šiva oma.
Hävitaja, kaotaja, puhastaja, avaruse looja.

Teise poole poolt. Istutasin 15 kuuske, enne seda parandasin (kuivendasin) maad. Parandamine sai poolik, sest keerukad naabrid.

Keegi me  hundinuiu ei taha ära osta? Ise peab järele tulema ja kraavist välja kiskuma.

Thursday, April 23, 2020

Fotojaht: liikumine / sport

Kui värsked fotod peavad olema?

Märtsi keskpaik, Rootsi

18. aprill, Vääna-Jõesuu

Tuesday, April 21, 2020

Ratas: Muuga - Maardu - Ülgase - Jõesuu

Õhtu. Lähen rattaga sõitma. Maja eest helistan naabrile ja kutsun kaasa. Ise põen, et kas nii äkiliselt ikka sobib. Naaber aga oli just keldrist ratast võtmas ja mõtles, et kas sobib mulle helistada, et äkki on ebaviisakalt liiga eksprompt :)

  • Muuga Miku raudkivid. Siin on hiidrahn, väiksem rändrahn ja kivikülv. Sarapiku teest põhja pool võsa sees, nii suure rahnu kohta üsna rasked leida. Sarapiku teest lõunas on Iru pank.
  • Maardu Indikaatorikivi
  • Ülgase pank
  • Ülgase fosforiidikaevanduse koopad (ainult väljastpoolt)
  • Jõesuur rippsild
  • Linnamäe hüdroelektrijaam
  • Laulumäe kivi / hiidrahn. Jube suur lahmakas!
Laulumäe kivist 200 meetrit eemal on Kukemiku kivi, aga see jäi seekord nägemata.

Rattaring tuli kokku 65 km.

Sunday, April 19, 2020

Vaadake!, ma pildistasin!, seent!

Seened ja samblikud. Tuli tuju ja pildistasin. Õige makrofoto jaoks oleks vaja vähemalt statiivi, see on mul suisa olemas, aga kindalt kapi taha peitu pandud. Õige valguse ootamisest või valimisest ei hakka rääkima - viskasin lihtsalt suitsupausi ajal labida käest ja haarasin fotoka. Kõik modellid on omaenda õue pealt. Tervisi sõbrale, kes eile-täna limatünnikut otsis ja pildistas.

Pealkiri on HU? laulust eksju.





Nastik

Laupäeval käisime Peeter Suure merekindluse Sõrve moonaladude juures. Leidsime kaks nastikut. Olid elus, aga üsna liikumatud; ma oleks võinud nad vist taskusse panna. Pildistada ma neid ei viitsinud - ja sain kohe netis sugeda selle eest.

Täna tassisime mingit rauast toru blindaaži juurest ära ja naabriplika märkas jälle nastikut. Lõpuks nägime seal nelja eri madu. Neile meie kant meeldib. Ümber on lodumets, inimene ehitab varjumiseks häid kivihunnikuid ja munade haudumiseks mõnusaid kompostikuhjasid. Ja nastikute vastu pole ka meil midagi.

Tegin siis pilti ka. Pildistada pole seda elukat raske, aga ilusat fotot ma ei saanud. Loom oli kogu aeg kas sabaga meie poole või peadpidi lehehunnikus. Liiga lähedale trügida me ka ei tahtnud.





Väiksem ja noorem loom, teistmoodi "kõrvade" ja värviga.