Thursday, November 23, 2017

Film: "Saami veri"

Lihtne täiskasvanuks saamise draama 30. aastate Lapimaalt.
Tütarlapsel saab põtradest küllalt ja ta läheb Uppsalasse õppima.

Uskumatult.. sisendusjõuline.
Kui võimalus on, minge vaatama!

Laiksaare - Ikla

A. ja tema õde, Kati, mina.
Novembri vihmas, 18. ja 19.
Öö külalislahkes Kabli majas.

A jaoks oli see viimane etapp.
Ta on nüüd Eesti oma jala peal ühest äärest teiseni läbi kõndinud.
Kodumaa mõõt on talle teada.
Respekt!

Monday, November 13, 2017

Raamat. "Jaht Eichmannile"

"Jaht Eichmannile" on dok holokausti CEO Adolf Eichmanni kinni püüdmisest.
Eichmann oli SS ohvitser. Juutide "lõplik lahendus" ehk kinnipüüdmine ja laagritesse saatmine oli tema vastutada ja korraldada. Pärast sõda lasi ta Argentiinasse jalga. Elas seal 15 aastat, aga läks seal liiga hooletuks. Iisraeli salateenistus Mossad leidis ta üles, röövis ja viis salaja Iisraeli.

Raamat on dokumentaal-põnevik. Veidi detailirohke, aga tõesti haarav.

II Maailmasõda oli tohutu tapatalg ja tal oli palju, palju aspekte. Pearl Harborist Sinimägedeni, kalašnikovist aatomipommini. Aga kui oleks üks raamat, mis sõja kõige eredamal, jõledamal viisil kokku võtab - siis - see on see raamat.

https://en.wikipedia.org/wiki/Hunting_Eichmann
https://www.goodreads.com/book/show/4778436-hunting-eichmann

Lugege.

Thursday, November 9, 2017

Internet Identity Workshop 2017

USA, California, Mountain View, 17. - 19. oktoober.
Unconference.
Suht kaootiline.
Aga huvitav!

Kõik sessioonid:
http://iiw.idcommons.net/IIW_25_Session_Notes

Meie esitlus (pdf):
https://drive.google.com/file/d/0B_luqCyRPBXjQlZRMlVPWUtPX3RMal9FZWNHUzNkU0RzN3NF/view

Monday, November 6, 2017

LimeBike

Avastasin (enda jaoks) uued ratta-jagamis teenused.
Konkreetselt sõitsin LimeBike-ga, aga nad on kõik sarnased:
- ratastel on GPS ja mobiil-kontroll
- rattad on kõikjal laiali, mitte mingites "punktides", ja neil on lukud
- ratta leiad ja avad äpiga
- sõit maksab 1$ / 30min (ja kõigil on esimene sõit tasuta)
- ratta jätad kuhu tahad
Rattad on lihtsad, hooldusvabad (täiskummist rehvid), vargusi ei kardeta.

Turistile erakordselt mugav.
Eeldusel, et rattaid on.
Dallases - on. Kõikjal. Eredad vidinad on linnas hästi nähtavad.
Ja nendega sõidetakse ka!

Globaalsest vaatest on tegu revolutsiooniga.
Suurematel "dockless" firmadel on kümneid miljoneid aktiivseid kliente.
LimeBike, ofo, v-bike, spin.pm ja mis veel.
Nimekiri wikipedias.
Mis pole muidugi ainult positiivne.
Rendirattad on uus prügi liik: Dockless Bikes and the Tragedy of the Commons

Dallas Bike Ride

Tulin reede öösel rattaga sõitmast. Öösel, sest päeval on liiga palav (33C!) ja rohkem liiklust. Vaatasin kaardilt oma käidud rada ja nägin seal mingit punast joont. Mis see on? Klikk ütles, et tegu on "Dallas Bike Ride" rajaga. Ja et see Ride on Dallase esimene suur avalik ratta-ürr. Ja et see laupäeval, 4. novembril kell 8 ehk siis umbes 6 tunni pärast. Ja et regada enam ei saa. Kurvastasin veidi, sest mul oleks hommikul enne lendu aega olnud küll, ja läksin magama.

Ärkasin hilja. Aknast avanes pilt: hotelli eest voorivad läbi rattad.

P--sss see regamine! Kargasin välja, võtsin tänavanurgalt limebike (mille ise sinna öösel jätsin) ja hakkasin sõitma. Kartsin, et mind võetakse maha - mul polnd numbrit ega kiivrit, ja valvureid oli iga paarikümne meetri pealt. Aga sõita küll.

Sillal Trammel Crow pargi kohal tulid paljud rattalt maha ja tegid pilti.
Mina ka!


8-9 miili järel tulin rajalt maha - et jõuda õigeks ajaks check-outi. Pärast läksin finišialale tagasi. Käis selline aeglane chill, inimesed sõid burksi ja istusid rauge räpimuusika saatel. Oli räme palav.

Mul on mingi ebaterve huvi võõrast kohas rattaga sõitmise vastu. Dallases sõitsin rendiratastega iga päev ja olen seetõttu endaga hirmus rahul!!!

Friday, November 3, 2017

Ennustused

Pea 20 aastat tagasi läksin mina Hansapanka tööle.
Jaan andis mulle esimeseks lugemiseks Ross Andersoni "Why Cryptosystems Fail".
Ja teiseks ISO 7816.

Jaan oli ja on geenius.
Sest esimene töö kirjeldab, kuidas süsteemid lähevad katki, kuna disaini ja selle vigu varjatakse. Ja et üksikute komponentide eraldi sertifitseerimine ei tööta.
Teine on kiipkaartide alus-standard.
Ja siin me nüüd oleme.

Common Criteria, mille vastu SLE78 sertifitseeritud on, on Rossi artiklis mainitud ITSEC-i edasiarendus. RSA (ettevõtte) arvamus sellest IFX ja ROCA kontekstis on siin.

Anderson, 1999:
Our work also shows that component-level certification, as embodied in both the ITSEC and TCSEC programs, is unlikely to achieve its stated goals. [...] We would recommend that the next versions of these standards take much more account of the environments in which the components are to be used, and especially the system and human factors.

RSA, 2017:
This should serve as a stark reminder that certification stamps, such as Common Criteria, FIPS and so on, do not mean the product is secure. Nor does it mean that installation of a certified product equals a secure deployment.

Infineon, 2017:
Oleks me 10 aastat tagasi Fast Prime kohta artikli kirjutanud, oleks meil olnud korraks häbi, aga praegune olukord oleks olemata.

"Olukorra" all mõtlen ma IFX selle aasta tööd. Ma oskan vaid uduselt ette kujutada, millises põrgus nad viimased 10 kuud elanud on. SLE78 / javacard platform on nimelt nohu. Enamik kaarte ei ole onboard keygen režiimis. Vähesed auklikud kaardid  on väga lihtsasti asendavad. (Kes arvab, et Eesti ID-projekt võttis kaua või läks halvasti, on lihtsalt vähe elu näinud.) Aga TPM-id on peavalu. Õudus! Seal segunevad Aasia tootjate ja Microsofti töövood. Saada kõikide suuremate arvutitootjate firmware uuendused ja Microsoft Win update samal ajal nii välja, et a) kõik töötab b) midagi enne ei leki - on - imetegu. Müts maha nii IFX kui MSFT ees. 

Müts muidugi maha ka masuurikute ees, kes hakkasid otsima viga süsteemist, mis on pikalt ja põhjalikult läbi lammutatud. 

Tasub tähele panna, et teine võitnud töö - WPA nonce reuse aga KRACK - on TÄPSELT SAMASUGUNE:
- on vana, väärikas, tõestatult turvaline protokoll (WPA2)
- rebel krüptograaf toksib protokolli rakendatuse aspektist 
- pauk! kogu maailma WIFI on korraga katki.
Sest tõestati, et WPA2 sessioonivõtmed on turvaliselt tuletatud. Aga standard ei öelnud, mida nende turvavõtmetega teha tuleb. Õigemini - mida nendega teha ei tohi. Oih!

Lõppu paar pilti.


Hiljem:
Perekoolis vilksatas lühend PKCS. Nagu Public Key Cryptography Standard noh. Sellega, et Lasnamäe bussis arutatakse küberrünnete üle, võib harjuda. Aga... aga... aga!!!

Thursday, November 2, 2017

Dallas

Dallas on kole.
Ausalt.

Kesklinn on ports pilvelõhkujaid.
Igaüks on nagu.. kast.
Hiiglaslik, kandiline, ilmetu, inetu.
Uuematel on rohkem klaasi, vanematel vähem, muud vahet pole.
Värv - läbiv kakapruun.
Mõnele on pandud LED ääred. 200+ maja LED äärtega - see on ju ometi kaunis, eks? Aga ei ole.

Kesklinnast eemal on Trinity jõgi. Käisin selle ääres. Ee... Neil on projekt selle ümbrus ilusaks teha, aga sinna on pikk maa minna. Alustuseks on nad paar ägedat silda ehitanud. Ühe kohta kirjutas tahvel "... bridge shared by cars, pedestrians and bikes". Ma püüdsin sellest rattaga üle saada - ei õnnestunud. Ei leidnud kohta, kus sõita julgeks. Ja ma sõidan rattaga üldiselt igal pool rabast kiirteenu! Aga seal ei julgenud!

Linn on tühi. Inimesi pole, autosid ka eriti pole.
Tänaval kõnnivad elu hammakate vahele jäänud tudisevad neegrid.
Alul ma arvasin, et rahva hulk sõltub ajast.
Aga ei! Inimesi pole hommikul, lõunal ega õhtul. Äri- ega puhkepäeval...
Pilvelõhkujad on ärihooned. Ma ootaks vähemalt pangahärrasid või -prouasid tänavale kõndima ja lõunale minema. Aga ei ole neid...
Linnas pole poode. (Toidpoed on, 7-11 ja CVS.)

Muidugi on siin kodutuid.
Magavad kus juhtub.
On ju soe: eile, novembri alguses, oli päeval 33C.

Linnas on ka paar vana maja: mõni nuku-suurune kirik või muuseum.
Kirikud on kenad, aga pilvelõhkujate kõrval mõjuvad nad... narrilt.

Kohati on linn pingutanud. On kunsti. Natuke rohelust. Kuid see kõik on sihuke... imelik. Kunst on mastaapne. Üldse kõik on mastaapne. Rohelus on täis karjuvaid linde.

Käisin poes.
NorthPark Mall Center Mall on kesklinnast 10 km eemal.
185 000 ruutmeetrit poepinda! (Eesti suurim Ülemiste on poole väiksem.)
Vot seal on elu!
Rahvas sagib, on pered lastega, valged inimesed...
Kui peaks valima kesklinna ja mall'i vahel, siis linn on tuuline ja kõle, mall - soe, valge, rahvarohke ja sõbralik.

Linnast poodi saab muide rongiga - DART - kiire ja mugav.
Rongiga sõidavad aga samuti enamjaolt neegrid...

Dallas on USA kõige suletum linn:
http://keranews.org/post/dallas-worst-outdoor-city-america-outside-magazine-declares

Pilvelõhkujate loetelu:
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_tallest_buildings_in_Dallas

Üks sümpaatne asi aga on: ratta-jagamis-skeemid.
Limebike, ofo, v-bike, spin.pm.
Rattaid on kõikjal. Haara ja sõida! 1 USD kord.
Kasutan seda võimalust palju. 

Sunday, October 22, 2017

Rattaga Silicon Valley's

Uhasin kolm päeva Mountain View ja Palo Alto vahel rattaga ringi.
Hotelli ja ürituse vahel oli 5 km, Palo Alto / Stanford oli 10 km kaugusel.
Ideaalne ju!

Rattarent: Mike's Bikes MV / El Camino nurgal.
Rendihinnad on korralikud:
- linnaratas - 35 USD/päev
- MNT - 65 USD/päev
- MTB - 100 USD/päev

Mul oli odav Specialized'i linnakas. Rehvid olid täiskummist, õigemini on neil õhu asemel sees mingi tugev vaht. Sõita oli üsna okei. Igal juhul on vaja tulesid - nii esimest kui tagumist.

Teisi rattureid oli vähe, aga siiski oli. Lapsed käivad rattaga koolis.
Linnast väljas mägedes olid sportratturid. Marin County / Mt Tamalpais on ju maastikuratta-spordi sünnikoht.
Googleplex oli värvilisi Google jalgrattaid täis.

Halb: Õhtul läheb kiiresti pimedaks ja kui on pime, siis on ikka on. Kõnniteed on siin valgustamata ja nendel sõitmiseks ongi vaja ka esimest tuld.

Hea: Kõikidel suurtel tänavatel ja maanteedel on siin rattarada.
Linnatänavatel ei ole, aga seal on liiklus üldiselt hõre.

Hea: Autod andsid mulle kaugelt ja viisakalt teed.

Eriti hea: Ristmikel ja hargnemistel on rattarada _läbiv_. Tallinnas kaob ta  keerulistes kohtades häbelikult ära. Sõidad Liivalaias sirgel teel - rattarada on. Juhkentali hargneb paremale - rattarada lakkab.  Transpordiamet nagu ütleks "eeee... me ei tea ausalt mis ratturi siin tegema peaks".
USA-s jookseb rada selgelt ja sirgelt otse läbi hargnemiste, ratturil ei teki mingit küsimust - minu koht on SIIN.

Nii et sõita sai kõikjal ja mõnuga ja (tundus, et) ohutult.
Tõsi - rent on kallivõitu.
Uberiga sõita oleks olnud vähemalt poole odavam.

California - Mountain View

Kohal: P õhtu, ETKNR, L hommik
Hotell: Mountain View Super8, El Camino Real ääres

Lend sinna: olen akna all, näha on nii Gröönimaa kui San Francisco.
Lend tagasi: olen akna all, näha on Vaikne ookean ja virmalised.

Käidud:
- Vaikse ookeani rand / Pescadero State Beach
- Muir Woods / rannikusekvoiade kaitseala
- Point Benito majakas
- Googleplex
- Stanford Dish - käisin jooksmas

Ookeani rand oli täiega tore.
Seal on puhas ja vaba loodus, ei ole maju ega paista mingit eraomandit / keelavaid sildikesi.
Liivarand kaljudega.
Võtsin jalad paljaks ja sulistasin jahedas vees, ujumiseks oli liiga külm.

San Franciscost sõitsime läbi, et Golden Gate Bridge peale saada.
Linnas "sees" ei käinud.
Tagasi tulles tegime ringi ümber lahe.

Sõin aasia toitu. Tai, vietnami, india, türgi köök.

Mountain View peatänav on täiesti linna moodi. Palju restorane, raamatupoed.
Kõige rohkem raha jätsingi raamatupoodi.

Ja sõitsin rattaga ringi.

Vaikse ookeani rand ja Point Bonita

Sõitsime Old La Honda Road'i pidi üle mägede Vaikse ookeani äärde.
Tee on ilus - keerutab suure puude all.

Ma arvasin, et rannik on seal täis ehitatud, aga ei!
Puhas loodus. Half Moon Bay jne on kõrgemal põhjas.
Vesi oli jahe. Käisin jalgupidi vees, ujuma ei kutsuud.

Pescadero State Beach



Point Bonita majaka juures olen ma varem ka käinud.
Aga siis oli sild katki ja majakas kinni.
Seekord sattusime sinna õigel ajal ja sai ka sees ringi vaadata.
https://en.wikipedia.org/wiki/Point_Bonita_Lighthouse

Vaade ühelt poolt ookeanile ja teiselt pool San Francisco linnale / lahele on võimas.
Ja hülged olid ka täiesti olemas.


Kodulend läks üle lahe suudme ja nii sain majaka ka ülevalt pildile:



Friday, October 20, 2017

Computer History Museum

... laksas täiesti ära.
Täpsemalt selle IBM tuba.

(Arvuti-asjandust päriselt õppinu jaoks kõik järgnev ilmselt meh ja wtf. Mismõttes ma seda varem ei teadnud ometigi? Aga noh ei teadnud noh!)

IBM on meie jaoks vana haige hiiglane. Stagnatsiooni sümbol. Suured kolakad, perfokaardid, ranges kostüümis naised lindirulle ühest riiulist teise tõstmas.
Aga kuidas sai IBM selleks mis ta oli?
(Minu värskete teadmiste järgi) oli süüdi USA konstitutsioon ja 30. aastate majandushäda.

USA konstitutsioon nimelt käskis iga 10a tagant rahvaloendus teha. Iseseisvumise ajal tehtav, aga 19. sajandi lõpuks oli rahvast nii palju, et no ei jõudnud, rsk, kuidagi valmis sellega. Appi tulid Herman Hollerith ja tema andmetöötlusmasinad. USA 1890 rahvaloendus tehti masinatega ning andmetöötlus oligi sündinud. Keski ostis Hollerithi ja sarnased üles ja pani ühe mütsi alla ja oligi IBM valmis.

30. aastate kriisi ajal IBM tootis usinalt lattu ja arendas, uskudes, et küll läheb üle. Läks ja kuidas veel! USA nimelt lõi kriisi järel sotsiaalkaitse. Selleks oli vaja rahva üle arvet pidada ja pensione maksta. IBM võitis hanke (kui ainus, kel kriisi järel piisavalt jõudu oli) ja oli ühe laksuga maailmas number 1.

Aga mul ei laksand ära mitte tehnika, riigi mõtlemine ja vajadused.
Mida tegime meie või Venemaa aastal 188x? Must lagi, külakõrtsid, Tallinnas oli Sossi mäel paar pankroti äärel vaakuvat manufaktuuri.
Aga USA, saate aru, otsustas, et neil on vaja automatiseeritud andmetöötlust.
Ja tegi ära!

Ma ei ole eriline suurriikide fänn, aga... aga ikkagi.
See on kuidagi.. võimas.
Hoidsin pead kinni, tatsasin ühe kaadervärgi juurest teiseni, lugesin, vaatasin ära filmi IBM juhist Watsonist ja firma kultuurist ja mõtisklesin ilmaelu üle. Muidugi ka viimase paari päeva konteksts. Sest ega see erinevus mõtlemises, tööjaotuses, keerukuses pole riikide vahel ju kuhugi kadund. Aga nüüdseks on kaalud vastupidised. Väike riik on kiirem, efektiivsem, muutlikum. Või ainult tundub see nii? Mida tunneks ameeriklane, kes käiks Eesti riigi mingil näitusel? ERM-is näiteks? Vaataks Pääsukese pilte ja õllekappade kollektsiooni ja... ja mis?

Muuseum on muide suur.
Huvitavat on seal PALJU.
PDP-1, töökorras.
Napier'i kondid.
Cray.
CP/M ja PC-DOS.
Ada Lovelace / Charles Babbage imemasin.
ENIACi tükid.
USA sõja-arvutid, täiesti ulmesuured, ja raketi-juhtimis-arvutid.
Analoogarvutid.
Pac-man ja Adventure, mängitavad.
Enigma.
Veel sada erinevat IBM süsteemi, DEC, UNIVAC ja sõbrad.
Perforkaartidega kudumismasinad.
Kõikvõimalikud iidsed terminalid, mälud, I/O seadmed. Kõigil pikad jutud juures. Kõige lugemiseks polnud muidugi jaksu.
(Hiire ja muu looja Xerox PARC (Palo Alto Research Centre) oli muide see kinnistu, kuhu ma paar aastat tagasi jooksmast tulles tagant sisse sadasin. Täna sõitsin sealt jälle mööda, rattaga...)
Moodsast ajast olid isejuhtiv auto, Photoshop, Wikipedia...

Väljapanek on üsna USA-keskne, ülejäänd maailma mainitakse mokaotsast. Nokialt üks telefon, Prantsusmaalt Minitel terminal, Jaapanist Atari ja paar mängukonsooli. Eesti kübersõda ei eksponeeritud :)

Kel Google juurde või Mountain View kanti asja, minge kindlasti!
Asukoht ja muu on kirjas siin:
https://en.wikipedia.org/wiki/Computer_History_Museum
http://www.computerhistory.org/exhibits/

Tuesday, October 10, 2017

Osalesin webinaris

ja see oli NII HALB!!!

Ungari - Eesti ühisüritus, teemaks NIS ja andmekaitse.
Kõik imes: tehnilne korraldus nii siin kui seal, kõne kvaliteet (kasutati mingit skype-nimelist käkki ja pmst netiseksi jaoks mõeldud suvakat webcami), ülesehitus (kalanägune ungari onu lugemas järjest ette küsimusi ilma neile vastamata või vastust palumata). Auditooriumit oli väidetavalt kakssada - teisel pool olla olnud mingi "konverents". Lõpus ei tulnud kuulajatelt mitte üht, MITTE ÜHT küsimust.

Ma saan aru, et EU regulatsioonid ongi igav teema. Aga seal on vastuolulisi ja mõtlema panevaid  kohti kuipalju. Näost-näkku rääkides on see teema täiega huvitav. Sellises näotus neti-vormis aga.. ei. 

Sunday, September 3, 2017

Mul on üks Amazon punkt üle

Mul on kaks Amazoni kontot:
- kaur.virunurm@gmail.com
- kaur..virunurm@gmail.com

Esimesega kõik toimib. Saan sisse logida, maksemeetod on küljes.

Teisega... ei saa.
Parooli reset ei toimi - request võetakse vastu, aga e-mail ei jõua iial kohale.
Support'iga ühendust võtta ei saa. Support vorm vingub "sisesta oma nimi". Just - nimi! Kui panna kahe punkti asemel üks, siis saab. Aga seda pole mul ju vaja.
Ja just seda teist kontot on mul vaja.

Moraal?
Ära kasuta häkke.
Gmaili punktitundetus töötab gmailis sees, aga sellest väljas võib kaasa tuua ootamatu jama.


Katarinenthal

Käisin kohvikus. See Luigetiigi nurgas, Poska-Weizenbergi ristis.

Istusin lauas kolmveerand tundi.
Süüa-juua ei pakutud, aga ära ka ei aetud.
Õues sadas vihma. Sees oli kuiv ja soe.
Raha ei küsitud, segama ei tuldud.
Minu võit vist?

Friday, September 1, 2017

Jooksmas

Suvel olen teinud paar sörgisammu. Kolme kuu jooksul kokku ehk kakssada meetrit. Alati leidsin, et põlv teeb haiget ja ei saa.

Nädal tagasi käisin esimest korda päriselt jooksmas. 2.5 km!!! Higi lainetas. Lihased valutasid neli päeva tagantjutti. Aga põlv ei andnud (eriti) tunda.

Täna jälle.
Kõigepealt sörkisime Iidaga 2.5 km, 7 min/km, hästi ühtlaselt. Iida jooksis mõnuga ja mere ääres oli imeilus valgus ja üldse oli hea.
Siis kulgesime Ovega 2.5 km, hästi ebaühtlaselt. See oli keerulisem. Laps kord tormab, kord pidurdab. Aga no kui 7a soovib joosta, siis lapsevanem ei saa öelda "ei".
Ja siis 2.5 km üksi, kiiresti. Nagu "alla 5 min/km" kiiresti.
Näis, mis saab.
(Hiljem: midagi ei saanud, jalg oli selline nagu iga päev - hommikul valus, õhtul mitte.)

Runner's high on igatahes olemas, nii nagu vanasti. Ma tahan, et tuul tuhiseks kõrvus, et süda peksaks kahesajaga, et suus oleks vere maitse, et keha lööks pea kõigest puhtaks.
Kas ma suudan?
Kindlasti.

Järgmisel päeval vedas Ove, 7a, mind uuesti jooksma.
Kulgesime Kadrioru tänavatel - 6.5 km!!!
Vaheldumisi joostes ja kõndides.
Mul ei ole sõnu.

9. september: 10 km, 56 min.
Õhtu, hilja, pime ja vihma sadas.
Kõigepealt koos Iidaga 2 km tempos 7 min/km. Siis 8 km tempoga 5:15 min/km. Iida pidas pool kilomeetrit vastu, siis keeras kodu poole :)
Ma olin lõpuks üsna läbi. Näib, et 54-55 min ongi hetkel minu 10 km aeg. Vähemalt alla tunni, eks. Lihased on valusad - normaalne, nad pole ju koormust saanud. Aga põlv vist pidas kenasti vastu. See tähendab, et ma saangi jooksmas käia.

Kuu lõpus: 
Jah, jooksmine on okei. Olen teinud 8-10 km kandis otsakesi tempoga 5:xx min/km. Kiirust ja vastupidavust on vähe, aga põlveliigese poolest on hästi.

Thursday, August 31, 2017

Fotonäitus: "Saksa negatiivid"


Brüsseli pargis on fotonäitus "Saksa negatiivid".

I maailmasõja läänerinde avas Saksa rünnak Belgia vastu. See ei läinud kuigi libedalt. Liège kaitsmine tegi belglastest üle maailma kangelased. Sakslased vastasid jõhkrusega, mis tegi neist üle maailma mõrtsukad. Wikipedia kirjutab: "Belgian resistance ... led the Germans to implement a policy of terror (schrecklichkeit) ..., in which massacres, executions, hostage taking and the burning of towns and villages took place and became known as the Rape of Belgium."

Millalgi mõtlesid sakslased ümber (osaliselt vähemalt) ja hakkasid hoopis Belgia kultuuri üles pildistama. Enneolematu kvaliteedi ja täpsusega. Need negatiivid on alles ja belglaste käes. Ja neist on nüüd näitus. Koos tekstidega. Mis kirjeldavad sakslaste eesmärke - tõestada belgia-saksa ajaloolisi sidemeid; õpetada belglasi linnu planeerima; aga ka (osalt) siirast akadeemilist ajaloo- ja kultuurihuvi. Tulemuseks 10000 superfotot Belgia kirikutest, linnadest, majadest, sõjast.

Mõtlemapanev. Ma ei ole ei sõja- ega sõja-ajaloo huviline. Aga ikkagi on... mõjuv. Mis kurat see on, mis paneb inimesi üksteist niimoodi tapma? Ja millised kõrval-mõjud sellel kõigel on. Kõigele, kõigile.

Õudne.
Ja huvitav.
Kui on Brüsselisse asja - käige kaege üle.
Kui ei - vahtige nutist.
Sait - https://picturingbelgium14-18.com/
Ülevaade - ühe .pdf failina

Wednesday, August 30, 2017

Telk - Coleman Monviso 3

Olen aastad matkatelki otsinud.
Nõuded:
- kuppel
- kolmene, laius vähemalt 180 cm
- suur eeskoda, eraldi kaarega
- "pikuti" magamine
- kaal alla 4 kg
- alu kaared - mul on katkistest fiibritest siiber
- veekindel
- keskmise hinnaga - paarsada eurot, mitte tuhat

Aastaid ei olnud Eesti turul ühtegi sellist telki. Ausalt!!! Ferrino tõmbas oma kuplite laiuse 160 cm peale. Või siis tegi viiekiloseid mürakaid. Redox, Tatonka, tšehhi firmad (hannah husky pingvin) olid kataloogis ilusad, päriselt olid neil mingid hädad - näiteks risti magamine. Ostsin väikeseks telgiks Coleman Darwin 3 - muidu tore telk, kasutame palju, aga sel pole eeskoda.

Sel suvel ostsin Tatra matkaks Coleman Monviso 3.
Nüüdseks on Matkasport selle oma kodukalt ära korjanud.
Amazoni link: Coleman Monviso 3 at amazon.com.
Vastab kõigile nõuetele. Kaal on 3500 grammi (ise kaalutud).
AGA:
- kahekihiline - sisetelk on väliskatte küljes.
- kaared on "tunnelites".
Kahtlesin pikalt, ostsin ikkagi ära.

Telk on üldiselt okei. Avarust on. Hädaga magab ära neli inimest. Kaks suur inimest ja kaks last mahuvad vabalt. Eeskoda on mõnus - kolm seljakotti mahub ära, priimusel süüa saab ka teha.
Telk sai kohe esimesel ööl korralikult vihma ja teisel tuult. Pidas hästi vastu. Rootsi matkal saime vett ohtralt - jäime kuivaks.

Kahekihilisus on aga nuhtlus.
Üles panek / maha võtmine on kui võitlus mitmepäise nailonist lohega.
Telk ei kuiva. Sõbra tavaline lahtikäiv Ferrino kuivas ammu ära, minu monstrum tilkus igalt poolt.
Kondens koguneb muide välistelgi siseküljele, eriti eeskoja kohale; sisetelk jääb kuivaks.

Väiksemaid vingumisi on veel. Nt igatsen ma taga Ferrino rihmadega kokkutõmmatavat telgikotti. See oli geniaalne - mugav pakkida, läks hästi väikseks kokku. Colemani "toru" vajab aega ja pusimist. Sisetaskuid on vähe... Lambile pole telgi laes "võrku".. jne. Aga need on vaid pisiasju.

Kokkuvõte?
200 euro eest on telki küll ja veel.

Sant

Kolm kuud tagasi "väänasin jala välja" ja kirjutasin optimistlikult: "ehk paraneb kunagi ära".

Ei parane.

Ja ma olen loll, et ma sellest kohe aru ei saanud.
Käisin uuesti traumatoloogi juures, kandsin põlvesidet, sõin mingeid tablette ja lasin endale panna tavalise med-süsteemi arstiaja - kuhugi sügisesse.
Tegelikult oleks pidanud kõik, KÕIK muud asjad pikalt saatma ja end ortopeedi juurde pressima.
Eelkõige täpse diagnoosi jaoks. Selleks on tomograafia, MRT. Mulle tehtud röntgen ei ütle midagi peale selle, et luud on terved. Katsumine-kompamine-vaatlemine ei anna diagnoosi.

Sidemerebend nimelt ei parane ära. Ei parane kuuga, ei parane aastaga. Haud parandab. Või operatsioon. Aga op tuleb teha kohe, kui vigastus on alles armistumata. Op on vastuoluline - keeruline ja riskantne. Seda tehakse vaid aktiivsetele sportlastele või nii. Nii et minu seis on nüüd see, et opi võimalust enam ei ole ja pmst pean ma elama elu lõpuni katkise põlvega.

See ei ole päris lootusetu. Ma ju liigun - sõidan rattaga ja matkan. Aeg-ajalt on tunne, et jalg oleks nagu terve. Aga siis komistan mingi ilmsüütu koha peal - eile tolmuimeja juhtmesse - ja pmst kukun jala pealt. Mul on tunne, et põlv ei taha saada mingit "ootamatut" koormust. Komistusi, kukkumisi, külgmist survet või väänamist.
Mis tähendab, et ei mingit orienteerumist (alusmetsas ja võsas ragistamine), pallimänge, maastikuratast ega ratta-orienteerumist, seiklussporti ega xdreame.
Joosta võib-olla saab. Nädal tagasi proovisin (2 km), ei olnud väga hull.

Et katkise sidemega elada, peavad lihased olema tugevad.
Selleks on mul harjutuste kava.
Panen need iseendale siia kirja:
- venitus-lindiga sirutused. algul piki maapinda, hiljem õhus, hiljem "rattasõit".
- venitus-lindiga jalgade harkiajamine. väga väike amplituud. lamades. kõik neli suunda.
- istudes (jalg ripub) jala sirutus. kolme eri suunda, soovitavalt raskusega (3 kg) ümber pahkluu.
Kunagi hiljem võib poolkükke teha.
Jalgratas on ka hea. Aga sellega uuesti kukkuda ei ole kasuks.
Ideaalis peaks kõike tegema mõlema jalaga.

Google "knee stability exercises" annab veel palju muud. Eesmärk on sama - jalad olgu tugevad.
Soovitatakse ujuda. See on aga valus. Krool oleks okei, aga "konna jalgu" ma teha ei saa.

Harjutused on vajalikud igal juhul. Kui oppi ei tule (tõenäoline), siis peavad lihased sideme töö ära tegema. Kui opp tuleb, siis kiirendavad head lihased selleks valmistumist ja pärast taastumist. Nii et - saan võimelda.

Sain veel teada, et elastiksideme äravõtmine oli õige otsus (see stabiliseerib liigest, kuid hoiab lihased tööta ja sisuliselt nõrgendab neid) ja et kaks suvist matka tulid kasuks, mitte ei lõhkunud mind rohkem ära. Hea seegi.

Nüüd ootan arstiaega, harjutan ja mõtlen, et küll see inimese keha on ikka õrn.
Ja keeruline.
Hoidke ennast!

EDIT:
Sain noomida liigse negatiivsuse eest.
Ilmselt kirjutasin hullemalt kui ma päriselt olen-tunnen.
Luban, et teen usinalt stabiilsusharjutusi!
Ja meelt heita ma kindlasti ei kavatse!
Mu meeleolu on pigem "ma teile veel näitan, rsk!".

Septembri lõpus:
Taastusravi arst ütles, et küllap ma saan terveks ja läheb 8-10 kuud.
Mille pealt ta seda ütles - pole aimugi. Mu jalga ta ei katsunud, uusi uuringuid ei teinud.
Käin laser-ravis ja lähen veel võimlema.

Saan joosta (rajal), rattaga sõita, krooli ujuda.
Konn on kahtlane.
Kõik muu on ka kahtlane. Põrgatasin veidi korvpalli ja kohe oli imelik. Liigutused ootamatus suunas teevad halba.

Friday, August 18, 2017

Vesivärava ekskursioon

Minu tavaline teekond Faehlmanni tänavast välja, nt Gonsiori / bussijaama suunas:

Vesivärava on remondis.
Praegune ainus võimalus välja saada on selline tore ekskursioon:

Et lõbusam oleks, on Faehlmannis ummik.
Autod sõidavad Narva maanteelt sisse ja üllatuvad siis, et Vesivärava / Faehlmanni rist ongi kinni.
Püüavad ümber keerata ja tagasi sõita, aga ei saa, sest uued autod tulevad peale.
Mõned püüavad Köleri kaudu põgeneda... aga ka see on tupik.
Lusti laialt!

Kaks nädalat hiljem:

Uss-kuu-ma-tuuu, kui sassis liiklus on.
Nüüdseks on sildid "Vesivärava - Faehlmanni ristmik suletud" väljas, tupiku märk on paremini nähtavaks tõstetud.
See ei aita!
Autod vuravad endiselt vooridena meie tupikusse, ukerdavad sealt välja, voolavad edasi Köleri tupikusse..
Täiesti lakkamatult!

Sunday, July 23, 2017

Varssavi Poola juutide ajaloo muuseum

Käisime kulturg K.K. mahitusel ja juhtimisel Poola juudi ajaloo muuseumis.

Põhiliselt läksime sinna maja pärast. Hoone on paar kuni paarteist aastat vana. Suure idee- ja arhitektuurivõistluse võitsid Soome arhitektid. Ja KK tahtis näha, millega soomlased siis hakkama said.

Oli huvitav. Euroopa Aasta Muuseum 2016 tiitel on asja eest. Muuseum asub küll Varssavi sõja-aegses juudi getos, kuid vastandub nii vormi kui sisuga süngetele holokausti-muuseumitele. Vorm - maja on ilus, avar, hele, seest põnev. Sisu -  rõhk on juutide kuldajal, kus Poola oli maailma juudi kultuuri keskus. Väljapanek on köitev, igasugu asju sai teha ja käppida, lastele meeldis. 

Kõik siiski ei meeldinud.
Ekspositsiooni põhiosa on maa all. Wtf? (Sama tunne oli mul ERM-is, kus "Uurali kaja" on mingis katakombis. Teil on lennuväli, platsi ja avarust kui palju, ja te ajate mu kaevandusse?)
Ja kõige esimene emotsioon tuli (muidu väga sümpaatsest) kohvikust, kus poola-juudi seltskond meist ennenähtamatu ülbusega ette trügis. Eee... kas te nagu käitutegi nii või? Siis.. noh... eksju. 

Aga kokkuvõttes väga tore. Maailmapilt sai terakese laiemaks. Varssavi / Poola külastus sai ühe külje juurde. Ja Polini restoran-kohvikusse läheks iga kell tagasi. 

Kel sinnakanti asja - soovitan!

Tuesday, July 4, 2017

Noorte laulu- ja tantsupidu

Sattusin Vabaduse platsi isetekkelisele tantsupeole.
Väga võimas, emotsionaalne pidu!

Laulupeo rongkäigus nägime Ellerheina kenasti ära.
Iida kõndis kõige ääres, meie pool.

Laulupeol käisin kaks korda.
Poistega, lühidalt, ja siis veel ise, ka üsna lühidalt.

Pokemon Go uued ajad

Maailma mänguteoreetikutel on head päevad. Ma loodan. Vähemalt võimalus on neile antud. PG muutis mängu põhimehhanismi - gym'e - ja kogukond reageerib käitumise muutmisega.

Kui teooria tegeleb mängijatega, siis kommerts-maailmas on probleem eeskätt mängu tootjal.
Põhilisi küsimus on tal kaks:
- kuidas jätta mängijad pikalt mängima?
- kuidas panna nad maksma?
Tuleb öelda, et Niantic on mõlemal rindel edukas.
Mängitakse, ja tundub, et ka makstakse.

Ehkki ülesanne on aina keerukam.
Aasta tagasi olid kõik mängijad sarnased: algajad. Level null, siis üks, kaks..
Nüüd on ilm täis lev40 tegelasi. Hoolitsema peab nii nende kui uute sisenejate eest. L40 ja L1 mängivad täiesti eri mänge. Kuidas rahuldada mõlemat?
Teine mure on botid, spooferid ja 3rd party appid.


Igatahes on kõik muutumises.
Mida mina näen:
- mängitakse rohkem.
- mängitakse hilisõhtul / öösel. (uus skeem premeerib gym'ide üle-öist omamist.)
- mängitakse koos. (varem seda praktiliselt polnud)
- pole selge, MIKS mängida. Vana eesmärk on kadunud, uut nagu pole.
- mäng sõltub täiesti veidral, värdjal kombel teiste mängijate (tiimide) tegevusest või mitte-tegemisest. Pmst premeerib mäng mind siis, kui "vastane" tegutseb. Kui vastane ei tegutse (nt kui sinine ja kollane tiim võtavad suveks puhkuse), on kõik - minu "sissetulek" on null. Ja mul pole mitte mingit mehhanismi seda muuta. Ma võin saada max-lev-pokemoni ja gymid neid täis toppida, aga kui keegi neid välja ei löö, ei ole mul sellest abi.
- Gym'indus on muutunud mõistatamiseks: tuleb leida gym'id, mille ümber käib tegevus, aga mitte liiga aktiivne.

Igatahes on uus raidide ja TM-ide süsteem huvitav. Samas natuke eesmärgitu. Kui ma teen KÕIK oma kaklused ära 10 pokemoniga, kes on mul nkn cp3000+ ja õigete rünnetega, siis miks veel need TM'id? Keda ma nendega parendan?

Ja kõik nunnud prestiižerid võin ma kuu peale saata. Mu Lanturn ja Clefable, mu Tentacruelide ja Xatude armeed, beebi-laprased, hyperbeamiga Furret ja solarbeamiga SunFlora - olete vabad, mäng ei vaja teid enam. Nuuks!

Igatahes. Ma tõesti loodan, et keegi viitsib online / AR mängude kasutajate käitumist jälgida ja analüüsida ja teooriaga võrrelda. Et seda siis uuendada. Foorumid on arutelu täis, Nianticul on päris andmed käes - materjali on meeletult.

Ah ja shiny magikarbi sain ka :)
Kuna mul on 500+ candyt (usina mere ääres tiirutamise tulemus), siis tuleb kohe ka vastav Gyarados.

Lisa:
Arutelu Silph Roadis.
 

Friday, June 30, 2017

Bussijuhid ja surm

Järjekordne TAK bussijuht püüdis mind tappa.
Rammis mu Narva maanteel sõidutee serva, vastu kõnniteed.
Õnneks nägin seda ette, pidurdasin ja jäin jälle ellu.

Mul ei ole Tallinnas probleeme ühtegi teise liiklejate sordiga.
Sõidan rattaga kesklinnas kogu aeg, iga päev.Sõiduautod, jalakäijad, veoautod, taksod - käituvad normaalselt ja viisakalt.
Muidugi mõni ei märka ratturit ja mõni on liiga uljas, aga keegi ei ole pahatahtlik.
Aga bussijuhid on probleem.
Nad annavad signaali, kui ma sõidan rattarajal.
Nad kihutavad, rammivad, teevad napikaid ja käituvad agressiivselt.
See on pole hoolimatus, vaid otsene pahatahtlikkus.


Millest see tuleb?
Tööstress?
Või pole nad lihtsalt leppinud sellega, et peavad linnaruumi jagama veel ühe liiklejate klassiga?

Sunday, June 25, 2017

Trahv ja avarii

Sain trahvi. 
Üldiselt hoian ma maanteel püsikiirushoidjat +4 kmh peal, aga seekord mitte.
Kiirustasin Iida kontserdile ja...
Enda lollus ja ülbus: oli selge, et reede õhtul on politsei Narva maanteel väljas.

Ma püüdsin paar päeva enne intsidenti meenutada, millal ma viimati trahvi sain. Ei tulnud meelde. Igatahes mitte viimase aasta jooksul. Seepärast märgime nüüd kuupäeva üles: 13. juuni.

Edaspidi sõidan siis korrektselt. See on keeruline. Mitte et ma tahaks hullult kihutada. Aga Tallinn on täis kohti, kus liiklusvoog ületab süstemaatiliselt kiirust 20-30 kmh. Korrektne liikleja on kõigil jalus. Lahendus on vist vähem autoga sõita?

Ja:
Mulle VÄGA meeldis politsei patrulli käitumine. Mind noomiti, veenvalt, siiralt. Räägiti viimati samal lõigul toimunud õnnetustest. (Seal on lauged künkad, mis mõjuvad möödasõitudele fataalselt.) Ma tulin patrulli autost, kõrvad ikka väga longus. Tõsi, trahv tehti tänu puhtale registrile ja longus kõrvadele minimaalne võimalik.

Eesti politseile käitumis eest viis pluss.

Jaanilt tagasi tulles sõideti meile Tartu-Peterburi ristis tagant sisse.
Sõitsin viadukti alt ära ja keerasin paremale, Lasnamäele.
Jäin jalakäijate raja ees seisma - üldse mitte järsult; ma veel viipasin seisvale inimesele, et olge lahke, minge üle.
Ja siis tuli tagant müks.
Meie autol on kaks kriimu. (Muidugi võib olla sisemisi vigastusi, need vaadatakse nädala sees üle.)
Sissesõitunud VW Passati esiosa oli aga põhjalikult sees. Stange, esiosa plekk ja plastik kõik puru.

Thursday, June 22, 2017

Raamat: "Tähetolm"

Ove püsis vaktsiini tõttu öö otsa üleval.
Miska mina sain loetud Neil Gaiman'i "Tähetolmu".

copypasta goodreadsist (warnung - kerge spoiler):

Hea ladus seiklus.
Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud.
Lisaks rassidevaheline armulugu koos diskreetselt kirjeldet seksistseenidega.
"Panen tähele" ehk astroporno mõiste sai selle raamatuga minu jaoks sisustatud. 


Monday, June 5, 2017

Pokemon Go lõpp?

Level 35.

Sisuliselt on mäng "läbi".
Järgmise levelini on 1.5M XP. See on paar kuud nüri nühkimist. Ei.
Gen-1 ja gen-2 pokedexid on täis. Peale Unowni. Keda legaalselt saada on pmst võimatu. Ei.
CP3000+ pokemone on terve kari.
Ma ajasin vahepeal end nii paljudesse gym'idesse nii kõrgele kohale, et sain tükk aega iga päev 100 coini. Aga - selle seisu hoidmine on töö. Pikalt seda teha ei viitsi.
Endale veel ägedam gym fighting tiim teha? Pole nagu vaja. Ma saan suvalise L10 gymi üksi maha.
Ajada veel paremate IV-dega magikarpe v larvitare taga? Ehh ei.

Mul ei ole paljusid medaleid.
Isegi joggeri kulda (1000 km) ei ole :)
Ainus pronks on küll pikachude oma. Neil oli vahepeal Kadrioru pargis pesa, aga ma ei vaevund.

12000+ pokemoni.
13000+ pokestoppi.
600 muna.
1000+ trenni.
Ja mis põhiline - ma ei ole end rattaga surnuks kukkunud :)

Kõige "omam" mon on 100 IV golem "Kole Koll".
Kadriorus oli geodude'de infestatsioon ja ma käisin seal, mm, miljon ringi.
Tulemuseks 3 golemit 90+ IV-de ja max leveliga.
Blissey sai aga 400+ km jalutada.

Et siis.
Ootame järgmist eventi.
Seniks..
Teeme midagi muud.

Edit: 
See sissekanne oli muidugi nali. 
Kahe nädalaga on kogunenud 1/3 järgmise leveli XP-st.

Thursday, June 1, 2017

Borgeste võsa

Ritsik ütles: vaadake, avastage ja pange kirja!
Mis siis ikka, saab tehtud.

Jalutasin täna Eesti saatkonnast jõe poole, et Vatikani minna, kui märkasin silti "bioparco".
Mh?
Kas see on lahti?
Astuks sisse?

On lahti!
Endine Borgiate valdus on nüüd linna oma ja rahvale avatud.
Park on suur, 80 hektarit. (Kadrioru park on umbes 70.)
Asub kõrgel künkal. Aeg-ajalt vilksavad siit Roomale kenad vaated.
Tänu ajaloole on siin iga nurga taga mõni villa, tiigisilm, kolonnaad või kuju.
Aga on ka täiesti kasimata ja naatikasvand nurgataguseid!
Mis põhiline - siin on vaikne. Pole liiklust. Ülejäänud Rooma on mootorimüra ja tuutumist triiki täis. Siia see ei ulatu, kui just meelega ei kuulata. Pargi linnapoolsesse külge ulatub jõe ääres üürgav "Nothing Else Matters". Kuid pargi keskel ei ole ümbritsevast liiklusmäsust miskit kuulda.

See-eest on siin oma sõidukid.
Perekonnad kimavad ringi suurte elektrikärudega, neli inimest sees.
Päris lahe!

Ja tiigi peal on paadid.
Tiik on väike ja vesi selles kinnikasvanud roheline löga, aga inimesed naudivad.
Romaaantikaaaa noh.
Oleks mul sularaha, ausalt, laenaks paadi ja läheks sõidaks kah.
(Ja paneme tähele - ei mingeid turvaveste!!!
Ontlik Eesti ei laseks iial paati laenata ilma turvainstruktaaži ja -varustuseta.)



Kuna ma tahan ikkagi Vatikani ka jõuda, ei ole ma siin kaua.
Aga väike laks linnaloodust on saadud.

Ülejäänud linn näeb välja üldiselt selline:

Lisalugemist ja ajalugu:
https://en.wikipedia.org/wiki/Villa_Borghese_gardens

Sunday, May 28, 2017

Patsient R "Rattaäss" Virunurm

Põhidiagnoos:
Põlveliigese ja sidemete luksatsioon, distorsioon ja distensioon, põlve (eesmise; tagumise) ristatisideme distorsioon ja distensioon S83.5

Kaasuv haigus:
Pindmine säärevigastus, põlvekontusioon (põrutus) S80.0

Välispõhjus:
Kokkupõrketa sõidukiõnnetuses vigastatud jalgrattur, liiklusvälises õnnetuses vigastatud juht, puhke- ja vaba aja tegevus V18.01

Inimkeeles:
Läksin Alole näitama, kuidas ei tohi sadulast maha tulla.
Laps istus (käsu peale) ja vaatas, kuidas lapsevanem rattaga seisma jäi, külili vajus ja oma jala välja väänas.

Kolm nädalat hiljem:

Paraneb, aga aegalaselt. Turse, valu. Kui koormust saab, siis eriti. Koormust muidugi ei tohiks saada. Aga no kuidas sa jätad Roomas ringi käimata või Alo sünnipäeval tittedega võidu jooksmata?

Tuleb taastusravi ja värk.

Monday, May 22, 2017

PG killud

Lihtsalt märgin ära, et lõpuks juhtus ära.