Friday, December 2, 2016

Telekoolitus

Ma:
- istun viltu
- puudutan käega nägu
- üldse vehin kätega liiast
- kohati liiga lihtne / eufemistlikku sõnakasutus
- tahan mikrit enda kätte :)

Muidu polnud hullu.
Ei kiirustanud (eriti), tehnilisus vs kõnekeelsus oli üldiselt okei, diktsioon oli parem kui ma ise kartsin.
Ja kogu ürr oli väga huvitav!

Raamat: Houellebecq - "Alistumine"

See on kõige õhem, kõige lihtsam, kõige siivsam Houellebecqi raamat üldse.
Lugeda on tõsiselt mõnus.
Ma pole varem tundnud tunnet, et tahaks raamatus lõike alla joonida või tsitaate välja kirjutada :)

Samas on mul tunne, et MH on jätkuvalt laps. Vanaks saanud, haritud, popp ja rikas, aga ikkagi laps. Ta kirjutab oma mängud ja fantaasiad raamatuks. Seekord on tal lihtne ja üllatuslikult positiivne programm. "Alistumise" uus maailmakord on lihtne ja kooskõlaline ja eelkõige vanamehe-sõbralik.

Teos seob omavahel kokku neli sarnast meest: MH ise, tema peategelane, peategelase uuritav kirjanik ja selle teoste peategelane. Naisi eriti ei ole ja Bechdel test feilib täiega. Feministid on kirjanikku eelmiste raamatute eest piisavalt ja pikalt rappinud, see ei ole erand.

Tänases maailmas aktuaalne, mõnus lugemine.
Soovitan :)

Ja Eestit mainitakse!
Ja Skype-t!!!
(Ehkki siin meister eksib, 202x aastal pole mingit Skypet enam.)

Monday, November 28, 2016

PÖFF 2016

"Mina"
Iraan, http://www.imdb.com/title/tt5999174/
Leila Hatami väga tugev roll moodsa Iraani sehkenpüksina.
Iraani ühiskonna naistest tekib teine mulje kui meie meediat lugedes.
Daam käratab keset tänavat noorele kutile: "sina mine nüüd koju ja laula!"
No pole just islamiühiskonna stereotüüp?

"Vaikne süda"
Iisrael, http://www.imdb.com/title/tt5907852/
Ave tõlgitud süngepoolne lugu Jeruusalemma ultra-ortodokssesse rajooni kolinud nohikust.

Mõlemad filmid olid väga head; soovitan kõigile, kui kinno peaks tulema.

Lisaks käisin lastega kahel pöfi-välisel multikal: Kubo ja Vaiana.

Monday, November 21, 2016

Matkajate kokkutulek

Tõnu Pihelga, Virge ja teised tublid korraldasid matkajate kokkutuleku.
Ja kutsusid mu Terskei Ala-tau matkast rääkima.


Käisin ja olen kokkusaamisest vaimustuses.

Kokkutulek oli ootamatult rahvarohke.
Üle saja inimese!
Noori ja vanu.
Oli värskeid ja vanu sõpru, 
Räägiti üld-teemadest (lastega matkamine, meditsiin. minevik) ja muidugi matkadest.

Kogu kava Matkaliidu lehel.

Eredamad ettekanded:
Sipelgate perepuhkus Denalil (Alaska, 6100m). Saadi elu ja tervisega tulema, ja see on õnn.
4x4 Tšukotkal. Taas saadi elu ja tervisega tulema.
Minevik ja olevik: eelmise sajandi keskpaiga ja 4x4 2015 matkad said ruumis kokku nii siin kui seal.

Inimesed on toredad :)

Wednesday, November 16, 2016

Madriid

14.-16. november 2016.
CSA EMEA konverentsil.
Koos ML-iga MKM-ist.

Esineme koos Eesti riigipilvest ja räägime Eestit natuke paremaks kui ta päriselt on.
Esit(l)us läheb hästi - saame küsimusi ja kiitust nii saalis kui privas.

Hotell: Apart-Hotel Serrano Recoletos, Villanueva tänaval, üsna kesklinnas.
Konverents: Ciruculo de Bellas Artes. Täiesti kesklinnas.

Madriidi näen üsna vähe.
Teeme esimesel õhtul lühikese jalutuse lähedasse kõrtsi.
Teise päeva lõunal käime ka natuke.
Ja teisel õhtul jalutan pikemalt ringi.
Linn (või see kesklinna osa) on uhke. Kõik majad on suursugused. Kõrtse ja kohvikud, poode ja poekesi on kõik tänavad täis.
Inimesed on suurlinlikult elegantsed. Siledad ja saledad. Ainsaid paksukesi näen konverentsil esinemas.
Mootorrattaid on palju.
Ja jalgrattad on enamasti abimootoriga. Linna laenuratta süsteemi laenab samuti elektri-jalgrattaid! Lahe!

Sunday, November 6, 2016

Brüsseli rattateed

Brüssel on täis ühesuunalisi tänavaid, kus jalgrattaga VÕIB vastuvoolu sõita.
Mõned neist on täielikud soolikad.
Kuidas nad sinna mahuvad?
Aga - häid lambaid jne!




Friday, November 4, 2016

"Minu Kilimanjaro", Janika Vaikjärv

Äge naine ja ägedad ettevõtmised, aga keskpärane raamat.

Janikast endast räägib see intervjuu kõige paremini.

Kuid raamat on kuivavõitu. Vahelduvad matkapäevik (sõime seda-ja-toda, liikusime nii mitu tundi), dotseerivad loengud ja newagelik enesevaatlus. On huvitavaid ja lõbusaid hetki, ja Janika enda ägedus paneb ta ees alatasa kummardama, kuid "möh" ja "miks see lehekülg-peatükk siin on" mõtteid tuleb lugedes liiga palju.

PP võiks endale ikkagi toimetaja hankida. Eesmärk ei ole kõik raamatud ja autorid ühesuguseks nudida, kuid... kuidagi parem võiks olla ikkagi.

Brüssel ja pommihäire

Best Western Gare de Bruxelles-Nord taga, litside rajooni kõrval.
Kell on 23+.
Olen vara uinumas - läätsed eest, arvuti kinni.
Heliseb sisetelefon.

"Mõhh", mõtlen. Tüdrukut ega süüa pole tellinud, ühtegi tuttavat hotellis ei ela.
"Evakuatsioon. Hotelli ees võib olla pomm. Palun võtke oma dokumendid ja tulge kiiresti välja."
Päriselt?

Päriselt.
Fuajees on kiirreageerijad. Maskide ja automaatidega.
Maja esine on politseid TÄIS.
Kogu rajoon on politseid täis!!!


Kõik vilgub ja plingib siniselt.
Kogu piirkond on valve all ja muust maailmas ära lõigatud.
Hotellirahva jaoks on lähedasele platsile aetud soojad bussid.
Tööst vabad litsid piiluvad akendest ja imestavad.

Lähen jalutan linna peal. Pooleteise tunni pärast lastakse hotelli tagasi.
Jutu järgi oli kusagil "kahtlane pakk".
See "lasti õhku" - plahvatusega.

Kas päriselt oli midagi? Ilmselt ei.
Aga Lääne-Euroopa on ärev ja hirmul.

Sunday, October 30, 2016

SSK sügismatk

bussiga sinna
Keila-Joa
Lohusalu ja kohvik "Matilda"
Treppoja
Klooga
rongiga linna
pidu M. juures

Pildid: https://kaur.smugmug.com/Eestis/SSK-s%C3%BCgismatk-29102016

Kõige rohkem üllatas Meremõisa pank. Männimetsas on kõrge ja pikk ja pidev kaljuastang! Internett ei tea selle kohta midagi. http://www.klint.envir.ee/klint/est/12.html lehel on selle koha peal mumm ja märge "Tornimäe pank", samas Wikipedia kutsub Tornimäe pangaks ühte Ida-Viru panka.

Friday, October 28, 2016

Pioneerilaager

Siin saab:
- mängida koroonat.
- käia mere ääres.
- joosta ja võimelda.
- kuulata innustavaid loenguid.
- vaadata sõjalennukeid ja -laevu.

Lisaks uued sõbrad ja innukad-elevil näod, jutuajamised hilise ööni ja vähe und.
Soovitan kõigile, täiesti siiralt.

Sunday, October 16, 2016

Purtse liivarand

Loodus teeb nalja.

Mul on jupike mereranda Purtse jõe suudmes, vana Purtse kalatööstuse kõrval. Üle jõe on Liimala liivarand. Seal on puhas ja peen liiv, isegi luited. Purtse rand on aga kivine - nii rannaäär kui merepõhi on klibu ja liiva segu, sekka suuremad kivid ja rahnud. Mõnikord paljandub rannas sinisavi. Savi on täiesti puhas, Iida voolib sellest kujusid.

Rand muutub iga aastaga. Klibu on kord vähem, kord rohkem. Mõnel suvel saab ujuma minna mööda liiva, mõnikord on kogu rannaäär teravaid kive täis. Sügiseste tormide ajal haukab meri maast suutäisi, peseb põõstastel juured paljaks ja tõmbab puid ümber.

Selle suve rand oli väga kivine. Siledat liivalappi peaaegu polnud.

Kujutage mu üllatust, kui täna, 16. oktoobril leidsin eest laia liivaranna!

Madal meri on praegu tavalisest rannajoonest 20-30 meetrit tagasi tõmmanud. Merepõhi on aga puhas sile liiv. Ka seal, kus muidu teravad kivid, on nüüd ühtlane liivakiht. Vee piiril on suur kivi, mille peal lapsed alati ronivad ja mille ümbrus oli kuu aja eest ainult klibu. Nüüd istub see laugel liivanõlval.

Ja piki uut rannajoont läks kaks jäljerada. Metskitsed?



Sunday, October 9, 2016

TAOK Sõõru rogain

Oh mu kondid ja luud!
Elu raskeim 8h rogain.
Veikoga.
Sõõrus, Jõgevamaa taganurgas, vihmas ja külmas ja mudas.

Panime end kirja septembri algul, kui Tjan-Šani matkal kadund -6 kg oli endiselt -6 kg ja mägede võhm kenasti alles. Oktoobrikuu tõi täiesti teistsuguse, väljapuhkamata, kõvasti ümarama ja null-treeninud minu. Veiko aga oli just teind oma poolmaratoni rekordi (1:43). Oli selge, et siban vaid sabas ja saab olema sigaraske.

Plaan. 
Niidi tegin optimistliku 32 linnu-lennu-kilomeetri peale. 
Kaardil on neli punktipilve, üks igas nurgas. Teen plaani, mis võtab ära ülemised nurgad ja kaardi keskosa. Siis teeb Veiko uue plaani kaardi paremasse poolde. Olen nõus - nii on parem. Jätame välja Sõõru mäed loodes ja Kääpa jõest edelasse jääva ala. Nii üle- kui ala-soorituseks on variandid olemas

Starti jääme gastroenteroloogilistel põhjustel 10 min hiljaks.
Esimesed paar KPd sibame "rongkäigu" sabas. Meie rajavalik on populaarne!
Ja kohe saab selgeks, et ma tõesti ei jaksa. Isegi sörkides on pulss laes, hingamine raske.
Mis teha! Esimesed paar KP-d sörgime, edasi longime, päris lõpus jälle sörk.

Orienteerumine on kerge. Ma ei mäleta nii vähetehnilist TAOK rogaini. Mõned reljeefi-punktid puterdame siiski ära. Me pole ju orienteerujad! Minu jaoks on pruun reljeefi-info nagu hiina keel. Ma saan pruunist purust aru, et seal on mingi pinnavorm, aga kas kallak on üles või alla, kas peab otsima orvandit või nina, auku või küngast - ei tea ma iial. (Päris orienteeruja vaates olen ma nagu pime.) Nii et mägedes ei ole me täpsed. Kuid kõik vead on minutites, mitte kümnetes. Super!!!

Põhiliselt orienteerub muidugi eespool jooksev Veiko.

Kaardi lame keskosa koosneb pmst mudast. Kõige maasikam on etapp 51-46. Linttraktor on teinud meetrised roopad! Muda on segi rohu või okstega, savine, libe, märg, vastik. Õnneks on vastikus universaalne: mis raske meile, see ka teistele.

Kodu poole joostes läheb mu enesetunne paremaks ja aega jääb ka üle. Lisame KP 36 ja KP 22. A siis läheb mul isu suureks. Võtame ka KP35. See on selge aferism - kas ma jõuan joosta?

Ja ei jõua! Kuigi Veiko mind lõpus toetab-lükka, jääme 2 minutit hiljaks. Mis on ikkagi võit: +3 punkti KP-st, -2 trahvist. Kokku on hea meel; vähemalt proovisime; ilma oleks jäänud kripeldama. Nüüd panime lõpuni täiega, või no õigemini nii, nagu mina jaksasin.

Enesetunne pärast rogaini on kõikide aegade kõige hullem. Olen energiast täiesti tühi. Külm, külm, halvavalt külm. (Oli ju kogu aeg sadanud ja me kõik üleni märjad.) Õnneks tabab V mu surnud oleku ära ja toob mulle kuuma teed ja suppi. See mu päästab! Aga sõprade jutu peale suudan finiši-sööklas vaid vaikselt oiata.

Tehnikast
- Föön andis 30 km / 5h pealt saba. Mitte ei saand tühjaks, vaid lülis end välja. Siga.
- GPS track niipalju kui teda on: @ Endomondo
- Kaardi materjal on super, super. Mitte üks vee- ega murdmiskahjustus!!!

Tulemustes oleme ootamatult ees.
42 / 300.
Ilma trahvita oleks veel viis kohakest eespool.
Poleks arvand, et rogainil saab lihtsalt lonkides nõnda etteotsa!
Hea planeering + vähe vigu.
Läbisime linnulennult 34 km, päriselt umbes 47 km.
Tagantjärele veidi kipitseb. Oleks ma septembris kasvõi mõned korrad jooksmas käinud!!! Või Veikole kiirema kaaslase sebinud... Siis oleks ta kaardi loodenurga (vist lihtsad) KP-d kätte saanud ja hoopistükkis etteotsa tulnud. A noh, läks niigi hästi.

Enesetunne on... ränk. Valutab KÕIK liikumisega seotu varvastest puusadeni. Valutab selg. Valutavad käte lihased. (Mida teeb rogainil parem käsi? hoiab SId ja võtab KP-sid? kuidas saab see valutama hakata?) Püsti tõusmine, liikumine, kõik kõik käib aegluubis. No mis saab keha teha, kui peremees kõigepealt logeleb, aga siis ajab terveks päevaks vihma kätte jooksma.

Vihmast ja valust hoolimata on rogaini üle hea meel.
Nagu alati!

Tuesday, October 4, 2016

Kersti Kaljulaid

Ma ei taha kirjutada ja üldiselt ju ei kirjutagi päevapoliitikast.
Eriti mitte presidendivalimistest.

Aga... no ei saa mitte.
Sest mul on nii siiralt hea meel.

Edu, jõudu, tarkust!

Sunday, September 4, 2016

Jüri Xdream

Koht: Jüri Tallinna külje all.
Jüris käisin suvel ratta-päevakul ja Xdream oli üsna sama maastiku peal.
Tihe kergliiklusteede võrk, täiesti lame maa, aga ootamatult jäle soo ja mets.

Võistkond: Mudamülka, ehk Lauri-Meelis-mina.
L&M tulid väga kõrgetelt mägedelt (Han-Tengri ja Pobeda), mina madalamalt (Terskei Ala-tau). Füüsiline vorm võiks olla enam-vähem. Aga tulemust - no ei tule.

Võistluse käik

1) Kõrgushüpped staadionil. Aeglaselt, aga puhtalt.

2) Valik-O 1:13000 kaardil staadioni taga metsas soos ja võsas. Esimene ohu märk ilmneb enne kolmandat punkti, kus L&M tahavad täiesti suva kohast metsa koju tagasi keerata. Veenan nad siiski punkti suunas edasi minema. Aga punktiga (KP66, kraavide rist soos) patserdame. Lauri soovitab edasi joosta ja väljajooksu loha leida, see oleks olnud hea taktika. Mina-Meelis aga tungime otse metsa. Ragistame soos ja ei leia õiget kraavi.
Ülejäänud KPd saame enam-vähem.
Ainult jube vesine on.
Tumeroheline värv ja sinised triibud on siin kaardil asja eest!!!

2) Ratas. Lihtne: sõida kaardi järgi mööda teed! A meie teeme kohe esimeses punktis 5 minutit viga. Püüame elurajoonist läbi tungida, no ei õnnestu, ei saagi õnnestuda.
Muidu on ratas sihuke lihtne. Mina satun paanikasse ja muutun ebaviisakaks KP11 järel, sest näen teel keeluala - tegelt on keeluala tee KÕRVAL ja Meelis näeb selle ära, aga meile ei ütle, paneb plagama.

3) Kalapüüdmise LÜ. Soovitan nööri lühikeseks siduda, Meelis püüab kalad. Saame siit kärmelt minema.

4) Mädajärve joon-O. Mööda laudteed on nauding joosta. Aga selle keskel tuleb

5) Seli soo valik-O. See on tänase Xdreami maasikas. "NL topokaart 1959". Joonorientiire peaaegu pole: teid ei leia liikudes üles. Sumame soos ja kasevõsas, nähtavust pole, kaugustest aimu pole. Õnneks on meiesuguseid seal veel ja palju :) Kollektiivse harjutusena saame oma punktid kätte. Lahe etapp!

6) Ratas Vaskjala veehoidlani (s.t. Jürisse tagasi).

7) Kanuuetapp. Me oleme kanuus imelikult aeglased. Seda nii sõites kui punkte võttes. Tuleme mõnda KP-sse teise võiskonnaga koos, võtame KP koos nendega, aga väljudes on nad meist minut maad eespool. Ma ei saa sest fenomenist aru.
Napilt oleks ühe KP valesti võtnud (A-raja oma), õnneks Lauri kontrollib numbrit ja suuremat sorti viga jääb saamata.
Foto-punktid ei meeldi mulle üldse. Võtame nad teiste sabas puhtalt ära, aga ülesandena nõmedapoolne.

8) Sõelaga vee kandmise LÜ. Huvitav sibamine, hea vaheldus lihtsalt uhamisele. Tulemustest arvestatakse see miskipärast välja.

9) Ratta-valik. Punktid on samas Vaskjala veehoidlas :)) Saame vööni mudases jões sumada. Siin on üübermudane ja hirmus libe rajalõik, kus minu slikiga linnaratas ei tööta: tagaratas läheb külje peale ära. Joosta ka ei saa, sest mu toss ei pea selles mudas! Õnneks on see suht lühike rajalõik.
Ratta-valiku teise poole Jüri asulas sees teeme ebakindlalt. Ma ei püsi hästi kaardil. Kaart on märg, kaardialus udune, kõik virvendab silme ees. Teistel pole ka parem.
Lõpus kaotame minuti või paar mingi linditeemaga. Näeme punkti, aga see on lintidega piiratud alal, loeme selle LÜ punktiks ja oleme segaduses.

10) Suund-O Jüri mudases tammikus.

11) Finiš!

Rajal 5:15.
Teiste tulemusi ja oma kohta veel ei tea.

Et füüsilist liiga vähe ei saaks, sõidan Kadriorg-Jüri-Kadriorg ka rattaga.
2 x 13 km.
Tagasi tulen lausvihmas.
Vähemalt ei pea kaarti lugema ja saab mõnuga kihutada!!!!

Kokkuvõte:
Klassikaline Xdream, millel me teeme klassikalisi vigu.
Ülejäänud tiimid on Xdreami algusaegadega väga väga palju tugevamaks saanud.
Ka raja lõpus jooksevad kõik - ja mitte ei sörgi, vaid tõesti jooksevad!

Hilisem analüüs:
Kalade lisaülesandes oleme oodatult osavad: 11. koht.
Joosta jaksame: viimane km jooksu enne finišit - 23. koht.
Seli soo valik-O tuli ka hästi: 26. koht.
Kuid rattaga orienteeruda me ei oska:
Esimene pikk rattaots - 92. koht.
Finišieelne ratta-valik - 75. koht.
Ning kanuu on täiesti untsus: kanuuetapp - 118. koht. 

Wednesday, August 10, 2016

Raamat: Minu Tokyo

Yabunai kirjutas raamatu. Mulle meeldib ta blogi kirjutamis-stiil ning ta kokkupuude Jaapaniga tundub sihuke... sügav. Ja natuke nerdilik. Niisiis võtsin järgmisele lennukile kaasa tema raamatu - "Minu Tokyo".

Ja oligi hea!

Raamat vaatab Jaapanit kõigepealt üliõpilase, siis salatöölise ja lõpuks pruudi vaatest. Maarjal on terav silm, aktiivne seltsielu, terav sotsiaalne närv ja lai kultuuritaust. Nii on kirjeldused laiad ja huvitavad. Piisavalt isiklikud ja kohati veidi ennastavavalt piinlikud, aga - rõhk on ikkagi Jaapanil ja väga konkreetselt Tokyol.

Hea lugemine, soovitan kõigile!

Autori nägemus raamatust: http://yabunai.blogspot.com.ee/2013/08/minu-tokyo.html
Goodreadsi oma: https://www.goodreads.com/book/show/18305581-minu-tokyo-n-htamatu-piiri-taga

Tuesday, August 9, 2016

Las Vegas, 2016

Ma arvan, või isegi loodan, et see oli mu viimane kord selles linnas.

Mulle ei meeldi siin (enam) mitte miski.
Kogu kasiino- või hasartmängu-äri tundub jäle. Läbinisti jäle.
Varem on mul selle vastu olnud natuke sümpaatiat, enam mitte. Meeletud majalahmakad täis tuima pilguga zombisid masinate taga - hommikul, päeval, õhtul ja öösel. Õnneks ütleb statistika, et õnnemängude käive on vähenemas.

Tänavatel ja kasiinodes voolab inimjõgi.. Kas neil on lõbus? Osadel kindlasti on.
Aga enamik käib ringi klaasistunud pilgul ja vaatab Stripi tulesid täiesti emotsioonita. Selles saginas on ka lapsed. Mida nad siit õpivad? Mida on neil siin teha?
Kõige rohkem panevad mind imestama aga moslemid. Nende jaoks peab see koht olema kõikide pattude tulipunkt. Miks on nad siin? Aga ilmselt peab Ameerika moslem niikuinii nii palju kohanema, et LV ei muuda enam midagi.

Proovin linnas sõitmiseks ratast laenata. Ei õnnestu.
Kõned poodi lõpevad automaatvastajas või sekretär-droonis, kes "ei tea midagi, aga me helistame teile kohe tagasi".
Kohe == mitte iialgi, ükski loll ei hakka miskile +372 numbrile tagasi helistama.

Stripi lähedal ei ole ühtegi rattalaenutust.
Siin käib 40 MILJONIT turisti aastas - aga rattalaenutust kui äri EI OLE!
Tegelikult on, aga see on suunatud puhtalt spordile: sõida autoga äärelinna, võta sealt velo ja kima Moabi kõrbes ringi.
Pulleritsud, noh.

Hiljem satun Defconi ühis-ratta-sõidule ja saan oma rattavajaduse rahuldet.

Sõbrad-eestlased jäävad USAs GPS-zombinduse tõppe.
Sõidavad sõjalise navisüsteemi juhatusel äärelinnades ringi ja otsivad sealt (Google arust) parimat põrsaribi või boršši. Ehkki hotellist 3 min jalutuse kaugusel on sadakond restorani.

Ma ise saan süüa ootamatult hästi.
California Pizza Kitchen annab väga head hernesuppi.
Ja maroko(pärast) salatit.
Stripi lähedal on miljon restorani, igale hinnale, igale maitsele - need tuleb vaid üles leida.
Pingutan teadlikult ja eiran "ameerika kööki" ning võileivakultuuri. Tulemus - esimene kord elus, kus ma ei võta USA reisi jooksul kaalus juurde.

Ööbin Flamingos. Mugav. Aga nagu öeldud, ka jäle.

Aktiivse puhkuse sihtkohana on Las Vegas muidugi jätkuvalt äge.

Siin on lihtsalt NII PALJU LOODUST nii lähedal.
Ja kes ise ei oska v ei söanda minna, siis kõik on olemas ka teenuse vormis.

Sõidan jalgrattaga Red Rock Canyonini - pikem kirjeldus SIIN.

Käin Black Canyonis päevasel süstamatkal / kuumaveeallikates - pikem kirjeldus SIIN.

Meelitan teisi eestlasi Charlestoni otsa. Keegi ei taha. (Lollid, ausalt.) Aga nad käivad vähemalt mujal - kes Grand Canyonis, kes kullakaevandustes.

Käin kolm korda hommikujooksmas, 5/10/5 km. Särk on iga korra järel märg kui kalts.

Ostlen. Fry's. Tahan Alole robotit, aga ei saa. Ja käin Fashion Show uues suuuuuures spordipoes.

Lend USA-sse on imekaunis! Olen akna all, põhja pool - ja me lendame diagonaalis üle kogu Gröönimaa! - ja ilm on kogu aeg selge. Gröönimaa on ilus!!!
Ka tagasilennul sudin end põhjapoolse akna alla, aga kuna on valge suveöö, pole midagi huvitavat näha. 

Monday, August 8, 2016

Süstamatk Black Canyonis

Käisin Colorado jõe peal süstaga sõitmas ja kuumaveeallikais ligunemas.

Kõik, kes käinud Las Vegases, teavad Hooveri tammi. See maailma esimene suur betoontamm blokib ära Colorado jõe ja loob Meadi paisjärve. Hooverist 70 miili allavoolu on Davise tamm. Colorado jõgi on nende kahe tammi vahel sisuliselt paisjärv. Jõe Hooveri tammi poolne lõik kannab Black Canyoni nime. Ja seal saab süstaga sõita. Kuna järv, siis on vesi vaga ja sõita võib ka täielik algaja.

Mind viis süstama Desert Adventures. Ise sinna ei saa. Esiteks on see kaitseala. Teiseks ei lubata suvalisi kaalikaid Hooveri tammi juurde - kriitiline infra ikkagi, äkki sa lähed keerad kraanid lahti ja uputad pool Kaliforniat ära? Niisiis - guided tour. Ja mu elu kõige ägedam giidiga retk!

DA võttis mu hotellist peale kell 5 hommikul. Vahepeatus Boulder Citys (kontrollitakse pääsulube, need on rangelt nimelised) ja kell 7 olime Hooveri tammi ALL. Meid oli neli turisti ja giid, kõik tavalistes ühestes süstades. Vened vette, kiire süsta-instruktaaž ja sõitma!

Ümbritsevas kõrbes on umbes 100F / 38C sooja. Lake Mead soojeneb suvel üles, aga Black Canyoni vesi on ühtlaselt külm - paarteist kraadi. Suur oli siis mu imestus, kui ma esimeses abajas jala vette pistsin ja see vesi oli.. soe. Või mis soe, kuum!

Olime maabunud termaalvee ojas!

Esimene pool päeva mööduski kuuma veega hullates. Kuumaveeallikaid on seal igal sammul. (Või tõmbel, kui süstas liikuda.) Sissevoolavad haru-ojad on kõike termaalsed. Mingit muud "tavalist" vett seal ei ole - kõrb! Sõitsime mitme külg-kanjonini, kõndisime neid pidi üles ja vaatasime kaljust voolavat, seinu pidi alla tilkuvat või ojana voolavat vett. Ühes külgorus oli kuuma vee koseke - just paras selleks, et selle all massaažis mõnuleda. Istusime viiekesi suures kuumas basseinis, lobisesime ja käisime kordamööda vesimassaažis.

Ausalt - see oli üks mõnusamaid hetki mu elus!

Lisaks kuumale veele käisime kahes veepiiril olevas koopas ja ühes kaljuses külg-kanjonis. Giid - noor sportlik kutt - jutustas lakkamatult küll kohalikest taimedest, küll piirkonna ajaloost ja geoloogiast, küll veepoliitika keerdkäikudest.

Enne lõunat sõitsime 8 miili, pärast veel 4. Voolu polnud ja tuul oli vastu. BC tagumine osa on mõnel päeval täis mootorpaate (kehtib mingi keerukas reeglistik) ja täna oli just see päev. Müra ja kiilulained olid päris tüütud. Lõpuks jõudsime Willow Beach Marinasse, mis tuletas meelde, KUI vastik on tsivilisatsioon ja milline õnn meil oli päev sellest eemal veeta.

Üks ilusamaid päevi mu elus!

Colorado jõgi on Nevada ja Arizona osariikide vaheline piir. Startisime Nevadast, lõpetasime üle jõe Arizonas.

Pilte ma ei teinud, aga internetist muidugi leiab:
https://www.google.com/search?q=black+canyon+colorado+kayak&tbm=isch

Saturday, August 6, 2016

Defcon Bike Ride

Defconi kavas hakkab esimese üritusena silma "2016 Defcon Bike Ride".
Las Vegasest Red Rock Canyoni väravani ja tagasi.
Hommikul vara, jahedaga, enne loengute algust. 
Tuleb minna!

Tellin endale McGhiesi rattapoest ratta ja olen hommikul kell 5:35 Ballys'e ukse ees valmis.

Kell 6 on viiskümmend sportlikku häkkerit Las Vegase lääneservas McGhiesi rattapoe tagaukse juures.
Poepoiss annab mulle 20" Trek 7.4 FX "hübriidi". See on linna- ja maanteeratta ristand: õhuke slick rehv, 5 AT rõhku, kõva kahvel, aga maastikuratta sõiduasend ja käiguvahetus. Teistel on (kiiremad) MNT rattad ja klipid. Üldiselt on seltskond nagu MAMILite salk ikka ja ma ei ole kaugeltki kõige kõhukam.

Meile loetakse sõnad peale. RRC-ni on paarteist miili lauget tõusu. Seal pööratakse ots ringi ja veeretakse tagasi. Eriti, ERITI hullud võivad aga ära sõita ka RRC Scenic Drive. See on ühesuunaline autotee, sellel on RÄMEDAD TÕUSUD, ilm saab olema kõrbekuum ja kõrbekuiv ja normaalsed inimesed ärgu üldse mõ-tel-gu-gii selle peale. Aga hulle keelama ka ei hakata.

Mis ikka. Rattaga sõitnud olen sel aastal vähe, pikim ots on vist 30 km, kuuma ei kannata ja mägedes sõidu kogemus jääb Balkani matkade aega sajandi alguses. Plaanin jääda pelotoni tahaotsa, küllap kellegi tuules ikka sõidetud saab, las need hullud oma maanteekatel kimavad ees.

Plaan lendab kildudeks kohe, esimestel meetritel.
Elu on õpetanud, et grupi-sõitudel ja matkadel on kõige huvitavam olla eesotsas, korraldaja sabas. Nii võtan end parklast väljudes etteotsa - taha vajumiseks on aega küll. Selgub aga, et püsin pingutuseta esimeste tempos. (On taganttuul ja tõus, tuules olemisest pole abi, igaüks sõidab ise.) W Sahara ristis lõpeb rattatee ära, teeme pausi ja vaatame taha - suur grupp on nii kaugel maas, et ei paista. Oleme vähem kui kümnekesi.

Mis ikka! Lõikame Charlestonile ja seda pidi RRC tee algusesse. Mul on raske, aga saan hakkama. Tagumisi oodata küll ei taha! Scenic Drive väravas võtan mõtelda, aga keegi teeb mulle paar komplimenti, keegi teine hangib kõigile piletit - ja olengi "hulludele" mõeldud lisa-ringil.

On jube palav, on tõus, on raske, aga seda kõike on jube vähe. Tõus pole järsk, vaid nii lauge, et isegi mina sõidan kogu maa. 35 minutiga olen ringi kõige kõrgemas punktis. Ootame kõik ära, teeme pilti, joome vett, patsutame üksteist verbaalselt õlale.

Siis veereme allamäge Las Vegasesse tagasi ja oleme endaga rahul.

Arvud:
Tee 55 km
Aeg 2:35 (bruto)
Tõusu ja laskumist 815 meetrit
Max kõrgus 1430m
Max kiirus veidi alla 60 kmh (kõik pidurdasid laskumistel hoolega)

Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/780102118
Alguse pilt: https://twitter.com/Cycle_OverRide/status/761564178913988608
Ürituse leht: http://cycleoverride.org/2016-6th-annual-defcon-bike-ride/

Seda ka, et Red Rock Canyon on väga ilus. Rattaga sõites näeb seda küll, aga pilti teha ei saa. Ma olen seal vist viis korda varem käinud - ja ühe korra nõmedalt matkates rajalt eksinud ja veehätta jäänud. Nii et maastikku imetleda ma enam ei viitsinud. Kes tahab pilte näha, siis Googlest saab. 

Thursday, July 28, 2016

Raamatud ja film

Matkal said läbi loetud:
Eeva Kaun - "Minu India"
Paša Matšinov - "Gogoli disko"
Woody Allen - "Side Effects"
Lennukis ära vaadatud:
"Zootopia"

"Minu India" oli väga väga hea. Lihtne, hoogne, lõbus. Riigist tekkist pärast seda tugev ettekujutus. Ma olen Indias käinud, aga olin seal vaid ühe õhtupoolikul. Juhtusin just Connaught Place lähedal ööbima :) Raamatut soovitan kõigile soojalt.

"Gogoli disko" - lahe lähi-ulme, soovitan samuti kõigile. Arvustusi leiab netist.

"Side Effects" - Woody Alleni lühi-huumori-jutu-kogu. Täitsa tore.


Mäed ja jooksmine

Käisin jooksmas.
Tulemus - hävitav.

Kevade jooksul käisin jooksmas umbes 10 korda, + paar lühirogaini ja O-päevakut. Võtan kuue kuuga 6-7 kilo juurde, tunnen ennast kui topispall, trepist üles kõndimine paneb ähkima. Joosta ei julgegi - äkki teen liigestele liiga? Matkale lähen ka kerge hirmuga, et äkki liigesed vms. Ikkagi raske kott ja värk. (Mul pole tegelikult mägedes kunagi ei liigeste ega lihastega jama olnud ja ka seekord ei ole.)

Tulen mäest tagasi, perfektne 3500m aklimatt käes.
Käin ujumas - mõnus!!, rattaga sõitmas - mõnus!!!
Läheks jookseks ka natuke?
Mis sest, et targemad ütlevad, et matk laseb jooksu-lihastel pigem atrofeeruda.

Lähen.
Lippan piki Pirita ja Merivälja teid - plaaniga joosta Kadriorust muulini ja tagasi. Mingi alla 20 km.

Sean tempoks 5:30 min/km. See on selline pooleldi jooks, pooleldi sörk.
Esimesed paar km. Tunnen, et ma ei jookse, vaid veeren, nii kerge on. Hingama pmst ei pea... õhk voolab must ise läbi. Pingutus puudub.
8-9-10 km. Ikka on kerge.
11 km. Jalgadel hakkab imelik.
12 km. Jalgadel hakkab valus. Valus!!!
13 km. Kõik. Lõpp. Lihased on krambis (või miskis sarnases.)

Edasi kõnnin või komberdan. Kui joosta proovin, siis saab vaid natukene, sest kohe hakkab uuesti valus. Ülejäänud keha laiskleb - ka joostes on hingamine rahulik, pulss madal.

Vot selline kogemus. 

Monday, June 20, 2016

Youtube!!!! :((

Moloko "Forever more" on Youtubest maha võetud.
Kõikide aegade kõige parem tantsulugu - on lihtsalt kadunud.
Läinud.
Raisk!!!

Ilmselt peab hakkama YT videotest endale koopiaid tegema.

Edit:
Akustiline variant on alles.
https://www.youtube.com/watch?v=LuS3KjWTLx4
See pole üleüldse see, ÜLDSE MITTE see, aga noh.

Sunday, June 5, 2016

Internet - see on ime

VVN linkis sellist laulukest:
Ievan polkka

Karjala rahvalaul, Wikipedia kirjutab pikemalt.


Satun vaimustusse.
Klikin "youtube" linki.
Selgub, et tegu on rahvusvaheliselt viraalse teosega.
Nagu Wikipedia kirjutab: https://en.wikipedia.org/wiki/Ievan_Polkka#Popularity

Tund aega hiljem olen läbi kuulanud / vaadanud variandid järgmiste interpreetide esituses:
Hatsune Miku, Jaapani tantsiv tehishääl
Hatsune Miku cosplay tšikk
1952. aasta metsatööliste trupp
Hitler
Nõukogude armee tantsutrupp
Vihmavarjuga jõehobu
Soome hevibänd

Loomulikult on olemas mixid igasse muusikastiili:
tehno (basshunter)
nightcore (*)
nightcore venekeelne variant
nightcore variant basshunteri variandist
ja miljon veel.

Eriline pärl on originaal "ameerika sõnadega", ehk siis karjala murre on inglise keele kirjaviisis ära lüüristatud. Tulemus on uskumatu soga ja palju kommentaare. Üldse on kõikide variantide all ohtralt lingvistilist loba - mis keel see küll on, kui raske oleks soome keelt õppida, kas see on saksa / läti / türgi keelest väga erinev...

No kas ei ole imeline?

(*) Nightcore kuulamine on mistahes pala puhul veidi ohtlik: originaal tundub pärast uimane ja lame. 

Friday, May 20, 2016

Rattaga Murastest Vääna-Jõesuhu

Madis väitis kunagi, et Ilmandust saab mere äärt pidi kergesti Vääna-Jõesuu randa.
(Ilmandu on Rannamõisa kiriku taga, seal, kus talviti jääd ronitakse.)
Täna oli asja SKA Muraste õpimajja, aega jäi üle ja otsustasin proovida.

Tulemus:
Jah, see on VÕIMALIK, aga pole nõrkadele.

Kolledži juurest metsaradu pidi mere äärde ja Suurupi alumise tuletornini on sõit lihtne.
Siis algab Suurupi poolsaar ja Suurupi LKA ja läheb huvitavaks.

Mida siis pakub Suurupi poolsaare serv rumalale ratturile?
Kohati on rada täiesti sõidetav metsatee.
Aga ülejäänu...!!!
- Singletrack panga äärel, juurikane & künklik.
- Rock garden ehk pikk kivikülv poolsaare lääneküljel.
- Muda ja soo!! Hüppan, ratas käes, mättalt mättale. Jalad sain märjaks.
- Võsa. Kohati kadus rada lihtsalt ära.
- Kraavid. Ja ojad ja sälkorud. Mõnest läbi ronimine (ratas hambus) oli täiesti tõsine katsumus.
- Liiv. Seal on mingi jäme fraktsioon, milles isegi minu ratas ei sõida.
- Nägin metsa- või soojärve... kaardil seda pole, aga järv oli. Partidega.
Pärast poolsaare põhjatippu sattusin võssa, kust enam edasi minna ei osanud. Ronisin pangast alla ja sumasin sulas liivas.
Loodetipul oli rauast aed ees, ei hakanud sellest läbi pugema.

Ratast lükata, tassida, mäest üles tirida ja võsast läbi peksta sai igatahes palju.
Aga kohale ma jõudsin!
~12 km peale kulus ~2 tundi.
Kes seda matka korrata tahab - jalgsi on ilmselt lihtsam.

Mere lähedal kulgeb sini-valge tähistusega matkarada, aga see on märgitud maha vist tsaariajal ja sest on abi vaid kohati.

Pärast sõitsin veidi Vääna-Jõesuu männimetsa juurikatel.
Siis teed pidi Muraste vaateplatvormini.
Treppi pidi alla (kes see laisk rattaga mäest alla sõidab, ikka trepist!) ja koju.

GPS (osaline): https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/729782797
Ja Madis on üks hirmus kõva rattasõitja!

Monday, May 16, 2016

Libahundi Jälg, Soome, Sipoonkorpi

Lugu sellest, kuidas ma Soomes rogainil käisin ja orienteeruda ei osanud.

"Libahundi jälg" on Kutimuti lastelaagrist pärit seiklus-rogain. Ta lühem ja "lapsikum" kui päris-rogainid. Punktid on lihtsates kohtades, vahepeal on lisaülesanded, seal käiakse perega ja palju on noortevõistkondi. Olen sel võistlusel aastaid käinud ja alati on väga tore.

Sellekevadine Libahunt tehti Soomes!!!
Helsingi külje all, Sipoonkorpi rahvuspargis.
Maastik on seal hästi liigendatud. Avatud kaljud, nende vahel künkad ja kuusevõsa. Orienteerumiseks hoopis keerulisem ja huvitavam kui lame Eesti. Oli selge, et mul saab raske olema. Päriselt orienteeruda ma ju ei oska. Reljeefi ei loe, kaugusi hindan umbropsu, suunda hoida ei suuda. Aga ma pole iial Soomes võistlenud, ja nüüd selline lemmik-võistlus otse Helsingi lähedal - tuli proovida!

Kaaslaseks saab Ergo. Ergo on noorem ja käbedam, aga orienteerub umbes samamoodi nagu mina (s.t. mitte eriti). Ja ka Kati tuleb kaasa - Tiinaga!!! Meie nimeks "Kivi taga" ja Katil-Tiinal kurjaendeline "Väljasõit rohelusse" (*).

Helsingisse
Laevale läheme kell 7, ärkame kell 6.
Et elu igav ei oleks, tulevad meile öösel kell 2 külalised.
Olen voodis, aga ei tudu ja kuulan heas tujus inimeste jutukõma.

Kaardid saame laevas.
Kaart on täis tundmatuid värve: lilla (keelualad) ja hall (avakalju).
Viking XPRS on täis tiime, kes niidiga rada plaanivad ja kaardile jutte tõmbavad.

Ma plaanin 30 km linnulennult.
No et 6 tundi, 5 km/h, 12 min/km - aeglasemalt ikka ei liigu ju??
Ergo ei vaidle vastu.
Teen kaardile uljalt niidiga ringi peale.
Käin ringi ja imestan konkurentide palju tagashoidlikumaid rõngaid.

Sõidame 25 km Sipoonkorpi rahvuspargi lõunapiirile.
Sajab, rsk!
(Nagu ilmateade lubas.)

Esimesed kolm KP-d
KP30 "Kaljujärsaku kaguots"
Sahmime koos ühe teise tiimiga metsas (wtf?, miks keegi kolmas siia ei tulnud?), kaljusid on siin ja seal, omast arust oleme õiges kohas, aga...? No pole punkti!!!
Jookseme ootamatult kõrgete kaljurüngaste peal ja vahel.
No ei leia!
Jätame võtmata!!
Teine tiim jäi metsa. Poole raja peal kohtame neid uuesti - ütlesid, et ei leidnudki.
Hilisem analüüs: Me polnud punkti lähedalgil. Eksisime suunaga JA kaugusega. Mõni ime, et me seda ei leidnud. Ainus õige tegu olnuks siin teele tagasi kõndida (200m, ~2 minutit) ja uuesti alustada.
Ja teine tiim võttis selle KP enne finišit uuesti ette ja ära!

KP45 "Kaljujärsak 3m all"
Kuna eelmine KP jäi leidmata, siis me ei teadnud, kust alustasime.
Aga meie sahmisime piki metsa, teadmata, kuhu ja kust.Jõudsime mingi teeni ja kulutasime 8 min, taipamaks, mis tee see on ja kus me sellel oleme.
Hiljem: Õigest kohast alustades oleks see KP olnud triviaalne. 

KP31
Ometi üks lihtne punkt: 10 meetrit teest eemal!
Aga mida teeme meie!
Ei hinda tee peal kaugusi täpselt, hakkama punkti otsima liiga vara ja siblime ringi KPst 100m põhja pool olevail kaljudel. Lisaks muule on jube raske, sest turnime järsul, risusel mäeküljel. Jookseme korduvalt tee peale välja, aga ei saa aru, MIS teeristis me oleme...
22 minutit läks selle sibli peale.


Esimese KOLME KP peale oleme kulutanud TUNNI. Kätte oleme neist saanud vaid KAKS. On selge, et me ei seo kaardil olevat kaljusid tähistavat musta-halli päris loodusega ÜLDSE.
Ja ka pruun reljeef on meie jaoks liiga kribu.
Ja vahemaid me ka ei hinda.
Ülesanne - tõestada, et me ei oska orienteeruda - on igal juhul hästi tehtud.

Ülejäänud võistlus

Sörgime veel viis tundi. Võistlusmeeleolu pole. Kohati orienteerume üsna normaalselt. Kaljudega oleme aga lõpuni pahuksis. Tehtud plaan lendab vastu taevast, uut teha me ei viitsi ja lõpuks jookseme end "kotti", kus kõik KPd on ümbert võetud. Lisaülesannetest teeme lendava taldriku ja sudoku. "Stardiülesande" ehk KP80 teeme lõpus, osaliselt, 6/8. Aega oleks vist ka 8/8 jaoks, aga ei viitsi.

Kõige kallim viga oli KP67, "kaljude (4m) vahel".
Läksime sinna üle Sipoonkorpi pargi lõunaotsas oleva Högbergeti mäestiku. Enamik sellest oli keeluala; lubatud oli vaid väike teerada; aga no püüa sa teed paljal kaljul! Kulutasime 15 min teerada "järgides" ja lõpuks ronisime ikka suvalisest kohast alla. Ka kõvemad tiimid olid seal sirgelt läbi keeluala pannud...
Vähemalt nägime ära pargi kõrgema koha ja ehk ka kaunimad vaated.
Högberget ületatud, saime end tee peale paika - ja siis ei leidnud punkti üles!
Kammisime 20 min rämedas mäestikus, kaljud siin ja kaljud seal, ja no mida pole, on KP!
Oleme siin ihuüksi, kellegi järgi rada seada ei ole.
No täitsa lootusetu!!!
Hiljem: Sumasime nõlval liiga "all" ja KP oli ilmselt mäe laugel "katusel".

Planeeritud rajast teeme ära umbes poole.
Läbime GPS arust 24 km.
Võrdlus - 3h linnarogainidel olen alati üle 20 km jooksnud, 8h maastiku-rogainidel üle 50 km.

Pärast
Aga tuju on metsast tulles ikkagi sigahea!
Joosta sai, mõne punkti võtsime ära, päris ära ei eksinud, kaljult alla ei kukkunud.
Sõbrad on tulemustes meist kõik eespool.
Ja Kati-Tiina on võtnud hulga selliseid punkte, millest meie õudusega keeldusime.

Laeval käib "Eurovisiooni" finaal.
Väga kohane mu elu esimesele välismaa rogainile!

Linke ja värki

Libahundi kodu: http://libahunt.eu/
Tulemused: http://libahunt.kutimuti.ee/result_2016_1/results.htm
Meie võistkond: http://libahunt.kutimuti.ee/result_2016_1/teamresult_162.htm
Raja GPS track: https://flow.polar.com/training/analysis/581712884

(*) "Väljasõit rohelisse" on Strugatskite ulmekas, Tarkovski "Stalkeri" alus. See kirjeldab Maal piknikku pidanud tulnukate jõledaid jälgi. Meie ekskurss Soome möödus loodetavasti ökomalt.
Wikipedia: "Пикник на обочине"
Arvustused: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=166

Monday, May 9, 2016

Spordiblogi

Keegi on mu blogide võistlusele "kaalulangetus- ja spordiblogide" alla kirja pannud.

Kuule naljahammas!
Ma olen 46 aastane paks kontorirott.
Kui mu blogi jätab "spordi-" mulje, siis vaid seepärast, et lastest kirjutan ma teises blogis ja muust eraelust ei kirjuta üldse. Aga see ei tee must sportlast. Ma ei ürita ka midagi langetada. Nii et... mäh?

Kui keegi tahab spordist lugeda, siis minu lemmik-spordi-blogid on:
Silver Eensaar - http://tpmv.blogspot.com/?view=snapshot
Eduard Pukkonen - http://spordilinn.blogspot.com/
Leivo Sepp - http://leivo.ekstreem.ee/

Need on kõik keskealised onud, tiinekate blogi-võistlusele neil asja ei ole. Aga nad kõik on mitmes alas tipptegijad. Ja nad oskavad kirjutada nii, et on huvitav lugeda ja tahaks järele teha.

Saturday, May 7, 2016

Põltsamaa jõe süstamatk

Aktiivsepuhkuse-Ain tegi Põltsamaa jõel süstamatka ja kutsus minugi.
Ma polnud Põltsamaa jõest suurt kuulnud.
Tegelt on see Eesti pikkuselt kolmas jõgi - 135 km. Voolab enamasti omaette mingis võpsikus.
Nii jõgi kui Põltsamaa linn olid mu jaoks tundmata maa, seega, tuli minna!
Fotod on kõik Raivo tehtud

Süstad sisse Piibel (Piibe mnt ääres),
ööbimine umbes Rutikveres,
kuivale maale Põltamaal.

Matk oli, ütleme ausalt, looduskole.
Endla suursoo on veest vaadates lihtsalt üks ilmetu võsa.
Esimest päeva jumestas puult lendu läind kotkapaar (konna- või kaljukotkad, eri allikad pakuvad seal pesitsema eri linde ja eristada ma neid ei oska).
Käisime ära Endla järve servas ja Sinijärvel, suuremat muljet ei jätnud needki.

Mina ja süstanaabrinna jõudehetkel
Mina ja kaaslanna tööhetkel. Ei paista eriti kontimurdev, eks?

Sõita oli kerge, vool aitas tublisti kaasa.
Risu ja muid tõkkeid oli aga ohtralt. Süstu sai tassida küll ja veel, eriti kitsas Räägu kanalis.
Ühes kohas ulatas Ain mulle õllepurgi just enne keerulist kohta. No ei saa aerutada, õlu käes! Sattusime tagurpidi ja ristivoolu ja sipsisime tükk aega.

Upitame süstu üle puu

Matka lõpus panime turisti.
Tegime ringi ümber Põltsamaa lossi ja šoppasime kohalikus veinikeldris.
Konservitehase muuseum on täitsa nunnu, soovitan!
Ja kohvik O on täiesti normaalne kohvik - ebapõltsamaine, kui soovite.

Süstamatka argipäev

Paar päeva pärast meid sõitsid sama raja läbi Kulgejate Klubi, aga teises suunas, vastuvoolu.
Tugevus ei anna häbeneda..!!!

Numbrid:
10 süsta, 19 inimest.
Süsta-proffidest päris algajaini (mummuliste trussikutega läti neiud).
Muidu sõideti kahekesi, ainult Ain ise uhas üksi ja nagu Figaro - kord siin, kord seal.
34 + 22 km (umbes, sest kes hunt ses siksakis ütleb, mis on õige vahemaa)
0 ümberminekut.

Kiitused & tänud:
Ain ja Antti, korraldajad;
Lea ja Pille, toitlustajad (aga kindlasti oli veel kellegi kulp mängus);
veelkord Pille, süstanaaber;
Heiki, kes pakkus ulualust.


http://kalakoht.ee/veekogu/poltsamaa-jogi/
http://www.aktiivnepuhkus.ee/
 

Friday, May 6, 2016

Hipsterivaatlus ratastel ehk Tour d'ÖÖ

Paarsada ratturit sõidavad koos linnas ja segavad liiklust.
Halb või hea?

Mulle meeldib.
Sisuliselt on tegemist väga leebes vormist streigiga.
"Me oleme olemas, meiega peab arvestama, ja selle tõestamiseks segame me natuke teie elusid.
Mitte palju, ainult natukene, aga nii, et annab korraks tunda."
Taust on Wikipedias - https://en.wikipedia.org/wiki/Critical_Mass_%28cycling%29

Seekordne ürr oli eriti mugav, kuna algas Kalevi staadionilt ja lõppes sisuliselt kodus, Kadrioru lossi aias.

Wednesday, May 4, 2016

O-päevakud 2016

21. aprill, Rebala. Jalgsi, Avega. Liigume koos. Sörgime-kõnnime ja võtame vaheldumisi punkte.

28. aprill, Keila-Joa. Jalgsi. Tulen kevadseminarilt (ja lähen sinna tagasi). Sörgin keskmise raja, suuri O-vigu ei tee, aga joosta on jube raske. Tulemustes olen täiesti lõpus.

3. mai, Kangru-Raudalu. Rattaga. Sõidan nõrgalt, aga ära ei eksi ja suurelt puusse ei pane. Kokkuvõttes võidan M18 RO klassi :) (Olles ainus võistleja.)

10. mai, Nõmme-Hiiu. Jooksukas. Ma olen Glehni pargi rajastikul varem korduvalt ära eksinud - seisad Tähetorni jalamil ja peas on ainult virvarr. Seekord läks pea puhtalt, ainult ühest punktist jooksin mööda. ARK kandi kanalites ukerdasin end tupikusse. Ja joosta ma ei jaksa. Füüsilise vormi kohta normaalne või isegi hea tulemus.

17. mai, Jõelähtme, rattaga.
Esimesed kaks KPd läksid üle kändude, edasi sõitsin normaalselt.
Pärast jäi aega üle, läksin metsa ja võtsin paar KP-d uuesti. Selle pealt sai aru, kui kiiresti ma normaalselt kaarti lugedes võiks sõita.
Võrdluseks eelmine ratta-O sealsamas kahe aasta eest:
http://kurinurm.blogspot.com.ee/2014/05/mtbo-feil-joelahtmel.html
Maastik on sama, aga mina olen kõvasti arenenud. Mitte orienteerumise, aga rattasõidu osas. Ma mäletan, kui hädas ma tol korral Jõelähtme singlitega olin. Nüüd sõidan neid... noh.. no igatahes sõidan.

24. mai, Pirita-Kose, rattaga.
Teen elus esimest korda pika RO raja!
Pirita - Kose - Maarjamäe maastik on mulle tuttav. Aga Pirita metsa radade sigrimigris olen alati segaduses. Seekord sõidan hästi ettevaatlikult (ja ebaefektiivselt, teen suuri ringe). Ei eksi kordagi päris ära, saan kõik KPd suurema jamata kätte. Tulemus kirjas! Aeg - alla kahe tunni - pole suurem asi, aga mitte ka kõige viiman! Võitja - mitmekordne MTBO maailmameister Tõnis Erm - sõitis 1:02.

Ma ei loe rattaga sõites kaarti. Ma pean kaardi vaatamiseks iga kord seisma jääma ja kõigepealt mõtlema, mis kaardi OSAS ma üldse olen: üleval, all, vasakul, paremal. See võtab tohutult aega. Jalgsi liikudes loen kaarti ka rabas või võsas sumades ja olen igal hetkel "kaardil paigas".

Ilmselgelt ei saa must selles elus head rattaorienteerujat, aga trennina on see täiesti super!!!

31. mai, Raku, jalgsi.
Teen pika raja. Lõpus olen läbi kui läti raha. Eelviimasel etapil komistan, kukun rajale ja veeren kraavi. Tervisesport :) Jooksen 8km rada 1.5 tundi, tulemustes olen eel-eel-viimane. Orienteerun normaalselt, lihtsalt joosta ei jõua.

7. juuni, Pääsküla / Harku raba, rattaga, lühike rada (9 km).
Sõidan koos ühe noormehega. Võtame koos punkte. Vahepeal teen pausi ja lasen ta eest, siis saan jälle kätte, siis teen meelega temast erineva rajavaliku - ja jõuan sellega ette ja jäängi.
Rõõmuga näen, et mu ratta-O oskus on paranend. Loen sõites kaarti, ei eksi Harku radade-rägastikus ära. Lapsikuid puudusi on mul veel küllaga, aga eelmise aasta sarnaseid rämedaid prohmakaid enam ei tee.

14. juuni, Mustamäe / Harku raba, rattaga, pikk rada (14 km)
Jätan ühe KP võtmata, sõidan aeglaselt, patserdan.
Tulemustes oleks olnud täitsa lõpus.


Thursday, April 28, 2016

Kreenholmi / Narva Xdream


Narva on nii eksootiline koht, et TULI minna.
Lubati tööstusmaastikku ja Kreenholmi sise-orienteerumist.
No kuidas sa jätad!

ETAPP OLIGI ÜLIÄGE!
Nägime lagunevat Kreenholmi manufaktuuri nii seest kui väljast.
Käisime neljas tehasehoones, nii maa all kui peal.
Sõitsime kanuudega Narva veehoidlal.
Läbisime Narva Veneetsia - kanalitega paadikuuride ja suvilate ala.
Ning nägime lagunevat, maha jäetud, kurba tööstusmaastikku...
Ja samasugust linna selle ümber.

VÕISTKOND
Pidasin end Mudamülka gasellide jaoks liiga aeglaseks. Seega tuli uus võistkond teha. Nii Ave kui Mare jaoks esimene Xdream. Mare jaksab joosta, Ave oskab vee peal sõita, mina sõidan ratast - pmst oli meil iga ala jaoks üks inimene. Suurt sporti me selt tiimilt ei oodanud, aga tegelikult läks hirmus hästi nii tulemuse kui muu mõttes. Rattaga ei kukkunud, kanuuga ei uppunud, väga tülli ei läinud (vähemalt minu arust), päris ära ei eksinud.

VÕISTLUS

Ratas. Esimene KP - kohe hajutus! Ja kohe ka viga! Me ei lepi kohtumise kohta selgelt kokku ja kaotame mitu minutit teises KPs üksteist "oodates".
Ülejäänud rattaralli läheb kuidagi loiult. Eksida pole kuhugi, sõidetakse jorus. Plikad ei taha tuules sõita ja laseme järjest konkurente mööda. (Imelik muidugi, et keegi meist üldse tagapool on, me alustasime ju kõige viimasest reast.)

Kreenholmi manufaktuur.
Jooksuetapp!

Jookseme Kreenholmi saarele ja kohe mõistuse sassi. Arvan miskipärast, et oleme vales kohas. Maja on valet pidi! Appi! Jaanika! Õnneks on siin rahvast palju (see on hea - me pole viimased) ja roniv summ juhib esimesse KP-sse. Seejärel väike mälu-O ja siis majja sisse.

Lisaülesanne - paberist lennuk. Kamp märgi sportlasi vanas tehases võidu paberlennukit lennutamas - äge!!! Ma teen Harrieri, aga see lendab nagu bumerang: keerab end õhus ringi ja tagasi. Iga viskega! Nutt on suul, aga lõbus on ju ka!!!

Järgmiseks lühike peegel-kaardiga sise-O. Mul jooksis siis juhe täiesti kokku, aga tüdrukud said punktid kenasti kätte.

Sörk ratta-alla ja rattaga Narva veehoidlale kanuuetapile. Mõlame verivärske paatkonna kohta väga nobedalt. Mina taga tüürimas / laisklemas, naised ees vedamas, Mare punkte võtmas. Leiame ideaalse kombinatsiooni jalgsi & kanuuga liikumisest - mõned tiimid läksid siin ikka väga alt. Kanuud tuli täitsa palju, legendi järgi 6+ km. Keeluala / piiritsoon oli kogu aeg käeulatuses.

Tagasi Kreenholmi.
Saame suure hoone sisekaardi ja läheb siseorienteerumiseks!
See on etapi võtmelõik. Tuleb kord koos, kord eraldi Kreenholmi kõige suuremas hoones punkte leida. Kaart ajab mõistuse täiesti sassi - no ei saa aru, mis uks lahti, mis kinni, mis trepikojast kuhu pääseb. (Ausalt öelda ei saa ma kaardist aru ka nüüd, kodus, rahulikult vaadates.) Kuidas me selle sise-O tehtud saime, ei taha meenutadagi. Hajutuse punkte pidi võtma iga tiimi liige, aga eri järjekorras; muidugi tuli siin omavahel marsruute jagada, aga me ei saanud sellegagi hakkama...
Plätserdamine plätserdamise otsa!!!
Aga O-tehnilist ja tiimitööd kõrvale jättes on supper äge! Tohutud ketrussaalid, pimedad trepikojad, vannid, kartoteegikappidega toad... Ja sajad segaduses sportlased ringi sibamas! Uhh!
Vahepeal saab veel tõukerattaga slaalomit sõita. (like)!
Ja vähemalt kaks kaardil kinnist ust leiame lahti murtutena.
Kas frustreerunud orienteeruja või abivalmis kohalik? Ei tea... 

Tunneme, nagu oleks megalt feilinud, aga... teiste võistkondade näod pole paremad.

Pärast suurt maja saarel sörgime väiksemasse & kõrgemasse majja kaldal. Siin saab võrku pidi ronida ja veel treppe joosta. Ühe KP tahan mina vaikselt ja valesti ära võtta, õnneks Mare kontrollib KP numbrit ja säästab meid 45 min trahvist.

Ronimis-nõmekas.
Võistlus on pea läbi. Tuleb vaid seinast laskuda ja finišisse joosta. Laskuda me oskame/julgeme. Aa ei saa! Sest saba! Külmetame ronimisvöö sabas POOL TUNDI. Kogu B rada seisab märja nahaga tuule käes ja lõdiseb. Moosin kohtuniku ära, et too saba maja seina äärde viiks, vähemalt pole seal tuult. (Kõik, kes põiepõletikku ei saand - võite mulle aitäh öelda).
Ronimisvöö käes, jookseme üles... ja seal on teine saba. Sama pikk. Õõõõkk!!! Vahime tornist Venemaad. Jätame Ave laskuma ja lamame all muru peal - saate aru - keset Xdreami LAMAD, mõnitad teisi laskujaid, külmetad ja MIDAGI POLE TEHA!

A vähemalt saab sabas sõpradega lobiseda. Mudamülka gasellid, näiteks, on kanuu ümber ajand ja majas ajukrambi saanud ja meist tüki tagapool. Ha!

Laskutud, lidume finišisse.
Kellegagi võidu joosta pole,
keegi meid finišis ei vaata ega oota,
võistlus-tunne on täiesti puudu.

TULEMUSED
Oleme julgelt esimeses pooles!!!
Soorituse järgi oleks me veelgi eespool, aga ronimisülesande aja-arvestuse jama tõttu on mõned meist hiljem finišeerinud tiimid meist tabeli-tulemustes ees.
Algaja, kokku mängimata tiimi kohta supertulemus!!!

Endomondo rada:
https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/712721178

PÄRAST
Läksime Mudamülkaga Sillamäele pizzat sööma.
Eksootika seegi!