Iidaga ronimas

Lasnamäe seinal, teist korda sel sügisel. Käed on nõrgad, tasakaalu pole ja kõht veab kogu kremplit vastupandamatu jõuga põranda poole. Ronid, nii et käsivars on higipiisku tihedalt täis. Sain 2x kõige kergemast rajast üles - aga trenn oli sellegipoolest väga kõva.

Iida oli kaasas ja tegi esimest korda nägu, et ta võib ronima hakata. Kogu see 2.5 tundi tegeles ta iseenda asjadega - jooksis, mängis kusagil - igatahes minu trenni ta ei seganud. A kui kõik ära läksid ja me kahekesi seina juurde jäime, hakkas ronima. Kohe nagu päris. Leidsime talle parema servas hea nukirohke koha. Järgmine kord uuesti vöö peale ja kohe sinna :)