Nõmme seiklusrajal

Iida tegi kolm tundi järjest lasterada (koos M-E-ga, Priit aitas neid), mina ronisin suure läbi. Kahel korral jäin hätta. Tarzanihüppe ajal ei taiband võrgust kinni krabada ja jäin kahe puu vahele totakalt kõlkuma; instruktor ronis võrgule ja tõmbas mind käest edasi. Ja sealt, kus peab redelit mööda end kätega edasi kiigutama, ma üle minna ei jaksanud. Ma tegelt tean, et ma seda ei jaksa, igaks juhuks proovisin ja no nii oligi. Mis teha, kilokesed... Õnneks oli seal alternatiivne, kergem valik kah. See atraktsioon, mis mul (ja mitte ainult mul) Tehvandil jamaks läks - pikkade nööride otsas jala-astmed -, sai seekord läbi käidud, vaevaga küll, aga siiski sai.

A muidu oli lahe. Käed ära ei väsinud, ronisin hiljem veel köisredelist üles ja lasin liugu alla.

Tehvandi on siiski ägedam. Kõrgus annab hoopis teise meki kogu rajale.

Olin ainus täiskasvanu rajal, ülejäänud kõik 13 ja alla. Ühel tüdrukul olid üleval mõlemad karabiinid lahti (tegin märkuse ja pani kinni) ja üks kutt suhtus "pole siit keegi kunagi veel alla kukkunud". Huh, oma lapsi küll sinna lasta ei tahaks!

Iida ja M-E lasid kolm tundi nagu oravad rattas. Said karabiinide (ekspressid, muhvita) avamises-pealepanemises väga osavaks. Mitte et titerajal neid päriselt vaja oleks. Julgeks said kah. Kusjuures kogu aeg sadas vihma, a kel oli aega seda tähele panna. Lahe lõbustus, soovitan :)