Monday, October 29, 2018

Mari Jürjens - KUMU kontsert

MJ on minu jaoks kõige sümpaatsem Eesti laulja. Temas saavad kokku muusikaline talent, luuletaja, näitleja, kena naine. Tal on uskumatult ilus, sügav hääl. Eesti lauljatest parim diktsioon. Ja ta ei häbene laulda isiklikest asjadest. 

Kontsert KUMU saalis oli just nii hea nagu lootsin. Mõtlik, aga mitte arglik. Ilus, aga mitte imal. Noore naise hääl võtab judisema, laulude sõnad... mõtlema.

Palun võtke mu mõranend armastus vastu
see on üksinda taluda natuke liig
laske vihm peseb puhtaks mu unenäovärvid
las see vikerkaar kõiki meid ära siit viib


Klaveril saatis Aivar Surva. Imeilusasti, delikaatselt. Kena oli näha klaveri, inimese hääle ja kitarri õrna koosmängu. 



Thursday, October 25, 2018

Ujumisest

Koolis olid meil ujula ja ujumise tunnid, aga ujuma ma lapsena ei õppinud.
(Ujula oli praeguse õpetajate parkla kohal, ja selle peal oli omakord võimla.)
Õppisin ülikoolis. Esimest korda ujusin üle Külitse järve, olin 20+ ja väga rahul.

1990 keskel hakkasin käima Tallinnas Pirita / TOP ujulas.
See oli tol aja Tallinna kõige edevam ujula, mitme saunaga ja kuidagi "välismaine".
Jube ebamugav oli, sest mul olid alguses prillid ja siis läätsed. Läätsega ei saa pead vee alla panna.
Kvalitatiivne muutus juhtus 2008.
Esiteks, hankisin sõber J utsitusel ujumisprillid.
Teiseks, laenasin kolleeg RR käest ujumise õpiku. See on vist kõige rabavam sporditeemaline teos mu elus. Sain šokeeriva!! teadmise, et oma liikumist ja kehakuju juhtides võib oma energiakulu mõjutada, ja palju muud.

Sellest hetkest sai ujumisest mõnu.
Ma ei karda üle pea vett, ka (Eesti) meres mitte, ammugi mitte järvedes.
Olen mitu korda käinud Purtse "Hülgekivil" - 350 m kaldast, sellest pool üle pea vees.
Aga päriselt ujuda ei oska ma endiselt.

Aga mu ujumise _kiirus_ on kogu aeg olnud sama. Sõltumata sellest, kas olen kõhn või kõhukas, kas jaksu on palju või vähe. Muutub tunne (mõnus-mitte või kerge-raske), aga mitte kiirus.

Niisiis hetkel ja üldse:
25m konna - 45 sekundit mõnuga. Hirmsalt rabeledes tuleb paar sekundit vähem.
1 km konna - 30 minutit.
See on, khm, TÄPSELT SAMA.
(25 m @ 3/4 minutit = 100 m @ 3 minutit = 1000 m @ 30 minutit.)
Ehk, ma ei suuda ka väga pingutades oma ujumise tempot tõsta. See lihtsalt ON selline ja kiiremini ma ei saa!

Kroolis saab mul aga hapnik otsa.
Ükskõik kui rahulikult ma ka ei sulistaks.
25 m - 25..27 sekundit.
Ma võin selle otsa ka kordagi hingamata ära ujuda. Aga pärast jään hingeldades basseini äärde seisma (või ujun konna edasi, sellega pole probleeme.)
50 m - 65..70 sekundit. Rahulikumalt ujudes suudan basseinis edasi-tagasi ujuda.
100 m - 150 sekundit.

Pikemalt järjest kroolida pole ma elus kordagi suutnud.
Ma tunnen kroolis, et mu jalad ei tee üldse tööd (ehkki harjutan seda ekstra!), ma ei hinga ei välja ega sisse, millalgi tekib hapnikupuudus ja paanika, keha vingerdab,
Ehk, jama.

Selili ujuda ei oska ma üldse. Pinnal muidugi püsin, aga edasi ei liigu.
Liblikat ja muid stiile - samuti ei oska.

Aga oluline on, et vähemalt ühes stiilis võin ma ujuda kuitahes pikalt.
Ja et mulle meeldib!

Sel suvel ujusin rohkemates kohtades kui eales varem. Pärnu jõgi. Mingid rabajärved. Rõõsal, näiteks. Kaunissaare veehoidla. Linnamäe. (Sealt saadud külmetus ja seljavalu vaevavad mind siiani.)
Basseinis näeme, eks. Või saunas. 

Sunday, October 21, 2018

Jussi järved, Võhma raba

Harkus jonnimas

Tohtrid ütlevad, et joosta ei tohi. Ma ei ole aru saanud, kas nad mõtlevad sellega, et mina oma punnkõhuga ei tohi, või ei jooks on põhimõtteliselt liigeste lõhkumine ja saatanast. Igatahes hakkasin täna ettekirjutuste vastu jonnima ja läksin jooksin ühe Harku ringi. Kaalusin ka kepikõndi (s.t. suusa-imitatsiooni, mis on trennina väga efektiivne ja liigestele palju leebem), aga jooksuhimu lõi üle.

8 km, 45 minutit.
Kiiremini poleks jaksanud.

Kaheksa km jooksmiseks kulub tempost sõltuvalt:
5 min/km - 40 min
5:30 min/km - 44 min
6 min/km - 48 min
45 min on seega veidi aeglasem kui 5:30.

Pulss oli lõpus muidugi täiesti punases, sest kiirendasin, aga väsimust tegelikult polnud.
Ilmselt jaksanuks ma sama tempoga paar km veel joosta.
Nii et mu "keskmise" pikkusega jooksu tempo ongi hetkel kusagil 5:30 .. 5:40.

Näis, mis jalad homme ütlevad. Lihased on kindlasti valusad, sest pole üldse jooksnud ju. Olulised on aga liigesed. Kas need on tohtrite poolt ja annavad teada, et ära jama? Või annavad andeks? Homme saan teada.

Aga Harku mets iseenesest on... mõnus. Nagu kunagine teine kodu. Iga kurvi tead peast. Ja kohad! Siin nägin kunagi rästikut - siin tegin päevakul vea - siin ehitasid mu lapsed oja peale silda - siin on hea koht paaristõugete harjutamiseks. 

Wednesday, October 17, 2018

Faktipõhised reaalained

Kuulasin haridus-saadet õpetajate nappusest.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:

Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked. 
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine... 
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...

======================

Aga reaalainetega on see häda, et nende õpetamiseks vajalik mõtlemine sobib jube hästi ka IT-sse. Ehk, füssa õps võib igal hetkel minna talle sobivale tööle paar korda suurema palga peale. Noor inimene "lõikab" ja õpib siis kohe itikaks, mitte füssa õpsiks...
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.

Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?



======================

Minu arust tuleb reaalainete õpetamine täiesti nullist ümber ehitada.
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?

======================

Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!

Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?

======================

Haridusmin, -amet, Innove, õpikute autorid võtavad reaalained kui midagi, kus tuleb palju asju pähe õppida. Sellise mõtteviisi juures ei tahaks ka mina midagi õpetada, makstagu siis hästi või ei.

======================

9. klassi füüsika õpik meeldib mulle muide väga.
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine. 

Sunday, October 14, 2018

Libahundi jälg, Harju-Risti, rattaga

Käisime rogainil, aga jooksmise asemel (sest ei jaksa) sõitsime rattaga.
Libahunt, Harju-Risti, 5 tundi.
Ilus kuldne sügis, soe ilm, kuiv.
http://www.libahunt.eu/harju-risti-13-10

Pilk kaardile tegi selgeks, et jooksust ei pääse. Punktid puha võsas.

Libahundil on plaani teha jube raske, sest punkte on nii pagana palju. Ja meil pole ju aimugi, kui kiirelt me sõidame. Ja need lisaülesanded!! Tegime umbropsu vastupäeva kaare - lääneosa enne ja idaosa pärast ja kõige punktirohkem põhi "kui aega jääb". Plaan tuli tegelikult üsna hea, ainult et tiheda põhjaosa kallid punktid oleks tulnud kohe ära võtta.

Joosta ma tõesti ei jaksanud. Veel vähem joostes orienteeruda. Nii et punkte otsis Veiko ja mina vaid püsisin sabas. Rattas kippusin ma see-eest eest ära sõitma. Mõne korra maksis see kätte ka - läksin valesti ja Veiko ei saanud parandada. Aga o-vigu tegime tegelikult väga vähe.

... mis on imelugu, sest võpsik oli korralik. Kõige jäledam oli vist KP50. Aga tihedat peenikest lehtpuuvõsa oli maastik TÄIS. Kummaline, eks, sest kaardil vaatab vastu kultuurmaastik, põllud ja keelualad. See-eest oli kuiv. Ja praktiliselt lame. Loode-Eesti noh...

Kõige helgem hetk kogu üritusel oli Hash House ehk KP 92.
Esiteks sai siin süüa. Banaan! Kohv!!! Kuum puljong!!!!!!!!!!
Teiseks arvasin ma siin huupi ära sudoku vastuse. Lahendada me seda ei viitsinud, aga noormees helkurvestis soovitas midagi ikka pakkuda. Põmm! Pihta! "Kõige kiirem võistkond", kommenteeriti.

Muid lisaülesandeid.
Pallid - tore.
Leida Peips - samuti tore, kahjuks saime siit -2 punkti.
Annika Laats - tore, ja see trepp!!!
Golf - feilisime. (Alo tegi teises võistkonna selle muuseas ära!!!)
Stardiülesande jätsime tegemata.

Sooritus tuli kokkuvõttes meile õiglane. Paar lõpu KP-d jäid kripeldama, aga see käib asja juurde. Vigu tegime suht vähe.
Finišis olime täpselt.
201 punkti jättis meid ratta-tiimide keskele.
Tuska teeb muidugi see, et paljud tiimid said jalgsi meist parema tulemuse. Aga - ju siis nii on.

Tulemusi vahtides selgus, et jalgsi võitjad said rohkem punkte kui ratta võitjad.
???
321 vs 316.
Ja ratturid pole teps mitte amatöörid - Tõnis Erm on mitmekordne rattaorienteerumise MM-hõbe. Ka teised rattatiimid on tegijad. Kas oligi nii, et ratas ei andnud selles võsas olulist eelist?

Samal ajal tegid Kati & lapsed rajal imesid ja olid supertublid :)


Friday, October 5, 2018

Tuli ära

Kõigepealt tahetakse mind tasuta sisse lasta - "me arvasin, et te olete hotelli külastaja."

Siis pakutakse pensionäri piletit.

Ma teadsin, et millalgi see tuleb, aga et nii vara?

Tuleb habe ära ajada.

Reklaamirobot

Avan Youtube.
See näitab mulle Netflixi reklaami.
Panen selle kohe kinni (reload page).
Youtube näitab mulle Netflixi reklaami.
SEITSE KORDA JÄRJEST.
Siis andsid nad alla ja lasid seda lugu, mida ma tahan.

Masinõpe, raisk.
Püüan idioodist robotile seletada nii kuidas oskan: MA EI HAKKA NETFLIXI KLIENDIKS.
Mul ei ole midagi reklaami kui sellise vastu (no on, aga mitte nii kirglikult).
Aga Youtube müüb mulle idioodi järjekindlusega seda ühte teenust, mida ma absoluutselt KINDLASTI tarvitama EI HAKKA.

Mind ei vihastagi reklaam, vaid nüridus.
Kui su sõber sulle iga viie minuti tagant hapukurki pakuks, teades, et see sulle ei maitse - pahandaks ju?
Miks peak YT mind lolliks, kellele võib pakkuda täpselt ühe asja tuhat korda järjest?
Telekast ei tule ju reklaamipausi ajal 10x sama reklaam?
Kui tuleks, siis me peaks reklaamitoimetajat idioodiks?

Nii nagu mina Youtube algoritme nüüd.

Nagu, päriselt. Meil on masinõpe ja mis kõik. Me võiks ometi aru saada, mida klient tahab. Ja mida ta väga selgelt EI taha. Miks... miks mind sellest hoolimata lolliks peetakse? See ju solvab? Kas poleks parem, kui mulle pakutaks midagi, mis mind ei vihasta? Kõigil oleks parem - reklaami vahendajal, reklaamitaval, minul?

Aga ei.
Sest idioodid.