Matkaliidu kokkutulek Tehvandil

Aastalõpp algab Matkaliidu kokkutulekuga!

Matkaliit on veider formalistlik organisatsioon, mille olemusest ega eesmärkidest mul ei ole õnnestunud aru saada. Kuid iga hooaja lõpus teevad nad peo ja see on nii tore. Üle-eelmisel aastal oli megadiskoga Kohtla-Nõmme kokkutulek. Eelmisel aastal oli väga lumine Jõulumäe, kus sai rannavolle hallis tantsida ja väänasin lumel matkates jala välja.

Seekord Tehvandil. Tehvandit ma vihkan südamest minu esimese öise Xdreami mälu-orienteerumise ülesande pärast. Staadion küll paneb südame sportlikult põksuma, sest siit olen stardinud nii suusa- kui rattamaratonile. Ööbisime ja sõime "pentagonis", loengud peeti tribüünide hoones.

Oli tore. Saalitäis tuttavaid inimesi. Huvitavad matkad - mõned teevad kadedaks, mõned panevad kihelema. Hea toit. Saun ja lobisemine hilise ööni.

Tehvandil oli lumi ja miinuskraadid ja väga libe jää. Kuna ma olen _taas_ suutnud oma jalale liiga teha, nii et trepist kõndida on raske, siis ma matkama targu ei läinud.

Suvel Norras Jotunheimenis

PÕFF 2025

Iraan, "Oh, what happy days!"
Eestikeelne pealkiri "Oh mis rõõm" on minu arust vale tõlge. Suguvõsa vestleb omavahel läbi videkõne. Midagi muud ei juhtugi. Alloleval pildil on kõik filmi tegelased ja tegevuskoht ühekorraga peal.

Tsiteerides tuntud filmikriitik Katit:
"Filmist on emaldatud kõik, mis teeb filmist filmi, peale loo ja näitlejate mängu. Ja kui loo kohta võib küsida, kas see päris lõpuni pidas, sisuks ikka see Iraani filmide tõe otsimine, siis näitlejate mäng, eriti selle 90-aastase oma – midagi nii raju pole ammu nähtud! Filmi uuenduslikkus seisneb välis- ja koduiraanlaste ühte filmi kokku toomises, mis poliitilises mõttes on lubamatu ja ilmvõimatu. Ükskord nad võidavad niikuinii!"

Näitlejad - Ali Nasirian ja Golshifteh Farahani - käisid Eestis PÖFFil külas ja said Eesti Iraani kogukonnalt püsti ovatsioonid. Asja eest. 

Sci-fi lühifilmid.
Mulle meeldis. Las inimesed eksperimenteerivad vormiga ja proovivad, millest kõigest saab filmi teha. Alati ei tule välja, aga mis siis? Siin tulebki vaadata, kuidas autorid on nii tehnikale kui ideele lähenenud, ja leida endale meeldiv aspekt. 

- "Olem", Korea, joonisfilm, düstoopia sotsiaalse krediidi lähitulevikust
- "Other Life", sci-fi doc Walesi Swansea UFO-uurijatest. Seal olid kunagi mastaapsed müstilised sündmused.
- "Lost Touch", Space Quest stiilis joonisfilm kosmosest
- "Tee Kuule", nuku-anime redelit pidi ronimisest
- "Mälestuste kaupmees", Eesti tava-formaadis lühifilm
- Barbrix! ehk suhtefilm hominiidiga, väga nunnu minu arust

"Magalhães", Filipiinid ja ehk ka Portugal

Pikk film maadeavastamise ja meresõidu hullusest ning paradiisi koloniseerimisest.
Pikem jutt siin: https://kurinurm.blogspot.com/2025/11/poff-magalhaes.html

Kahjuks pole netist saada filmikaadrit paljaste pärismaa daamidega. Kurb, sest filmis said nad palju aega ja tähelepanu. 

Alo ja Ove käisid kumbki ühte filmi vaatamas. 
Alo - vesiniku-energeetika dokk, oli olnud igav.
Ove - Pakistani multikas "Klaasipuhuja", oli olnud suurepärane.

Lisaks ostsin lastele piletid ühele filmile, mille nad kodus lihtsalt sisse magasid :(

Kati käis viiel filmil ja lisaks mingitel kohtingutel.

Aerutamise aasta 2025

Elu kõige asjalikum aerutamise hooaeg oli. Sai sõita, sai õppida, sai matkata. Sai uusi sõpru ja sai vanadega aega veeta. Siin on raamatupidajalikult igav kokkuvõte. 

Piganeeme Printsess

Õppimine

Varakevadel harjutasime tehnikat aerutamis-trenažööride peal. Sõudmise pink on igas jõusaalis, aerutamise omi on Eesti peale mõned üksikud. Meie käisime Indreku ja Linda trennis Lasnamäel Läänemere kooli keldris. Üsna ebamugav. Trenažööril oled nagu treeneri luubi all, "kõik paistab" - jalgade töö, keha, käed, pöörded ja nende puudumine. Mina jalgade tööd selgeks ei saanud ja vist ei saagi. Pärast vaatasin veel pikalt igasugu videosid, kuid kasu neist mulle pole.

Maikuus käisin veematkajuhtide koolitusel Karuskosel. Neli täispäeva vee peal ja tahvli ees. Koolitus oli väga professionaalne, aga ma pole kindel, kellele see sellisel kujul vajalik on. Karuskosel olla oli muidugi super tore. Suurepärane seltskond, iga päev nii teooriat kui aerutamist, õhtul saun. Kogukonna-üritusena soovitan seda igale aerutajale, ükskõik mis vahendiga või kus sa sõidad. Õpetab ohutust, süsteemsust ja enesekindlust nii ise sõitmise kui sõprade vee peale viimise jaoks.

Oktoobris oli sama koolituse lõpp ehk uute veematkajuhtide taseme-eksam Pärnus. Käisin seal kui "lihakeha". Noored grupijuhid "korraldasid matka" ja meie olime siis kliendid. Esimene osa Pärnu jõel Jõesuu-Tori lõigul, teine osa Pärnu sadama aladel. Lõpus testiti päästmist, nii et Pärnu jõgi uue Rääma silla juures oli nagu supp aerutajatest ja nende päästjatest :) Ilutulestikku lasti ka. Kõik eksamineeritavad said oma veematkajuhi kutsetunnistuse kätte, kuid paljude märkustega. Oli huvitav näha, kui raske on tegelikult gruppi juhtida, isegi kui enamik aerutajaid on päris kogenud.

Suvel käisin Sixteni ja Maili süstakoolitustel Männiku järvel. Super kasulik ja väga tore. Kõik kes Tallinnas aerutavad - minge õppima! Kasu saate igal juhul, ükskõik kui profid te juba olete.

Vaatasin kaks korda läbi Bill Masoni filmi ühese kanuu juhtimisest. "Path of the Paddle: Solo Basic". Imetore ja kasulik korraga. Soovitan kõigile, isegi kui te kanuud ei sõida. Selle võiks üle vaadata iga hooaja alguses... 

Karuskosel teooriat saamas

Võistlused

Aprilli algus - Türi-Tori kiirlaskumine, kahese süstaga, väga külma ilmaga, pikal distantsil. Läksime Laupa paisul ümber (10 km) ja katkestasime Kurgjal (31 km). Väga õpetlik oli. Järgmine aasta lähen jälle, aga lühemale rajale ja üksi.

Mai keskpaik - Loobu jõe poolmaraton, seekord küll eriti lühikesel rajal, sest nii madal vesi. Väga väga mõnus ja järgmisel aastal jälle. Nädal enne sõitsime jõe aerulauaga läbi - see oli too kena õhtu, kus meil aerud laua külge kinni jäätusid ja A. ei saanud mu käest kohvitassi vastu võtta, sest ta käsi rappus vappekülmast. See oli mul elus esimene kord oma autoga süsta transportida.

Emajõe maratoni ajal olin Ukrainas rattamatkal ja jäi käimata.

Oktoobri lõpus Kasari maratoni lühike distants ühese süstaga. Suurepärane lõpp heale hooajale!

Kasari stardis

Matkad

• Märtsi lõpp - Valgejõgi, Indietours. Suurvesi ja parajalt kiire vool. Läksin hooletusest ümber ja sain esimese supluse. Kuivakat ei olnud, külm ka ei olnud.
• Mai algus - Koiva / Gauja. Piia korraldas. Kolm päeva. Hea seltskond ja imetore.
• Jaanipäev - Saimaa järv, Ristiina ümbrus. Piia korraldas. Neli päeva. Hea seltskond ja imetore.
• Suvi - kanuude ja kolleegidega Keila jõel.

Kanuuga sain sõita veel Pärnus matkajuhtide eksamil. 

Kati ja Koiva

Aerulauaga igal pool

Alustasime 5. jaanuaril Kohilas Keila jõe paisjärve peal jääd murdes. Sõitsime kevadest sügiseni. Palju uusi kohti. Pirita jõe linnalähedased lõigud, Soodla, Jägala, Vääna jõgi, hulk rannikut Tallinnast lähedal, Tilgu, ring ümber Paljassaare.

Jääsupp Kohila paisjärvel

Kõige toredam päev oli üksi Aegna taga Vullikrunnil ja Sillikrunnil hülgeid vaatamas. Istusin laual ja loksusin tuulega maa poole. Mu ümber kividel peesitasid hülged. Mu ümber vees oli neid ka. Vurrudega pea pistis end veest välja ja vaatas mind. Mis too on? kala vist ei ole? süüa ei kõlba? ah siis ei huvita. Rahulik, maagiliselt mõnus hetk oli.

Ohtlikud olukorrad ja ümberminekud

Kevadel sõitsin Valgejõel süstaga vastu kivi ja läksin ümber. Aer läks käest (sõbrad püüdsid kinni). Vesi oli madal, kuid vool nii tugev, et seisma jääda ei saanud, süst kihutas allavoolu ja mina temast kinni hoides järele.

Kevadel läksime kahese süstaga ümber Pärnu jõel Laupa paisul. Oli külm, kuid ohutu.

Suvel Kopli ringil kukkus A aerulaualt merre ja me ei märganud seda. Ohtu elule ei olnud, kuid väga halb ja õpetlik ikka. Kirjutasin Facebooki gruppi pika jutu.

Aerulauaga ümber minekuid oli veel, mina ise - Loobul. Sõitjal hakkas enamasti pärast ümberminekut külm.

Varasuvel sõitsin lauaga ringi ümber Aegna sellise ilmaga, millega üksi merele minna ei tohiks.

Õppisin merele minnes merepäästele helistama. +372 619 1224, jrcc@politsei.ee, https://www.politsei.ee/et/mere-ja-lennupaeaeste 

Päästmisi õppisime kevadel Karuskosel, suvel Männikul ja sügisel Pärnus. Saan hakkama nii päästja
kui uppuja rollis. Kuid enesepäästet - ise süstale ronimist ilma aerupadjata - ma ei suuda.

Jõesuu sillal ankrus

Varustus

• Ostsin uue ohutusvesti (ujuvvesti?), Peak Marathon Racer. Sain kätte päev enne Valgejõge ja järgmisel päeval sai vest ka ära ristitud / testitud. Üleliia hästi ta ei istu, olen liiga paks ja ülakeha on tüvikoonuse kujuga. Mul oleks vaja alt rihmaga vesti. 
• Ostsin uue aeru. Tavaline süsta aer, alla kilo, alla saja euro, sirge varrega, punaste labadega, kõrge nurga alt aerutamiseks. Töötab hästi.
• Ostsin hulga kuivkotte ja aerulaua uimi.
• Ostsin aerulaua elektripumba. Kasutasin ühe korra. 
• Ostsin kuivaka, hästi odavalt, paarkümmend eurot. Kasutasin Pärnus. Lekib, vasaku jala mansetist ja mujalt ka. Peaks liimima. Minu vajaduste jaoks on see paras asi.

 Ühe aerulaua käepide tuli ära. Ja pealispind vajab liimimist. Kes selliseid asju parandab?

Järgmiseks hooajaks tegevusi

• Aerulauaga rabalaugastele.
• Lõuna-Eesti.
• Leedu.
• Ahvenamaa (kui keegi korraldab).
• Väinameri.
• Ida-Viru jõed

Viiteid

• Kaart mu sõitudega:
  https://www.google.com/maps/d/edit?mid=18_RAYNr6HUQZA8itJeoto5MR44_D8dY&usp=sharing

Tallinna lähi ümbruse sõidud. Lilla - aerulaud, sinine - süst.

• Jaanuar, jääga sõit Kohilas: https://kurinurm.blogspot.com/2025/01/aasta-esimene-vesimatk.html
• Märts, Valgejõgi: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/valgejoe-sust-ja-esimene-suplus.html
• Aprill, Türi-Tori: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/suur-tukk-ajas-suu-lohki-ehk-meie-turi.html
• Pirita jõgi ja selle saared: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/oligarhidel-kulas-aerulauaga-pirita-joel.html
• Maikuus Koival: https://kurinurm.blogspot.com/2025/05/sportlik-romantika-koiva-joel.html
• Kevade kokkuvõte ja Männiku koolituse pikk üleskirjutus: https://kurinurm.blogspot.com/2025/05/kevad-vee-peal.html
• Soome Saimaa matk: https://kurinurm.blogspot.com/2025/06/saimaa-sustamatk-2025.html
• Kasari maraton: https://kurinurm.blogspot.com/2025/10/kasari-joe-maraton.html

Bill Masoni filmid, Path of the Paddle:

• Solo Basic - https://www.youtube.com/watch?v=dA-YWAeLkIM
• Doubles Basic - https://www.youtube.com/watch?v=5JvnRu0vJVA

Karumõmmi kokkutulek ja Kolga matkarada

Käisin oma esimesel, aga vist ka üleüldse viimasel Karumõmmi kokkutulekul. Värati küla Tõstamaa kandis. Lammas, saun ja alkohol. Töökindad olid kaasas, kuid talgutööd seekord ei tehtud. Ühelt poolt on kena näha, kuidas saab elatud eluga rahu teha. Teiselt poolt vaatad iga potilille ja merekaatrit mõtlikult - mis sust saab, kui? Aitäh, igatahes.

Olid ajad. See on vist 2008.

Öö oli imeselge - ma olen Eestis nii eredaid tähti näinud vaid paar korda elus. Linnutee säras üle taeva. Eelmise paari päeva magnettorm oli kahjuks üle läinud, virmalisi polnud.

Laupäeval käisime Kolga mägede matkarajal. Eelmisel suve rattamatkal riivasime seda, kuid rada ise jäi käimata. Nüüd siis tegime täis ringi peale. Lapsi polnud, nii et sai süveneda igasse infotahvlisse. Õpperaja fookus on puude tervisel. Sain täna teada kümmekond eri põhjust, miks puu tüvi võib kõver olla.

Tore maastik ja rada on. Mõtled - lame männimets - ja siis on mäestik! Ja järsk org kiirevoolulise jõega!

Öösel külmetas ja laupäeval sadas lund. Ma olin autole just lamellid alla saanud ja ei tundnud sõidu pärast muret. Lumesajuga samal ajal paistis päike. Helkivad lumepilved olid imekenad - kihilised, vöödilised, triibulised, isegi vikerkaar paistis. Selle talve esimene päev oli küll ilus!

Kolga jõgi

On see infotahvel nüüd keerupuust, tuuleluuast, tulioksast, ladvapiitsast või pahklestast...?

Kogu päev oli valguselt kuidagi ghibli-laadne.
Ka need seened meenutavad Ghibli multikate metsa pisiolendeid ("kodama"). 

Theatrum

Ma ei ole üleliia emotsionaalne inimene. Minu arust on okei, kui ühiskonna üle otsustatakse tabelarvutuse kaudu. Sest kuidagi peab otsustama ja tabel on parem meetod kui enamik teisi. 

Kuid arvud tabelisse ei ole alati objektiivsed. Ma näen seda oma töös (riskihinnangud) kogu aeg: objektiivsete arvutuste aluseks võetakse subjektiivsed hinnangud, mis tihti on tekkinud koosolekul "aitab mõtlemisest, paneme siia mingid arvud ära ja läheme lõunale" viisil. Kuid tulemuseks saadud tabelit võetakse kui Püha Tõde. Eriti, kui see läheb osakonnast või organisatsioonist välja. Subjektiivsuse folkloor ja kõhklused jäävad e-mailist välja, jäävadki vaid numbrid. 

"Theatrumi" toetuseta jätmine tabeli pealt - koos ajalehes olnud kommentaaridega, kuidas need arvud saadi - on täiesti jabur. Ja ajab mu vihale. Kui saab minna meelt avaldama, siis ma lähen.

Kultuuri-inimeste toetus Theatrumile võtab aga pisara silma.

Loodame, et seekord võidab emotsioon, mitte matemaatika.

Viiteid:

Muljed: https://kurinurm.blogspot.com/search?q=theatrum

Arvamus: https://epl.delfi.ee/artikkel/120416562/theatrumi-juhatus-teatri-rahata-jatnud-otsusest-pohjendused-on-laest-voetud-ja-ebaoiglased-see-kahjustab-teatrit-juba-tana

Toetuskiri: https://www.facebook.com/theatrum.ee/posts/pfbid0FJngGx53c7HiSRqGznz1CHH9uTEoVj4YeYrybQMH3emiv6p13d9PGqybUzQKk1SLl

Õuna-jõhvikamoos

Kati muudkui siblib raba vahet, nii et jõhvikaid on külluses. Oleme nüüd neist nüüd teinud neli ringi moosi. Esimese korra kahasse, ülejäänud korrad mina üksi. 

Kass valvab!

Koostis:

- 3 kg hapukaid õunu (netokaal, pärast puhastamist ja hakkimist)
- 1 kg jõhvikaid
- 1.5 kg suhkrut
- 0.5 liitrit vett

Või:
- 3 kg magusaid pirne
- 1.5 kg jõhvikaid
- 1.5 kg suhkrut
- vett

Hapude õunte puhul võiks õun : jõhvikas kaalu suhe olla 3 : 1, magusate puhul 2 : 1.

Vajalik varustus:

- 10 liitrine pott
- moosi segamise lusikas (K teeb puulusikaga, mina plastikuga)
- moosi tõstmise kulp
- saumikser
- purgid ja purgikaaned
- moosilehter 
- ajalehed ja lõikelauad / kuumaalused
- vasaku käe kinnas purkide ahjust võtmiseks (kuid saab ka ilma)

Töö käik:

- korja, puhasta ja kaalu jõhvikad
- hangi ja pese puhtaks õunad
- tükelda õunad, kaalu, pane potti
- kalla potti keema aetud vesi
- pane pott õuntega tulele. Meie pliidil on õige kuumuse aste 6.5 / 9.
- kui õunad on hakanud pehmenema, lisa jõhvikad
- mõne aja pärast lisa suhkur
- moosi soojenemise ajal:
-- pese purgid  ja pane ahju, kuumuta 120 kraadini
-- pese purgikaaned, pane vette ja aja keema
- aja moos keemiseni, kuid _ära keeda_

- püreeri saumikseriga enam-vähem peeneks, üksikud terved jõhvikad on okei
- tõsta purkidesse ja kaaneta 
- (veidi hiljem) keera purgikaaned uuesti tugevalt üle
- (veel hiljem) sildista

Õunte valikust kuni purgis moosini läheb kaks tundi. Häid ja suuri õunu on kiirem hakkida, siis läheb kiiremini. Kui rohkem kuumust lisada, siis saab ka keeta kiiremini, kuid on kõrbema mineku oht.

Mingit "moosivahtu" meil ei teki.
Me pole iial õunu koorinud.

Paar nippi:

- moosi püreerida on mugav kraanikausis. 
- mikserit võiks poole püreerimise pealt puhastada, õunakoored "ummistavad" ta ära
- poti saab hästi puhtaks silikoonist spaatliga
- õunte asemel võivad olla ka pirnid, ja kuna nood on magusamad, võib panna jõhvikaid rohkem või suhkrut vähem

Saadud moos on hapukas ja kipub juba purki paneku ajal želeestuma. Sobib see absoluutselt kõigeks - saiale, pudrule, pannkoogile. Mina panen teda tilkhaaval juustusaia peale. Või siis teen juustusaia nii, et kasutan või asemel moosi. 

Pöff: Magalhães

Film algas ilusa palja naisega. Seejärel tulid kaunid kaadrid surnud inimestest, laibad sulandusid loodusse, loksusid mereranna lainetes või rippusid vihmametsas. Seejärel ilmusid elus inimesed, kuid kuna dialoog enam-vähem puudus, ei saanud ma midagi aru. Oletasin vaid, et kõige rohkem kaamerat saanud mees on nimitegelane.

Kui tund aega oli möödas ja ikka miskit polnud juhtunud, vaatasin filmi pikkust: ligi kolm tundi. Oh õudu! Läksin saalist välja, sõin, tulin tagasi. Film jätkus paljaste naiste lähivõtetega - tegevus toimus Okeaania külas ja alastus oli loogiline. Siis küla ristiti ära ja daamid said riided selga, sellega kadus ka režisööri huvi lähivõtete vastu. Lõpuks maausk võitis jälle, kolonialistid löödi maha (ja ilmselt söödi ka ära).

Mis film see ometi oli? Ilus - kahtlemata. Lisaks daamidele oli kaadris Lissabon, vihmametsad, elu purjelaeval. Üle poole filmist puhus tugev tuul ja sadas mussoonvihma. Napis süžees on aukohal reetmised ja pika merereisiga tekkiv hullus.

Kas see film on Portugali vabandus kolonialismi eest? Selle kohta on pärismaalaste kajastus filmis kaugelt liiga stereotüüpne - lõkke ümber tantsivad metslased. Eluloofilm see ka ei ole. Dialoogi on sama vähe kui Eesti filmides. Romantikat napib samuti - filmis esineb üks valge naine ja no parem kui ei esineks, see ei olnud _üldse_ usutav suhe.

Režissöör on muide filipiinlane - enamik tegevust toimub Filipiini saartel.

Filmikriitikud: "ilus, aga meh".
Kuid kui vihmametsad, habemikud ja paljad naised meeldivad, siis on muidugi kena film.

Kasari jõe maraton

Aerumaraton Kasari jõel. Kaks distantsi - 62 ja 23 km. Kevadise Türi-Tori krahhi järel valisin lühema maa ja sõitsin üheses süstas. Sai hea.

Starti ootamas

Jõe sõitude puhul on keeruline küsimus - logistika. Sõidad autoga starti, süstaga sealt allavoolu, aga siis mis? Kuivad riided ja auto on ju ülesvoolu. Kõikidel jõesõitudel on "autode liigutamine" nii enne kui pärast sõitu tüütu ja ajakulukas kohustus. Päris võistlus-tiimidel on oma toetajad, kes transpordi ära korraldavad. Mul polnud kedagi. Nii et sõitsin varahommikul starti, jätsin sinna oma aeru ja muud kola. Siis autoga tagasi startu. Finišist jalgrattaga starti - poolteist tundi rahulikku sõitu ilusas Läänemaa hommikus. Pärast sõitu autoga tagasi starti ratta ja koti järele.

Vee peal olin kolm tundi - paras aeg. Lõpus väsisin ära, olin vähe maganud ja üldse nõrk. Sõita jõudsin, kuid pingutada mitte. Kasari alajooks on peaaegu ilma vooluta. Õnneks oli tuul tagant. Lõpetasin omas klassis - meeste ühene süst - eelviimasena.

Väikesed maratonid on toredad. Jõe peal pole trügimist, kuid kuna paljud tunnevad üksteist, on ikkagi juttu ja nalja. Aitäh pealtvaatajale, kes mu Laastre paisust mööda tõstis!

Pärast maratoni parkisin auto metsaserva ja magasin tunnikese. Siis kasisin end Risti CircleKs puhtaks ja läksin Ääsmäele V. juubelile.

Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti Kasarile. Tule ka! Lühikese distantsi sõidab rahulikus tempos läbi igaüks.

Vaade vanalt Kasari sillalt ülesvoolu. Maratoni finiši koht on peaaegu näha.

Ajalugu kordub

Mitte küll tragöödia ega farsina, vaid lihtsalt nõmedalt.

Mingi needus on finantsettevõtetel, et nood ei suuda oma inimesi hoida.

Ei, mul endal on kõik hästi. Peale selle, et kogu tolle jama pealt võiks korralikult teenida, aga ma ei oska / ei osanud. "Rahamaad" vaadata oli korraga lõbus ja valus.

Käisin Ühispangas. Kas te teate, et Tallinnas on Pääsukese ja Väike-Pääsukese tänavad? Kui tekkisid jutud, et ehitaks sinna uue kontorihoone, tuli minna kaarti vaatama ja ega ka siis ei saanud aru, kus või mis need on. Praegune nimi - Tornimäe - on vähemalt sisuliselt korrektne.

Kui keegi hapuvõitu moosiõunu soovib, siis palun andke teada. Tallinnas, korjatud. Antoonovka-laadne.

Ajusurm Liivalaia tänaval

EKE projekti maja Liivalaia tänaval läks hämaraid teid pidi Hansapanga kätte. Nüüd kolib pank sealt välja. Augusti lõpul oli seal pidu, sel neljapäeval - siseorienteerumise võistlus. 

Sise-O on keeruline ala. Xdreamide käigus olen seda mõned korrad teinud. Eluks ajaks jääb meelde Patarei merekindlus. Seal oleks tahtnud kas nutta, karjuda või jooma minna. Sa tead, kus oled; tead, kuhu vaja minna; ja EI LEIA TEED. Punkt võib olla teisel pool ust - aga sinna minekuks võib olla vaja käia läbi viie eri korruse ja kolme trepi. Patareis lülitas mu aju end TÄIESTI välja. Kartsin seda ka seekord ja nii ka läks.

Esimesed pool tundi sibasin tegelikult enam-vähem, aeglaselt, kuid ühtlaselt. 17. punktis oli vaja minna trepist üles ja ümber nurga - 30 sekundit ehk. Aga mida tegin mina! 10 minuti pärast olin täpselt samas kohas kus alustasin. Vahepealse aja oli tormanud piki treppe, kirunud, kaarti vaadanud, uuesti valesti tormanud...

Ja punkti jätsin võtmata :)

Tore õhtu sellegipoolest.

Paaaaalju romantilisemalt kirjeldab seda emand Zazibea:
http://zazibea.blogspot.com/2025/10/sise-o-swedbanki-endises-emamajas.html

PP vastuvõtuala

Kaart, all paremal 16-17 etapp :)

AI kiituseks

(lihtsalt lõbupostitus, kommenteerige vabalt ja andke tuld, kui soovite)

Laulusõnad.
Proovige mõista, mis laul see on. Te täiesti kindlasti teate seda pala.

Suno viisistus sellele:

https://suno.com/song/06bcd740-14b9-4e8d-92d3-33af4eca989c

Originaal:

https://www.youtube.com/watch?v=Qtv5worqJcQ

Vt ka:
-Откройте чемодан!
-Не могу, у меня там атулипки.

Heldur Karmo tõlge ja "Vennaskonna" esitus (nad ei ole sõnadega päris täpsed ja diksjoon on ka ähmane):

Jura

Lugesin
a) "minu Ukrainat"
b) pikka jauru selle üle, kuidas emand Reps endale kohvimasina koju viis
ja oigasin võrdlusest. 

Ma ei kaitse Repsi otseselt, ministeeriumi nõuniku kooli lapsevanemate koosolekule saatmine on meie kultuurikontekstis veider. Aga seda tõesti ainult meie kontekstis. Lõunas ja idas olid igal aristokraadil (ja minister seda on) guvernandid, kas vene tsaarid või nende riiginõunikud käisid oma laste klassikoosolekutel ise...? 

Riigi kasutamine oma isiklikes hüvedes on suuremas osas maailmas kõrgemate ametnike normaalne privileeg. Kui mu välismaa kolleegid ütlevad, et "teil on siin lapsikult aus riik", siis me ei oska seda ei uskuda ega hinnata. Kuid - nii on.

Meil on endiselt kõik väga, väga, väga hästi.

Mu sõbrad lähevad ülehomme lippudega Rustavelile.
Hoian neile pöialt. 

Rattamatk Ukrainas, Taga-Karpaatias

Käisin puhkusel - rattamatkal - Ukraina Taga-Karpaatias. Oli väga mõnus. Sõda seal pole. On leebed mäed, kenad külad, väga lahked kohalikud. Huvitav ajalugu (ehkki tulevikust väga ei räägitud). Söök. Jook.

Korraldas Eesti poolt Andmoments ja Ukraina poolt Natali, kõik sujus suurepäraselt. Sinna ja tagasi saime läbi Krakovi, sõitsime mikrobussiga Ukraina-Slovaki piirile ja jalgsi üle, läks 15 minutit.

Sõitsime rattaga üle 300 kilomeetri, käisime Sineviri järve ääres ja Pilipetsis ja Volovetsis ja Kolotšavas. Mu Ukraina tuttavad hakkavad neid nimesid kuuldes hüplema - jaa, jaa, jaa, ma olen seal käinud, seal on nii ilus!!!

Taga-Karpaatia elab turismist, seal on suusakuurordid ja turismi-külad. Nad väga ootavad meid ja meiesuguseid. Minge ka!

Pikem päevik:

https://sites.google.com/site/kurinurm/muud-matkad/2025-ukraina-rattamatk

Sinise särgiga rattur sellel fotol olen mina. On ju ilus?

Pärleid Islandilt

"Ma jään magama seal", ütles Iida, "neil on iga noot mingi kümme sekundit."

Päris nii ei olnud, aga oma tõetera ta jutus on. Nii ühetoonilise muusika kontserdil pole ma veel olnud. Fännid on nad sada korda läbi kuulanud ja märkavad iga nooti või selle puudumist või õrnemalt võtmist. Mina oskasin vaid näppude peal kokku lugeda, et trummid tulid keelpillide kriunumise tagant välja 7. loo alguses ja ksülofon kontserdi teises pooles. 

Foto näppasin ERR lehelt. Kaadri suuna järgi peaks see olema tehtud umbes minu selja tagant... :)

Liivalaia 8

Ilmselt viimane kord elus seal küljeuksest sisse minna.

Maaris ja tema tökat-kange kohvi, milles lusikas püsti seisis.
Kalev ja tema "Kalevi" šokolaad.
Endiselt pekita Pekk.
Alati imeliselt härrasmehelik Olli.

ja kui paljud teised...

Tsiteerin ühe sõbra avalikku FB sissekannet:
"... seal on inimene inimesele hunt. Aga tegelikult oli see uskumatult lahe organisatsioon. Eesti majanduse sool."

Pangandus oma algus-aastatel muutis ühiskonda. Mäletate hetke, kus saite kätte oma esimese pangakaardi? Füüsilise raha asemel tuli mingi plastist lipakas. Tekkis võimalus korter mitte vahetada, vaid osta, ilma et sul selleks päriselt raha oleks. Tekkisid teenused - investeerimine, liisimine, kindlustus, kogumiskontod... Tellerite konkurss oli sada inimest töökohale. Ettevõtete elus muutus muidugi veel rohkem... Me olime kõige selle keskel, seda tol hetkel päriselt tajumata. 

Me kõik oleme täis mälestusi, mis õnneks on meis enamasti uinunud, muidu ei saaks elada. Aga mõnikord on hea käia ka lasteaia kokkutulekul.

 

Valmistume puhkuseks

Tegin Kaamose blogis naljapärast märkuse "puhkuseks treenimise" kohta. Aga siis hakkasin ise muretsema. Mul tuleb varsti puhkus, mille käigus tuleb a) palju süüa b) palju juua c) jalgrattaga sõita.

Söömise kohta on kolleegid mulle andnud pikad kohustusliku menüü nimekirjad. Aga palju söön ma niikuinii, seda treenima ei pea. Joon - vähe. Eile surusin endale väikese klaasi õlut sisse ja rohkem ei jaksanud. No ehk saan ikka hakkama. 

Jääb siis rattaga sõitmine. Võtsin selleks terve päeva - 20. augusti. 

mu ratas Pärnu bussijaamas puhkamas

Läksin eelmisel öösel magama kell pool viis, sest põhjused. Ärkasin kell kaheksa telefonikõne peale. Seepeale aktiveerus kass ja palus süüa. Nüüd olin juba täiega üleval. Tegin kohvi ja ühe võileiva, pakkisin rattale ujumisriided ja rattaremondi tööriistad, ja läksin sadulasse. 

1) Tallinn - Kohila - Rapla. Kuna Viljandi maanteel pole Tallinna ringteest edasi rattarada, sõitsin Männiku tee ja Kohila kaudu ringi. Taganttuul ja kergliiklusteed. Võiku-pausid Saku Selveris ja Rapla HePas. Raplas olin ootamatult kiiresti - kahe ja poole tunniga. 

 2) Rapla - Järvakandi - Tori. Järvakandi oli minu jaoks seni vaid nimi kaardil. Kuid siin on tohutuuu tehas! Kultuurikeskus! Klaasimuuseum! Kõik kenasti korras ka. 20. augusti asjus oli kahjuks kõik kinni peale külapoe. Lamasin selle ees ja puhkasin ja vaatasin kohalikku elu. 

Järvakandist Pärnusse otse ei saa, peab minema kas Tallinn - Pärnu või Rakvere - Pärnu maantee kaudu. Valisin Rakvere oma. 15 km piki suurt maanteed Pärnjõest allapoole oli nõme, aga Tori juurest sain väiksema ja ülimõnusa tee peale.

 3) Sindi - Paikuse - Pärnu. Nüüd on tuul küljelt / vastu ja sõit aeglasem. 

Sindi osutus tohutu suureks. Koos Paikusega on see kuus kilomeetrit pikk!!! Kes seal kõik elavad...? Ja nii palju "eramaa" silte ei ole isegi Viimsis. Muidu tundus igati tore asula. Käisin Reiu jõe suudmes ujumas - väikesadam ja ujumissild, igati mõnus.

Pärnu üllatas meeldivalt. Sõitsin piki mere äärt Pernova Loodusmajani - väga sümpaatne tundus. Siis avastasin Mai tänava ja mere vahelt avaliku vaba-õhu ala. Spordiväljakud ja rattatee ja koertepark. Palju rahvast ja hästi mõnus keskkond! Käisin Pärnu rannas jalgupidi vees, sõitsin edasi-tagasi üle uue Rääma silla, tiirutasin kesklinna uutel rattateedel (väga toredad) ja siis läksin liinibussiga tagasi Tallinna.

Ilm oli mõnus - jahe, taganttuulega, dramaatiliste pilvedega. Sain paar tiba vihma ka. 

Rattaga siis 165 km. Järgmine päev - miski ei valuta ega hõõru. Strava link: https://www.strava.com/activities/15526921720

Selle aasta varasemad pikemad sõidud on olnud Tallinn - Aravete - Tapa (vist 130 km) ja Turbast Tallinna (alla 100 km, aga maastikurattaga piki väikseid metsateid). 

Meeldis! Nii et teen selliseid sõite edaspidi veel. Tallinnast umbes sama kaugel on Viljandi, Jõgeva, Haapsalu, Kiviõli... Kui soovid kaasa sõita, siis anna märku :) Üks ots rongi või bussiga, teine rattaga. Sõidan aeglaselt. Mul kaks ratast, üks on linnakas ja teine on maastikuratas, mõlemad suured ja aeglased kobakad, maanteepüssiga kihutamine pole minu rida. 

Pärnjõe nussijaama seinaleht

Ootamatu kergliiklustee Raikküla kandis

Dramaatiline valgus Pärnu rannas

Suvepäevad minu elus

Riigiameti töötajad pärast ööbimisega üritust kultuurselt puhkamas.
Tartu, mai 2017. 

Esimesed ettevõtte suvepäevad minu mälus on Ühispanga omad Käsmus. Umbes 1996. Pidu oli põhjalik. Mängis Terminaator ja panga popimad plikad läksid ansambli kuttidega voodisse - "selline võimalus, ei saa kasutamata jätta ometi". (Olin 100% prillidega nohik ja kade, eks seepärast jäi meelde.) 

Ühispank saatis samal hilissügisel kõik oma töötajad Amsterdami puhkusele. Kõik! Kuna kogu panka kinni panna ei saanud, siis kolmes laines. Mäletan hetke, kus panga hiiglasekasvu, väga lahe ja joviaalne turvamees püüdis punaste laternate rajoonis litside käest oma kintsu näitamise eest raha küsida. 

Hansapangast mäletan ühte talvist pidu Jurmalas, kus esines Eda-Ines, kõik (peale minu) ajasid kõiki taga ja järgmisel päeval sõideti purjus peaga tagasi Eestisse. Panga opriskide juht juhtivametnik sai Läti politseilt viis latti trahvi ja kommenteeris pärast "issand kui odav riik". 

Skype suvapäevad olid legendaarsed, võtmesõnad "pärnu hotelli bassein" ja "saun kui HR violation". HR oli vahepeal USA-st, kuigi omanikud alles Skandinaaviast. Eestlaste ja soomlaste jaoks oli alasti segasaun ettevõtte üritusel - normaalne, britte jaoks - täiesti uudne ja geniaalne idee, ameeriklaste jaoks aga "me ei jaksa neid kohtukulusid pärast kinni maksta." Nii et HR seisis sauna ukse taga ja pani sisenejaid kirja. Zennström-Friis olla nad pärast maha rahustanud. Pärast esimest Pärnut sai  Skype "poolparty" tujuki (emotikoni), millel oli vist ujumisrõngaga Kronja. 

Riigiameti suvepäevad olid väga armsad. Lemmik-kohad pidudeks olid Toosikannu ja Koplimadise. Need olid tõsiselt meeldivad üritused ja mul tekkis üldine sümpaatia oma kolleegide suhtes. Skypes olid kõik geeniused ja see oli muidugi lahe. Riigiasutuse töötajad olid aga kõik _normaalsed_ ja see oli täiesti teismoodi tore.

Veriff tegi ainsa "minu aja" suvise ürituse vist küll Tallinnas, aga nii kallilt, et lõi kõik eelneva üle. Kohe pärast seda läks neil finantsidega hapuks ja hakati inimesi massiliselt lahti laskma. Aga noh, erafirma.

Eile olid siis Bondora suvepäevad Hundipeal, Paljassaares. Tõsiselt armas üritus. Ilma ööbimiseta. 

Minu arust on hädavajalik pakkuda töötajatele võimalust olla koos ka väljaspool kontorit. Ja just _kogu_ ettevõtte või asutuse jaoks korraga. Oma toa kolleegidega oled niikuinii ninapidi koos. Aga tuleb töötada ka Pillega finantsist või Mallega reklaamist või Sillega klienditoest. Ja on nii palju parem, kui on korraks ninad kokteili taga kokku pandud või oled talle kepphobuste võistlusel kaasa elanud või koos temaga kanuud juhtinud või talle lava ees näppu visanud.

Kuida see suhtub rahasse...? Suvepäevad on ju kallid...? 

Kõige kallimad asjad on valed otsused. Nende ära hoidmiseks on juhtimisteoreetikud välja mõelnud miljon võtet. Suvepäevad ja jõulupeod on lihtsalt üks neist. Uskuge, ilma oleks meie elu halvem. 

Nii et elagu suvepäevad!!!

Avatud, vaba õhkkond Toosikannus

Linnahalli ekskursioon

Käisin Linnahallis ekskursioonil. Seda vedas väga asjalikult keegi Mihkel (ilmselt Karu). Oli huvitav. 

Tohutu ja tehniliselt väga keerukas lava. 

Miks sinna minna?

Linnahall ilmselt hävib. Praegu saab seal käia seetõttu, et enne Nolani "Teneti" võtteid tehti ta veidi korda, eeskätt tõrjuti ära hallitus. Kopituse lõhn on alles, kogu Jäähalli osa on ohtlik, ka muud ruumid on kinni. Enne "Tenetit" ei oleks seal sees pikemalt viibida saanud. Küllap võtab loodus uuesti üle, nii et praegu võib olla viimane aeg enne lammutamist seda hoonet seest näha.

Hoone on oluline - suurim nõuka-aegse monumentaalse arhitektuuri säilik Eestis. (Rahvusraamatukogu on mahult suurem, kuid pindalalt väiksem - RR on kaks hektarit, Linnahallil on ainuüksi hoonealust pinda 3.7 hektarit.) 

Hoone on nii saamisloolt kui ajaloolt huvitav. Pugatšova ja Prodiy kontserdid :)

Ma ise mäletan, et käisin seal koolilapsena Tõnis Mägi kontserdil - vist PJ kutsus mu, aitäh! Jäin mugavasse tooli keset kontserti magama. Tjah.

Copterline lendas Linnahallist Soome ja tagasi. Sõitsin korra isegi, oli väga tore :) 

Ekskursioonigrupp, esineb Mihkel

Lavatehnika ja valgustus on veel enam-vähem töökorras

Väljavaade. Linnahall asub ühel joonel Viru keskusega.

Vett mittepidav lamekatus

Norra matka päevik

Üleskirjutus:
https://sites.google.com/site/kurinurm/matkad-ja-ronimised/2025-norra-jotunheimen

Päeviku kirjutasin nädal tagasi, eile lugesin ise üle. Ma ei oska kirjutada nii, et "mägede tunne" päriselt kohale jõuaks. Aga mis see tunne siis on? Miski ju mõjub meile nii, et me läheme omast ajast ja omast rahast kividele turnima. Higi voolab, jalad valutavad, koperdades tuleb paha sõna keelele, vihma ees on hirm... Ikkagi läheme. Miks?

Avarus?
Vaated?
Pärastise eputamise võimalus? Meie matk algas ülesandest "viime lapsed Norra kõrgeima mäe otsa", see on selgelt edevusele suunatud eesmärk.

Foto. Tegime puhkepausi. Teised läksid edasi, mina jäin veel kivi peale istuma ja ringi vaatama. Sellised kivised väljad on Jotunheimeni tavaline maastik. 

Liiklusuudiseid

Tuleks Villu Vanele küünal panna või kestahes too lollide liiklejate kaitsepühak ongi. Tegin rendiautoga liikluses vale manöövri. Teise autojuhi sõnul jäi tal süda korraks seisma, "umbes 3 cm oli vahet". Ja "mõnel päeval lihtsalt veab". Aitäh, kesiganes sa mind sel hetkel hoidsid.

Rendiauto, sest meie "saran" on uksevahetuses. Sõitsin selle vastu posti katki. Ühtlasi värvitakse roostesed kohad üle. Auto on 2013/2014 väljalase, läbisõit üle veerand miljoni kilomeetri. Aga uut ei taha, kui vähegi võimalik. Mitte ainul raha pärast. Sigamugav auto on.

Norrast tagasi, Galdhøpiggen ronitud

Käisime lastega Norras.
Matkasime viis päeva Jotunheimeni mäestikus ja ronisime Norra kõrgeima mäe Galdhøpiggeni otsa. 

- Matk oli raskem kui arvasin, maastik on seal keeruline ja me ise suht aeglased
- Seega oli hea mõte sõita kõigepealt laevaga üle Gjende järve ja matk mõlemast otsast veidi lühemaks lõigata
- Ilm oli trooooooopiline, palav, päikseline. Galdhøpiggenil käidi rannariietes. 
- Lõpetasime matka Glitterheimis 10 minutit enne täielikku paduvihma
- Telkisime imeilusates kohtades
- Lapsed olid väga tublid!!!
- Olime Gudbrandsdaleni orus - Hamaris, Lillehammeris, Biris ja Næra mägijärve ääres
- Norra ja Rootsi öömajad ja söögikohad on Eesti kliendile nüüd täiesti taskukohaseks muutunud
- nende sotsialism tundub aga üsna veider

Väga hea puhkus sai.

Laulupidu "Iseoma"

Sõbrad ja tuttavad on eelmisest suvest saadik virgalt trenni teinud ning lugusid ja tantsusamme õppinud. K ostis endale pileti laupäevaks ja kogu perele pühapäevaks. Iida muidugi laulab. 

Minu jaoks möödus pidu mõnevõrra paanika olukorras. Kohe pärast laulupidu kihutame Norra, selle järel on Katil mingi matk ja siis on meil jälle mingi matk. Mul läks tööl saja asjaga hapuks. Kindlasti pidin jõudma ka maale niitma ja lisaks on veel miljon kodust / isiklikku asja eri viisil põlemas. Ehk siis rahulikku peole keskendumise meeleolu ei olnud kopka eestki. 

Niidetud mingil määral sain, ehkki see oli rohkem võsa võtt - kahemeetrist oblikat tuleb raiuda. (Või oleks olnud hea mõte trimmeri võsaketast proovida? järgmine kord.) Põlevad asjad kahjuks jäävad põlema. 

Laulu pidu oli tore, aga sellest veel toredam oli järelpidu meie juures. Mina tegin moosi ja pannkooke. Kati jootist rahvast jõhvikalikööri ja angervaksaveiniga. Laulsime - korralikult mitmehäälselt, mitte väga palju, aga ööni välja.  

Oli tore. Kuid kuidas järgmiseks peoks oma elu rohkem korda saada? Sellist rapsimist ei tahaks korrata. Pole küll näha, et see kuidagi paremaks läheks... 

Fotol: meie köök kahekümne inimesega "Põhjamaad" laulmas. Fotot tegelikult pole, sest privaatsus ja värk, kujutage lihtsalt ette. Kass on kõige keskel.

Film: "Meister ja Margarita"

Vaatasin filmi - "Meister ja Margarita".
Vaata sina ka, on hea.

Selline on päris Peemot! Filmis on mingi angoora.

a) See ei ole raamatu ekraniseering, vaid film Bulgakovi ainetel. Nii ongi hea.
b) Film on küll "vene", aga režissöör on Ukraina poolt ja praeguseks USA-sse (tagasi) pagenud. Poliitilistel põhjustel ära küll vaatamata jäta.
c) Täesti värdjalikult ajakohane film on. 

Mis ei meeldinud?
- Bulgakovi argi-huumor on täiesti kaotsi läinud.  
- Liiga paatoslik.
- Liiga võimsad eriefektid.
- Peemot ei olnud üldse selline!!!!
- Suures plaanis tissi kaadreid oleks võinud vähem olla.
- Pilatuse / Jeesua lugu ja Piibli plaan jäi nõrgaks. 

Muidu - suurepärane.
Häid külgi on filmil palju. 

Kõige paremini võtab raamatu ja filmi kokku üks IMDB arvustus. "Ühiskond on nii pekkis, et ei saa loota isegi Jumalale, vaid tegelased peab kurja saatuse käest ära päästma Saatan ise." 

Polina Aug, Julia Augi tütar, teeb väga tugeva rolli. 
Meister ja Margarita ehk Jevgeni Tsõganov - Julia Snigir on muide päriselus omavahel abielus. 

Ma sain filmi vaadates vene keelest ootamatult hästi aru. Ilmselt nii, et kõigepealt lugesin eestikeelse supaka läbi ja siis oli ka venekeelne kõne selge. Rääkida ma ei suudaks, kuid passiivne keel on alles. 

Kõige huvitavamad ongi IMDB rahva-arvustused. Nii neilt, kelle jaoks M&M on lapsepõlve tüvitekst, kui ameeriklastelt, kel pole aimugi, kes oli Bulgakov või mis on ühiskorter või Kirjanike Liit.
https://www.imdb.com/title/tt14536120/reviews/

BBC:
https://www.bbc.com/culture/article/20240430-the-master-and-margarita-the-russian-box-office-hit-that-criticised-the-state

New York Times:
https://www.nytimes.com/2024/02/16/movies/master-and-margarita-movie-russia-reaction.html

Eestikeelseid arvustusi ja kirjeldusi.

Margus Mikomägi, lisaks intervjuu Polina Augiga , märts 2024:
https://teatritasku.ee/film-meister-ja-margarita-naitab-kaimasolevat-tulevikku/

Jan Levtšenko, Postimees:
https://kultuur.postimees.ee/7955866/oli-on-maha-pillatud-venemaa-z-patrioodid-nouavad-meistri-ja-margarita-uusversiooni-tegijate-paid

Intervjuu režissööriga, Eesti Päevaleht:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120284831/meistri-ja-margarita-rezissoor-bulgakovi-needus-tabas-kogu-venemaad-film-voiks-jouda-eesti-kinodesse

Polina Aug filmis

1. mai paraad Moskvas

Patriarhi tiikide juures