Theatrum
Ma ei ole üleliia emotsionaalne inimene. Minu arust on okei, kui ühiskonna üle otsustatakse tabelarvutuse kaudu. Sest kuidagi peab otsustama ja tabel on parem meetod kui enamik teisi.
Kuid arvud tabelisse ei ole alati objektiivsed. Ma näen seda oma töös (riskihinnangud) kogu aeg: objektiivsete arvutuste aluseks võetakse subjektiivsed hinnangud, mis tihti on tekkinud koosolekul "aitab mõtlemisest, paneme siia mingid arvud ära ja läheme lõunale" viisil. Kuid tulemuseks saadud tabelit võetakse kui Püha Tõde. Eriti, kui see läheb osakonnast või organisatsioonist välja. Subjektiivsuse folkloor ja kõhklused jäävad e-mailist välja, jäävadki vaid numbrid.
"Theatrumi" toetuseta jätmine tabeli pealt - koos ajalehes olnud kommentaaridega, kuidas need arvud saadi - on täiesti jabur. Ja ajab mu vihale. Kui saab minna meelt avaldama, siis ma lähen.
Kultuuri-inimeste toetus Theatrumile võtab aga pisara silma.
Loodame, et seekord võidab emotsioon, mitte matemaatika.
Viiteid:
2 comments:
nagu ma aru saan, siis emotsiooni eelis on seekord matemaatika ees, et emotsioon ei ole Tambovi koefitsiendiga läbi korrutatud.
Ja emotsiooni võetakse alati teatud reservatsiooniga. Number, kui ta juba on, ja eriti kui ta on oma loomise kontekstist eemale nihkunud, on "kõva asi". Teda ei painuta, teda ei murra.
Post a Comment