Valmistume puhkuseks
Tegin Kaamose blogis naljapärast märkuse "puhkuseks treenimise" kohta. Aga siis hakkasin ise muretsema. Mul tuleb varsti puhkus, mille käigus tuleb a) palju süüa b) palju juua c) jalgrattaga sõita.
Söömise kohta on kolleegid mulle andnud pikad kohustusliku menüü nimekirjad. Aga palju söön ma niikuinii, seda treenima ei pea. Joon - vähe. Eile surusin endale väikese klaasi õlut sisse ja rohkem ei jaksanud. No ehk saan ikka hakkama.
Jääb siis rattaga sõitmine. Võtsin selleks terve päeva - 20. augusti.
 |
| mu ratas Pärnu bussijaamas puhkamas |
Läksin eelmisel öösel magama kell pool viis, sest põhjused. Ärkasin kell kaheksa telefonikõne peale. Seepeale aktiveerus kass ja palus süüa. Nüüd olin juba täiega üleval. Tegin kohvi ja ühe võileiva, pakkisin rattale ujumisriided ja rattaremondi tööriistad, ja läksin sadulasse.
1) Tallinn - Kohila - Rapla. Kuna Viljandi maanteel pole Tallinna ringteest edasi rattarada, sõitsin Männiku tee ja Kohila kaudu ringi. Taganttuul ja kergliiklusteed. Võiku-pausid Saku Selveris ja Rapla HePas. Raplas olin ootamatult kiiresti - kahe ja poole tunniga.
2) Rapla - Järvakandi - Tori. Järvakandi oli minu jaoks seni vaid nimi kaardil. Kuid siin on tohutuuu tehas! Kultuurikeskus! Klaasimuuseum! Kõik kenasti korras ka. 20. augusti asjus oli kahjuks kõik kinni peale külapoe. Lamasin selle ees ja puhkasin ja vaatasin kohalikku elu.
Järvakandist Pärnusse otse ei saa, peab minema kas Tallinn - Pärnu või Rakvere - Pärnu maantee kaudu. Valisin Rakvere oma. 15 km piki suurt maanteed Pärnjõest allapoole oli nõme, aga Tori juurest sain väiksema ja ülimõnusa tee peale.
3) Sindi - Paikuse - Pärnu. Nüüd on tuul küljelt / vastu ja sõit aeglasem.
Sindi osutus tohutu suureks. Koos Paikusega on see kuus kilomeetrit pikk!!! Kes seal kõik elavad...? Ja nii palju "eramaa" silte ei ole isegi Viimsis. Muidu tundus igati tore asula. Käisin Reiu jõe suudmes ujumas - väikesadam ja ujumissild, igati mõnus.
Pärnu üllatas meeldivalt. Sõitsin piki mere äärt Pernova Loodusmajani - väga sümpaatne tundus. Siis avastasin Mai tänava ja mere vahelt avaliku vaba-õhu ala. Spordiväljakud ja rattatee ja koertepark. Palju rahvast ja hästi mõnus keskkond! Käisin Pärnu rannas jalgupidi vees, sõitsin edasi-tagasi üle uue Rääma silla, tiirutasin kesklinna uutel rattateedel (väga toredad) ja siis läksin liinibussiga tagasi Tallinna.
Ilm oli mõnus - jahe, taganttuulega, dramaatiliste pilvedega. Sain paar tiba vihma ka.
Rattaga siis 165 km. Järgmine päev - miski ei valuta ega hõõru. Strava link: https://www.strava.com/activities/15526921720
Selle aasta varasemad pikemad sõidud on olnud Tallinn - Aravete - Tapa (vist 130 km) ja Turbast Tallinna (alla 100 km, aga maastikurattaga piki väikseid metsateid).
Meeldis! Nii et teen selliseid sõite edaspidi veel. Tallinnast umbes sama kaugel on Viljandi, Jõgeva, Haapsalu, Kiviõli... Kui soovid kaasa sõita, siis anna märku :) Üks ots rongi või bussiga, teine rattaga. Sõidan aeglaselt. Mul kaks ratast, üks on linnakas ja teine on maastikuratas, mõlemad suured ja aeglased kobakad, maanteepüssiga kihutamine pole minu rida.
 |
| Pärnjõe nussijaama seinaleht |
 |
| Ootamatu kergliiklustee Raikküla kandis |
 |
| Dramaatiline valgus Pärnu rannas |
9 comments:
Ja niimoodi matkab täiesti sundimatult, vabalt, ja pingutusest kokku kukkumata yletöötanud, ylistressis, ylekaalus ja ylihõivatud kontori-onu?
Selleks on väga head tervist vaja. (Mul on sellega oma kana.)
Muud, kui jõudu Päris Puhkuseks.
P.s. kirjeldus põhineb plogidest loetud ega taotle olla solvav.
Aitäh :)
Kirjeldus.. on ainult osaliselt õige. Rattasõit tõesti ei ole minu jaoks pingutav. Kui sa võtaksid endale terve päeva pillimänguks, ilma kellegi sundimata - et mida mängida ja kellele ja kuidas -, siis see oleks ju ka puhkus, eks?
Sindis elan teadupärast mina, arusaadavalt on see väga suur linn. Kuigi ma olen sunnitud täpsustama, et Paikuse on Pärnu ja ei käi Sindiga kokku. Sindi ise on mingi 4 kilti pikk ainult.
Nii hea oli lugeda seda, nagu värske tuulepuhang ! Ja 165 km on märkimisväärne hulk kilomeetreid.
Ma ei saa Mustkaarna eest vastata, aga mul on küll kahjuks nii, et ei ole ühtegi tegevust, mida ma saaks päev otsa ilma... tüsistusteta teha. Lemmik oleks kolada pool- või täismetsikuid radu pidi, vahepeal ujudes, aga nt nädal tagasi sain ma järjest ilma valudeta käia ainult pool tundi, praeguseks on see veninud õnneks juba ca tunnikese peale, aga tervest päevast ei julge unistadagi. Lugeda on tore, aga päev otsa lugedes tuleb ringutamis- ja liigutamisvajadus peale. Tantsida on tore, aga regulaarselt tuleb sellest mingi vigastus (mis seejärel segab käimist või ujumist vms). Ja nõnda edasi. Nii et mina küll ilma mõõdukuse ja vahelduseta ei saa - tunnike lugeda, tunnike aiatööd, tunnike jalutada+ujuda...
Pikad rattasõidud kulgevad kõrtsist kõrtsi. Lõunamaade matkad on olnud "sõit - jäätis - sõit - õlu - sõit - jäätis" rütmis.
Muidu ma käin vahepeal miskit vahtimas, teen ringi ümber rändrahnu või ronin mõnda torni. Seekord tõesti lihtsalt sõitsin, kuid paljude pausidega.
Laupäev ehk kolm päeva hiljem. Lapsed käivad Soomes mingis mängutoas, umbes 16 km sadamast. Sõidan nendega kaasa, jätan nad videomasinaid klobima, ise sõidan Rusujärvi ja Tuusula järvede äärde. Pärast tagasi. Jälle üle 100 kilomeetri.
Minumeelest sa oled ikkagi hull. Ja see 23+ km/h avg pole ka mingi rahulik vahtimine, ma sõitsin maanteekaga umbes nii. Mingi suvi sõitsin ükspäev peaaegu 100 km rattaga ja väga tüütu oli. Minu taks on 50 km ja ülejäänud aeg vahtimiseks ja lebotamiseks. Muuseumid, küla-coopid, järvekesed, matkarajad.
Ehh aitäh :) Mul oli nii Soome kui Pärnu sõidul aega külluses. Käisin ujumas, vahtisin ringi.
50 km on grupiga paras. Siis läheb pool aega sellele, et keegi on pissil või pildistab seent.
Post a Comment