Astangust, mitme külje pealt

Käisin üle pika aja taas Astangul.
Tähelepanekud:
- Eelmise kevade koristuse efekt on null. Astangu on eramaa, seega ametlik TeemeÄra sinna ei ulatunud. Künnapi klubi suutis sodi kokku koguda, mitte ära viia. Nii on eelmise kevade koristuse hunnikud ikka metsa all - ja uut p@ska on sama palju juures. Masendav, masendav.
- Künnapi rahvast oli väga-väga vähe. Kümmekond ehk. Kulge, kohe on võistlused ju?!
- See-eest oli kohal miski vene klubi. Hullud rsk! Tüübid passisid julgestuseta serva peal, Üks kaheksa lendas ülalt mu kõrvale vastu kivi. Kõik ohutusnõuded käsivad kaheksa selle peale markeerida ja ära visata. Venkud... _viskasid_ kaheksa tagasi üles ja läks kasutusse tagasi.
- Firn toksis kaljusse auke, nii et sädemed lendasid. Ilmselt on kilulinlaste peale kadedad ja tahavad seina maha lõhkuda.

Ronimisest:
Tahtsin vaid näha, kas talvel soojas saalis tehtud trenn välitingimustes ka midagi annab. Annab küll. Seinast, mis eelmisel talvel täiesti ronimatu tundus, sai suht ludinal üles. (Mugavate kohtade peal olid vene skautide köied, seega tuli ronida vastikut rada pidi.)
Aga kõrvalt, kus oli veel veidi siledam koht, üles ei saanud. Pool meetrit jäi puudu... ja jäigi puudu. Kui seda Astangu seina veidi nühkida, siis saaks muidugi sealt ka. Käehaarded on Lasnamäe kaussidel ja Astangu rantidel väga erinevad; seda nägin ma juba talvel, et Lasnamäel treenimine õpetab ainult Lasnamäel ronima.
Siiski oli tore näha noori sportlikke künnapi mehepoegi, kes samal seinal poole peal hämmeldunult seisma jäid ja lõpuks köies alla tulid.

Alpinismist kah.
Köiest ja plokkidest süsteemide ehitajad - ja naelu toksiv, ee, firn - jätsid mind üsna ükskõikseks. Isegi niipalju polnd huvi, et uurida, mida nad seal ehitavad. Kogu tehniline alpinism on minu jaoks endiselt igav. Ehk mitte nii igav kui kaks aastat tagasi, aga ikkagi. Nii et tore on, kui matkagrupis oskab keegi mind kaljulõhest välja sikutada ja repsakatest kanderaami teha, aga mina ise see ei ole...