Matkaliidu kokkutulek Tehvandil

Aastalõpp algab Matkaliidu kokkutulekuga!

Matkaliit on veider formalistlik organisatsioon, mille olemusest ega eesmärkidest mul ei ole õnnestunud aru saada. Kuid iga hooaja lõpus teevad nad peo ja see on nii tore. Üle-eelmisel aastal oli megadiskoga Kohtla-Nõmme kokkutulek. Eelmisel aastal oli väga lumine Jõulumäe, kus sai rannavolle hallis tantsida ja väänasin lumel matkates jala välja.

Seekord Tehvandil. Tehvandit ma vihkan südamest minu esimese öise Xdreami mälu-orienteerumise ülesande pärast. Staadion küll paneb südame sportlikult põksuma, sest siit olen stardinud nii suusa- kui rattamaratonile. Ööbisime ja sõime "pentagonis", loengud peeti tribüünide hoones.

Oli tore. Saalitäis tuttavaid inimesi. Huvitavad matkad - mõned teevad kadedaks, mõned panevad kihelema. Hea toit. Saun ja lobisemine hilise ööni.

Tehvandil oli lumi ja miinuskraadid ja väga libe jää. Kuna ma olen _taas_ suutnud oma jalale liiga teha, nii et trepist kõndida on raske, siis ma matkama targu ei läinud.

Suvel Norras Jotunheimenis

PÕFF 2025

Iraan, "Oh, what happy days!"
Eestikeelne pealkiri "Oh mis rõõm" on minu arust vale tõlge. Suguvõsa vestleb omavahel läbi videkõne. Midagi muud ei juhtugi. Alloleval pildil on kõik filmi tegelased ja tegevuskoht ühekorraga peal.

Tsiteerides tuntud filmikriitik Katit:
"Filmist on emaldatud kõik, mis teeb filmist filmi, peale loo ja näitlejate mängu. Ja kui loo kohta võib küsida, kas see päris lõpuni pidas, sisuks ikka see Iraani filmide tõe otsimine, siis näitlejate mäng, eriti selle 90-aastase oma – midagi nii raju pole ammu nähtud! Filmi uuenduslikkus seisneb välis- ja koduiraanlaste ühte filmi kokku toomises, mis poliitilises mõttes on lubamatu ja ilmvõimatu. Ükskord nad võidavad niikuinii!"

Näitlejad - Ali Nasirian ja Golshifteh Farahani - käisid Eestis PÖFFil külas ja said Eesti Iraani kogukonnalt püsti ovatsioonid. Asja eest. 

Sci-fi lühifilmid.
Mulle meeldis. Las inimesed eksperimenteerivad vormiga ja proovivad, millest kõigest saab filmi teha. Alati ei tule välja, aga mis siis? Siin tulebki vaadata, kuidas autorid on nii tehnikale kui ideele lähenenud, ja leida endale meeldiv aspekt. 

- "Olem", Korea, joonisfilm, düstoopia sotsiaalse krediidi lähitulevikust
- "Other Life", sci-fi doc Walesi Swansea UFO-uurijatest. Seal olid kunagi mastaapsed müstilised sündmused.
- "Lost Touch", Space Quest stiilis joonisfilm kosmosest
- "Tee Kuule", nuku-anime redelit pidi ronimisest
- "Mälestuste kaupmees", Eesti tava-formaadis lühifilm
- Barbrix! ehk suhtefilm hominiidiga, väga nunnu minu arust

"Magalhães", Filipiinid ja ehk ka Portugal

Pikk film maadeavastamise ja meresõidu hullusest ning paradiisi koloniseerimisest.
Pikem jutt siin: https://kurinurm.blogspot.com/2025/11/poff-magalhaes.html

Kahjuks pole netist saada filmikaadrit paljaste pärismaa daamidega. Kurb, sest filmis said nad palju aega ja tähelepanu. 

Alo ja Ove käisid kumbki ühte filmi vaatamas. 
Alo - vesiniku-energeetika dokk, oli olnud igav.
Ove - Pakistani multikas "Klaasipuhuja", oli olnud suurepärane.

Lisaks ostsin lastele piletid ühele filmile, mille nad kodus lihtsalt sisse magasid :(

Kati käis viiel filmil ja lisaks mingitel kohtingutel.

Aerutamise aasta 2025

Elu kõige asjalikum aerutamise hooaeg oli. Sai sõita, sai õppida, sai matkata. Sai uusi sõpru ja sai vanadega aega veeta. Siin on raamatupidajalikult igav kokkuvõte. 

Piganeeme Printsess

Õppimine

Varakevadel harjutasime tehnikat aerutamis-trenažööride peal. Sõudmise pink on igas jõusaalis, aerutamise omi on Eesti peale mõned üksikud. Meie käisime Indreku ja Linda trennis Lasnamäel Läänemere kooli keldris. Üsna ebamugav. Trenažööril oled nagu treeneri luubi all, "kõik paistab" - jalgade töö, keha, käed, pöörded ja nende puudumine. Mina jalgade tööd selgeks ei saanud ja vist ei saagi. Pärast vaatasin veel pikalt igasugu videosid, kuid kasu neist mulle pole.

Maikuus käisin veematkajuhtide koolitusel Karuskosel. Neli täispäeva vee peal ja tahvli ees. Koolitus oli väga professionaalne, aga ma pole kindel, kellele see sellisel kujul vajalik on. Karuskosel olla oli muidugi super tore. Suurepärane seltskond, iga päev nii teooriat kui aerutamist, õhtul saun. Kogukonna-üritusena soovitan seda igale aerutajale, ükskõik mis vahendiga või kus sa sõidad. Õpetab ohutust, süsteemsust ja enesekindlust nii ise sõitmise kui sõprade vee peale viimise jaoks.

Oktoobris oli sama koolituse lõpp ehk uute veematkajuhtide taseme-eksam Pärnus. Käisin seal kui "lihakeha". Noored grupijuhid "korraldasid matka" ja meie olime siis kliendid. Esimene osa Pärnu jõel Jõesuu-Tori lõigul, teine osa Pärnu sadama aladel. Lõpus testiti päästmist, nii et Pärnu jõgi uue Rääma silla juures oli nagu supp aerutajatest ja nende päästjatest :) Ilutulestikku lasti ka. Kõik eksamineeritavad said oma veematkajuhi kutsetunnistuse kätte, kuid paljude märkustega. Oli huvitav näha, kui raske on tegelikult gruppi juhtida, isegi kui enamik aerutajaid on päris kogenud.

Suvel käisin Sixteni ja Maili süstakoolitustel Männiku järvel. Super kasulik ja väga tore. Kõik kes Tallinnas aerutavad - minge õppima! Kasu saate igal juhul, ükskõik kui profid te juba olete.

Vaatasin kaks korda läbi Bill Masoni filmi ühese kanuu juhtimisest. "Path of the Paddle: Solo Basic". Imetore ja kasulik korraga. Soovitan kõigile, isegi kui te kanuud ei sõida. Selle võiks üle vaadata iga hooaja alguses... 

Karuskosel teooriat saamas

Võistlused

Aprilli algus - Türi-Tori kiirlaskumine, kahese süstaga, väga külma ilmaga, pikal distantsil. Läksime Laupa paisul ümber (10 km) ja katkestasime Kurgjal (31 km). Väga õpetlik oli. Järgmine aasta lähen jälle, aga lühemale rajale ja üksi.

Mai keskpaik - Loobu jõe poolmaraton, seekord küll eriti lühikesel rajal, sest nii madal vesi. Väga väga mõnus ja järgmisel aastal jälle. Nädal enne sõitsime jõe aerulauaga läbi - see oli too kena õhtu, kus meil aerud laua külge kinni jäätusid ja A. ei saanud mu käest kohvitassi vastu võtta, sest ta käsi rappus vappekülmast. See oli mul elus esimene kord oma autoga süsta transportida.

Emajõe maratoni ajal olin Ukrainas rattamatkal ja jäi käimata.

Oktoobri lõpus Kasari maratoni lühike distants ühese süstaga. Suurepärane lõpp heale hooajale!

Kasari stardis

Matkad

• Märtsi lõpp - Valgejõgi, Indietours. Suurvesi ja parajalt kiire vool. Läksin hooletusest ümber ja sain esimese supluse. Kuivakat ei olnud, külm ka ei olnud.
• Mai algus - Koiva / Gauja. Piia korraldas. Kolm päeva. Hea seltskond ja imetore.
• Jaanipäev - Saimaa järv, Ristiina ümbrus. Piia korraldas. Neli päeva. Hea seltskond ja imetore.
• Suvi - kanuude ja kolleegidega Keila jõel.

Kanuuga sain sõita veel Pärnus matkajuhtide eksamil. 

Kati ja Koiva

Aerulauaga igal pool

Alustasime 5. jaanuaril Kohilas Keila jõe paisjärve peal jääd murdes. Sõitsime kevadest sügiseni. Palju uusi kohti. Pirita jõe linnalähedased lõigud, Soodla, Jägala, Vääna jõgi, hulk rannikut Tallinnast lähedal, Tilgu, ring ümber Paljassaare.

Jääsupp Kohila paisjärvel

Kõige toredam päev oli üksi Aegna taga Vullikrunnil ja Sillikrunnil hülgeid vaatamas. Istusin laual ja loksusin tuulega maa poole. Mu ümber kividel peesitasid hülged. Mu ümber vees oli neid ka. Vurrudega pea pistis end veest välja ja vaatas mind. Mis too on? kala vist ei ole? süüa ei kõlba? ah siis ei huvita. Rahulik, maagiliselt mõnus hetk oli.

Ohtlikud olukorrad ja ümberminekud

Kevadel sõitsin Valgejõel süstaga vastu kivi ja läksin ümber. Aer läks käest (sõbrad püüdsid kinni). Vesi oli madal, kuid vool nii tugev, et seisma jääda ei saanud, süst kihutas allavoolu ja mina temast kinni hoides järele.

Kevadel läksime kahese süstaga ümber Pärnu jõel Laupa paisul. Oli külm, kuid ohutu.

Suvel Kopli ringil kukkus A aerulaualt merre ja me ei märganud seda. Ohtu elule ei olnud, kuid väga halb ja õpetlik ikka. Kirjutasin Facebooki gruppi pika jutu.

Aerulauaga ümber minekuid oli veel, mina ise - Loobul. Sõitjal hakkas enamasti pärast ümberminekut külm.

Varasuvel sõitsin lauaga ringi ümber Aegna sellise ilmaga, millega üksi merele minna ei tohiks.

Õppisin merele minnes merepäästele helistama. +372 619 1224, jrcc@politsei.ee, https://www.politsei.ee/et/mere-ja-lennupaeaeste 

Päästmisi õppisime kevadel Karuskosel, suvel Männikul ja sügisel Pärnus. Saan hakkama nii päästja
kui uppuja rollis. Kuid enesepäästet - ise süstale ronimist ilma aerupadjata - ma ei suuda.

Jõesuu sillal ankrus

Varustus

• Ostsin uue ohutusvesti (ujuvvesti?), Peak Marathon Racer. Sain kätte päev enne Valgejõge ja järgmisel päeval sai vest ka ära ristitud / testitud. Üleliia hästi ta ei istu, olen liiga paks ja ülakeha on tüvikoonuse kujuga. Mul oleks vaja alt rihmaga vesti. 
• Ostsin uue aeru. Tavaline süsta aer, alla kilo, alla saja euro, sirge varrega, punaste labadega, kõrge nurga alt aerutamiseks. Töötab hästi.
• Ostsin hulga kuivkotte ja aerulaua uimi.
• Ostsin aerulaua elektripumba. Kasutasin ühe korra. 
• Ostsin kuivaka, hästi odavalt, paarkümmend eurot. Kasutasin Pärnus. Lekib, vasaku jala mansetist ja mujalt ka. Peaks liimima. Minu vajaduste jaoks on see paras asi.

 Ühe aerulaua käepide tuli ära. Ja pealispind vajab liimimist. Kes selliseid asju parandab?

Järgmiseks hooajaks tegevusi

• Aerulauaga rabalaugastele.
• Lõuna-Eesti.
• Leedu.
• Ahvenamaa (kui keegi korraldab).
• Väinameri.
• Ida-Viru jõed

Viiteid

• Kaart mu sõitudega:
  https://www.google.com/maps/d/edit?mid=18_RAYNr6HUQZA8itJeoto5MR44_D8dY&usp=sharing

Tallinna lähi ümbruse sõidud. Lilla - aerulaud, sinine - süst.

• Jaanuar, jääga sõit Kohilas: https://kurinurm.blogspot.com/2025/01/aasta-esimene-vesimatk.html
• Märts, Valgejõgi: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/valgejoe-sust-ja-esimene-suplus.html
• Aprill, Türi-Tori: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/suur-tukk-ajas-suu-lohki-ehk-meie-turi.html
• Pirita jõgi ja selle saared: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/oligarhidel-kulas-aerulauaga-pirita-joel.html
• Maikuus Koival: https://kurinurm.blogspot.com/2025/05/sportlik-romantika-koiva-joel.html
• Kevade kokkuvõte ja Männiku koolituse pikk üleskirjutus: https://kurinurm.blogspot.com/2025/05/kevad-vee-peal.html
• Soome Saimaa matk: https://kurinurm.blogspot.com/2025/06/saimaa-sustamatk-2025.html
• Kasari maraton: https://kurinurm.blogspot.com/2025/10/kasari-joe-maraton.html

Bill Masoni filmid, Path of the Paddle:

• Solo Basic - https://www.youtube.com/watch?v=dA-YWAeLkIM
• Doubles Basic - https://www.youtube.com/watch?v=5JvnRu0vJVA

Karumõmmi kokkutulek ja Kolga matkarada

Käisin oma esimesel, aga vist ka üleüldse viimasel Karumõmmi kokkutulekul. Värati küla Tõstamaa kandis. Lammas, saun ja alkohol. Töökindad olid kaasas, kuid talgutööd seekord ei tehtud. Ühelt poolt on kena näha, kuidas saab elatud eluga rahu teha. Teiselt poolt vaatad iga potilille ja merekaatrit mõtlikult - mis sust saab, kui? Aitäh, igatahes.

Olid ajad. See on vist 2008.

Öö oli imeselge - ma olen Eestis nii eredaid tähti näinud vaid paar korda elus. Linnutee säras üle taeva. Eelmise paari päeva magnettorm oli kahjuks üle läinud, virmalisi polnud.

Laupäeval käisime Kolga mägede matkarajal. Eelmisel suve rattamatkal riivasime seda, kuid rada ise jäi käimata. Nüüd siis tegime täis ringi peale. Lapsi polnud, nii et sai süveneda igasse infotahvlisse. Õpperaja fookus on puude tervisel. Sain täna teada kümmekond eri põhjust, miks puu tüvi võib kõver olla.

Tore maastik ja rada on. Mõtled - lame männimets - ja siis on mäestik! Ja järsk org kiirevoolulise jõega!

Öösel külmetas ja laupäeval sadas lund. Ma olin autole just lamellid alla saanud ja ei tundnud sõidu pärast muret. Lumesajuga samal ajal paistis päike. Helkivad lumepilved olid imekenad - kihilised, vöödilised, triibulised, isegi vikerkaar paistis. Selle talve esimene päev oli küll ilus!

Kolga jõgi

On see infotahvel nüüd keerupuust, tuuleluuast, tulioksast, ladvapiitsast või pahklestast...?

Kogu päev oli valguselt kuidagi ghibli-laadne.
Ka need seened meenutavad Ghibli multikate metsa pisiolendeid ("kodama"). 

Theatrum

Ma ei ole üleliia emotsionaalne inimene. Minu arust on okei, kui ühiskonna üle otsustatakse tabelarvutuse kaudu. Sest kuidagi peab otsustama ja tabel on parem meetod kui enamik teisi. 

Kuid arvud tabelisse ei ole alati objektiivsed. Ma näen seda oma töös (riskihinnangud) kogu aeg: objektiivsete arvutuste aluseks võetakse subjektiivsed hinnangud, mis tihti on tekkinud koosolekul "aitab mõtlemisest, paneme siia mingid arvud ära ja läheme lõunale" viisil. Kuid tulemuseks saadud tabelit võetakse kui Püha Tõde. Eriti, kui see läheb osakonnast või organisatsioonist välja. Subjektiivsuse folkloor ja kõhklused jäävad e-mailist välja, jäävadki vaid numbrid. 

"Theatrumi" toetuseta jätmine tabeli pealt - koos ajalehes olnud kommentaaridega, kuidas need arvud saadi - on täiesti jabur. Ja ajab mu vihale. Kui saab minna meelt avaldama, siis ma lähen.

Kultuuri-inimeste toetus Theatrumile võtab aga pisara silma.

Loodame, et seekord võidab emotsioon, mitte matemaatika.

Viiteid:

Muljed: https://kurinurm.blogspot.com/search?q=theatrum

Arvamus: https://epl.delfi.ee/artikkel/120416562/theatrumi-juhatus-teatri-rahata-jatnud-otsusest-pohjendused-on-laest-voetud-ja-ebaoiglased-see-kahjustab-teatrit-juba-tana

Toetuskiri: https://www.facebook.com/theatrum.ee/posts/pfbid0FJngGx53c7HiSRqGznz1CHH9uTEoVj4YeYrybQMH3emiv6p13d9PGqybUzQKk1SLl

Õuna-jõhvikamoos

Kati muudkui siblib raba vahet, nii et jõhvikaid on külluses. Oleme nüüd neist nüüd teinud neli ringi moosi. Esimese korra kahasse, ülejäänud korrad mina üksi. 

Kass valvab!

Koostis:

- 3 kg hapukaid õunu (netokaal, pärast puhastamist ja hakkimist)
- 1 kg jõhvikaid
- 1.5 kg suhkrut
- 0.5 liitrit vett

Või:
- 3 kg magusaid pirne
- 1.5 kg jõhvikaid
- 1.5 kg suhkrut
- vett

Hapude õunte puhul võiks õun : jõhvikas kaalu suhe olla 3 : 1, magusate puhul 2 : 1.

Vajalik varustus:

- 10 liitrine pott
- moosi segamise lusikas (K teeb puulusikaga, mina plastikuga)
- moosi tõstmise kulp
- saumikser
- purgid ja purgikaaned
- moosilehter 
- ajalehed ja lõikelauad / kuumaalused
- vasaku käe kinnas purkide ahjust võtmiseks (kuid saab ka ilma)

Töö käik:

- korja, puhasta ja kaalu jõhvikad
- hangi ja pese puhtaks õunad
- tükelda õunad, kaalu, pane potti
- kalla potti keema aetud vesi
- pane pott õuntega tulele. Meie pliidil on õige kuumuse aste 6.5 / 9.
- kui õunad on hakanud pehmenema, lisa jõhvikad
- mõne aja pärast lisa suhkur
- moosi soojenemise ajal:
-- pese purgid  ja pane ahju, kuumuta 120 kraadini
-- pese purgikaaned, pane vette ja aja keema
- aja moos keemiseni, kuid _ära keeda_

- püreeri saumikseriga enam-vähem peeneks, üksikud terved jõhvikad on okei
- tõsta purkidesse ja kaaneta 
- (veidi hiljem) keera purgikaaned uuesti tugevalt üle
- (veel hiljem) sildista

Õunte valikust kuni purgis moosini läheb kaks tundi. Häid ja suuri õunu on kiirem hakkida, siis läheb kiiremini. Kui rohkem kuumust lisada, siis saab ka keeta kiiremini, kuid on kõrbema mineku oht.

Mingit "moosivahtu" meil ei teki.
Me pole iial õunu koorinud.

Paar nippi:

- moosi püreerida on mugav kraanikausis. 
- mikserit võiks poole püreerimise pealt puhastada, õunakoored "ummistavad" ta ära
- poti saab hästi puhtaks silikoonist spaatliga
- õunte asemel võivad olla ka pirnid, ja kuna nood on magusamad, võib panna jõhvikaid rohkem või suhkrut vähem

Saadud moos on hapukas ja kipub juba purki paneku ajal želeestuma. Sobib see absoluutselt kõigeks - saiale, pudrule, pannkoogile. Mina panen teda tilkhaaval juustusaia peale. Või siis teen juustusaia nii, et kasutan või asemel moosi. 

Pöff: Magalhães

Film algas ilusa palja naisega. Seejärel tulid kaunid kaadrid surnud inimestest, laibad sulandusid loodusse, loksusid mereranna lainetes või rippusid vihmametsas. Seejärel ilmusid elus inimesed, kuid kuna dialoog enam-vähem puudus, ei saanud ma midagi aru. Oletasin vaid, et kõige rohkem kaamerat saanud mees on nimitegelane.

Kui tund aega oli möödas ja ikka miskit polnud juhtunud, vaatasin filmi pikkust: ligi kolm tundi. Oh õudu! Läksin saalist välja, sõin, tulin tagasi. Film jätkus paljaste naiste lähivõtetega - tegevus toimus Okeaania külas ja alastus oli loogiline. Siis küla ristiti ära ja daamid said riided selga, sellega kadus ka režisööri huvi lähivõtete vastu. Lõpuks maausk võitis jälle, kolonialistid löödi maha (ja ilmselt söödi ka ära).

Mis film see ometi oli? Ilus - kahtlemata. Lisaks daamidele oli kaadris Lissabon, vihmametsad, elu purjelaeval. Üle poole filmist puhus tugev tuul ja sadas mussoonvihma. Napis süžees on aukohal reetmised ja pika merereisiga tekkiv hullus.

Kas see film on Portugali vabandus kolonialismi eest? Selle kohta on pärismaalaste kajastus filmis kaugelt liiga stereotüüpne - lõkke ümber tantsivad metslased. Eluloofilm see ka ei ole. Dialoogi on sama vähe kui Eesti filmides. Romantikat napib samuti - filmis esineb üks valge naine ja no parem kui ei esineks, see ei olnud _üldse_ usutav suhe.

Režissöör on muide filipiinlane - enamik tegevust toimub Filipiini saartel.

Filmikriitikud: "ilus, aga meh".
Kuid kui vihmametsad, habemikud ja paljad naised meeldivad, siis on muidugi kena film.