Võõravihasel Lääne-Virumaal
Kui pakkusin rattasõiduks välja ala Kunda ja Aseri vahel, siis võtsid kõik kohe tuld. Keegi pole seal käinud, kohad ja nimed on puha võõrad. Samas on see nii lähedal - Tallinnast tund aega sõita.
Rada: Malla mõis - Letipea neem - rannikurada Mahu külani - Mahu sadam - Malla, 35 km.
Alustasime sellega, et EI parkinud autosid Malla mõisa juures, sest igal pool olid "eramaa" ja "ära tule" sildid.
Siis käisime järjest vaatamas:
Kus siis peaks külaline olema?
Kuidas mere äärde saama?
Ja kuidas üldse on kõik vanad piirivalveobjektid eraomandisse saanud?
Ei tea.
Rada: Malla mõis - Letipea neem - rannikurada Mahu külani - Mahu sadam - Malla, 35 km.
Alustasime sellega, et EI parkinud autosid Malla mõisa juures, sest igal pool olid "eramaa" ja "ära tule" sildid.
Siis käisime järjest vaatamas:
- Letipea Suurkivi. Roostikus, märjal pinnal, seega päris ligi ei läinud.
- Ulluneem / Uluneem ehk Letipea lääneots, kena kivine poolsaar. Sääre ots on linnukaitseala ja sinna me muidugi ei läinud.
Neemel käisime jala ja suure ringiga, ehkki kaardil viivad kaks teed ka neeme peale. Esimese -raja peal oli maja ja peremees, kes viisakalt palus teist teed pidi ringi minna. Kuid ka teise tee peal oli maja ja "eratee" silt ja tõkkepuu. - Ehalkivi, Eesti suurim nähtav rändrahn, sealsamas Letipea rannas.
- Letipea tuletorn ja Vene piirivalve kordon. Ronisime "eratee & ära tule" sildist ümber.
- Mereäärne tee Letipea ja Mahu vahel. Rohkete "eratee" jne siltidega otse tee peal. Sõitsime neist lihtsalt läbi, sest.. noh... mujale nagu polnud minna kuhugi?
- Mahu sadam Kaupsaare neemel. "Ära siia tule!" sildiga risti üle tee.
- Piirivalve vaateplatvorm Mahu kirdepoolsel neemel. Küla bussipeatuse kaardil oli see ära märgitud ja sinna viis tee. Kuid tee peale saamiseks tuli "eratee" sildist mööda minna ja siis üle rohumaa minna.
- Taara Tammik Pada jõe läänekaldal Iila küla juures.
- Malla pank, järsak / paljand, osa Balti klindist.
- Malla mõis. Imeilusa koha peal, kuid maha jäetud. Peamaja on põlenud ning segase ajalooga.
- Paar väiksemat rändrahnu tee ääres või lähedal.
- Vene piirivalve väiksemad rajatised mitmes kohas.
Kus siis peaks külaline olema?
Kuidas mere äärde saama?
Ja kuidas üldse on kõik vanad piirivalveobjektid eraomandisse saanud?
Ei tea.
Labels:
ratas
14 comments:
jah, ja kuidas on kallasraja korraga?
http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/2-jagu/pg-38
Oi mul on sinu kirjeldet võõravihaga isiklik kogemus. Põhjaranniku külast, nimetame seda X, igaks juhuks. Ühesõnaga, kakskümmend aastat tagasi, kui X külas tihedasti sõpradel külas käima hakkasin, pääses igale poole. Tänasel päeval on olukord täpselt selline, et “Eramaa”, ja “Hoia eemale”. Ja nimelt, piirivalveobjektid puha eraomanduses, ja kallasradagi kohati kinni, kuigi see on ebaseaduslik.
P.S. Mallas sündis mu isapoolne vanaema!
Niipalju kui mina tean siis eratee sildi alt ei tohi mootorsõidukiga läbi minna, jalgrattaga aga küll. Nii juristist tuttav mulle paari aasta eest selgitas, ise pole viitsinud seadusi uurida. "Ära tule" vist ei oma mingit juriidilist kaalu, samas jahipüssiga varustatud omanikuga pole vägikaigast mõtet vedada. Keila Joa rannas sai ühele kurja koeraga valvurile rannakasutus seadust tutvustatud: rannajoon on üldkasutatav ala ja punkt. Aga selge see, et enda õigust ei maksa taga ajama minna kui teine pool paistab ohtlikult hull olema.
https://www.riigiteataja.ee/akt/128062016019
Nii kurb on näha, kuidas avalik huvi annab erahuvile kõikjal järele.
Ülejäänud rannikul on sama pilt.
Siseveekogudel samuti.
kusjuures see on ammune mure ja rahvusvaheline, vt "Kolm meest paadis", võimalikl, et "Pulmareisis Jiljisse" oli ka midagi sellist.
Pmst saaks omavalitsuselt nõuda, et nad korraldaks pääsu kallasrajale, on ka kohtupretsedent (et olgu ligipääs mõistlike vahemaade tagant, mida iganes see tähendab):
https://www.rmp.ee/ettevotlus/kasulik/kallasrajale-ligipaasu-tagamise-kohustusest-2017-03-20
(kui ligipääsu ei ole, siis peaks omavalitsus kasvõi mõnelt eraomanikult teemaa ära ostma.)
Kui ma õigesti aru saan, tähendab see ka seda, et kõigepealt tuleks küsida omavalitsusest.
Vaevalt, et KOV ehk kohaik omavalitsus ostab eraomanikult teemaa ära, kui omavalitsus ise laseb mõõdistada kõik teed kinnistu sisse - sealt terendab ju tulu maamaksu näol ning kulud on olematud (ei pea kruusatama ega talvel lahti ajama).
Küll aga on KOV-il kohtu kaudu õigus servituut antud teele seada.
Kallasraja ligipääs on tõesti KOV kohustus.
Aga mälestisele või looduskaitse objektile peab samuti juurde pääsema - ja see on maaomaniku kohustus. Kirjas siis vastavalt muinsuskaitse- ja looduskaitse seaduses, ma just hiljuti sirvisin neid.
Mälestisi on Põhja-Eestis igal sammul.
Maa-ametil on mälestiste kaart: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kultuurimalestised
Soovitan vaadata ja veidi mõtiskleda selle üle. :)
Neid "ära tule" silte on kogu rannik täis.
Võimalik, et Lahemaal on neil mingi sisuline vajadus taga, et ongi turistid ja läbustajad.
Aga seal Mahu kandis ei käi mitte keegi.
Me olime seal terve pühapäeva, ilusa ilmaga, juunikuus. Nägime nelja inimest, ja need olid kõik kohalikud (tegin juttu). Seal pole turiste, matkajaid, üldse mitte kedagi!!!!
Meie kamp - 6 inimest - polnud ka seal keegi käinud. Kuigi kõik on matkajad, Eestis palju ringi kolanud. Aga see on sihuke nurgatagune. Kelle eest maaomanik end oma sildiga "kaitseb"???
Puhas omandi-instinkt.
TT kommentaar oli v. hea, eriti viide seadusele, lugesin.
L.Meri pani kallasraja ning terve neemeotsa kinni. See on vist tänaseni kinni. Tol ajal oli selline kalda sulgemine ebaharilik, see ala ei olnud tema oma jne.
Seal rannas oli mõnel all loetletud: ei sõida mootorrattaga, ei pargi, ei telgi, ei tee lõket. Mulje järgi on omanik pidanud koristama.
Selle sildi sisu oli ok, aga kujundus oli oskamatu suhtlemine, tervituseks lajatatakse.
JT.
Mulle tuli eramaa jutu peale meelde üks seik road tripilt, olime parasjagu kusagil Monument Valley kandis, imeilus, võimas, ebamaine punasest kivist maastik, nagu mingil teisel planeedil tunned end – ja järsku tee ääres silt „30 acre parcels for sale“. Või 20 või 50 aakrit, täpselt ei mäleta, aga polegi oluline. Oluline on sürreaalne kogemus näha maamüügi silti kohas, kus... ma ei tea... mu meelest ainult Loojal endal oleks õigus maapinda OMANDIKS kuulutada. Kuid Looja telefoninumbrit ma müügisildil ei näinud.
Pardon,
aga ilmselt oled..
lääne-virumaal..ja üldse
eestimaal võõras ratsutaja.
Kui reisi sisustab ainult pakkimine
ja varustuse kontrollimine, siis
mis jääb üle vaatlusteks?
Sa võid kõik eestimaa rajad läbi sõita,
aga lõpuks ei tea ikka mitte midagi
sellest võõravihasest eestimaast.
Epp - mul endal on isiklik ohvriallikas ja jupp hiiemäge. Ja sama küsimus "kas selliseid asju ikka peaks omama". Õnneks on Eestis looduskaitsega vähemalt mingid reeglid olemas.
Henzen, anna luulekogu välja :)
Ka mul on oma ohvriallikas,
juba viimased 2004.. 16 aastat
ja ka tammik keset alevikku.
Aga eurorahade toel ehitakse silmitult
ja minu ohvriallikas on suviti löga täis.
Reeglid on ametnikele mitte loodusele.
Kaur - ohvriallikas ja hiiemägi - oi!!
Mulgi on siin isiklik (või noh, rendile võetud) kanjon ja rohumaad ja oja kanjonipõhjas... ning jaa, täpselt sama küsimus. Kas selliseid asju peaks omama. Meil on eramaa sildid väljas, aga viisakas vormis, et "täname, et käitud viisakalt" ja "püssi palume mitte lasta". Kusjuures ongi "please" ja "thank you".
Tegelikult on USAs kah looduskaitsega suhteliselt OK veel, vaatamata sellele, et Trump üritab vastupidist korraldada, ja on omajagu kurja sel alal juba korda saatnud.
Post a Comment