Paraad
"Paraad". Hea väljend. Olen teema üle ise mõtisklenud, aga see sõna võtab kõik mõtted laksti kokku.
Lastest hakkasin blogima aastal 2005. Selgus, et blogi pidamine on hea mälutehnika. Sa mõtled oma elu läbi, halva viskad ära ja hea valad sõnadesse. Aastal 2006 seda blogi luues oligi mu soov jätta alles need kogemused, mida ma _ise_ tahan pärast mäletada. Raamat, film, komandeering või võistlus. Aeg-ajalt vingusin mingil tehnilisel teemal. Välismälu noh.
Ma EI tahtnud kirjutada ühestki üldhuvitavast teemast. Uudised, päevapoliitika, teised inimesed, mõtisklused, hingepiinad - ei ole vaja. See on tõesti vaid päevik. Populaarsust ma ei taha, klikkide arvu ei jälgi ega kasvata.
Mõne asja mitte-blogimisest on natuke kahju ka. Ma oleks pidanud oma töö-asju kuhugi talletama, kasvõi privaatselt. Nii Gtechi, pankade kui Skype ajal... juhtus paljutki. Ja kõik välisreisid oleks pidanud süstemaatiliselt kirja panema. Aga noh. Ei kirjutanud. Olgu siis nii.
Millalgi hakkas tehtud tegevusi liiga palju saama. Koondasin nad siis üheks sissekandeks, näiteks 2019 rattasõidud on kõik siin koos.
Kuid ikkagi ei suutnud ma und ka näha sellest, KUI palju ma matkama hakkan.
Varem käisime me aastas ühel-kahel matkal ja nende päevikud on kõik hoopis mujal.
Aga nüüd!!!
Viimase seitsme päeva jooksul olen käinud:
- Noarootsis, eriti Tahu matkarajal ja Österbys. Käimata jäi Ramsis, sest värdjad.
- Haapsalus
- Väinjärve ida- ja läänetipus ja Purgatsi järves, sisuliselt ujudes matkamas
- Keava rabas ja ümber selle
- Männikjärve rabas / matkarajal / vaatetornis, öösel
- Võlingi / Vilbaste allikate matkarajal
- Merja linnamäel
- Rakke linnamäel ja üldse Rakkes - viisin Kati rongile ja tegin endale asula-tuuri
- Muugal Tahkumäe pangal - otsisin Matsu kivi, aga see on sadama kinnisel alal
See kõik vajaks jäädvustamist, sest ma tahan aastal 2030 lugeda, kuidas oli jaaniöösel rabas olla ja et ma nägin Vilbastes esimest korda elus looduslikku orhideed. Ja suurepärane Suurupi matk vajab üleskirjutust... Ja laste tegemised nende enda blogis...
Samal ajal tahaks kirjutada mingitest... pikematest teemadest. Vajadus kirjutada Tallinna ratta-liiklusest on mul kuklas tiksunud viis aastat. Siis ma tahaks karjuda, kisendada ja ulguda teemal "haridussüsteem".
Aga, õnneks.. ma lihtsalt ei jaksa kirjutada nii palju. :)
Nii et jäävad siis juhuslikud looduspildid.
Ja mõni 10 km aeg või rogaini kajastus.
Hingepiinad ja poliitika ja teised inimesed - jäägu siit jätkuvalt välja.
Loeb siis, kes loeb.
Lastest hakkasin blogima aastal 2005. Selgus, et blogi pidamine on hea mälutehnika. Sa mõtled oma elu läbi, halva viskad ära ja hea valad sõnadesse. Aastal 2006 seda blogi luues oligi mu soov jätta alles need kogemused, mida ma _ise_ tahan pärast mäletada. Raamat, film, komandeering või võistlus. Aeg-ajalt vingusin mingil tehnilisel teemal. Välismälu noh.
Ma EI tahtnud kirjutada ühestki üldhuvitavast teemast. Uudised, päevapoliitika, teised inimesed, mõtisklused, hingepiinad - ei ole vaja. See on tõesti vaid päevik. Populaarsust ma ei taha, klikkide arvu ei jälgi ega kasvata.
Mõne asja mitte-blogimisest on natuke kahju ka. Ma oleks pidanud oma töö-asju kuhugi talletama, kasvõi privaatselt. Nii Gtechi, pankade kui Skype ajal... juhtus paljutki. Ja kõik välisreisid oleks pidanud süstemaatiliselt kirja panema. Aga noh. Ei kirjutanud. Olgu siis nii.
Millalgi hakkas tehtud tegevusi liiga palju saama. Koondasin nad siis üheks sissekandeks, näiteks 2019 rattasõidud on kõik siin koos.
Kuid ikkagi ei suutnud ma und ka näha sellest, KUI palju ma matkama hakkan.
Varem käisime me aastas ühel-kahel matkal ja nende päevikud on kõik hoopis mujal.
Aga nüüd!!!
Viimase seitsme päeva jooksul olen käinud:
- Noarootsis, eriti Tahu matkarajal ja Österbys. Käimata jäi Ramsis, sest värdjad.
- Haapsalus
- Väinjärve ida- ja läänetipus ja Purgatsi järves, sisuliselt ujudes matkamas
- Keava rabas ja ümber selle
- Männikjärve rabas / matkarajal / vaatetornis, öösel
- Võlingi / Vilbaste allikate matkarajal
- Merja linnamäel
- Rakke linnamäel ja üldse Rakkes - viisin Kati rongile ja tegin endale asula-tuuri
- Muugal Tahkumäe pangal - otsisin Matsu kivi, aga see on sadama kinnisel alal
See kõik vajaks jäädvustamist, sest ma tahan aastal 2030 lugeda, kuidas oli jaaniöösel rabas olla ja et ma nägin Vilbastes esimest korda elus looduslikku orhideed. Ja suurepärane Suurupi matk vajab üleskirjutust... Ja laste tegemised nende enda blogis...
Samal ajal tahaks kirjutada mingitest... pikematest teemadest. Vajadus kirjutada Tallinna ratta-liiklusest on mul kuklas tiksunud viis aastat. Siis ma tahaks karjuda, kisendada ja ulguda teemal "haridussüsteem".
Aga, õnneks.. ma lihtsalt ei jaksa kirjutada nii palju. :)
Nii et jäävad siis juhuslikud looduspildid.
Ja mõni 10 km aeg või rogaini kajastus.
Hingepiinad ja poliitika ja teised inimesed - jäägu siit jätkuvalt välja.
Loeb siis, kes loeb.
6 comments:
Hoiatus: tulen meepotiga.
Mina naudin su "loodusvaadete paraadi" täiega. No ikka kohe täiega. Ja kogu seda matkavärki. Loen isegi su ujumispostitused läbi (tõsi küll, diagonaalis), kuigi ma ujuda ei oska. Ühesõnaga, mina käin sinu blogis „hingepiinadest ja poliitikast ja teistest inimestest“ puhkamas.
P.S. Rabarberimoosi retsepti saadan paari päeva pärast, naabriproua on kusagil ära käimas, pole veel saanud küsida.
Ega sa OMETI ei solvunud??? Ma armastan sind! Olid mul ka ühe lemmikkommentaatorina ajus, aga AbFab ja notsu võitsid!
Jaa, Kaur oli ka minul ühe lemmikkommentaatorina ajus, ja Notsu ka, AbFabile lisaks, aga lõpuks jäi ikkagi ainult AbFab.
(VVN, meil sinuga on ikka NII sarnane maitse mitmes asjas, kuigi oleme üsna tihti karvupidi koos, või noh, eriarvamustel.)
vvn - ei ei! ausalt ei! Pigem kõnetas see sõna midagi, mis mul endal meeles mõlgub. Ja täiesti blogiväliselt.
Blogi on peegel. Ja mul on tunne, et lõust ses peeglis on juba mõnda aega üsna kõver. Aga ma ei taha tunnistada, et viga on lõustas. Kuid - peaks.
Ma ka vaikne lugeja, kommenteerin harva, kuid loen ja vaatan pilte mõnuga.
Orhideerisd (käpalisi) on Eesti täis. Kui ühe oled ära näinud, siis hakkad ka teisi märkama ja neid ei ole mitte vähe. Ma just ostsin endale raamatu "Kodumaa käpalised", sest iga nurga peal vaatavad vastu ning tahaks nimepidi tunda. Mine Lahemaale, Juminda poolsaarele sõites on teeääred käpalistest roosad. Ning sealt Loksa poole minnes oli männimetsa all teeäärtes kogumitena ööviiuleid. Just eile nägin.
Aitäh, Lendav :)
Päris taimehuvilist minust vist ei saa. Aga ma natuke siis ikka uurin :)
Post a Comment