Aga kas teie julgete?
Nägin Russalka juures jalutamas Pärt Uusbergi. Tahtsin minna ja öelda, et ma jumaldan ta muusikat ja kuulan iga päev. Aga ei söandanud. Äkki pahandab? Äkki hakkab häbenema? Et mingi keskealine koll tuleb ja kõnetab? Tal oli tüdruk ka ühes. Parem inimest mitte häirida eks? Uusbergil on (noori) fänne piisavalt, pole vaja, et tänaval segama tuldaks. Äkki ta nii järgmine kord ei julgegi Russalka juurde jalutama tulla ja on mul siis vaja inimese elu sassi ajada?
Pärt tuli koos meiega valgusfoorist üle ja parki, kuid meie jalutasime kiiremini ja saime eest ära ja ma pääsin kimbatusest. Aga mõte jäi kripeldama.
Naabrinaine jagas hiljuti imearmast lugu, kuidas tema samas olukorras, otse kodu-ukse ees, ühte teist kuulsat muusikut kimbutas. Muusik oligi tema naabermajas elanud! Aga selle kokkupuute peale kolis muusik metsa ära ja elab nüüd vagunelamus.
Aga mida teeks selles olukorras teie?
Imetleks vaikselt-eemalt, või läheks ja annaks julgelt teada, et olete fänn?
Ja kas see käitumine on vanusega muutunud?
Pärt tuli koos meiega valgusfoorist üle ja parki, kuid meie jalutasime kiiremini ja saime eest ära ja ma pääsin kimbatusest. Aga mõte jäi kripeldama.
Naabrinaine jagas hiljuti imearmast lugu, kuidas tema samas olukorras, otse kodu-ukse ees, ühte teist kuulsat muusikut kimbutas. Muusik oligi tema naabermajas elanud! Aga selle kokkupuute peale kolis muusik metsa ära ja elab nüüd vagunelamus.
Aga mida teeks selles olukorras teie?
Imetleks vaikselt-eemalt, või läheks ja annaks julgelt teada, et olete fänn?
Ja kas see käitumine on vanusega muutunud?
14 comments:
Mina juurde astuda ei julgeks, ei julgenud nooremana ja ei julgeks ka nüüd. Kuigi mõnikord oleks tahtnud ja olen mõelnud, et äkki ikka võiks… Kirjutanud paar korda olen siiski ja üks kirjanik seepeale vastas, et tagasisidet pole kunagi liiga palju.
Ülikooliajal käisime sõbrannaga tihti Vanemuise väikeses majas oopereid vaatamas ja kord istusime enne algust pargis, kui tulid kaks meesterahvast ja istusid kõrvalpingile. Ilmnes, et ka ooperilauljad tegid enne etenduse algust aega parajaks. Meil olid mingil põhjusel kaasas punased nelgid, kuigi ma ei mäleta, et oleksime plaaninud neid kellelegi lavale saata. Äkki hüppas sõbranna püsti, suundus otsejoones kõrvalpingi poole ja ulatas nelgid solistile, ilmselt mingi komplimendi saatel. Tüüp oli olnud küllaltki ehmunud (võib-olla kah ei julgenud pärast enam pargipinkidel istumas käia), kui ma õigesti mäletan, siis isegi küsis, et kust te teate, kes ma olen, ja sõbranna ise põdes oma tegu veel tükk aega takkajärgi. Mina jälle imetlesin tema julgust, sest ta muidu polnud üldse sellist tüüpi.
Huvitav, mida ütleks naisterahvad, millal läheb kompliment ahistamiseks, millal püüd olla meeldiv muutub libedaks ja vastikuks.
Ma arvan, et suur osa nende inimeste tööst on meelelahutus, show. Ehk näitleja, poliitik ja ka muusik või isegi ajakirjanik pakub meelelahutust, räägib lugusi ning saab selle eest tasu, mõnel juhul väga head tasu. Ma arvan, et ta ei taha, et see töö jookseb igale poole kaasa, võivad olla mõned erandid. Samas temale sobival, mugaval ajal saadetud kompliment, näiteks kiri, et muusika on hea, see võib olla meeldiv. Meelelahutaja võib mitte soovida lõbustada teisi inimesi väljaspool tööaega. Ehk vaatenurk pigem teisel kui endal.
Julgusest ma ei tea, ma ei teeks seda viisakusest. Samas vahetult ja vast ka tund peale etendust ma kindlasti tänaksin esinejat, ta just lõpetas töö tegemise. Muul ajal võib see olla vaimne koormnus, uudne situatsioon, mida peab lahendama komplimendi tegijale meeldivalt.
Frieda, tore lugu :)
Jah, ma ka pärast etendust või kontserti ütlen ja tänan, kui on sobiv hetk.
Anon - ma vist mõtlen umbes samamoodi, aga sa sõnastad selle palju täpsemalt :)
vaatasin blogist järele, see oli 16 aastat tagasi, kui nägin lennukis Eri Klasi ja tahtsin, aga ei julenud minna ja... midagi öelda. sellises olukorras vist ikka veel ei läheks. inimene on tulnud lennukiga lendama, mitte publikuga suhtlema, eksole.
ükskord käisid Londoni Eesti majas kahemeheetendust andmas Peeter Sauter ja... keegi veel. olin just hiljuti lugenud mingit Sauteri raamatut või artiklit, kus ta rääkis... Madis Kõivust? ja oma kõhklustest, kas minna ja öelda Kõivule, kui oluline ta looming Peetrile olnud on, või mitte. Peeter vist ikka läks. ma seal etenduse järel mõtlesin, et NÜÜD on see hetk minna ja öelda Peetrile siis ka midagi sobivat. aga tal oli rääkidatahtjatest lausa saba seal ja ma ei jõudnudki ära oodata, kas ja millal jutule saan, ja ta ei tundunud tagasisidepuuduses ka vaevlevat just tol hetkel. nii et see on siiamaani tegemata.
Nüüd on meil muidugi võimalik oma karmavõlg kergelt kustutada / ära maksta. Facebookis Sauterile laik, Youtubes Pärdile laik, tehtud. Süda rahul ja nemad ise ei märganudki midagi!!!
See Internet on introverdile ikka sihuke taevast tulnud õnnistus.
Aga kas sa julged tänada käeviipega autojuhti, kes ekstra pidurdab, et sind üle tee lasta? Täna käisime Tallinnas, ja kaks noort piigat heitsid pilgu auto poole ja üks neist tänas käeviipega, kui kaasa jalakäijate raja ees hoo maha võttis ja seisma jäi. Rootsis sugulane päris tihti viipab tänutäheks autode suunas.
Kaasa tänab tulede vilgutades, kui talle vastutulevas autos märku antakse... misiganes põhjusel siis.
Tegelikult on tagasiside inimestele oluline, aga jah, niisama ma kiitma ka ei lähe. FB-s saab lausa oma nime all aitäh öelda, ma küll ei mäleta, et ma seda eriti teinud oleks. Pole vist konkreetset põhjust olnud? Ma pean selle üle mõtlema.
Muidugi julgen ja viipangi kogu aeg. Ühtlasi viipan ka ise jalakäijale roolist, et mine nüüd. Või teisele autojuhile.
Jalakäijatel on levinud veel teistsugune tagasiside.
Eriti... ee... elatanud daamidel.
On sebra, + daam.
Jään seisma, jätan veel tüki ruumi ka sebrani, et oleks selge, et näe - ma peatusin, palun olge lahke, see sebra on nüüd üleni teie oma, minge üle tee või tantsige valssi või tehke selle peal mis tahate.
Daam vaatab mind ja JOOKSEB ÜLE TEE.
Mõnikord hoiab joostes käed üleval.
Või jookseb külg ees, nägu minu / autojuhi poole.
Ma mõistan.
Inimene tegelikult kardab mind.
Äkki ta hakkab ikkagi sõitma!
Äkki tegi vaid nalja, et annab teed!
Äkki meelitab mind meelega sõiduteele ülekäigurajale, et mind siis järsku alla ajada!
Pai autojuht, palun ära sõida mind surnuks, sa ju näed, et ma püüan, ma jooksen, ma tõesti tahan nii kiiresti sinu eest ära saada kui vähegi oskan ja jaksan!
Pai autojuht!
Halasta!!!!
(Kes teab Vinni-Puhhi "Suusasõitu", võib siia intonatsiooni ise juure lisada, "pai treenerihärra" lõigust.)
Ainult et pärast ei oska ma ise käituda. Peaks vist gaasi läbi põranda suruma, et mootor möirataks, et jalakäija kuuleks ja saaks aru: asja pärast jooksin! Autojuht ongi ohtlik! Tulebki karta! Mul oligi õigus!!!!
Ma arvan, et ka need meelelahutajad on erinevad. Oli vist Ivo Linna, kes just rääkis, et tal on täitsa okei, kui inimesed praamis juurde astuvad. et see ongi ju üks osa tema tööst.
Aga ilmselt on ka selliseid, kel kõriauguni,
Mul elab aia taga üks tuntud mees. Iga kord kui ma ta tänava ääres asuvast terrassist möödun, tahaks öelda "Naabritele tervist!" Siiani pole julgenud kuna aias ta väga ei toimeta ja ilmselt ei tea, et ma ta aianaaber olen. Üle tee elavatele näilejatele tahaks ka midagi head öelda aga pole julgenud. Mingi valehäbi vist.
Kusjuures, ma jalakäijana vehin mõnikord autole, et mis sa passid, sõida ometi, mul aega küll!
Aga jah, pole midagi teha, elu ongi naljakas :)
ma olen ka vahel Tegelinski kombel autole viibanud.
Ja kui üle lähen, siis tänutäheks noogutan.
Muide, mina olen ka auto nina eest üle tee minnes väga valvas. Esiteks on paar korda juhtunud, et mina arvan, et ta peatus jalakäija (minu) pärast, aga tegelikult vahtis ta lihtsalt ringi ja luges majanumbreid vms. Ja siis tuleb mul end sööstuga päästa. Teiseks on muist autojuhte kärsitud ja hakkavad siis, kui ma olen kuskil poole maa peal, sõitma, sõidab kasvõi kannad maha. Ja kolmandaks on muidugi need, kes peatunud autost sirgelt mööda panevad
Nii et tuleb korraga olla valvel, et peatunud auto kandu maha ei sõida, aga ühtlasi ajada silmad peast periskoobina välja, et ümber selle auto näha, ega sealt tagant mingi ralliäss välja ei hüppa.
Kui on mingi vigastus, nii et ma ei saa end kiire sööstuga päästa, siis lonkan üle tee minnes hästi demonstratiivselt, et neil ideid ei tuleks. Mõnda ei takista see ka, ükskord tegin oma vigastusele seepärast lisaviga, sest sisalikuaju ütles, et parem väänatud pöiaga kui surnud.
olen korra kirjanikule juurde läinud ja öelnud kohmetult niheledes. "tere, ma olen see, kes tänu teile inimesi läbi seina ei löö". Kindlasti oli tal sama piinlik kui mul endalgi. see oli selline lausa kunstilise kvaliteediga piinlikkus.
Aga mu onu - ema vend - oli näitleja ja muusik. Ta ei julgenud peaaegu mu vanemate pulma tulla, sest kartis, et kõik hakkavad ootama, et ta teeks inimestele nalja ja meelt lahutaks. Õnneks seal selliseid ei olnud. Selle tulemusel lasi ta lipsu lõdvaks ja oli täitsa ise nõus mängima ja laulma, sest no eks talle tglt ju meeldis seda teha, ega ta muidu poleks näitlejaks ja muusikuks hakanud.
kui mulle endale ükskord tükk aega pärast üht etendust rääkima tuldi, kui vapustav see oli - õigemini, kõigepealt isegi mitte mulle endale, vaid räägiti mu kõrvalistuvale sõbrannale, sest rääkija ei pannud tähele, et ma seal olin - siis oli küll hea meel. Tõsi, see rääkija oli teretuttav inimene. Aga ma arvan, et ka päris võõra üle oleks hea meel olnud.
Ehk siis:
- vähemalt blogi-inimesed pooldavad tagasihoidlikkust ja oma lemmik-isikuid tänaval avalikult ahistama v neile kaela hüppama ei hakka
- aga kui saaks kuidagi mitteahistavalt kiita, siis see on tegelt looja-tüüpi natuuridele hea
Tähh :)
Post a Comment