Suvel mägedes

Normaalsed inimesed pakkisid endale eile kaasa ujukad ja rätiku.
Et saaks pärast tööd randa.

Mina:
- pikad dressid
- teised pikad dressid
- kampsun
- jope
- müts
- kindad
- termosokid
- talvesaapad
Kokku seljakotitäis sooje riideid.

See kõik läks ülestikku selga, lisaks ronimisvöö ja kirka - järjekordne kesksuvine liustikuõppus võis alata.

Sai jälle väga hea. Lisaks ronimisele ja seongus tuiamisele sai seekord ka "lõhet". Mind lasti nööri otsas üle pangaserva alla. Oli kõhe küll. Kui ise laskud, on köis pinges ja kogu kontroll su enda käes. Aga nüüd hoiab su köiskond sind kinni... vist...???.... ja pead usaldama. (No tegelt oli lisa-ankur ka, aga see oleks tähendanud mitut meetrit kukkumist.)

Lõhes oli ootamatult hea olla. Vähem sääski kui "all", jahedam kui "ülal". Siputasin haaravatega köiest üles ja alla, kogu aeg oli tegemist, vöö ei sooninud ja kaunid loodusvaated hõljusid silme ees. Ning siis sikutasid L & M mu üles. Kahekordne köis + šumaar töötasid väga hästi.

Kahekordsest pikast dressist oli aga palju abi. Esiteks, sääski on Astangul endiselt. Teiseks, nõgestesse pikali hüpates on abiks. Ja seinal rippudes on hea pehme, sest aeg-ajalt käid ikka mõne jäseme või kannikaga piki kivinukki ära.

Astangu tunnelites on endiselt jää. Nii kõva, et võib peal trampida. Paar sammu eemal on +25C ja päike.