Jääd ronimas

Kui normaalsed inimesed maratonil higistasid, käisin mina mere ääres külmetamas. Rannamõisa pangal olid täna nii Künnap kui Firn ja mõned sõltumatud sportlased kah veel.

Elu esimene jääronimine siis.

Esimene proov oli masendav. Sain (laugest) nõlvast üles ja alla ka, aga pärast:
- üks käsi külmetas pööraselt
- näpud olid vastu jääd valusaks taotud
- sääred kah
- pöiavõlv (labajalg) valutas nagu ei tea mis
Kukkusin mitu korda köide, oli hirmus raske ja vastik, jalad värisesid all ja üldse. Mõtlesin, et tulen kohe koju ära ja enam kunagi ei proovi. Aga...

Teine kord oli juba parem.
Kolmas oli palju parem.
Neljandaks soovitas Andres mulle järsumat rada, mille kohta teine Andres ütles, et tema seda esimesel päeval küll ei prooviks. Kehitasin õlgu, ronisin üles, ronisin alla ja ronisin veel kord üles. (Tõsi, julgestusköis oli ülalt keerdus ja allaronimise muutis see tükk maad kergemaks.)

Et siis:
- saan hakkama küll.
- esihammastel seismine ei tule mul välja mitte. Saabaste viga, arvan.
- a kui jalgadel vähegi tuge on, on tasakaal täiesti normis.
- usin kükkide tegemine on abiks olnud. Saan võtta pikki samme ja raskust normaalselt jalalt jalale kanda.

Kogenumad tegijad jooksid pangast üles, mitte ei ronind. Müstiline!