Koroonarogainid - Võsu, Kaberneeme ja kokkuvõte

Sõnaseletusi:
Rogain - pikk orienteerumisvõistlus. Oluline osa on strateegial ja raja planeerimisel. Wikipedia.
Koroonarogain - Saku Maratoni klubi korraldet rogainide sari. Reeglid on pandeemia-pärased. Rada on maastikul paar nädalat ja iga võistkond orienteerub enda valitud ajal. Ja kaarti võib lugeda ka nutiseadmest - ehk siis, tohib "telefoniga orienteeruda".

Kaardi kokkukleepimine

Korooonarogaine võis teha ka jalgrattaga. Kontrollaeg on jalgsi 6, rattaga 4 tundi. Rattaga orienteerudes tuleb ka jalgsi liikuda, sest punktidele üldiselt jalgrattaga ligi ei pääse. "Liikumine" tähendab võsa murdmist, soos sumamist või nõgestes hüplemist, lihtsalt joosta üldiselt ei saa.

Rogain kui ala meeldib mulle just raja planeerimise tõttu. Sa pead teadma oma maastiku-läbimise võimet. Planeerid üle - oled kontrollaja lõpus kusagilt karupepus, kust enam finišisse ei jõua. Planeerid alla - oled lõpuks finišis, aga kõik võtmata kontrollpunktid on kusagil mujal. Tuleb planeerida varuvariandid nii selleks, et oled kiirem kui arvad, kui selleks, et oled aeglasem (või on maastik raskem või teed mingi väga ajakuluka vea) ja siis pead otse, aga ikkagi punkte noppides finiši poole suunduma. Aju töö!

Valgehobusemäe ja Pahkla rogainidel käisime Lauriga, Võsu ja Kaberneeme omad tegin üksi.

Ojakivi ehk Võsu rändrahn

Võsu rogain algas Oandus. Sai väga mudaseks. Arvate, et Lahemaal on kena männimets? Ha-ha-haa! Klindi all on selline lehtmetsa võpsik ja kollisoo et kole kohe! Ja minu rada läks otse läbi selle soo... Ühest noorendikust sain läbi ainult tänud metssigade radadele; jalgratast vedasin toore jõuga läbi võsa. Jalgratas elas väärkohtlemise kenasti üle. Hilisem analüüs ütles, et see oli õige (kõige kiirem) rajavalik. Maasikaks oli Ojakivi ehk Võsu rändrahn, Eesti suuruselt 14. rändrahn. Kogemata ei satuks selle juurde iialgi, aga rogaini rada viis mu selle juurest mööda.

Linnamäe HEJ tamm, ees jalgratta kaardihoidja

Kaberneeme maastik on mulle üsna tuttav, olen seal üksjagu sõitnud ja matkanud. Rada oli võrdlemisi lihtne - sain märjaks, aga mitte eriti mudaseks. Märjaks saamine on orienteerumises normaalne, sest Eesti maastik on täis ojasid ja sookesi, ja võisteldes lähed sa igalt poolt sirgelt läbi, mitte ei otsi purret ega hoia end.
Kaberneemes olin kiirem kui arvasin, nii et jõudsin käia ära ka Linnamäe HEJ taguses kontrollpunktis. Muidugi sai sõita ka mereäärsetel liivastel teedel; välja olid jäänud aga Kaberneeme ranna luitestik ja Tallukmäe auk.

Kaberneeme võistluse võitsin ära ka, üsna suurelt. Kaheksa tiimi oli kokku.

Kokkuvõte sarjast:

Mulle väga meeldis.
Rogaini püsidarada on hea mõte ja kui keegi seda edaspidi pakub, olen kindel käpp.

Kodus arvuti taga rada planeerida on huvitav. Sisuliselt on see arvutiteadusest tuntud rändkaupmehe (travelling salesman) probleem. Päris rogainide radu planeeritakse niidiga: tiim hindab oma läbitava raja pikkust; mõõdab valmis sellele vastava jupi niiti või lõnga; paneb kaardile kontrollpunktidesse nõelad; ja veab siis niiti ümber nende, kuni leiab hea lahenduse. (Igal rogainijal on selleks olemas korgist märkealus ja tahvlinõelte komplekt.)

Orienteerusin korraga telefoniga ja paber-kaardiga. Sellel viisil on palju puudusi. Head orienteerujad ei usu gps-seadme sisse üldse. Aga kokkuvõttes on kiirem kui paberkaardiga, vähemalt minusugusel kobakäpa. Kasutasin Maa-ameti kaarte läbi RMK rakenduse. See äpp on jube bugine. Aga näiteks Kaberneemes töötas see mul veatult.

Telefoniga orienteerumine võimaldab liikuda kindlamalt ja kiiremini. Mis tähendab, et täna oli mul pulss punases KOGU AEG. Paberiga orienteerudes pead sa mingeid kraave lugema ja üldse on ajul rajal palju rohkem tööd. (Orienteerumise raskus ongi pidev tasakaal mõtlemise ja füüsilise vahel; niikui aju hapnikuvõlga satub, hakkad tegema nii ränki vigu, et kiirustamisest saadud võit hävib kümnekordselt.) Telefoniga sõites on aga osa mõtlemisest välisel protsessoril ja võid liikuda palju julgemalt. Kaberneemes sõitsin 4 tundi sisuliselt täistempos; füüsilise pingutuse mõttes väga palju raskem kui sama aeg "normaalselt" orienteeruda.

Järgmine samm oleks endale nutiseadmes rada ette joonistada, aga seda ma veel ei plaani.

Mingis mõttes olid koroonarogainide rajad igavalt klassikalised. KP-d olid stiilis "kraavi käänak" või "suur puu lagendiku põhjaserval". Maastikud oleks pakkunud palju rohkemat - Pahkla oma raketibaasi ja hämmastava rändrahnude-külviga, Kaberneemes on militaarmaastikku (esimese vabariigi aegsed ehitised) ja muud põnevat. Rajameistrid, olge leidlikud, siduge orienteerumine koduloo ja loodusturismiga, saab huvitavam!

Koroonarogainga käis kaasas luulevõistlus.
Kontrollpunktidest leitud sõnade abil tuli poeem koostada.
Mina ei osalenud, sest parim, millega ma hakkama oleks saanud, oleks olnud tasemel:
higi, kusi, veri

muda, pask ja pori

ohtralt neid ma valan

kui metsa mööda siban

jne. ("muda", "veri", "mets" ja "higi" olid kõik kood-sõnad)

Kuid idee - lisada spordivõistlusele veidi humanitaarsemat hõngu - on ikkagi kuldaväärt.

Üldiselt - super üritus, aitäh korraldajatele ja kõikidele kaas-võistlejatele!