Monday, April 23, 2018

Muusika???

Kõik minusugused vulgaar-materialistid tuleks regulaarselt kontserdile suunata. Võib ka kunstinäitusele või teatrisse, kuid kontsert on kõige lihtsam. Sest päris inimeste tehtud ja ette kantud muusika (või kujutav kunst või teatritükk) lööb vulgaristi kuplialuse sajaga sassi. Kõige paremini on tekkiva küsimuse "miks see meile antud on ja kesse andis?" kokku võtnud härrad Liiv ja Uusberg, kuulatagu siit ja sealt:
https://soundcloud.com/p-rt-uusberg/muusika
https://arhiiv.err.ee/guid/20161006141717501000300112290E2BA238B440000004380B00000D0F015383

Sõnad ka:
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
Täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda saanud ta –
muusika?


Ehk siis, kaks kontserti.
Estonian Voices.
Heikko Remmeli kvartett.
Maailm, mida kvantelektrodünaamika ja googeldamine mõista ei aita.

EV puhul pelgasin, et nad on ohtra menu käes muutunud hingetuks muusikamasinaks.
Ei ole nii!
Värsked lood, värsked hääled.
Ja minu kiusamiseks jätsid nad "jahtund südame" suisa laulmata.

Remmel korraldab muusikat, millest ma üldseee aru ei saa, nii et seda kummastavam oli. Me istusime täiega ees. (Mu ees oli üks tädi kogu aeg ninapidi telefonis, aga vähemalt tema härra abikaasa kuulas hoolega. Pärast tegin juttu, selgus, et ta suisa mäletas mind sellest suurepärasest drägonilaagrist...) No ja siis see trompetist sihtis oma toruga pmst kogu aeg otse mind. Nii et ma vahtisin tema pilli mustavast august otse vastu-sisse. Tundus natuke... rõve. Muusika tuli ju sealt selsamal hetkel välja, eks? Nagu vahiks sünnitaja jalge vahele... Aga tema selja tagant naeratas herr Remmel oma helendavat habemikku naeratust ja no ikkagi, nagu, mis värk see kõik selline on????

No comments: