Saturday, April 28, 2018

Kiasma

Käisin Kiasmas.
Jalutasin sisse, piletit ei ostnud (kedagi ei huvitanud), käisin maja läbi.

Õudne :)
Soome kunst pole parem kui meie oma.
Kõledad betoonist ruumid, mille seintel ripuvad või põrandal vedelevad...
taiesed.

1) Baltikumi grupinäitus "Läheb-tuleb". Täiesti arusaamatu. Külm ja kauge.

2) Vene nimega kunstniku näitus. Lihtsalt arusaamatu.

3) Soome Veneetsia 2017 biennaali näitus "Aalto kohalikud". Sürreaalne. Arusaamatu. Õõvastav. Aga mitte nii õõvastav, et tekitaks huvi, vaid lihtsalt peletab eemale. WTF see on? Kas see ongi kunst? Soome kunst? Miks seda tehakse? Miks seda rahastatakse? wtf wtf wtf wtf???
See kõik liikus, piiksus, plõnnis ja rögises :(

4) Grayson Perry näitus. See oli vähemalt äge!! Sama arusaamatu nagu muud. Aga huvitav. Uurid iga tööd kui kunstiteost. Ee... tähendab need ongi kunstteosed? Igatahes lõpmata parem kui nööritatud kivid või Samma "NSFW. Esimehe lugu" balti korrusel.

Muidu on Kiasma nagu Kumu, aga keset linna ja päikese käes. Kohvik oli nõme, süüa ei antud.  Sisearhitektuur igav - lõputud tühjad betoonpinnad ja -rambid. Hea meel, et nähtud; rohkem ei lähe.

5 comments:

Lendav said...

Kiasmas ei ole käinud, Kumus ainult üks kord. Sellegipoolest sain selle ühe korraga aru, et vana kunst on vaatamist väärt. Baltisaksa aeg on parim, juugend tore, esimese vabariigi ajast leiab ka veel kuigipalju kaunist ja kõnetavat kunsti, aga 2.maailmasõja järgne on juba jube ja aina hullemaks edasi läheb. Käisime sõbrannaga, aeg oli piiratud, vaatada palju - seega sööstsime ruumist ruumi, kumbki kaardistas kiiresti oma ruumipoole ja näitas teisele vaatamist väärivaid töid. Mida aeg edasi, seda vähemaks neid jäi, mõnest ruumist lausa põgenesime läbi, sest jäledusi ja ängi lihtsalt ei taha ja ei talu. Ilusamaid kohti oli ka, näiteks skulptuurid olid igatahes suurepärased. Õnneks astusime enne Kumust väljumist läbi loodusfotokonkursi näituselt, mis jättis ilusa lõppmälestuse.

Me ei ole kumbki sõbrannaga päris kunstivõõrad, oleme seda lausa erialana koolis tudeerinud. Aga ikka ei mõista, milleks on vaja arusaamatut ja kohati lausa jäledat kontseptuaalkunsti, mida mõistavadki ainult konkreetse teose loojad. Kui nemadki.

Marca said...

Huvitav, ma käisin seal kunagi ammu-ammu, aga siiani on meeles, et väga meeldis ja peaks uuesti minema. Konkreetselt meenub mingi saal, kus sai erinevaid muusikastiile kuulata ja kokku miksida, üldisemalt aga selline "ei saa aru, mis see on, aga lahe on"-emotsioon. Samas Uffizi galeriis oli mul igav...äkki just see kunstilise hariduse puudulikkuse teema?

notsu said...

Üks sõbranna kirjeldas Kumust kõige tavapärasemast väljapanekust saadud ahaa-elamust, mis tuli tänu sellele, et seal on siinne kunst kronoloogiliselt reas: nimelt märkas ta, et kuskil 1920.-30. aastate vahetuse paiku kaovad suht järsult piltidest värvid ära. mitte päris ära, aga koloriit läheb tuhmiks ja poriseks.

ja mõtles siis, kas tõesti olid poliitilised ja majanduslikud tõmbetuuled kunstnikele nii teravalt tunda ja kuidas see küll kõigile nii korraga mõjus.

Kaur Virunurm said...

Lisatud ka pildid!!!!

See "lahe" oli viimasel, Perry korrusel.

Ma olen kindlasti keskmisest palju tuhmim kujutava kunsti tarbija.
Aga midagi võiks ikka ka minusugusele meeldida või kohale jõuda!
Ma lugesin tublisti eksponaatide kaaskirju.
Ükski ei olnud usutav.
"Kunstnik väljendab selle teosega oma tundeid või kogemusi A B C" - s!ttagi ta väljendab, ma ju just vaatasin ja pole seal haisugi ei A-st, B-st ega C-st.

Anonymous said...

Kas oli kuninga pilt, kõrval kiri: kuningas on riides?